Balti Tehnika OÜ (endise ärinimega osaühing Balti Tehnika Service) hagi Osaühingu International Veod vastu võlgnevuse, intressi ja viivise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 31.05.2017 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Osaühingu International Veod apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
7419,14 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Balti Tehnika OÜ (registrikood 11127560), lepinguline esindaja vandeadvokaat Rainer Kuulme Kostja: Osaühing International Veod (registrikood 11049564), lepinguline esindaja Igor Sumarok
Kohtuistungi toimumise aeg
04.12.2017, avalik kohtuistung
Resolutsioon
1.Jätta Harju Maakohtu 31.05.2017 otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt muuta kohtuotsuse põhjendusi.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Ringkonnakohtu menetluskulud jätta Osaühingu International Veod kanda.
Välja mõista Osaühingult International Veod ringkonnakohtu menetluskulud 425 (nelisada kakskümmend viis) eurot Balti Tehnika OÜ kasuks.
5.Osaühingul International Veod tuleb välja mõistetud menetluskuludelt tasuda Balti Tehnika OÜ-le viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Osaühing Balti Tehnika Service (uue ärinimega Balti Tehnika OÜ) (hageja) esitas 01.09.2016 Harju Maakohtule hagiavalduse Osaühingu International Veod (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt välja põhivõlgnevuse 8491,85 eurot, intressi 500 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 2929,69 eurot ja viivise põhivõlgnevuselt arvestusega 0,1% päevas alates 02.09.2016 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Koos hagiavaldusega esitas hageja hagi tagamise avalduse, mille maakohus rahuldas 02.09.2016 määrusega ning seadis hageja kasuks kostjale kuuluvale kinnisasjale asukohaga IdaVirumaa, Narva linn, Elektrijaama tee 65 (registriosa nr 3750709) neljandasse jakku esimesele vabale järjekohale kohtuliku hüpoteegi summas 15 000 eurot.
2.Hagiavalduse kohaselt osutas hageja kostjale teenuseid ja müüs kaupu, mille kohta esitati arveid kokku summas 8491,85 eurot. Kostja ei tasunud arveid tähtaegselt, mistõttu sõlmiti 01.09.2015 poolte vahel kokkulepe, mille kohaselt kohustus kostja tasuma igakuiselt võlgnevust alates 02.09.2015. Samuti kohustus kostja tasuma hagejale võlgnevuse ajatamise eest intressi summas 500 eurot. Võlgnevuse tasumisega viivitamise korral oli kokku lepitud viivis 0,1% päevas. Kostja ei tasunud kokkulepitud makseid ja hageja esitas kostjale 18.09.2015 nõude tasuda alates 23.09.2015 kogu võlgnevus. Hageja nõudis viivise väljamõistmist arvestusega 0,1% päevas alates 23.09.2015, hagi esitamise seisuga on viivise võlgnevus 2929,69 eurot.
3.Vastusena kostja tasaarvestusavaldusele märkis hageja, et tal ei ole kostja ees täitmata kohustusi, mistõttu ei ole võimalik nõuet tasaarvestada. Kostja vastuväited
4.Kostja vaidles hagiavaldusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. 11.08.2014 saatis hageja kostjale hinnapakkumise hüdrauliliste universaalsete kääride DAEMO DMP250Q müümiseks. Pakkumise kohaselt antakse müüdavatele kääridele 12-kuuline või 2000 mototunni pikkune garantii alates ekspluatatsiooni algusest. 01.09.2014 sõlmisid pooled müügilepingu ja liisingulepingu. Hageja võttis endale kohustuse anda lepingu ese kostjale üle hiljemalt 05.09.2014. Mõne aja möödudes ilmnesid kääride defektid, mis ei võimaldanud nende kasutamist ning tekkis vajadus garantii remonttööde teostamiseks,
millest kostja teavitas hagejat 13.11.2014. Hageja ja kostja leppisid kokku, et kostja teostab garantiiremondi ise ning hageja hüvitab kostjale viimase poolt remondiga seonduvad kulutused. Hiljem ilmnesid korduvad ja kääride nõuetekohast kasutamist takistavad defektid, millest kostja samuti teavitas hagejat ning kooskõlastas remonttööde tegemise. Peale tööde teostamist väljastas kostja hagejale 3 arvet kogusummas 3972 eurot. Hageja ei ole kostjale arvetel märgitud summasid tasunud. Kostjal on õigus nõuda tähtaegselt tasumata arvetelt viivist iga viivitatud päeva eest, mis 03.11.2016 seisuga moodustab kokku 364,19 eurot. Seega moodustab kostja nõue hageja vastu kokku 4336,14 eurot. Kostja märkis, et tasaarvestab oma nõude hageja põhinõudega kattuvas osas. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
5.Harju Maakohus rahuldas 31.05.2017 otsusega hagiavalduse ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse summas 8491,85 eurot, intressi summas 500 eurot, viivise summas 2929,69 eurot ja viivise 0,1 % päevas alates 02.09.2016 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 5562,16 eurot. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ning mõistis talt hageja kasuks välja menetluskulud summas 2200 eurot ning viivise menetluskuludelt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Lisaks jättis maakohus jõusse hagi tagamise abinõu.
