Eesti Inkasso OÜ avaldus osaühingu Tehnonord pankroti väljakuulutamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 20. juuni 2017. a määrus (pankroti väljakuulutamine)
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Osaühingu Tehnonord määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad määruskaebuse menetlemisel
Avaldaja Eesti Inkasso OÜ (registrikood 12438291), lepingulised esindajad vandeadvokaat Anton Sigal ja vandeadvokaat Marika Kütt Puudutatud isik osaühing Tehnonord (registrikood 11128312), lepinguline esindaja advokaat Risto Sidok Ajutine pankrotihaldur Oliver Ennok
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 20. juuni 2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-5278 muutmata.
4.Eesti Inkasso OÜ-le tuleb hüvitada osaühingu Tehnonord pankrotivara arvel määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulud 1414 eurot. Nimetatud summalt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni maksta võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist. Kohtu selgitused Määruse peale võib esitada 15 päeva jooksul alates praeguse määruse kättesaamisest Riigikohtule määruskaebuse.
2-17-5278 Juhul, kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb ülalmärgitud tähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Eesti Inkasso OÜ (avaldaja, võlausaldaja) esitas 3. aprillil 2017 Harju Maakohtule avalduse, milles palus välja kuulutada osaühingu Tehnonord (puudutatud isik, võlgnik) pankroti. Avalduse kohaselt andis Esti Commerce OÜ (laenuandja) 2012. aastal võlgnikule laenu, mille kohta vormistati 15. augustil 2013 võlatunnistus. Võlgnik tunnistas selles, et ta võlgneb
15.augusti 2013 seisuga laenuandjale põhivõlana 50 000 eurot ja intressina 9127 eurot. Samas leppisid laenuandja ja võlgnik kokku laenu tagasimaksegraafiku ning juhuks, kui võlgnik jätab oma kohustuse tähtaegselt täitmata, on võlausaldajal õigus saada tähtajaks tasumata maksetelt viivist 0,5% päevas. Võlgnik jättis oma kohustused täitmata. Laenuandja loovutas 8. detsembril 2014 oma nõude OÜ-le Teampoint, kes sõlmis
10.detsembril 2014 võlgnikuga uue võlatunnistuse, milles võlgnik tunnistas võlga kogusummas 52 794 eurot. OÜ Teampoint loovutas omakorda nõude 10. veebruaril 2017 avaldajale. Avaldaja ja OÜ Teampoint andsid võlgnikule nõude loovutamisest teada ja kohustasid teda tasuma võla 10. veebruaril 2017 avaldajale. Arvestades võlgniku tehtud tagasimakseid ja sissenõutavaks muutunud viivist, on võla suurus pankrotiavalduse esitamise seisuga 291 628 eurot 93 senti, millest 45 000 on põhivõlg, 1626 eurot intress ja 245 002 eurot 93 senti viivis. Võlausaldaja ei nõua viivist põhinõuet ületavas osas. Seega on kogu nõutav võlg 91 625 eurot.
13.veebruaril 2017 saatis avaldaja võlgnikule e-kirjaga pankrotihoiatuse, milles palus tasuda hiljemalt 28. veebruaril 2017 avaldaja kontole võla 86 502 eurot 20 senti. E-kirjale oli veelkord lisatud nõude loovutamise teade. Võlgnik on hoiatuse kätte saanud ja seejärel võlga tunnistanud, kuid ei ole võlga tasunud. Seega saab lugeda võlgniku püsivalt maksejõuetuks.
2.Puudutatud isik vaidles avaldusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata. Puudutatud isiku vastuväidete kohaselt on võlausaldaja nõue ebaselge ning võlausaldaja nõude suurus tuleb välja selgitada hagimenetluse raames. Võlgnik ei ole püsivalt maksejõuetu. Võlgnikul on küll võlg võlausaldaja ees, kuid tal ei ole kolmandate isikute ees muid pikaajalisi võlgu, mis võiksid mõjutada tema maksevõimet. Võlgnik keeldub õigustatult tasumast ebamõistlikult suurt võlga. Võlgnik tunnistab võlga maksimaalselt 12 920 euro ulatuses ning tema kontol on 12 552 eurot 43 senti.
