Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Reet Allikvere ja Ele Liiv
Otsuse tegemise aeg ja koht
07.12.2017, Tallinn
Tsiviilasja number
2-16-5304
Tsiviilasi
MF hagi Danske Bank A/S (Danske Bank A/S Eesti filiaali kaudu) ja Osaühingu Andreken vastu nõude tunnustamiseks SN pankrotimenetluses
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 30.08.2017 otsus
Tsiviilasja hind
3500 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Danske Bank A/S (Danske Bank A/S Eesti filiaali kaudu) apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja MF (sündinud
XX.XX.XXXX),
vandeadvokaat Veiko Viisileht
esindaja
Kostja Danske Bank A/S (Danske Bank A/S Eesti filiaali kaudu, registrikood 11488826), esindaja vandeadvokaat Paul Keres Kostja Osaühing Andreken (registrikood esindaja vandeadvokaat Armand Reinmaa Istungi toimumise aeg
11082142),
16.11.2017
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 30.08.2017 otsus osas, milles hageja nõuet SN pankrotimenetluses tunnustati 746 547 eurot 22 senti ületavas ulatuses, ning teha uus otsus, millega jätta nõue nimetatud summat ületavas osas tunnustamata. Samuti muuta maakohtu otsust menetluskulude jaotuse osas, jättes menetluskulud 25% ulatuses kostjate kanda ning 75% ulatuses hageja kanda.
Tsiviilasi nr: 2-16-5304 Muus osas jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, muutes maakohtu otsuse põhjendusi.
2.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3.Lugeda Harju Maakohtu 30.08.2017 otsuse resolutsiooni kehtivaks terviklikuks sõnastuseks: 1) Rahuldada MF hagi Danske Bank A/S (Danske Bank A/S Eesti filiaali kaudu) ja Osaühingu Andreken vastu nõude tunnustamiseks SN pankrotimenetluses osaliselt. 2) Tunnustada MF nõuet SN pankrotimenetluses 746 547 euro 22 sendi suuruses II (teise) rahuldamisjärgu nõudena. 3) Jätta menetluskulud 25% ulatuses kostjate kanda ning 75% ulatuses hageja kanda. Kostjad vastutavad hageja menetluskulude hüvitamise eest võrdsetes osades.
4.Jätta apellatsioonkaebuste esitamisest tingitud menetluskulud 25% ulatuses kostjate kanda ning 75% ulatuses hageja kanda. Apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud hageja menetluskulude hüvitamise eest vastutab üksnes Danske Bank A/S (Osaühing Andreken hageja kulusid kandma ei pea).
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.MF (hageja) esitas 04.04.2016 Harju Maakohtule hagi Danske Bank A/S (Danske Bank A/S Eesti filiaali kaudu, kostja I) ja Osaühingu Andreken (kostja II) vastu nõude tunnustamiseks. Hageja palub tunnustada oma nõuet SN (võlgnik) pankrotimenetluses 2 986 188 euro 88 sendi suuruses II rahuldamisjärgu nõudena, mis jäi 04.03.2016 toimunud nõuete kaitsmise koosolekul tunnustamata, kuna kostjad esitasid nõudele vastuväited. Nõuetekohase nõudeavalduse esitas hageja pankrotihaldurile õigeaegselt (pankrotiseaduse (PankrS) §-d 93, 94).
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja võlgnik 08.08.2006 käenduslepingu, millega võlgnik käendas MOBCAR RENDI OÜ (põhivõlgnik) kohustusi summas 1 200 000 2(15)
Tsiviilasi nr: 2-16-5304 Ameerika Ühendriikide dollarit (USD) (käendusleping). Hageja ja võlgnik sõlmisid 08.10.2008 investeerimislepingu, millega võlgnik kohustus hiljemalt 08.05.2009 tagastama hagejale 400 000 USD-d (investeerimisleping). Võlgnik kohustusi ei täitnud, nõustus viidatud lepingutest tulenevad kohustused vormistama laenuks, mida tõendab 02.06.2009 kinnituskiri. 09.06.2009 sõlmisid hageja ja võlgnik laenulepingu summas 1 600 000 USD-d (1 493 094 eurot 44 senti), millega võlgnik kohustus hagejale kokkulepitud laenu tagastama hiljemalt 08.06.2014. Lepingu p-s 3 lepiti kokku viivisemääras 10% päevas tasumata summalt, juhuks kui võlgnik jätab lepingust tulenevad maksed tähtaegselt tasumata või tasub need mittetäielikult. Lepingu p-s 1 leppisid pooled kokku intressi suuruseks 24% aastas.
3.Kostja I väide võlgade mahu usutavuse kohta on väär. See, et põhivõlgnik otsustas võtta endale vastava suurusega rahalised kohustused hageja ees, oli põhivõlgniku otsus ja hagejale ei tundunud see sel ajahetkel valitsenud olukorda arvestades ebamõistlik, liiati kui oli olemas käendus. Võlgnik oli käenduslepingu sõlmimise ajal osanik ja juhatuse liige AVANTCARS OÜ-s, mille müügitulu 2006. a oli üle 50 000 000 krooni. Kui kostja I arvates ei oleks majandusaasta aruannetes nähtuvate bilansi ja kasumiaruande näitajatega selliste rahaliste kohustuste võtmine tagantjärgi vaadates loogiline või mõistlik, ei saa sellest automaatselt järeldada, et selliseid kohustusi põhivõlgnik ei võtnud. Investeerimisleping sõlmiti 08.10.2008 ning selle alusel võetud kohustusi hageja täitis, küll aga jättis täitmata oma kohustused võlgnik. Hagejal puudub kohustus avaldada laenulepingu aluseks oleva investeerimislepingu üksikasju. Tähtsust ei oma ka, mis oli investeerimislepingusse investeerimisobjektina märgitud.
4.Hageja ja võlgniku mitteusaldusväärsuse väitega seoses leiab hageja, et võlgniku suhtes toimunud kriminaalmenetluse tõttu ei saa eeldada, et kõik võlgniku sellel ajaperioodil või varasemalt sõlmitud lepingud oleksid sõlmitud eesmärgiga viia läbi petuskeem. Hageja ei ole võlgnikule tundmatu isik. On ilmne, et pankrotimenetluses esitab hageja teiste võlausaldajate kõrval oma nõuded. Kostja I nõue on samuti vaidlustatud pankrotimenetluses.