6.Maakohtu otsuse kohaselt ei ole poolte vahel vaidlust selles, et 01.09.2015 kokkuleppe näol on tegemist võlatunnistusega ja et kostja võlgneb hagejale põhivõlgnevusena 8491,85 eurot. Hageja nõue kostja vastu põhineb kostjale esitatud ja kostja poolt tasumata arvetel, mis on märgitud 01.09.2015 kokkuleppes ja millest esimene muutus sissenõutavaks 02.06.2014. Poolte vahel puudub vaidlus ka selles, et 01.09.2014 sõlmisid pooled müügilepingu ja liisingulepingu, millega hageja müüs SIA Unicredit Leasing Eesti filiaalile (liisinguandja) hüdraulilised universaalsed käärid DAEMO DMP250Q (seade), mis anti liisinguandja poolt kostja kasutusse. Seade anti kostjale üle hiljemalt 05.09.2014. Hageja poolt kostjale esitatud seadme müügipakkumine sisaldas garantiipakkumist 12 kuu ulatuses või 2000 mototundi alates ekspluatatsiooni algusest.
7.01.09.2015 kokkuleppe p 2 kohaselt on pooled kokku leppinud, et võlgnik kohustub tasuma võlgnevuse summas 8491,85 eurot ja intressi võlgnevuse ajatamise eest summas 500 eurot võlausaldajale. Vaidlust ei ole selles, et kostja on võlatunnistuses märgitud kohustust rikkunud. Kohus leidis, et hageja võib VÕS § 108 lg 1 alusel nõuda kogu võlatunnistuses märgitud kohustuse täitmist. Samuti võib hageja nõuda 01.09.2015 kokkuleppe alusel kostjalt ka intressi tasumist summas 500 eurot.
8.Seoses kostja tasaarvestuse avaldusega leidis maakohus, et kostjale hageja poolt müüdud seadmel defektide olemasolu ja nende tekkimise aeg on tõendatud kostja poolt esitatud tõenditega (s.o tellimus-kviitungid parandustööde teostamise kohta, 26.11.2015 arve/saatelehelt nr 865, kostja poolt esitatud fotod ja SŠ ütlused). Tunnistajana üle kuulatud SŠ ütluste kohaselt ilmnesid seadmel puudused kohe kasutuselevõtmisel (esimesel objektil kiilusid käärid kinni) ning fotol on tunnistaja sõnul näha, et seadme liikuv osa on pooleks murdunud. Samuti on tunnistaja ütluste kohaselt fotol näha, et silindril on pragu. Tunnistaja ütluste kohaselt hakkasid nad ise seadet remontima. Kohtule esitatud e-kirjavahetuse kohaselt on aadressilt XXX aadressile YYY saadetud 13.11.2014 e-kiri, milles on märgitud, et katki on läinud üks kääride tera positsioon nr 14 ja kaks nuga positsioonid 12 ja 13 purunevad. 15.10.2015 OÜ A-Sektor juhatuse liikme SS poolt aadressile XXX saadetud ekirjas märgib A-Sektor juhatuse liige, et hüdraulilistel kääridel on täielikult purunenud üks kolvi juhik, osaliselt on purunenud kolvivarda juhikud ning purunenud on varda tihend.