3.Harju Maakohus nimetas 23. mai 2017. a määrusega puudutatud isiku ajutiseks pankrotihalduriks pankrotihalduri O. Ennoki. Mh kohustas maakohus võlgnikku esitama seitsme päeva jooksul alates määruse kättesaamisest ajutisele haldurile dokumendid ning vara
2-17-5278 ja kohustuste nimekirja. Samuti kohustas maakohus ajutist haldurit esitama hiljemalt 7. juunil 2017 kirjalik aruanne ja arvamus võlgniku maksejõuetuse tekkimise põhjuste kohta.
4.Ajutine pankrotihaldur esitas 7. juunil 2017 aruande, mille kohaselt on võlgnik püsivalt maksejõuetu ning maksejõuetus ei ole ajutise iseloomuga. Võlgniku maksejõulisuse hindamine on raskendatud, sest võlgnik ei ole esitanud ajutisele haldurile ühtegi raamatupidamisdokumenti, juhtorgani otsust, andmeid varade võõrandamise kohta ega muid andmeid, mida haldur on nõudnud. Võlgnikul ei ole tema enda kinnitusel aktiivset äritegevust. Võlgniku 2016. aasta majandusaasta aruande kohaselt oli võlgnikul 31. detsembri 2016 seisuga vara 427 722 eurot, kohustusi 459 487 eurot, omakapital -31 765 eurot ning kahjum 6432 eurot. Võlgniku 31. detsembri 2015 bilansi kohaselt oli võlgnikul 31. detsembri 2015 seisuga vara 429 837 eurot, kohustusi 455 170 eurot, omakapital -25 333 eurot ja kahjum 30 772 eurot. Ei ole andmeid, et praegu oleks võlgniku omakapital positiivne. Esitatud pankrotiavalduse kohaselt on võlgnik võlausaldajale võlgu 91 625 eurot. Registrite järgi ei kuulu võlgnikule mingit vara. Ajutisele haldurile teadaolevalt on võlgniku ainsaks varaks raha pangakontol (9 eurot 29 senti).
28.aprillil 2017 on võlgnik kandnud 12 000 eurot üle oma endisele juhatuse liikmele selgitusega laenu tagastus ning ei ole välistatud, et selle tehingu puhul esinevad tagasivõtmise alused. Esimese astme kohtu määrus
5.Harju Maakohus rahuldas 20. juuni 2017. a määrusega avalduse, kuulutas välja puudutatud isiku pankroti ning määras ajutise halduri tasu ja kulutuste suuruse ning võlausaldajale hüvitatavate menetluskulude suuruse. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on asjas tõendatud, et võlgnik on pankrotiseaduse (PankrS) § 1 lg 2 tähenduses maksejõuetu, mistõttu tuleb PankrS § 31 lg 1 järgi kuulutada välja tema pankrot. Ajutise halduri aruande kohaselt on võlgnik võlausaldajale võlgu 91 625 eurot, kuid tema varaks on vaid 9 eurot 29 senti. Võlgnik küll väidab, et ta on maksejõuline, kuid ei ole oma väidet tõendanud. Kohtuistungil esitas võlgnik pangakonto väljavõte, millelt nähtub, et tal on raha 1641 eurot 29 senti, kuid see summa ei mõjuta hinnangut võlgniku maksejõuetuse kohta. Võlgniku väitel ei ole tema valduses raamatupidamise dokumente. Kohus tegi päringu raamatupidamist osutavale äriühingule Regens Konsultatsioonid OÜ-le, kes teatas, et on võlgniku omaniku või tegevjuhi esitatud raamatupidamise algdokumendid arhiveerinud ja võlgnik jättis tasumata raamatupidamise teenuse eest. Arvestades ajutise halduri töö mahtu, keerukust ja kutseoskust, on põhjendatud määrata ajutise halduri tasuks 1620 eurot (sh käibemaks) ja kinnitada kulutused 68 eurot. Menetluskulud tuleb jätta võlgniku kanda. Avaldaja menetluskuludeks on riigilõiv 350 eurot ja õigusabikulud 3738 eurot 67 senti. Kuna kohus ei rahuldanud hagi tagamise avaldust, ei ole põhjendatud avaldaja taotlus hagi tagamise avalduselt tasutud riigilõivu väljamõistmiseks
