Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Kostja võib 30 päeva jooksul alates tagaseljaotsuse kättetoimetamisest taotleda kajas Tartu Maakohtult menetluse taastamist. Kui tagaseljaotsus toimetatakse kätte avalikult, võib kaja esitada 30 päeva jooksul alates päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada. Kui tagaseljaotsus tehti eelmenetluses seetõttu, et kostja ei vastanud tähtaegselt kohtule või ei ilmunud eelistungile, tuleb kajale lisada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks vajalik (Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 416 lg 2). Kajalt tasutakse riigilõivu asemel kautsjonina summa, mis vastab riigilõivule poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 1500 eurot (TsMS § 142 lg 1 ja 2). Apellatsioonkaebuse esitamine Hageja, kelle avalduse alusel on tehtud tagaseljaotsus või kelle avaldust kostja vastu tagaseljaotsuse tegemiseks ei rahuldata ja jäetakse tema hagi rahuldamata, võib esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima; vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Selgitus menetlusabi taotlejale Kui menetlusosaline soovib taotleda menetlustoimingu tegemiseks riigi menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja 3 (10)

järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Kohtuotsuse põhjendused TsMS § 407 lõigete 1-3 järgi võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt hagile vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Hageja nõusolekut tagaseljaotsuse tegemiseks eeldatakse, kui hageja ei ole kohtule teatanud, et ta ei soovi tagaseljaotsuse tegemist. Tagaseljaotsuse võib teha kohtuistungit pidamata. Hagimaterjalid on kostjale tema registrisse kantud aadressile kohtukordniku vahendusel kätte toimetatud 15.09.2017. a. Väljastusteatest (tl 44) nähtub, et hagimaterjalid on üle antud kostja tädile, kes elab samas kostjaga samas majas. Seega on TsMS § 322 lg 1 alusel hagimaterjalid kostjale kätte toimetatud. Kohus oli määranud hagile vastamise tähtajaks 30 päeva hagimaterjalide kättetoimetamisest. Kostja ei ole kohtu määratud tähtaja jooksul ega ka hiljem hagile vastanud. TsMS § 444 lg 3 alusel võib kohus tagaseljaotsuse teha kirjeldava ja põhjendava osata.

4 (10)

Kohus peab vajalikuks märkida, et hageja nõude aluseks on hageja ja kostja vahel 22.06.2016. a sõlmitud laenuleping nr T13474. Hagi osalise rahuldamise õiguslikud alused on võlaõigusseaduse (VÕS) §-d 402 lg 1, 397 lg 1, 76 lg 1, 82 lg 1, 101 lg 1 p-d 1 ja 6, 108 lg 1, 113 lg 1 ja 159 lg 1. Kuna kostja pole hagejale tasunud laenusummat, tuleb VÕS §de 402 lg 1, 76 lg 1, 82 lg 1 ja 101 lg 1 p 1 alusel kostjalt välja mõista laenulepingust tuleneva põhivõlgnevuse katteks 42 eurot. Laenulepingu punkti 4 järgi tuli kostjal tasuda laenu kasutamise eest intressi 1% tasumata laenusummalt päevas, kuid mitte vähem kui 5 eurot. Laenulepingu punkti 1 järgi andis hageja kostjale laenu 22.06.2016. a ja laenulepingu punkti 2 järgi pidi kostja tagastama laenu hagejale 21.07.2016. a. Seega andis hageja kostjale laenu 30 päevaks. Hageja saab nõuda intressi ajavahemiku eest, mil kostjal oli õigus laenu kasutada. Pärast laenu tagastamise tähtaja möödumist lõpeb intressi arvestamine ja algab viivise arvestamine ettenähtud tähtajaks tasumata laenusummalt. Kuna hageja andis kostjale laenu summas 30 päevaks ja intress oli 1% tasumata laenusummalt päevas, saab kostjalt intressi katteks välja mõista 12,60 eurot (42 x 0,01 x 30). Seega tuleb VÕS §-de 397 lg 1, 76 lg 1, 82 lg 1 ja 101 lg 1 p 1 alusel kostjalt välja mõista intressi katteks 12,60 eurot. Ülejäänud osas s.o summas 6,30 eurot tuleb intressi nõue jätta rahuldamata. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud 5 (10)

kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivisemääraks lepinguga ette nähtud intressimäär. Hageja nõuab viivist laenulepingu punktis 8 sätestatud määras. Kuna hageja sõlmib sarnaste tingimustega laenulepingu kõikide isikutega, kes tahavad saada laenu ja kes on nõus tagatiseks seadma pandi vallasasjale, ja enne laenulepingu sõlmimist ei räägi hageja pantijatega laenulepingu tingimusi läbi, on laenulepingus sätestatud tingimused VÕS § 35 lg 1 järgi tüüptingimused. Arvestades asjaolu, et kostja ei sõlminud laenulepingut oma majandus- ja kutsetegevuses, on kostja tarbija VÕS § 1 lg 5 järgi. Kuna hageja õigus nõuda viivist tuleneb tüüptingimustest, mida on kasutatud tarbijaga sõlmitud lepingu puhul, tuleb kontrollida, kas tüüptingimus, mis annab hageja õiguse nõuda viivist, on kehtiv. TsMS § 436 lg 7 sätestab, et kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Seega peab kohus andma oma õigusliku hinnangu hagiavalduses märgitud faktilistele asjaoludele. See tähendab, et kohus peab omal algatusel kontrollima tehingu tühisuse aluseid. Ka Riigikohus on 30.10.2013. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-106-13 punktis 24 leidnud, et kui pooled ise ei ole tehingu tühisuse alustele tuginenud, peab kohus omal algatusel kontrollima tehingu tühisuse aluseid. VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi on lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt muud hüvitist. Viivis läheb VÕS § 42 lg 3 p 5 sätestatud mõiste „muu hüvitis“ alla. Seega kohaldub VÕS § 42 lg 3 p 5 ka viivise korral. Riigikohus on korduvalt, viimati 10.05.2016. a määruses asjas nr 3-2-1-25-16 punktis 13 leidnud, et eelduslikult tuleks hinnata 6 (10)

VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolmekordne seadusjärgne viivisemäär peaks katma kahju, mis tekib võlausaldajal seetõttu, et võlgnik ei täida oma kohustust ja tagama, et tarbijalt ei nõuta ülemäära suurt viivist. Laenulepingu punkti 8 järgi on viivisemäär 2% päevas (730% aastas) tasumata laenusummalt. Leping on sõlmitud 22.06.2016. a. VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi loetakse viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 järgi on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit (referentsintressimäär). Väljaandest Ametlikud Teadaanded nähtub, et referentsintressimäär ajavahemikul 01.01.2016. a kuni 30.06.2016. a oli 0,05% ja alates 01.07.2016. a on referentsintressimäär 0%. Seega oli lepingute sõlmimise ajal seadusjärgne viivisemäär 8,05% aastas ja kolmekordne seadusjärgne viivisemäär 24,15% aastas. Kuna tüüptingimustes kokkulepitud viivisemäär on kolmkümmend korda suurem kui kolmekordne seadusjärgne viivisemäär, on tüüptingimus, mis võimaldab nõuda viivist 2% tasumata laenusummast päevas, VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja tühine VÕS § 42 lg 1 järgi. Kuna tüüptingimus, mis sätestab viivisemäära, on tühine, tuleb viivis välja mõista seadusjärgses määras. Ka Riigikohus on 16.11.2016. a otsuses asjas nr 3-2-1-118-16 punktis 18 leidnud, et ebaproportsionaalselt suure viivise kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel.