Kohus leidis, et on tõendatud asjaolu, et hageja poolt müüdud ja liisingulepingu alusel kostja kasutusse antud seadmel ilmnesid esimesed puudused 13.11.2014 ja hiljem veel 2015.a augustis-septembris. Samuti on tõendatud, et kostja remontis seadet ajavahemikul 07.08.2015 kuni 26.10.2015.
9.Müüja kohustus müüdud asja puuduseid kõrvaldada saab tuleneda müüja vastutusest defektse toote müümise osas (VÕS § 218) või lisaks müügigarantiist (VÕS § 230). Käesolevas asjas ei ole tõendatud, et pooled oleksid kokku leppinud hageja garantiikohustuses. VÕS § 230 lg 1 tulenevalt eeldab müügigarantii tekkimine müüja poolt müüdud eseme osas selle väljavahetamise, parandamise või muul viisil asja garantiis või reklaamis toodud tingimustele vastavusse viimiseks tahteavalduse tegemist ostjale. 11.08.2014 hageja poolt kostjale tehtud pakkumise kohaselt on hageja märkinud, et seadmetele antakse garantii 12-kuud või 2000 mototundi alates ekspluatatsiooni algusest. Antud juhul ei saa hageja poolt 11.08.2014 pakkumises märgitud garantiilubadust pidada poolte vahel sõlmitud seadme müügilepingu osaks. Garantiikohustuse tekkimiseks on vajalik garantiilepingu sõlmimine või müüja poolt garantiikirja andmine. Samuti on võimalik müüja poolt antud garantiilubadust müüja jaoks siduvaks muuta müügilepingus garantiilubadusele viitamisega. Kohtule esitatud müügilepingus ei ole eraldi kokku lepitud hageja garantiikohustuses ega ole ka viidatud hageja poolt 11.08.2014 tehtud pakkumisele. Garantii andmist ei tõenda tunnistaja SŠ ütlused, kuna neid ei kinnita ükski muu kohtule esitatud tõend. Kostja poolt 13.11.2014 hagejale saadetud e-kirjas ei maini selle saatja sõnagagi poolte vahel sõlmitud garantiikokkulepet. Ei ole usutav, et kui pooled leppisidki 01.09.2014 kokku seadme garantiis, siis sellele paar kuud hiljem saadetud e-kirjas ei tugineta.
10.Kostja ei ole tõendanud poolte vahelist kokkulepet, mille kohaselt remondib kostja seadme ise ja hageja hüvitab kostjale remondi maksumuse. Tunnistaja SŠ ütlused ei tõenda poolte vahelist kokkulepet selle kohta, et kostja teostab seadme remondi ja hageja tasub kostjale selle eest. Tunnistaja ütlusi ei kinnita ükski muu kohtule esitatud tõend. On ebausutav, et olukorras, kus omavahel suheldakse e-posti teel ja teavitatakse seadme puudustest, lepitakse seadme remondi osas ja vastastikuste kohustuste osas kokku telefoni teel. Kohtule esitatud 01.09.2015 kokkuleppe kohaselt oli hageja poolt kostjale esitatud arved muutunud sissenõutavaks 26.06.2015 ja kostja võlgnevus hageja ees oli 01.09.2015 kokkuleppe sõlmimise ajaks 8491,85 eurot. Sellises olukorras ei pidanud kohus usutavaks, et pärast 01.09.2015 kokkuleppe sõlmimist oleksid pooled seadme remonditööde osas kokku leppinud selliselt, et hageja tasub kostjale seadme remondi eest. Juhul, kui poolte vahel oleks olnud selline kokkulepe, oleks see kajastunud ka 01.09.2015 sõlmitud kokkuleppes või oleks kokkulepe jäänud poolte vahel sõlmimata. 01.09.2015 kokkuleppes ei ole pooled märkinud, et kostjal oleks hageja vastu nõue mingist varasemast nendevahelisest kokkuleppest.