5.Kuigi võlgnik võttis kostja I arvates endale ülemäära suuri kohustusi, ei ole hageja nõue selle tõttu alusetu ning tehing näilik. Hageja nõuet ei saa seada kahtluse alla seetõttu, et pankrotimenetluses on selgunud, et võlausaldajatel on võlgniku vastu nõudeid nii palju, et võlgnik ei suuda neid täita. Kuna laenulepingu sõlmimine oli tingitud käenduslepingu ja investeerimislepingu täitmata jätmisest, kulmineerus lõplik summa laenulepingus nii suureks. Kui põhivõlgnik oleks oma kohustusi täitnud, oleks hageja nõue võlgniku vastu tunduvalt väiksem. Kostja I on jätnud tähelepanuta, et sõlmis ise võlgnikuga miljonitesse kroonidesse ulatuva piirmääraga käenduslepinguid, milliseid ilmselt keskmine füüsiline isik ei suudaks täita ja mis oleksid keskmise füüsilise isiku jaoks ilmselt ebamõistlikud. Kostja I vastuväited
6.Kostja I hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. 3(15)
Tsiviilasi nr: 2-16-5304
7.Nõude alusena esitatud asjaolud ei ole eluliselt usutavad ning esinevad kahtlused nõude aluseks olevas laenulepingus ja sellele eelnenud kinnituskirjas toodud nõuete olemasolus. Vaidlus puudub selles, et hageja nõude aluseks oleva 09.06.2009 laenulepingu alusel hageja võlgnikule raha üle ei andnud, tegemist olevat muust kohustusest laenuks ümbervormistatud kohustusega (võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 2). Võla selline ümberkujundamine omab deklaratiivse võlatunnistuse tähendust, mille tulemusel peab võlgnik tõendama, et võlga tegelikult ei ole. Kohtupraktikast tulenevalt peaks hageja tõendama kausaalsuhtest tulenevat võlga. Kogu hageja väidetava nõude aluseks on vana dokumentatsioon, mis puudutab hageja ja kolmandast isikust võlgniku, registrist kustutatud põhivõlgniku vahelisi väidetavaid võlasuhteid, dokumentatsioon on täielikult hageja valduses. Kostjalt I ei saa eeldada negatiivse asjaolu tõendamist. Kostjalt saab mõistlikult eeldada nõude puudumise põhistamist kaudsete asjaoludega, kuid mitte nõude puudumise tõendamist. Kostja I põhistamiskohustuse täitmisel lasub hagejal kohustus tõendada kausaalsuhet ehk kõigi lepinguga laenuks ümberkujundatud nõuete aluslepingute kehtivust ja nõuete sissenõutavust.
8.Põhivõlgniku võlgade maht hageja ees ei ole eluliselt usutav. Põhivõlgnik kanti registrisse 08.07.1997 ja kustutati registrist 13.08.2008 majandusaasta aruannete esitamata jätmise tõttu. Äriühingu tegevusalaks oli autorent. Äriregistri andmetel esitas põhivõlgnik majandusaasta aruandeid üksnes 1999-2004. Majandusaasta aruannete järgi oli tegemist võrdlemisi väikese ettevõttega, mille käive ja kohustused ei ole võrreldavad 08.08.2006 väidetavalt sõlmitud käenduslepingu kohase summaga 1 200 000 USD. Viimase esitatud majandusaasta aruande järgi (2004) oli põhivõlgniku müügikäive umbes 20 korda väiksem kui tema väidetavad kohustused hageja ees kaks aastat hiljem ja tema muud kohustused olid umbes 71 korda väiksemad kohustustest, mida võlgnik väidetavalt 2 aastat hiljem käenduslepinguga käendas. Arvestades, et põhivõlgniku käive ja kohustuste maht oli alates 1999. a võrdlemisi stabiilne, ei ole selline kohustuste suurenemine kahe aasta jooksul eluliselt usutav. Seda kinnitab ka see, et aastatel 2005 ja 2006 põhivõlgnik majandusaasta aruandeid enam ei esitanud, mis on üldjuhul seletatav majandustegevuse seiskumisega.
9.Investeerimislepingu sõlmimine ei ole usutav, kuna eeldatavasti oli investeerimisobjektiks põhivõlgnik. Äriregistri menetlusteabe kohaselt oli aga põhivõlgnik registrist kustutatud umbes 5 kuud varem tehtud ja 3 kuud varem jõustunud määruse alusel. Seetõttu ei saanud eksiteerida mingeid investeeringuid, mida laenuks ümber kujundada.
10.Hageja ja võlgnik ei ole usaldusväärsed isikud. Hageja, kes on Vene Föderatsiooni elanik, on võlgniku pankrotimenetluses kõige suurema nõudega võlausaldaja. Võlgnik on kelmuses süüdimõistetud kurjategija. On üsna tõenäoline, et hageja väidetavat nõuet puudutavates dokumentides võivad võlgnik ja hageja olla võltsinud nii 4(15)
Tsiviilasi nr: 2-16-5304 hagiavalduse lisaks olevat kinnituskirja kui ka laenulepingut ennast. Laenuleping on väidetavalt sõlmitud 09.06.2009, kui võlgniku suhtes toimus kriminaalmenetlus, mille tulemusena ta kelmuses süüdi mõisteti. Kelmus seisnes selles, et ta esitas teadlikult ja süstemaatiliselt kostjale I finantseerimiseks fiktiivseid arveid, mille alusel tal õnnetus kostjalt I välja petta 558 435 eurot. Samaaegselt pettis võlgnik välja suuri summasid DNB Pangalt. Vähemalt võlgniku puhul on teada, et ligikaudu samal ajal, kui ta väidetavalt tunnistas erakordses suuruses võlga tundmatu Vene Föderatsiooni elaniku ees, on ta tegelenud suures ulatuses faktooringukelmusega ja selle raames dokumentide võltsimisega. Kuigi võlgnik on väidetavalt tunnistanud väga suurtes summades võlga täiesti tundmatute isikute ees, kes ilmuvad võlausaldajana välja alles tema pankrotimenetluses, tegeles ta aktiivselt kõigi teiste legitiimsete võlausaldajate nõuete tõrjumisega (nt kostja I ja DNB Pank).