7 (10)

Hageja nõuab kostjalt viivist laenusumma sissenõutavaks muutumisest 22.07.2016. a kuni 28.07.2016. a. Alates 01.07.2016. a on referentsintressimäär 0%. Seega on alates 01.07.2016. a VÕS § 113 lõikes 1 teises lauses sätestatud seadusjärgne viivisemäär 8% aastas (0,022% päevas) ja seadusjärgne viivis ajavahemiku 22.07.2016. a kuni 28.07.2016. a eest on 0,06 eurot (42 x 0,00022 x 7). Kuna kostja pole tasunud laenulepingus ettenähtud tähtajaks laenusummat, tuleb VÕS §-de 76 lg 1, 101 lg 1 p 6 ja 113 lg 1 teise lause alusel kostjalt välja mõista viivise katteks 0,06 eurot. Hageja nõuab kostjalt ka leppetrahvi väljamõistmist summas 63 eurot. Hageja õigus nõuda leppetrahvi tuleneb laenulepingu punktidest 10 ja 11, mille järgi on hagejal õigus nõuda leppetrahvi, kui laenusaaja on toonud panti varastatud eseme, lukustunud mobiiltelefoni või defektiga eseme, mille puudused tulid ilmseks pärast lepingu sõlmimist. Seega on leppetrahv ettenähtud juhul, kui laenusaaja pandib eseme, mida ei saa müüa tasumata laenusumma katteks. Leppetrahvi eesmärk on hüvitada võlausaldajale kahju, mis on tekkinud seetõttu, et võlausaldaja ei saa müüa panditud asja võlgnevuse katteks. Kohus on sesukohal, et tingimus, mis näeb ette, et kostja peab tasuma leppetrahvi, kui ta pandib asja, mida ei saa müüa võlgnevuse katteks, pole kostjat ebamõistlikult kahjustav, sest juhul, kui laenusaaja pandib laenuandjale asja, mida ei saa tasumata laenusumma ja teiste laenulepingust tulenevate nõuete katteks müüa, võib laenuandjal tekkida laenusaaja vastu kahju hüvitamise nõue. Leppetrahvi tingimus pole tühine ka VÕS § 415 lg 1 järgi, sest osundatud sättest tulenevalt on leppetrahvi tingimus tühine vaid juhul, kui leppetrahv on ette nähtud laenusumma tasumata jätmisel. VÕS § 415 lg 1 ei keela leppetrahvi kokkulepet teiste laenulepingutest tulenevate kohustuste rikkumise korral. Seega on leppetrahvi tingimus kehtiv. Kuna kostja pantis hagejale mobiiltelefoni, mida hageja 8 (10)

ei saanud müüa laenulepingust tuleneva võlgnevuse katteks, tuleb VÕS §-de 76 lg 1 ja 159 lg 1 alusel kostjalt välja mõista leppetrahvi katteks 63 eurot. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lõike 1 järgi esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Tulenevalt TsMS § 173 lõikest 4 näeb menetluskulude jaotuses kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 162 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud vastavalt TsMS § 163 lg 1 võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. TsMS § 174 lg 1 esimese lause järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Vastavalt TsMS § 138 lg 1 on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 järgi on üheks kohtukuluks riigilõiv. Hageja on maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel tasunud riigilõivu 45 eurot (maksekorraldus tl 25) ja hagi esitamisel täiendavalt 30 eurot (maksekorraldus tl 28). Seega kokku on hageja hagi esitamisel tasunud riigilõivu 75 eurot. Tasutud riigilõivu suurus tuleneb riigilõivuseadusest (RLS) . Kohus on seisukohal, et käesolevas asjas tuleb hageja menetluskulu – tasutud riigilõiv vaatamata hagi osalisele 9 (10)

rahuldamata jätmisele jätta täies ulatuses kostja kanda, kuna ka rahuldatud hagisummalt oleks tulnud RLS Lisa 1 kohaselt tasuda riigilõivu samas suuruses, s.o 75 eurot. Kohtuotsuse tunnistamine

teatavakstegemine

ja

täidetavaks

TsMS § 455 lg 1 järgi toimetab kohus otsuse menetlusosalistele kätte. TsMS § 468 lg 1 p 2 järgi tunnistab kohus tagaseljaotsuse omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks. /allkirjastatud digitaalselt/ Epp Tombak kohtunik

10 (10)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.