11.Hageja kohustus kostja poolt seadme remontimiseks tehtud kulutuste hüvitamiseks saaks tuleneda VÕS § 218 lg-st 1 ja § 222 lg-st 5. Samas ei ole tõendatud kostja poolt tehtud kulutuste suurus. Hagejale esitatud arvete alusel ei saa tõendada kostjal tekkinud kulutusi. Arved on esitatud hagejale, kuid arvel märgitud summa ei saa üheselt tähendada seda, et kostja on arvel märgitud materjalide eest kulutused kandnud. Kui kostja on materjalid soetanud, oleks ta saanud esitada nende soetamiseks tehtud kulutusi tõendavad dokumendid. Lisaks märkis kohus, et kostja kulutustena VÕS § 222 lg 5 mõttes ei saa käsitleda kostja enda poolt kasutatud tööjõu maksumust. Tegemist ei ole kulutusega, mida kostja on kandnud. Juhul, kui kostja oleks tellinud töö kolmandalt isikult ja selle eest
tasunud, siis saanuks kostja seda kulu nõuda VÕS § 222 lg 5 alusel hagejalt. Kostja oleks pidanud töötajale töötasu maksma ka juhul, kui kostja ei oleks pidanud seadet remontima, seega ei ole töötaja töötasu eeltoodud põhjusel hüvitatav (vt Riigikohtu 06.05.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-15, p 23).
12.Kostja esitatud asjaoludest ja tõenditest ei saa teha järeldust, et hageja oleks keeldunud müügilepingust tulenevast müüja kohustuse täitmisest seadme puuduste kõrvaldamiseks. Kostja on esitanud tõendeid selle kohta, et ta on nõudnud puuduste kõrvaldamist. 13.11.2014 e-kirjas on märgitud, et seadmel ilmnesid puudused ja palutakse puudused kõrvaldada, kuid ühtegi tõendit ei ole esitatud, millest järelduks hageja keeldumine puuduste kõrvaldamisest. Kui ostja parandab asja, ilma et ta oleks vastavat nõuet eelnevalt müüjale esitanud ning andnud müüjale võimaluse asi parandada, ei saa ostja VÕS § 222 lg 5 sätestatud kulutuste hüvitamise nõuet esitada. Lisaks on käesolevas asjas tuvastatud, et kostjal on alates 02.06.2014 hageja ees täitmata kohustused. Seega saab hageja kostja ees kohustuse olemasolul kasutada VÕS § 110 lg-s 1 sätestatut ja keelduda kostja poolt esitatud arvete tasumisest kuni kostja pole tasunud võlgnevust hagejale.
13.Kostja väitel esitas ta hagejale 24.08.2015 arve nr 585 ja see muutus sissenõutavaks 31.08.2015, mistõttu kostja sai sellega tasaarvestada kolm esimest graafikujärgset makset. Kohus leidis, et tõendatud ei ole, et hageja oleks 24.08.2015 arve nr 585 kätte saanud. Tõendatud on, et hageja sai kätte kostja poolt saadetud 16.09.2015 arve nr 656. Hageja poolt 18.09.2015 kostjale esitatud pretensioon tõendab asjaolu, et 16.09.2015 oli hageja teadlik kostja 16.09.2015 arvest nr 656, kuid arve kättesaamise ajaks oli kostjal tulenevalt 01.09.2015 kokkuleppest võlgnevus hageja ees juba tekkinud. Lisaks nõustus kohus hageja käsitlusega, et tasaarvestuse teostamiseks ei piisa pelgalt arve saatmisest, vaid selleks tuleb teisele poolele esitada üheselt mõistetav tasaarvestusavaldus. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks hagejale tasaarvestusavalduse enne 18.09.2015 kuupäeva esitanud. Seega isegi juhul, kui kostja oleks tõendanud arvetel märgitud summade osas kulutuste kandmist, oleks hageja poolt kogu 01.09.2015 kokkuleppes märgitud võlgnevuse nõudmine kostjalt olnud endiselt õigustatud.
14.Kuna kostja nõue hageja vastu ei ole tõendatud, puudub kostja poolseks tasaarvestuseks alus ja hageja on õigustatud nõudma kostjalt kogu 01.09.2015 kokkuleppes märgitud võlgnevuse tasumist summas 8491,85 eurot ja intressi summas 500 eurot. Samuti on hageja õigustatud nõudma alates 23.09.2015 viivist kokkulepitud määras, s.o 0,1% põhivõlgnevuselt päevas. Kokku saab hageja nõuda kostjalt viivist põhinõude ulatuses, kuna hageja ei ole tõendanud põhivõlgnevusest suuremas ulatuses põhivõlgnevuse maksmata jätmisega tekkinud kahju olemasolu.