11.Kriminaalasjas 1-12-7190 viidi 2009. a septembris võlgniku juures läbi läbiotsimine. Kuigi hagiavalduse kohaselt kinnituskiri ja laenuleping sõlmiti väidetavalt 02.06.2009 ja 09.06.2009, ei leitud neid läbiotsimise käigus. See viitab, et neid dokumente ei ole tegelikult olemas.
12.Äärmiselt ebatavaline ja kahtlust tekitav on see, et hageja ei ole üheski lepingudokumendis identifitseeritav muu kui sünniaja järgi. Oma andmeid on hageja varjanud ka pankroti- ja kohtumenetluses, tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 338 lg 1 p-i 1 rikkumisega varjanud enda andmeid ning vastuses kostja I taotlusele tagatise määramiseks esitanud kohtule oma elukoha kohta valeandmeid. Dokumentide õigsust tuleb hinnata ka nende koostajate usaldusväärsuse järgi. Kui dokumentide koostajaks on ühelt poolt kelmuses süüdi mõistetud kurjategija ja teiselt poolt enda andmeid kiivalt varjav ja kohtule valetav isik, siis see tekitab kahtlusi dokumentide ehtsuses.
13.Vähemalt laenulepingul on mitmeid näilikkusele viitavaid tunnuseid (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg 1). Laenulepingu p-s 1 leppisid pooled väidetavalt kokku, et laenusummale 1 600 000 USD rakendub intressimäär 24% aastas. Arvestades võlgniku majanduslikku olukorda, senist võimet tulu teenimiseks, kriminaalmenetlust ja tema vastu koonduvaid nõudeid kohalikelt võlausaldajatelt, ei saanud võlgnik mõistlikult pidada võimalikuks, et suudab selliseid kohustusi reaalselt kanda. Laenu tagastamise tähtaeg oli 5 aastat, mis tähendab, et lõplikuks intressiks pidi moodustuma 120% ehk niigi astronoomiline võlg pidi enam kui kahekordistuma. Laenulepingu p-s 3 lepiti kokku viivises määraga 10% täitmata kohustusest päevas. See teeb aastaseks viivisemääraks 3650% ehk laenu tagastamata jätmisel aasta jooksul võis võlgnik arvestada enam kui 30-kordse nõudega (48 000 000 USD). Kostja II vastuväited
14.Kostja II võtab esitatud hagi õigeks. Kostja II omandas nõude Versobank AS-ilt, kes esitas hageja nõudele võlgniku pankrotimenetluses võlausaldajate nõuete kaitsmise koosolekul vastuväite. Hageja on hagiavalduse lisana nr 5 esitanud laenulepingu, 5(15)
Tsiviilasi nr: 2-16-5304 millest nähtub, et võlgnikul on rahaline kohustus hageja ees, mida ta ei ole nõuetekohaselt täitnud. Laenulepingust nähtub ka põhinõude suurus ja täitmisega viivitamise juhuks nõutava viivise määr (protsent). Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Maakohtu otsus
15.Harju Maakohus rahuldas hagi 30.08.2017 otsusega. Menetluskulud seoses hagiga kostja I vastu jättis maakohus kostja I kanda ja mõistis kostjalt I hageja kasuks välja menetluskulud 5088 eurot. Menetluskulud seoses hagiga kostja II vastu jättis maakohus poolte endi kanda.
16.Seoses kostja I vastuväitega hageja nõudele laenulepingu näilikkuse motiivil, leidis kohus, et vaidlusalune laenuleping kajastab kõiki võlaõigusseaduse kohaseid laenulepingu jaoks olulisi tingimusi. Lepingu p 1 sõnastusest tulenevalt on laenuandja lepingu sõlmimise ajaks laenusumma laenusaajale üle andnud, mis on asjakohane arvestades, et lepinguga vormistati laenuks varasemad kohustused. Asjaolu, et lepingu on kostja I väitel kirjutanud inglise keeles eestlane, ei oma lepingu hindamisel näilikkuse motiivil tähtsust, ka mitte teksti halva grammatika ja eesti keelele omase süntaksi tõttu. Leping on olulistes asjaoludes selgelt arusaadav ja sellest ei ole võimalik järeldada, et pooltel olnuks eesmärk lepinguga varjata mingit muud tehingut. Ka arbitraažikokkuleppe kostja I poolt väidetud defektsus, mis kostja I väitel tähendab, et pooled ei kasutanud lepingu sõlmimisel õigusabi, ei muuda lepingut näilikuks. Samuti ei muuda lepingut näilikuks asjaolu, et lepingu alusel laenu ei antud, vaid vormistati laenuks võlgniku varasem kohustus hageja ees. See on VÕS § 396 lg 2 alusel lubatud. Lepingus on võlgnik identifitseeritav isikukoodi ja hageja sünniaja järgi. Kummagi lepingupoole elukohti lepingus kirjas ei ole. Praktikas ei ole tavapäratu, kui lepingusse ei märgita lepingupoolte elu- või asukohti. Puudub seadusest tulenev kohustus sõlmida lepinguid õigusteadmistega isikute kaasabil ning juhul kui arbitraažikokkulepe lepingus on defektne määral, et see ei toimi, ei tähenda see, et pooled ei saaks vaidluse tekkimisel oma õigusi kaitsta.
17.Kuigi kostja I märkis, et võlgnik ja hageja võivad olla võltsinud nii kinnituskirja kui ka laenulepingut, ei soovinud kostja I nimetatu tuvastamist. Seega on kostja I võltsimise kohane väide maakohtu hinnangul tõendamata ja oletuslik. Oletuslik on ka kostja I väide selle kohta, et võlgnik on tunnistanud võlga erakordses suuruses täiesti tundmatu Vene Föderatsiooni elaniku ees. Hagiavalduses on hageja väitnud, et hageja ei olnud võlgnikule tundmatu isik. Asjaolul, kas hageja oli tundmatu kostjale või kellelegi kolmandale isikule, ei oma tähtsust.