2-17-5278 võlgnikult. Pankrotiavalduse esitamiselt tasutud riigilõiv 300 eurot ja lepingulise esindaja kulu on kogu ulatuses põhjendatud kulu. Seega tuleb võlgnikult võlausaldaja kasuks välja mõista kokku 4038 eurot 67 senti. Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad
6.Võlgnik esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega jätta avaldus rahuldamata. Määruskaebuse kohaselt jättis maakohus asjas välja selgitamata olulised asjaolud ja kogumata tõendid, millega rikkus PankrS § 3 lg-t 3. Võlgnik taotles Regens Konsultatsioonid OÜ-lt raamatupidamisdokumentide väljanõudmiseks kohtu ja halduri abi, kohus esitas nõude Regens Konsultatsioonid OÜ-le, kuid jättis kasutamata võimaluse pöörduda nõude täitmiseks kohtutäituri poole ja kohaldamata sunnimeetmed. Ka ajutine haldur jättis kasutamata õiguse nõuda PankrS § 22 lg 3 p 4 järgi Regens Konsultatsioonid OÜ-lt teavet ja dokumente võlgniku varalise seisundi väljaselgitamiseks. Võlgniku raamatupidamisdokumentideta ei ole teada tema maksejõuetus ega saa tema pankrotti välja kuulutada. Maakohus leidis ekslikult, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu. Ajutise halduri aruanne ei saa kinnitada võlgniku maksejõuetust, sest selle aluseks ei olnud võlgniku raamatupidamisdokumendid. Õige ei ole ka see, et võlgniku omakapital oli negatiivne. Seda kinnitab võlgniku 2016. a korrigeeritud majandusaasta aruanne. Varem olid ekslikult aruandesse märgitud AS-i Tallinna Sadam nõuded, kuid need on kokkuleppel lõpetatud. Maakohus ei pööranud tähelepanu sellele, et avaldaja väidetav nõue ei ole selge (on arusaamatutel asjaoludel ebamõistlikult suur) ja see tuleb lahendada hagimenetluses. Võlg on maksimaalselt
7.Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Maakohus ei rikkunud menetlusõiguse normi. Kuna võlgniku maksejõuetus oli kogutud tõendite põhjal ilmne, ei pidanud maakohus täiendavaid tõendeid koguma. Asjas on majandusaasta aruannetega tõendatud, et võlgniku netovara oli aastaid negatiivne. Ajutine haldur tuvastas, et võlgniku ainukeseks varaks oli aruande tegemise aja seisuga tema pangakontol olnud raha (9 eurot 29 senti). Pankrotiavalduse läbivaatamise ajaks oli võlgniku juhatuse liikme ülekande tõttu kontol raha 1641 eurot 29 senti. Muud vara võlgnikul ei ole. Võlausaldajal on võlgniku vastu nõue 91 625 eurot ja raamatupidamisteenuse eest on tasumata 2160 eurot. Olemasolevast varast ei piisa nende kohustuste täitmiseks. Võlgniku juhatuse liige kinnitas, et võlgnikul ei ole äritegevust. Võlgniku esitatud bilanss kinnitab samuti tema maksejõuetust, sest selle järgi on tema varaks samuti üksnes raha 9 eurot 29 senti, sest muud nõuded on aegunud, ning kohustusteks võlg võlausaldajale 50 000 eurot ja raamatupidajale 2160 eurot. Võlgnik ei ole selgitanud, milliseid raamatupidamisdokumente saaks veel esitada, tõendamaks tema maksejõulisust. Võlgniku majandusaasta aruanded ei ole valesti koostatud, sest AS-iga Tallinna Sadam lõpetati küll leping, kuid see ei mõjutanud enne 15.03.2016 sissenõutavaks muutunud nõudeid. Isegi kui võlgniku netovara ei ole negatiivne, on võlgnik maksejõuetu, sest bilanss sisaldab aegunud nõudeid. Võlausaldaja nõue ei ole ebaselge. Võlgnik on osaliselt nõuet tunnistanud ning tema bilansis on selle suuruseks märgitud 50 000 eurot. Nõue ei saa olla ebaselge üksnes seetõttu, et
2-17-5278 võlgniku arvates tulnuks hilinenult tasutud summad arvata põhivõla, mitte viivise katteks, sest viivisekokkulepe on tühine.