15.Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Arvestades käesoleva asja vähest tõenduslikku keerukust võib hageja lepingulise esindaja tunnitasu suurust 100 eurot pidada põhjendatuks ja mõistlikuks. Kohus leidis, et hageja lepingulise esindaja menetlustoimingud on olnud kogu ulatuses põhjendatud ja vajalikud ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu summas 2200 eurot (sh 750 eurot riigilõiv ja 1450 eurot lepingulise esindaja kulu). Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
16.Kostja esitas 29.06.2017 Harju Maakohtu 31.05.2017 otsuse peale apellatsioonkaebuse, millega palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles kohus jättis kostja nõude hageja nõudega tasaarvestamata ning teha uue otsuse, millega tunnistada kostja nõuet hageja vastu
ja tasaarvestada kostja nõue hageja nõudega kattuvas osas. Kostja palus jagada menetluskulud esimeses kohtuastmes vastavalt rahuldatud nõude suurusele. 04.12.2017 kohtuistungil täpsustas kostja, et vaidlustab maakohtu otsust selliselt, et tasaarvestatud summa tuleb maha arvestada hageja põhinõudest ja viivist tuleb arvestada järelejäänud põhinõudest.
17.Kohus on ebaõigesti leidnud, et antud juhul ei saa hageja poolt 11.08.2014 pakkumises märgitud garantiilubadust pidada poolte vahel sõlmitud seadme müügilepingu osaks. Kohus on garantiikohustuse andmist vaadanud liiga kitsalt. Erialakirjanduses on selgitatud, et garantiilepingu sõlmituks lugemiseks ei pea isik, kellele ofert on suunatud, sellele eraldi tahteavaldusega vastama, VÕS § 155 lg 1 kohaselt eeldatakse oferdi aktseptimist. 11.08.2014 hinnapakkumuses antud garantiilubadust tuleb pidada ka tulevikus sõlmitud lepingus hageja müügikohustuseks ning nimetatud dokumenti saab pidada kostjale garantiikirja andmiseks. Kuna müügileping oli sõlmitud hinnapakkumuses nimetatud tingimustel (hinnapakkumus oli liisingulepingu osa), siis laieneb lepingutingimustele ka hinnapakkumuses märgitud garantiikohustus.
18.Isegi kui poolte vahel puudus müügigarantii, on kostjal õigus kasutada seaduses toodud aegumistähtaja jooksul õiguskaitsevahendeid. Kostja viitas Riigikohtu otsusele nr 3-2-149-17 ning leidis, et kuna hageja ei täitnud oma kohustust parandada kasutamiseks kõlbmatuks muutunud seadet, siis tekkis kostjal õigus parandada see iseseisvalt ja nõuda hagejalt tehtud kulutuste hüvitamist. Kostja ei ole nõus järeldusega, et ta ei ole tõendanud tehtud kulutuste suurust. Kostja esitas oma nõuet tõendavad dokumendid (arved, saatelehed) ja selgitas esitatud dokumentide sisu ja nende esitamise alust. Samal ajal ei ole hageja esitanud ühtegi tõendit, mis tõendaks, et kostja poolt tehtud kulutused peavad olema muus suuruses. Kohus pidi iseseisvalt ja oma äranägemisel tegema kindlaks tehtud kulutuste ja kostja poolt hageja vastu esitatud vastunõude suuruse. Ebaõige on kohtu järeldus koos viitega Riigikohtu otsusele nr 3-2-1-36-15, et kostja töötaja töötasu ei ole hüvitatav. Viidatud kohtuasja raames vaidlesid pooled nõude üle, mis on seotud kahju hüvitamisega.