18.Maakohtu hinnangul ei tähenda asjaolu, et kriminaalasjas läbiviidud läbiotsimise tagajärjel ei leitud võlgniku juurest kinnituskirja ja laenulepingut, et neid olemas ei olnud. Samuti puudub alus tõsikindlalt arvata, et võlgnik on praeguse vaidluse lahendamise aluseks olevaid dokumente manipuleerinud selleks, et hageja saavutaks tema pankrotimenetluses võimalikult suurema nõude tunnustamise. Asjaolu, et 6(15)
Tsiviilasi nr: 2-16-5304 Venemaa sotsiaalmeedias esitleb hageja oma elukohana Sankt-Peterburi, alusel ei saa hageja elukohta määrata Venemaal olevaks. Andmete kajastamine sotsiaalmeedias ei saa olla kohtumenetluses tõendamise allikaks arvestades sotsiaalmeedia olemust.
19.Eelistungil kohustas kohus hagejat esitama laenu andmist tõendavad dokumendid. 20.03.2017 esitas hageja käenduslepingu (II kd lk 5) ja investeerimislepingu (II kd lk 6). Kohus ei nõustu kostjaga I, et käendus- ja investeerimislepingul võlgniku allkiri puudub. Võlgniku allkirjad on mõlemal lepingul nähtavad ja tuvastatavalt sarnased võlgniku allkirjadega 02.06.2009 kinnituskirjal ja 09.06.2009 laenulepingul.
20.Eeltoodu alusel leidis maakohus, et hageja on tõendanud võlgnikule laenu andmise ning võlgnetava kohustuse olemasolu. Apellatsioonkaebus
21.Maakohtu otsuse peale esitas kostja I apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt saata tsiviilasi tagasi samale maakohtule uueks lahendamiseks. Menetluskulud palub kostja I jätta hageja kanda.
22.Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt rikkus maakohus vaidlustatud lahendit tehes tõendite hindamise ja otsuse põhjendamise kohtustust. Kostja I hinnangul ei ole hageja tõendanud oma nõude olemasolu. Kohus nõustus kostjaga I ja pööras 21.02.2017 määrusega tõendamiskoormise ümber ning kohustas hagejat esitama laenu andmist tõendavad dokumendid. Sellisteks tõenditeks oleksid asjaolusid arvestades saanud olla tõendid, mis kinnitaksid üheselt raha üleandmist hagejalt võlgnikule (investeerimislepingu täitmisena) ja põhivõlgnikule (võlgniku poolt käendatud laenulepingu täitmisena). Hageja esitas aga kohtu nõudel üksnes hageja ja võlgniku vahel sõlmitud käenduslepingu, investeerimislepingu ning ühe USD 100 väärtusega võlgnikule kuuluva aktsiatähe koopia. Viimane pidi hageja arvates tõendama investeerimislepingu abil investeeringu reaalset tegemist. Mitte ükski eelnevalt nimetatud dokument ei tõenda ühegi lepingu alusel raha üle andmist hagejalt võlgnikule ega põhivõlgnikule, mille kohustusi võlgnik väidetavalt tagas. Muid täiendavaid tõendeid hageja ei esitanud ega isegi üritanud selgitada põhivõlgniku ja võlgnikuga sõlmitud tehingute väidetavat majanduslikku sisu. Kui kohus pööras ümber tõendamiskoormuse ning andis hagejale võimaluse esitada oma nõuet tõendavad dokumendid, siis pidi kohus sellest tõendamiskoormusest lähtuma ka otsuse tegemisel. Kohus jättis hageja esitatud dokumendid ja kostja I vastuväited hageja nõudele sisuliselt tähelepanuta. Kohus ei analüüsinud vaidlustatud lahendis, kas hageja täitis enda tõendamiskoormise, s.t kas hageja suutis tõendada reaalse rahalise kohustuse olemasolu.
23.Tehingu näilikkuse hindamisel lähtus kohus ekslikult eeskätt tehingu vormilistest küsimustest, jättes hindamata tehingu teinud poolte tegelike tahteavalduste sisu. Kostja I selgitab, et olukorras, kus laenuleping on vormistatud 1 600 000 USD 7(15)
Tsiviilasi nr: 2-16-5304 tagasimaksmiseks, peaks täpne vaidluste lahendamise kord olema lepingus korrektselt sätestatud mõlema poole huvide kaitseks. Sisuliselt mittetoimiv arbitraažiklausel viitab asjaolule, et pooltel puudus tegelikult mistahes huvi laenulepingust tulenevaid nõudeid maksma panna või vähemalt olid nad selle suhtes ükskõiksed. Kohus jättis tähelepanuta, et laenulepingus väidetavalt kokku lepitud intressimäär, viivis ja laenu tagastamise tähtaeg viitavad sellele, et tehingu vastamine poolte tegelikule tahtele on ebausutav, arvestades võlgniku majanduslikku olukorda, tema suhtes läbi viidud kriminaalmenetlust ning pankrotimenetluses koonduvaid nõudeid võlausaldajatelt. Mõistlikult võttes ei saanud võlgnik ega hageja pidada võimalikuks, et võlgnik suudab oma laenulepinguga võetud kohustusi ka reaalselt kanda.
24.Kostja I nõustub maakohtuga selles, et lepingu pooltel puudub seadusest tulenev kohustus sõlmida lepinguid õigusteadmistega isikute kaasabil, kuid olukorras, kus üks pool võlgneb teisele suure rahasumma, peaks mõlema poolte huvide jälgimise mõttes olema lepingulised suhted korrektselt vormistatud. Arvestades laenulepingu lohakat vormistust, ei ole võimalik asuda seisukohale, et võlgniku ja hageja tegelik tahe oli sõlmida poolte vahelisi suhteid kindlustav leping.
25.Kohtu seisukoht, et kostja I ei esitanud laenulepingu ehtsuse tuvastamiseks ekspertiisi taotlust, mistõttu ei saa kostja I väiteid lepingu näilikkuse kohta pidada põhjendatuks, on asjakohatu. Esiteks on laenulepingu näilikkuse tuvastamine praeguses vaidluses teisejärguline. Kostja I on eelnevalt selgitanud, et kuivõrd praegusel juhul on täielikult tõendamata hageja poolt võlgnikule mistahes lepingute alusel raha üle andmise fakt, siis oleks kohus pidanud jätma hagi selle tõendamatuse tõttu rahuldamata sõltumata laenulepingust tulenevast. Teiseks ei ole kostja I viidanud laenulepingu võimalikule fabritseerimisele. Vastupidi – kostja I on menetluse kestel läbivalt väljendanud seisukohta, et hageja ja võlgnik sõlmisid küll laenulepingu, ent see on tühine põhjusel, et see ei vasta poolte tegelikule tahtele. Seetõttu jääb kohtu etteheide ekspertiisi taotlemata jätmise osas selgusetuks. Koosmõjus sellega, et laenulepinguga vormistati ümber äärmiselt ebausutavaid ja tõendamata kohustusi, oleks kohus pidanud lugema laenulepingu näilikuks tehinguks, mille eesmärgiks oli luua fiktiivsed nõuded pankrotimenetluse tarbeks.