8.Pankrotihaldur palus jätta määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Raamatupidamise korraldamine ja pankrotimenetluses teabe esitamine on juhatuse kohustus, mille on võlgniku juhatus jätnud täitmata.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et määruskaebus ei anna alust maakohtu määruse resolutsiooni tühistada, mistõttu tuleb määruskaebus jätta rahuldamata ja maakohtu määruse resolutsioon muutmata, kuid TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel koosmõjus TsMS §-ga 659 tuleb osaliselt muuta ja täiendada kohtumääruse põhjendusi.
10.Võlgnik ei nõustu pankroti väljakuulutamisega ja leiab, et maakohus jättis enne pankroti väljakuulutamist asjas välja selgitamata olulised asjaolud, mistõttu leidis vääralt, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu. Samuti ei saanud võlgniku arvates maakohus pankrotti välja kuulutada seetõttu, et võlausaldaja nõue ei ole selge.
11.Esmalt märgib kolleegium, et võlgniku väited võlausaldaja nõude ebaselguse kohta ei anna alust jätta praeguses asjas võlgniku pankrotti välja kuulutamata. PankrS § 31 lg 1 järgi kuulutab kohus pankroti välja, kui võlgnik on maksejõuetu. Kuigi PankrS § 31 lg 2 esimese lause järgi jätab kohus olenemata füüsilisest isikust võlgniku maksejõuetusest pankroti välja kuulutamata, kui esineb PankrS § 15 lg-s 3 nimetatud ajutise halduri nimetamata jätmise alus ja PankrS § 15 lg 3 p 1 järgi on selliseks aluseks mh olukord, kus võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust, ei käi see juriidilise isiku pankroti väljakuulutamise kohta. Riigikohus on viidatud sätteid tõlgendades leidnud, et PankrS § 31 lg-st 2 tuleneb selgelt, et eelnimetatud sätted ei kohaldu juriidilisest isikust võlgniku puhul. PankrS § 31 lg 1 koostoimes lg-ga 2 kohustab kohut kuulutama püsivalt maksejõuetu juriidilise isiku pankroti välja ka juhul, kui võlgnik vaidleb nõudele vastu ja kohus leiab, et nõue või nõude kuulumine võlausaldajale ei ole selge ning juriidilisest isikust võlgniku puhul hinnatakse nõude selgust PankrS § 15 lg 3 p 1 järgi üksnes ajutise halduri määramisel. Nõude olemasolu või kuuluvus on võimalik selgeks vaielda PankrS §-de 100–107 järgi nõuete kaitsmise ja tunnustamise käigus. Siiski ei ole võlausaldaja nõude olemasolu ning selle kuuluvus ja selgus pankroti väljakuulutamise üle otsustamisel tähtsusetud. Olukorras, kus võlausaldaja on esitanud juriidilisest isikust võlgniku vastu pankrotiavalduse ning võlgnik vaidleb nõudele vastu ja ajutine haldur leiab, et võlgnik on maksejõuetu PankrS § 1 lg-te 2 või 3 tähenduses, peab kohus hindama võlgniku maksejõulisust vaidlusaluse nõudeta (vt Riigikohtu 22. veebruari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-163-16, p 13, 10. juuni 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-14, p 16–19; 10. juuni 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-14, p‐d 16 ja 18). Kuigi praeguses asjas on maakohus jätnud võlgniku väited võlausaldaja nõude ebaselguse kohta täielikult tähelepanuta, ei anna see siiski alust maakohtu määrust tühistada, sest sellest hoolimata on maakohtu lõppjäreldus võlgniku püsiva maksejõuetuse kohta õige. Küll aga tuleb osaliselt muuta ja täiendada maakohtu määruse põhjendusi.