19.Arusaadav ei ole kohtu järeldus selle kohta, et kostja ei ole esitatud ühtegi tõendit, millest järelduks hageja keeldumine puuduste kõrvaldamisest. Tõendatud on asjaolu, et kostja teavitas nõuetekohaselt hagejat puuduste ilmnemisest ja palus tekkinud puudus parandada. Asjaolu, et hageja ei reageerinud kostja palvele, saab pidada parenduste tegemisest keeldumiseks, kuna hageja ei avaldanud teistsugust soovi ega tahteavaldust. Vastus apellatsioonkaebusele
20.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
21.TsMS § 651 lg-st 1 tulenevalt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Seega kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsust osas, milles maakohus jättis kostja nõude summas 4336,14 eurot hageja põhinõudega tasaarvestamata ning sellest tulenevalt kostjalt hageja kasuks põhinõudelt välja mõistetud viivise suuruse osas.
22.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel jätta muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
23.Kostja tugines sellele, et tal on hageja vastu nõue summas 4336,14 eurot ning tasaarvestas oma nõude hageja nõudega. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Tulenevalt TsMS § 232 lg-st 1 hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et poolte vahel ei ole seadme DAEMO DMP250Q osas garantiilepingu sõlmimine tõendatud. Maakohus on õigesti viidanud, et garantiikohustuse tekkimiseks on vajalik garantiilepingu sõlmimine. Samuti on võimalik müüja poolt antud garantiilubadust müüja jaoks siduvaks muuta müügilepingus garantiilubadusele viitamisega. Käesoleval juhul ei saa 11.08.2014 hinnapakkumises sisalduvat garantiikohustust pidada hagejale siduvaks, kuna pooled sõlmisid seadme müügi osas eraldi lepingu, milles ei ole garantiikohustuses kokku leppinud ega hinnapakkumisele viidanud. Eeltoodut ei muuda ka asjaolu, et 11.08.2014 hinnapakkumine on lisatud liisingulepingule, kuna hageja ei ole liisingulepingu pool.
24.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et kostja ei ole tõendanud poolte vahelist kokkulepet, mille kohaselt remondib kostja seadme ise ja hageja hüvitab kostjale remondi maksumuse. TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt kolleegium neid põhjendusi ei korda.
25.Maakohus on õigesti leidnud, et kostja poolt seadme remontimiseks tehtud kulutuste hüvitamise nõue saaks tuleneda VÕS § 218 lg-st 1 ja VÕS § 222 lg-st 5. VÕS § 218 lg 1 tulenevalt vastutab müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui mittevastavus on olemas juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ajal ostjale, isegi kui mittevastavus ilmneb hiljem. VÕS § 218 lg 3 kohaselt vastutab müüja ka asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis tekib pärast juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko üleminekut ostjale, kui asja lepingutingimustele mittevastavus tekkis müüja kohustuste rikkumisest tulenevalt. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et seade anti kostjale üle hiljemalt 05.09.2014. Maakohus leidis, et kostja on tõendanud, et hageja poolt müüdud ja liisingulepingu alusel kostja kasutusse antud seadmel ilmnesid esimesed puudused 13.11.2014 ja hiljem veel 2015.a augustis - septembris. Samuti luges maakohus tõendatuks, et kostja remontis seadet ajavahemikul 07.08.2015-26.10.2015. Samas ei ole maakohus võtnud selget seisukohta selles, kas müüja vastutab VÕS § 218 alusel seadmel ilmnenud puuduste eest. Kostja nõuab 2015.a augustis-septembris tehtud kulutuste hüvitamist. Kolleegiumi hinnangul ei ole kostja tõendanud, et need puudused, mille parandamise eest kostja hagejalt kulutuste hüvitamist nõuab, olid olemas seadme juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ajal ostjale. Samuti ei ole kostja tõendanud, et puudused tekkisid müüja kohustuste rikkumisest tulenevalt. Seega ei ole tõendatud, et hageja vastutab VÕS § 218 kohaselt seadmel ilmnenud puuduste eest.