26.Kohus on jätnud sisuliselt tähelepanuta ka kostja I muud väited nõude puudumise võimalikkuse kohta, sealjuures kostja I selgitused, mille kohaselt põhivõlgniku võlakohustuse olemasolu ja selle suurus ei ole eluliselt usutav, et hageja ja võlgnik ei ole usaldusväärsed isikud ning asjaolu, et hageja on menetluse jooksul käitunud läbinisti ebaausalt. Vastustaja seisukoht
27.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.
8(15)
Tsiviilasi nr: 2-16-5304 Ringkonnakohtu seisukoht
28.Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles hageja nõuet tunnustati 746 547 eurot 22 senti ületavas ulatuses, ning teha uus otsus, millega jätta nõue nimetatud summat ületavas osas tunnustamata. Muus osas tuleb jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta otsuse põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21). Kuivõrd käesoleva otsusega rahuldatakse hagi osaliselt, tuleb kolleegiumi hinnangul muuta ka menetluskulude jaotust ning sellega seoses tühistada maakohtu otsus ka menetluskulude rahalise kindlaksmääramise osas. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. TsMS § 654 lg 22 alusel esitab ringkonnakohus otsuse kehtiva resolutsiooni terviklikus sõnastuses.
29.Hageja on esitanud PankrS § 106 lg 1 alusel hagi võlgnik SN pankrotimenetluses nõuete kaitsmise koosolekul tunnustamata jäänud nõude summas 2 986 188 eurot 88 senti tunnustamiseks II rahuldamisjärgu nõudena (PankrS § 153 lg 1 p 2). Nõudele esitasid koosolekul vastuväited kostja I ja AS Versobank (viimane on enda SN pankrotimenetluses esitatud nõuded loovutanud pärast koosolekut kostjale II). Hagi on esitatud PankrS § 106 lg 1 neljandas lauses sätestatud tähtaja jooksul. Kolleegium märgib, et pankrotimenetluses nõude tunnustamise üle peetavas kohtuvaidluses saab nõude kohta teha tuvastusotsuse üksnes kõikide nõuet vaidlustanud isikute suhtes ühiselt, mistõttu tuleb kostjaid praeguses asjas lugeda kaaskostjateks TsMS § 207 lg 3 tähenduses (vt ka Riigikohtu 08.10.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-14, p-d 12 ja 14 koos viidetega varasemale praktikale). Kohus ei ole TsMS § 440 lg 4 teise lause järgi seotud õigeksvõtuga asjas, kus osaleb mitu kostjat ja vaidlusalust õigussuhet saab tuvastada üksnes kostjate suhtes ühiselt, ja hagi ei võta õigeks kõik kostjad. Käesolevas asjas on kostja II maakohtu menetluses küll hagi õigeks võtnud (I kd, tl-d 87–88), kuid kuna kostja I vaidleb hagile jätkuvalt vastu, ei ole kostja II õigeksvõtul hageja tuvastusnõude rahuldamise seisukohalt tähtsust.
30.Maakohus on vaidlustatud otsuses tuvastanud, et hageja poolt tunnustamiseks esitatud nõude aluseks on hageja ja võlgniku (SN) vahel käendusleping, millega võlgnik käendas põhivõlgniku kohustusi summas 1 200 000 USD-d ning hageja ja võlgniku vahel sõlmitud investeerimisleping, millega SN kohustus hagejale tagastama 08.05.2009 400 000 USD-d. Nimetatud lepingutest tulenevate kohustuste ümbervormistamiseks laenuks on hageja ja võlgnik 09.06.2009 sõlmitud laenulepingu. Kuivõrd nende asjaolude üle apellatsioonimenetluses vaidlus puudub, võtab ringkonnakohus need asjaolud apellatsioonkaebuse lahendamisel aluseks (TsMS § 652 lg 1 p 1).
31.Pooled vaidlevad asjas eelkõige 09.06.2009 sõlmitud laenulepingu kehtivuse ja selle lepingu õigusliku olemuse üle, samuti selle üle, kas käenduslepingust ja investeerimislepingust olid SN-l tekkinud kohustused, mida saanuks kehtivalt laenuks ümber vormistada.
9(15)
Tsiviilasi nr: 2-16-5304
32.Ringkonnakohtu arvates on maakohus eksinud materiaalõiguse kohaldamisel ja hinnanud ebaõigesti tõendeid ning jõudnud seetõttu hageja nõude täieliku põhjendatuse osas ebaõigete järeldusteni.
33.Kostja I on olnud seisukohal, et 09.06.2009 sõlmitud laenuleping on SN väidetavate kohustuste osas deklaratiivne võlatunnistus ning kuivõrd kostja I on kausaalsuhtest tulenevalt võla puudumise tõenäosust põhistanud ja hageja on keeldunud võla tekkimise asjaolusid selgitamast ja tõendeid esitamast, pidanuks hageja senist kohtupraktikat arvestades tõendama hagi rahuldamiseks kausaalsuhetest (s.o käenduslepingust ja investeerimislepingust) tulenevat võlga. Kostja I hinnangul ei ole hageja võla olemasolu tõendada suutnud. Hageja seevastu leiab, et laenulepingus sisalduv kokkulepe varasemate kohustuste ümbervormistamise kohta laenuks on sisult novatsioon (VÕS § 89 lg 2) ning võlgniku esialgsed kohustused on asendatud uuega. Seega ei ole hageja hinnangul oluline, millistel asjaoludel laenulepingus märgitud võlgnevus tekkis ning hagejal pole kohustust selliseid asjaolusid tõendada. Alternatiivselt on laenuleping (ja ka võlgniku kinnituskiri) hageja hinnangul konstitutiivne võlatunnistus. Ka sellisel juhul saaks kostja I esitada vastuväiteid ainult laenulepingule endale, mitte aga alustehingutest tulenevatele kohustustele. Käenduslepingust ja investeerimislepingust tulenevad nõuded on hageja hinnangul ka piisavalt tõendatud.