2-17-5278
Võlausaldaja on toonud asjas esile, et tal on võlgniku vastu nõue 291 628 eurot 93 senti, millest 45 000 on põhivõlg, 1626 eurot intress ja 245 002 eurot 93 senti viivis, kuid ta ei nõua viivist põhinõuet ületavas osas. Seega nõuab võlausaldaja võlgnikult 45 000 eurot põhivõlana, 1626 eurot intressina ja 45 000 eurot viivisena (kokku 91 625 eurot). Võlgnik ei ole vaielnud vastu sellele, et võlg tulenes Esti Commerce OÜ-ga 2012. a sõlmitud laenulepingust ja selle alusel antud võlatunnistustest, ega sellele, et esmalt loovutas Esti Commerce OÜ nõude OÜ-le Teampoint, kes omakorda loovutas nõude avaldajale. Võlgnik vaidleb vastu üksnes nõude suurusele, sh tasumata põhiosa suurusele ja viivisele, leides et kokkulepitud viivisemäär on ebamõistlikult suur ja seetõttu viivisekokkulepe tühine. Võlgniku arvates ei kajasta võlatunnistused tegelikku põhivõla suurust, sest võlgnik tasus võlausaldajatele kõik summad põhivõla katteks, mistõttu on põhivõlg olulises osas tasutud ning maksimaalselt võlgneb võlgnik võlausaldajale 12 920 eurot. Ajutise halduri aruandest nähtuvalt on aga võlgnik nõustunud kompromissi korras tasuma võla 27 500 euro ulatuses. Ülalmärgitut arvestades sai maakohus võlgniku maksejõuetust hinnates igal juhul arvestada sellega, et võlausaldajal on võlgniku vastu 12 920 euro suurune nõue. Lisaks nähtub Regens Konsultatsioonid OÜ esitatud väljavõttest, et tal on võlgniku vastu osutatud raamatupidamisteenuse eest 2600 euro suurune nõue (I kd, tl 156–157).