26.Ringkonnakohus leiab, et isegi juhul, kui asuda seisukohale, et hageja vastutab VÕS § 218 alusel seadmel ilmnenud puuduste eest, ei anna apellatsioonkaebuse väited alust tasaarvestuse avaldust rahuldada. VÕS § 222 lg 5 sätestab, et kui ostja nõuab õigustatult asja parandamist ja müüja ei tee seda mõistliku aja jooksul, võib ostja asja ise parandada või lasta seda teha ning nõuda müüjalt selleks tehtud mõistlike kulutuste hüvitamist. Kostjal oli TsMS § 230 lg-st 1 tulenevalt kohustus tõendada asja parandamiseks tehtud kulutuste kandmist. Kostja on esitanud oma nõude tõendamiseks hagejale väljastatud 24.08.2015 arve/saatelehe nr 585 summas 1248 eurot 26 töötunni eest (tl 45), 16.09.2015 arve/saatelehe nr 656 summas 1224 eurot 25 töötunni eest (tl 47) ja 26.11.2015 arve/saatelehe nr 865
summas 1500 eurot silindri eemaldamise ja paigaldamise, silindri remondi, varuosade ja transpordi teenuste eest (tl 49). Samuti esitas kostja tellimus-kviitungid, mille kohaselt on ajavahemikul 07.08.2015-11.08.2015 JŠ teostanud seadme DAEMO Q250 osas keevitustöid, lukksepatöid ja treialitöid kokku 26 tundi maksumusega 40 eurot tund (tl 117, 149). Ajavahemikul 02.09.2015-04.09.2015 on JŠ teostanud seadme osas silindri demontaaži, treiali- ja keevitustöid ja peasilindri paigaldustöid kokku 4 tundi maksumusega 45 eurot tund ja 12 tundi maksumusega 40 eurot tund (tl 119, 147) ning ajavahemikul 12.10.2015-26.10.2015 on JŠ teostanud seadme osas silindri demontaaži ja paigalduse ning hüdrosilindri remondi kokku 11 tundi maksumusega 40 eurot tund (tl 121, 148). Ringkonnakohus nõustub maakohuga selles, et kostja poolt hagejale esitatud arvete ja tellimus-kviitungite alusel ei saa tõendada, et kostja on dokumentides märgitud kulusid kandnud. Tegemist on kostja enda poolt koostatud dokumentidega. Kulude kandmist ei tõenda ka OÜ A-Sektori 21.10.2015 e-kiri seadme remondiks tehtud pakkumise kohta (tl 144 pöördel).
27.Lisaks nõustub ringkonnakohus maakohtuga selles, et kostja kuluna ei saa käsitleda tema enda töötajale makstud töötasu. Riigikohtu otsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-36-15 (p 23) järeldub, et oma töötajale makstav töötasu ei ole üldjuhul kahjuna hüvitatav. Ringkonnakohtu hinnangul on eelnimetatud seisukoht kohaldatav ka kulutuste hüvitamise nõude puhul. Kostja oleks pidanud maksma oma töötajale töötasu ka juhul, kui ta ei oleks asja ise parandanud. Seega ei ole kostjal seoses oma tööjõu kasutamisega täiendavaid kulusid tekkinud. Vastupidist ei ole kostja tõendanud. Eeltoodust tulenevalt on maakohus kolleegiumi hinnangul asunud põhjendatult seisukohale, et kostja ei ole tõendanud tema poolt asja parandamiseks kulutuste tegemist.
28.Põhjendamatu on apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt oleks kohus pidanud omal nägemisel tegema kindlaks tehtud kulutuste suuruse. TsMS § 233 lg-st 1 tulenevalt saab kohus otsustada kahju suuruse oma siseveendumuse kohaselt üksnes juhul, kui on tuvastatud kahju tekitamine, kuid kahju täpset suurust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemine oleks seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega, muu hulgas kui tegemist on mittevaralise kahjuga. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt kohaldatakse lõikes 1 sätestatut ka muule varalisele vaidlusele, kui poolte vahel on vaieldav nõude suurus ja kõigi selle määramiseks vajalike asjaolude täielik väljaselgitamine on seotud ebamõistlike raskustega. Käesoleval juhul eelnimetatud asjaolusid ei esine, kuna kostjal oli võimalik hüvitatavate kulutuste tegemist tõendada.