34.Kolleegiumi hinnangul tuleb 09.06.2009 sõlmitud laenuleping lugeda praegusel juhul deklaratiivseks (kausaalseks) võlatunnistuseks VÕS § 396 lg 2 mõttes. Iseenesest võib ka VÕS § 396 lg 2 kohase lepingu sisuks olla tahe lõpetada aluseks olev võlasuhe ning võtta endale kohustused ainult sõlmitava laenulepingu alusel. Võlgniku kinnituskirjast (I kd, tl 21), laenulepingust (I kd, tl 22) endast ega muudest tõenditest ei saa praegusel juhul sellist tahet siiski järeldada. Samas peab poolte tahet luua just konstitutiivne kohustus või asendada senine kohustus Riigikohtu järjekindla praktika järgi tõendama võlausaldaja, vastasel juhul tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega (vt ka Riigikohtu 02.04.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 36 koos seal viidatud varasema praktikaga). Lisaks on õiguskirjanduses leitud, et rahalise kohustuse VÕS § 396 lg 2 alusel laenuks ümberkujundamisel ei ole tegemist täitmise asendamisega VÕS § 89 mõttes (vt VÕS-Komm I/Varul (2016) § 89, lk 427). Ringkonnkohus ei näe alust asuda käesolevas asjas teistsugusele seisukohale.
35.Kolleegiumi hinnangul on maakohus tõendamiskoormise käesolevas asjas hageja kahjuks õigesti ümber pööranud, tehes hagejale ettepaneku esitada laenu andmist tõendavad dokumendid (I kd, tl 200 pöördel). Üldjuhul ei pea ka deklaratiivsele võlatunnistusele tuginev hageja esitama võla tekkimise asjaolusid, kuna võla puudumise tõendamise koormis lasub kostjal (vt ka Riigikohtu 12.03.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-14, p 13). Isik vabaneb võlatunnistuses märgitud võla tasumisest, kui ta tõendab, et kohustust ei olnud olemas (vt nt Riigikohtu 24.04.2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15, või 08.04.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-22-09, p 11). Senises kohtupraktikas on siiski peetud hea usu põhimõttest tulenevalt 10(15)
Tsiviilasi nr: 2-16-5304 võimalikuks, et asjaolu tõendamise koormis pöördub ümber, kui kostja esitab asjaolud, mis viitavad nõude puudumise võimalikkusele. Eelkõige on see võimlaik olukorras, kus tuleb tõendada asjaolu, mille esinemine on hageja kontrolli all, kostjal ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja hageja keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast. Seega kui kostja on kausaalsuhtest tulenevat võla puudumise tõenäosust põhistanud, hageja on aga keeldunud võla tekkimise asjaolusid selgitamast ja tõendeid esitamast, peab hageja hagi rahuldamiseks tõendama kausaalsuhtest tulenevat võlga. Eriti pankrotivõlausaldajal ei pruugi olla piisavalt andmeid ja tõendeid võlatunnistuse alussuhte kohta (vt Riigikohtu 12.03.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-14, p 13; 10.12.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 26, ja 24.03.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 22). Viidatud kohtupraktika on asjakohane ka käesolevas asjas.
36.Ringkonnakohus leiab, et kostja I on praeguses asjas piisavalt põhistanud (TsMS § 235), et laenulepinguga ümbervormistatud kohustusi ei ole võlgniku tegelikult tekkinud. Tegemist on asjaoludega, mille esinemine on hageja kontrolli all ning kostjal I ei olnud objektiivselt võimalik võlatunnistuse alussuhte kohta andmeid ja tõendeid esitada. Hageja on keeldunud menetluses asjaolude tõendamisele kaasa aitamast, leides, et tal puudub kohustus seda teha.
37.Samas on kolleegiumi hinnangul osaliselt ekslikud maakohtu järeldused, et hageja on alustehingutest tulenevatele kohustuste olemasolu tõendanud.
38.VÕS § 142 lg 1 järgi on käendusleping leping, millega käendaja kohustub kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Hageja ja võlgniku vahel sõlmitud käenduslepingut (II kd, tl 5, tõlge tl 5 pöördel) saab kolleegiumi hinnangul pidada käenduslepinguks ka VÕS § 142 lg 1 mõttes. VÕS § 145 lg-test 1 ja 2 tulenevalt on käendus seotud tagatava nõudega (aktsessoorne). See tähendab, et käendaja vastutus (st kohustus täita põhivõlgniku kohustus võlausaldaja ees) on sõltuv käendusega tagatud põhikohustusest (vt ka VÕS § 167 lg 2), sh on vastutus sõltuv ka nõude tekkimise seisukohalt. Kui käendusega tagatavat kohustust ei ole tekkinud või eksisteeri, ei saa võlausaldaja käendusele tuginedes käendaja vastu nõudeid esitada. Maakohus ei ole käenduse aktsessoorsusega asja lahendamisel piisavalt arvestanud.
39.Ringkonnakohtu hinnangul ei võimalda asjas esitatud tõendid kogumis järeldada, et põhivõlgnikul (MOBCAR RENDI OÜ-l) oli hageja ees täitmata rahalisi kohustusi (mille täitmist on võlgnik käenduslepinguga väidetavalt taganud). Kaudselt võiks selliste kohustuste olemasolu järeldada üksnes võlgniku 02.06.2009 kinnituskirjast (I kd, tl 21). Kolleegiumi hinnangul on see põhivõlgniku rahaliste kohustuste tõendamiseks käesolevas asjas ebapiisav, arvestades mitmeid kostja I välja toodud ja tõendatud asjaolusid, mis muudavad selliste kohustuste olemasolu eluliselt väheusutavaks.