12.PankrS § 1 lg 2 järgi on võlgnik maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Riigikohus on selgitanud, et juriidilisest isikust võlgniku puhul tuleb eelkõige hinnata seda, kas tema vara on piisav, et katta võlgasid (bilansiline maksejõuetus) ja lisaks sellele hinnata, kas võlgniku majandustegevus tulevikuperspektiivis annab võimalust võlgade tasumiseks ja tegevuse jätkamiseks. Võlgniku objektiivne püsiv maksejõuetus on ilmne, kui tema majanduslikku olukorda iseloomustavad andmed on sellised, mis annavad objektiivsele ja asjatundlikule kõrvalseisjale alust pidada võlgnikku püsivalt maksejõuetuks. Pankroti väljakuulutamiseks on alust ainult siis, kui võlgniku alaline maksejõuetus on ilmne ja puuduvad kahtlused, et see seisund võib olla mööduv (Riigikohtu 23. märtsi 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-16, p 13). Kolleegiumi hinnangul leidis maakohus ülalmärgitut arvestades lõppjäreldusena õigesti, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu. Maakohus lähtus küll võlausaldaja esitatud nõudest tervikuna, arvestamata asjaolu, et võlgnik vaidles nõudele vastu, kuid isegi siis, kui hinnata võlgniku maksejõuetust ilma nõude vaidlustatud osata, s.o lähtuda üksnes 12 920 euro suurusest nõudest, on ilmne, et võlgniku vara ei kata tema kohustusi, mida kinnitab ka ajutise halduri aruanne. Esmalt märgib kolleegium, et võlgniku juhatuse liikmed ei esitanud ajutisele haldurile varade ja kohustuste nimekirja. Sellest hoolimata kontrollis ajutine haldur võlgniku maksejõulisuse tuvastamiseks, kas võlgnikule kuulub kinnisvara ja tegi päringud liiklusregistrisse, AS-ile Eesti Väärtpaberikeskus, krediidiasutustele ning Maksu- ja Tolliametile. Saadud vastustest järeldub, et võlgnik on sisuliselt varatu äriühing. Võlgnikule ei kuulu kinnisvara, sõidukeid, väärtpabereid ega olulist raha arvelduskontodel. Võlgniku ainsaks varaks on rahasumma arvelduskontol (aruande koostamise ajal 9 eurot 29 senti, hiljem maakohtu menetluse ajal 1641 eurot 29 senti). Seega nähtus maakohtule ja ajutisele pankrotihaldurile kättesaadavatest andmetest, et võlgnikul ei ole likviidset vara, s.o sellist vara, millel oleks tegelik mõju võlgniku majanduslikule seisundile ja võimele tasuda võlgu. Ka võlgniku majandusaasta
2-17-5278 aruannete järgi koosneb võlgniku vara valdavalt nõuetest ja ettemaksetest ning muud vara võlgnikul ei ole. Võlgniku tegevus on olnud 2015. ja 2016. a kahjumlik ning omakapital negatiivne (2015. aastal -25 333 eurot, 2016. aastal -31 765 eurot). Võlgnik on kinnitanud, et ühingus majandustegevust ei toimu ning ajutise halduri aruande kohaselt ei ole võlgnikul kehtivaid töölepinguid ega võlgu töötajate ees. Seega ei ole võlgnikul ka käivet ega selliseid rahavooge, mille arvel saaks ta oma kohustusi täita, mistõttu ei ole kohtul alust arvata, et võlgniku majandustegevuse tulemusena võiks ta lähitulevikus tegevust jätkates suuta oma kohustusi täita.