29.Vastusena kostja apellatsioonkaebuse väitele, mille kohaselt on maakohus ebaõigesti leidnud, et kostja ei ole tõendanud, et hageja keeldus puuduste kõrvaldamisest, märgib ringkonnakohus, et eeltoodu ei oma asja lahendamise seisukohalt tähtust. Kostja ei ole tõendanud, et müüja vastutab VÕS § 218 alusel seadmel tekkinud puuduste eest, ning et kostja on seoses asja parandamisega VÕS § 222 lg 5 alusel hüvitatavaid kulusid kandnud.
30.Ülaltoodust tulenevalt on maakohus põhjendatult jätnud kostja nõude hageja nõudega tasaarvestamata ning apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
Menetluskulude jaotus
31.Arvestades, et apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis puudub alus muuta maakohtu menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb ka ringkonnakohtu menetluskulud jätta kostja kanda (TsMS § 171 lg 1).
32.Kuna maakohus määras otsuses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse, siis tuleb ka ringkonnakohtul määrata kindlaks apellatsiooniastmes kantud menetluskulude rahaline suurus (TsMS § 174 lg 3). 04.12.2017 ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirjas on hageja palunud mõista kostjalt välja apellatsioonimenetluse kulud summas 350 eurot ja määrata, et menetluskuludelt tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. 04.12.2017 kohtuistungil palus hageja välja mõista istungil osalemisega seonduva kulu vastavalt istungi protokollile tunnitasu määraga 100 eurot (ilma käibemaksuta). Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja lepingulisel esindajal kulunud apellatsioonkaebusega tutvumisele ja sellele vastuse koostamisele 2 tundi ja 30 minutit ja kohtuistungiks ettevalmistumisele 1 tund. Vastavalt kohtuistungi protokollile kestis 04.12.2017 ringkonnakohtu istung ligikaudu 45 minutit. Kostja ei ole hageja menetluskuludele vastuväiteid esitanud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kolleegium leiab, et hageja esindaja poolt apellatsioonimenetluses tehtud toimingutele kulunud aeg on vajalik ja põhjendatud. Esindaja töö tunnihind 100 eurot (käibemaksuta) jääb samuti turuhinna piiridesse ning seda võib pidada mõistlikuks. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista ringkonnakohtu menetluskulud 4 tunni ja 15 minuti eest summas 425 eurot ning TsMS § 177 lg 4 alusel viivis menetluskuludelt.
33.TsMS § 136 lg 4 tulenevalt võib kohus tsiviilasja hinna kohta tehtud määrust muuta kuni asja lahendamiseni selles kohtuastmes. Kohus võib hinda muuta ka asja lahendava kohtulahendiga. TsMS § 133 kohaselt arvutatakse hagihind põhinõude ja kõrvalnõuete järgi. TsMS §-s 367 sätestatud kõrvalnõude hagihinna arvutamisel liidetakse hagi esitamise seisuga arvestatud viivise summale summa, mis vastab ühe aasta eest arvestatud viivise summale. TsMS § 137 lg 1 kohaselt on apellatsioonkaebuse esitamise puhul tsiviilasja hind sama, mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. Tsiviilasja hind maakohtus oli 15 029,56 eurot. Ringkonnakohus on 03.07.2017 puuduste kõrvaldamise määruses ning 10.08.2017 apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise määruses märkinud ebaõigesti apellatsioonkaebuse hinnaks 15 029,56 eurot. Kostja on vaidlustanud maakohtu otsuse osas, milles tema tasaarvestuse vastuväide summas 4336,14 eurot jäeti rahuldamata. 04.12.2017 ringkonnakohtu istungil selgitas kostja, et ta vaidlustab maakohtu otsust selliselt, et tasaarvestatud summa tuleb maha arvestada hageja põhinõudest ja viivist tuleb arvestada järelejäänud põhinõudest. Vaidlustatud põhinõude osa on seega 4336,14 eurot, vaidlustatud viivise osa perioodi 23.09.2015-01.09.2016 eest on 1495,97 (2929,691433,72) eurot ning vaidlustatud 1 aasta viivise summa on 1587,03 eurot (3108,021520,99). Eeltoodust tulenevalt tuleb lugeda tsiviilasja hinnaks ringkonnakohtus 7419,14 eurot (4336,14+1495,97+1587,03).
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots
(allkirjastatud digitaalselt) Ulvi Loonurm
(allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.