11(15)
Tsiviilasi nr: 2-16-5304
40.Nii nähtub kostja I esitatust, et põhivõlgnik on registrist kustutatud 13.08.2008 äriseadustiku § 60 lg 3 alusel majandusaasta aruannete esitamata jätmise tõttu (I kd, tl 125) ning äriregistri andmetel esitas osaühing majandusaasta aruandeid üksnes aastatel 1999–2004 (I kd, tl-d 80–82). Kolleegium nõustub kostjaga I, et olemasolevate majandusaasta aruannete põhjal (I kd, tl-d 126–140, 141–154 ja 155–170) ei olnud põhivõlgniku käive ja kohustused kuidagi võrreldavad 15.08.2006 sõlmitud käenduslepingus märgitud summaga 1 200 000 USD-d. Viimase esitatud majandusaasta aruande järgi (2004. a) oli põhivõlgniku netokäive 1 044 281 krooni, seega kümneid kordi väiksem kui tema väidetavad kohustused hageja ees kaks aastat hiljem ja samas majandusaasta aruandes märgitud kohustused olid samuti kordades väiksemad kohustustest, mida võlgnik SN väidetavalt kaks aastat hiljem käendas. Põhivõlgniku käibe ja kohustuste mahu sedavõrd drastiline suurenemine kahe järgmise aasta jooksul ei ole eelmärgitut arvestades ka kolleegiumi hinnangul eluliselt usutav. Liiatigi põhivõlgnik aastatel 2005 ja 2006 äriregistrile enam majandusaasta aruandeid ei esitanud, millest võib üldjuhul järeldada ühingu sisulise majandustegevuse seiskumist. Maakohus on jätnud ülalkäsitletud kostja I väited tähelepanuta, ega ole otsuses väidetega arvestamata jätmist ka põhjendanud. Kolleegium märgib, et ka käenduslepingust ei nähtu põhivõlgniku väidetud kohustuste suurus, struktuur ega sissenõutavaks muutumise aeg. 1 200 000 USD-d on lepingu punkti 1.1 järgi vaid käendaja vastutuse maksimumsumma (mitte põhivõlgniku kohustuste suurus).
41.Seega ei ole kolleegiumi hinnangul asjas tõendatud, et käendusega tagatav kohustus tegelikult eksisteeris. Järelikult käendusele tuginedes hageja võlgniku vastu nõudeid esitada ei saanud.
42.Investeerimislepingust tulenev nõue on kohtute ette toodu põhjal kolleegiumi hinnangul seevastu tõendatud ning maakohtu vastavate lõppjäreldustega saab nõustuda.
43.Investeerimislepingu p-s 1.2 märgitu järgi on hageja andnud võlgnikule sama lepingu sõlmimisel sularahas 364 000 USD-d. Punktis 1.3 on võlgnik võtnud kohustuse selle summa koos intressidega, kokku 400 000 USD-d tagastada hiljemalt 08.05.2009. Kolleegiumi hinnangul investeerimislepingu punktist 1.2 võlgniku poolt täitmise kviitungi andmist (VÕS 95 lg 1) järeldada ei saa, kuna võlgnik ei ole kinnitanud selgesõnaliselt rahasumma kättesaamist. Samas tuleb arvestada ka juba koos hagiavaldusega esitatud SN 02.06.2009 kinnituskirja, milles võlgnik kinnitab muu hulgas investeerimislepingust tulenevat 400 000 USD tasumise kohustust. Nimetatud kahte tõendit kogumis hinnates tuleb ringkonnakohtu arvates võlgniku poolt raha saamist investeerimislepingu alusel jaatada. Tähtsust omab ka asjaolu, et võlgnik ise ei ole pankrotimenetluses hageja nõudele vastuväiteid esitanud. Kohtu ette toodud asjaoludest ka ei nähtu, et võlgnik oleks mõnel muul viisil investeerimislepingust tulenevate kohustuste olemasolu vaidlustanud. Eelmärgitut arvestades jäävad kostja I väited investeerimislepingust tulenevate kohustuste puudumise kohta oletuslikuks.
12(15)
Tsiviilasi nr: 2-16-5304
44.Kolleegium märgib, et isegi kui kõnealune kinnistuskiri ei ole allkirjastatud selles märgitud kuupäeval 02.06.2009, vaid mõnel hilisemal ajahetkel enne SN pankroti väljakuulutamist, võiks see ikkagi tõendada võlgniku poolt raha saamist investeerimislepingu alusel. Samuti ei oma hageja nõude olemasolu ja sissenõutavuse seisukohalt tähtsust see, kas võlgnik lepingu alusel saadud raha ka tegelikult investeerimiseks kasutas. Seejuures on ka kostja I pidanud investeerimislepingut mitte käsunduslepinguks, vaid krediidilepinguks. Viimase seisukohaga kolleegium iseenesest nõustub.
45.Kostja I on seadnud apellatsioonimenetluses kahtluse alla, kas investeerimislepingul on üldse võlgniku allkiri. Kolleegiumi hinnangul on tegemist kostja I varasemas menetluses esitamata väidetega, millega apellatsioonkaebuse lahendamisel ei saa arvestada (TsMS § 652 lg-d 3 ja 5). Kostja I on maakohtu menetluses küll leidnud, et hageja poolt 20.03.2017 esitatud dokumentaalsete tõendite kvaliteet on halb ja võlgniku allkiri investeerimislepingul ei ole loetav. Maakohus on siiski leidnud, et võlgniku allkiri lepingul on loetav. Kolleegium nõustub selle maakohtu järeldusega ning leiab, et kostja I ei ole dokumendi võltsitust maakohtu menetluses piisavalt põhistanud (TsMS § 277 lg 1). Lisaks on kostja I esindaja ringkonnakohtu istungil leidnud, et isegi kui investeerimislepingul oleks SN allkiri, ei muudaks see kostja I vastuväiteid (II kd, tl 79 pöördel). Võlgniku allkirja 02.06.2009 kinnituskirjal ei ole kostja I menetluses vaidlustanud.
46.Eelpool märgitust järeldub, et hageja ja võlgniku vahel 09.06.2009 sõlmitud laenuleping on näilik tehing (TsÜS § 89 lg 1) osas, milles võlgnik tunnistas käenduslepingust tulenevaid väidetavaid kohustusi. Selles osas võib 09.06.2009 laenulepingut lugeda näilikuks juba seetõttu, et lepinguga tunnistati olematut võlga (vt ka Riigikohtu 02.04.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 37). Näilik tehing on TsÜS § 89 lg 2 järgi tühine ning sellisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi (TsÜS § 84 lg 1).