13.Võlgnik on küll väitnud, et ta ei ole püsivalt maksejõuetu, kuid ta ei ole toonud esile selliseid asjaolusid, millest kohus saaks järeldada, et võlgnikul on vara, mille arvel kohustusi täita, ega seda, et tema maksjõuetus on ajutine, st ta suudab lähitulevikus majandustegevuse tulemusel ajutised makseraskused ületada. Asjaolu, et ajutine haldur ja maakohus hindasid võlgniku maksejõuetust ilma võlgniku raamatupidamise algdokumente saamata, ei tähenda seda, et nende hinnang võlgniku maksevõimele oli vale. Kolleegium märgib, et PankrS § 22 lg 3 p 1 järgi on ajutisel halduril aruande koostamiseks õigus saada võlgnikult vajalikku teavet ja dokumente, eelkõige võlgniku vara ja kohustuste kohta. Kui võlgnik on raamatupidamiskohustuslane, on ta PankrS § 22 lg 4 I lause järgi kohustatud ajutise halduri nõudmisel esitama talle eelmise majandusaasta aruande koos ülevaatega võlgniku finantsseisundi, majandustulemuste ja rahavoogude kohta ajutise halduri nimetamise päeva seisuga. Praeguses asjas ei ole võlgnik oma kohustusi täitnud. Siiski olid võlgniku eelmise, s.o 2016. aasta majandusaasta aruanne, samuti varasemad aruanded ajutisele haldurile kättesaadavad ning nende andmetega on ajutine haldur ka aruannet koostades arvestanud. Võlgniku kohustuse rikkumise tõttu jäi ajutisel halduril saamata üksnes ülevaade võlgniku finantsseisundist, majandustulemustest ja rahavoogudest ajutise halduri nimetamise päeva, s.o 23. mai 2017. a seisuga. Seetõttu palus maakohus esitada Regens Konsultatsioonid OÜ-l kohtule kõik tema valduses olevad raamatupidamisdokumendid (I kd, tl 155). Raamatupidaja teatas maakohtule e-kirjaga, et on kõik võlgniku esitatud dokumendid arhiveerinud ega osuta talle raamatupidamisteenust aruandluse osas, kuna võlgnik on jätnud teenuse eest tasumata (I kd, tl 156). Võla kinnituseks esitas ta ka enda pearaamatu väljavõtte (I kd, tl 157). Neil asjaoludel ei saanud maakohus kohustada Regens Konsultatsioonid OÜ-d koostama aruannet võlgniku finantsseisundi, majandustulemuste ja rahavoogude kohta ajutise halduri nimetamise päeva seisuga ning asjakohatud on võlgniku väited selle kohta, et maakohus pidanuks kohtutäituri abiga nõudma raamatupidamisteenust osutavalt Regens Konsultatsioonid OÜ-lt võlgniku raamatupidamise algdokumendid välja. Kolleegium möönab, et üldjuhul tuleb raamatupidamiskohustusliku võlgniku puhul võtta tema maksevõime hindamisel mh aluseks võlgniku finantsseisundi, majandustulemuste ja rahavoogude aruanne ajutise halduri nimetamise päeva seisuga. Siiski oli kolleegiumi hinnangul praeguses asjas võlgniku maksejõuetus ülalmärgitu kohaselt ilmne ka ilma nimetatud raamatupidamisaruandeta, sest võlgnikul puudus majandustegevus, mis võinuks tema maksevõimet ja majanduslikku olukorda võrreldes 31. detsembri 2016. a seisuga ajutise halduri nimetamise ajaks (23. mai 2017) oluliselt muuta. Lisaks nähtub Regens Konsultatsioonid OÜ esitatud tõendist (I kd, tl 157), et võlgnikul on nimetatud ajavahemikul tasumata ka raamatupidamisteenuse eest, millest saab järeldada, et võlgnikul oli lisaks avaldaja nõude rahuldamisele raskusi ka teiste kohustuste täitmisega.
2-17-5278 Võlgnik on esitanud kohtule koos määruskaebusega 24. mai 2017. a seisuga bilansi ja pearaamatu väljavõtte (II kd, tl 32–52), mille ta sai pärast seda, kui võlgniku juhatuse liige oli ise tasunud Regens Konsultatsioonid OÜ-le võlast 1000 eurot. Võlgnik ei ole selgitanud, millised andmed selles tõendavad, et võlgnik ei olnud ajutise halduri määramise päeva seisuga maksejõuetu. Pigem kinnitab ka 24. mai 2017. a seisuga koostatud bilanss seda, et võlgnik oli endiselt maksejõuetu, sest tema kahjum oli nimetatud ajavahemikul 1344 eurot 50 senti.
14.Võlgniku väide selle kohta, et tema 2016. a majandusaasta aruanne oli vale ja seda tuleb korrigeerida, ei muuda samuti vääraks maakohtu lõppjäreldust, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu. Esmalt märgib kolleegium, et võlgniku soov muuta tagantjärgi 2016. a majandusaasta aruannet on tõenäoliselt tingitud soovist näidata võlgniku majanduslikku olukorda paremana, vältimaks pankroti väljakuulutamist. Samas ei ole õige ka võlgniku arusaam sellest, et esineb alust majandusaasta aruannet muuta, st võlgnikul ei ole tegelikult neid kohustusi, mis on aruandesse märgitud. Võlgnik leiab, et tema kohustused AS-i Tallinna Sadam vastu on lõppenud. Selle tõenduseks esitas võlgnik määruskaebuse lisana AS-i Tallinna Sadam (omanik) ja võlgniku (hoonestaja) vahel
15.märtsil 2016 sõlmitud lepingu, millega lepingu pooled lõpetasid isikliku kasutusõiguse, reaalkoormatise, ostueesõiguse ja hoonestusõiguse ning tegid vastavad kinnistamisavaldused (II kd, tl 26–30). Kolleegiumi hinnangul tõendab nimetatud leping seda, et alates lepingu lõpetamisest 15. märtsil 2016 ei ole võlgnikul kohustust tasuda isikliku kasutusõiguse ja hoonestusõiguse eest, kuid lepingu p 3.4 ja 4.4 järgi jäid hoonestusõiguse ja kasutusõiguse kokkulepetest enne lepingute lõpetamist tekkinud kohustused (tasu maksmise kohustus) kehtima ning nende nõuete aegumistähtaega pikendati lepingu p 3.5 ja 4.5 järgi viiele aastale. Isegi kui võlgniku omakapital ei oleks 2016. a aruandes negatiivne, ei ole võlgnik toonud esile ega tõendanud selliseid asjaolusid, millest kohus saaks järeldada, et võlgnik suudab oma kohustusi talle kuuluva vara arvel täita, sh täita avaldaja nõuet. Avaldaja juhtis õigesti tähelepanu sellele, et isegi kui võlgnikul on bilansi järgi vara (nõuded kolmandate isikute vastu (II kd, tl 32)), siis tegelikult ei ole tal sellist vara, mille arvel saab tegelikult kohustusi täita (bilansis märgitud 2012 ja 2013. a tekkinud nõuded on aegunud). Samuti tuleb arvestada seda, et võlgnikul puudub majandustegevus ning sellest tulenev piisav rahavoog ettenähtavas tulevikus, mille arvel kohustusi täita.
15.Neil põhjendustel ei anna määruskaebus väited ja sellele lisatud tõendid alust maakohtu määrust tühistada ning see tuleb jätta lõppjäreldustes muutmata. Menetluskulud
16.Kuna ringkonnakohus jätab võlgniku määruskaebuse rahuldamata, tuleb määruskaebuse menetlemisel kantud kulud jätta TsMS § 171 lg 1 järgi võlgniku kanda. Siiski tuleb arvestada, et pankrotiavalduse esitamisest tingitud võlausaldaja menetluskulud (riigilõiv, lepingulise esindaja kulu) on pankrotimenetluse kulud PankrS § 150 lg 1 p 1 mõttes ning kui pankrotiavaldus rahuldatakse, tasutakse need kulud PankrS § 150 lg 2 järgi pankrotivarast pankrotiseaduses sätestatud korras (vt Riigikohtu 10. aprilli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-13, p 12).
2-17-5278
17.TsMS § 174 lg 1 järgi määrab kohus menetluskulude jaotuse alusel menetluskulude rahalise suuruse kindlaks põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Avaldaja esitas 4. detsembril 2017 menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on tema määruskaebuse menetlemise kuludeks lepingulise esindaja kulud 1414 eurot. Nimekirja kohaselt kulus esindajal teenuse osutamiseks kokku 10,1 tundi ja tema tunnihind oli 140 eurot (käibemaksuta). Kolleegiumi hinnangul ei ületa esindaja tunnitasu keskmist määra ning tehtud toimingud on kogu ulatuses põhjendatud ja vajalikud, arvestades mh asjaolu, et võlgnik esitas koos määruskaebusega uusi tõendeid ja väiteid. Seega tuleb avaldajale hüvitada pankrotivarast määruskaebuse menetlemisel tekkinud menetluskulud 1414 euro ulatuses. Vastavalt avaldaja taotlusele tuleb TsMS § 177 lg 4 järgi tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras viivist.
/allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
/allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.