47.Samas on 09.06.2009 sõlmitud laenuleping kolleegiumi hinnangul kehtiv osas, milles võlgnik tunnistas investeerimislepingust tulenevat kohustust tagastada hagejale 400 000 USD-d. Selles osas nõustub ringkonnakohus ka maakohtu otsuse põhjendustega 09.06.2009 sõlmitud laenulepingu kehtivuse kohta ning ei pea neid vajalikuks korrata. Kolleegium küll nõustub osaliselt apellatsioonkaebuse etteheidetega laenulepingu poolte tegelike tahteavalduste sisu analüüsimata jätmise kohta, mistõttu peab vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi ka selles osas täiendada.
48.Kostja I hinnangul kinnitavad laenulepingu näilikkust mh lepingus märgitud intressimäära (24% aastas) ja viivisemäära (10% päevas) suurused. Kolleegium kostja I arvamusega ei nõustu. Viidatud viivisemäär on küll tavapäratult kõrge, kuid ei anna alust pidada tehingut näilikuks. VÕS § 162 lg 1 koosmõjus § 113 lg-ga 8 võimaldaks kohtul ebamõistlikult suurt viivist (viivisesummat) viivise maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni. Võlgniku majanduslikku 13(15)
Tsiviilasi nr: 2-16-5304 olukorda arvestades võis selliste kohustuste võtmine olla ebamõistlik, kuid võlgniku taoline käitumine ongi viinud tema püsiva maksejõuetuse väljakujunemiseni.
49.Kolleegium märgib, et TsÜS § 85 järgi ei too tehingu ühe osa tühisus kaasa teiste osade tühisust, kui tehing on osadeks jagatav ja võib eeldada, et tehing oleks tehtud ka tühise osata. Ringkonnakohtu hinnangul võib poolte väidetest järeldada, et laenuleping on praegusel juhul osadeks jagatav. Samuti on mõistlik eeldada, et laenuleping oleks sõlmitud ka tühise osata. Lisaks ei annaks laenulepingu tühisus alust jätta hageja nõue täies ulatuses tunnustamata, kuna hagejal oleks 400 000 USD osas nõue ka üksnes investeerimislepingu alusel.
50.Kokkuvõttes tuleb tunnustada hageja poolt laenulepingu alusel esitatud põhinõuet 400 000 USD ehk 373 273 euro 61 sendi (25% 1 493 094,44 eurost) ulatuses. Lisaks tuleb samas summas (373 273 eurot 61 senti) tunnustada hageja kõrvalnõudeid, kuna kõrvalnõuete tunnustamist on hageja pankrotimenetluses soovinud põhinõude ulatuses, st vähendatult (I kd, tl 19). Samas ületaks juba laenulepingu alusel arvestatud intressinõue (24% aastas) vähendamata kujul hageja põhinõuet.
51.Seega saab hageja nõuet SN pankrotimenetluses kokku tunnustada 746 547 euro 22 sendi ulatuses. Osas, milles maakohus tunnustas nõuet suuremas ulatuses, tuleb maakohtu otsus tühistada.
52.Seoses viivisenõudega lisab ringkonnakohus, et investeerimislepingu alusel tekkinud nõue (400 000 USD) sisaldas endas nii põhinõuet 364 000 USD tagastamiseks kui ka intressinõuet 36 000 USD maksmiseks. Laenulepingu sõlmimise ajal (09.06.2009) kehtinud VÕS § 113 lg 6 järgi ei olnud lubatud kokkulepped, mis võimaldasid nõuda viivist intressi tasumisega viivitamise korral. Sellest keelust võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe oli sama lõike järgi tühine (sisuliselt sama näeb ette ka VÕS § 113 lg 6 kehtiv redaktsioon). Senise kohtupraktika järgi piirab VÕS § 113 lg 6 võlausaldaja õigust nõuda viivist nii intressilt kui ka viiviselt ehk viivitusintressilt (vt nt Riigikohtu 04.01.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-11, p 11). Seadus ei keela aga arvestada sissenõutavaks muutunud intressilt ja viiviselt intressi. Kui võlgnik satub kohustuste täitmisega uuesti viivitusse, siis keelab VÕS § 113 lg 6 sissenõutavaks muutunud intressilt ja viiviselt viivise arvestamise (vt Riigikohtu 03.06.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-175-14, p 16). Seega ei saaks hageja nõuda SN-lt laenulepingu alusel viivist investeerimiselepingu järgselt intressinõudelt (36 000 USD), mis laenulepinguga kapitaliseeriti. Menetluskulude jaotus
53.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. TsMS § 173 lg-st 3 tuleneb, et kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust. Maakohus on jätnud menetluskulud seoses kostja I vastu esitatud hagiga TsMS § 162 lg 1 alusel 14(15)
Tsiviilasi nr: 2-16-5304 kostja I kanda ning seoses kostja II vastu esitatud hagiga TsMS § 162 lg-t 1 ja § 168 lg-t 6 kohaldades hageja ja kostja II enda kanda.
54.Ringkonnakohus rahuldab nii hagi kui apellatsioonkaebuse osaliselt ning peab seetõttu põhjendatuks jagada menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel võrdeliselt hageja nõude tunnustamise ulatusega, jättes nii maakohtu menetluses kui apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud 25% ulatuses kostjate kanda ning 75% ulatuses hageja kanda. Kuna kostja II maakohtu otsust ei vaidlustanud, ei pea ta TsMS § 165 lg-st 2 tulenvalt hageja apellatsiooniastme menetluskulusid kandma. Maakohtu menetluses kantud hageja menetluskulude hüvitamise eest vastutavad kostjad TsMS § 165 lg 1 järgi võrdsetes osades.
55.Menetluskulude rahalise kindlaksmääramise küsimuses juhindub ringkonnakohus Riigikohtu poolt 20.04.2016 tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15 tehtud otsuse p-des 19-22 TsMS § 174 lg-tele 3 ja 5 antud tõlgendusest ning poolte menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määra. Tulenevalt TsMS § 177 lg-st 2 määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest
(allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere
(allkirjastatud digitaalselt) Ele Liiv
15(15)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.