DK hagi If P&C Insurance AS-i vastu 4420,91 euro ning viivise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 08.12.2016 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
DK apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
7656,68 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: DK (isikukood XXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Roman Arefjev Kostja: If P&C Insurance AS (registrikood 10100168), lepinguline esindaja Holly-Fleur Ulm
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Resolutsioon
1.Tühistada Harju Maakohtu 08.12.2016 otsus osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada hagi osaliselt ning mõista If P&C Insurance AS-ilt DK kasuks välja põhivõlg 4420 eurot 91 senti, viivis 30.11.2017 seisuga 1171 eurot 50 senti ja viivis põhivõla (4420 eurot 91 senti) tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 01.12.2017 kuni põhivõla tasumiseni.
2.Samuti tühistada Harju Maakohtu 08.12.2016 otsus menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas ning määrata uus menetluskulude jaotus.
4.Kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni terviklik sõnastus on järgmine.
4.1.Hagi rahuldada osaliselt.
4.2.Mõista If P&C Insurance AS-ilt DK kasuks välja põhivõlg 4420 eurot 91 senti, viivis 30.11.2017 seisuga 1171 eurot 50 senti ja viivis põhivõla (4420 eurot 91 senti)
tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 01.12.2017 kuni põhivõla tasumiseni.
4.3.Jätta kõik menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus 57 % ulatuses If P&C Insurance AS-i kanda ja 43 % ulatuses DK kanda.
4.4.Rahuldada kostja 26.10.2016 taotlus Harju Maakohtu 24.10.2016 istungi protokolli parandamiseks.
4.5.Parandada Harju Maakohtu 24.10.2016 kohtuistungi protokolli (II kd, t lk 7-10) teisel lehel alt 2.lõigus hageja esindaja 2.lause ja sõnastada see eituse asemel jaatusena järgmiselt: „Kostja ütles, et see pole kaudne tahtlus.“ asemel: „Kostja ütles, et see on kaudne tahtlus.“ 4.6 Parandada Harju Maakohtu 24.10.2016 kohtuistungi protokollis (II kd, t lk 7-10) 5-ndal lehel ülevalt 3.lõigus kostja esindaja selgitust asendades selle järgnevaga: „Sain riigikohtu lahendist aru nii, et viivitatud perioodi peab võrdlema seadusjärgse viivise suurusega sama perioodi kohta. Tingimustes toodud määras saab arvutada viivist kuni 10%-ni kindlustushüvitisest. Kui lepingujärgse viivise järgi saaks kindlustusvõtja vähem raha, kui seadusjärgse viivise järgi arvutades, tuleb vahe ulatuses arvestada viivist seadusjärgses ulatuses. Kui hageja seda samamoodi tõlgendab, siis olen sellega nõus. “ 4.7 Rahuldada hageja 28.10.2016 taotlus Harju Maakohtu 24.10.2016 istungi protokolli parandamiseks osaliselt. 4.8 Parandada Harju Maakohtu 24.10.2016 kohtuistungi protokolli (II kd, t lk 7-10) järgmiselt: 4.8.1 Asendada protokolli 2. lehel keskel hageja esindaja selgituse viimases lauses „/.../ebaõiglane kiirusemõõtmine“ sõnadega „/.../ebaõige kiirusemõõtmine.“ 4.8.2 Täpsustada protokolli 2. lehel keskel hageja esindaja selgitustes viide p-le 127, et tegemist on sõidukikindlustuse tingimuste (ET) punktiga 127. 4.8.3 Lisada protokolli 2. lehel hageja täpsustusele ET p 128 järel järgmine lauseosa: „/.../ja ÜT p-s 75.2 on sätestatud otseselt tahtlus.“ 4.8.4 Täpsustada protokolli sellega, et hageja ise luges oma väärteoasjas antud ütlused vene keeles ette. 4.8.5 Täiendada protokolli hageja esindaja täpsustusega, et vara kahjustamiseks või kahju tekitamiseks hagejal tahtlus puudus. 4.9 Keelduda DK poolt apellatsioonkaebusele lisatud dokumentide (v.a riigilõivu tasumist tõendavate maksekorralduste) vastuvõtmisest. 4.10 Saata otsus pooltele. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud
menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus määrab menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest (TsMS § 177 lg 2). Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.DK (hageja) esitas 17.08.2015 Harju Maakohtule hagi If P&C Insurance AS-i (kostja) vastu ning 23.09.2015 hagiavalduse täienduse, milles palus kostjalt välja mõista põhivõla 4420,91 eurot, viivise 17.08.2015 seisuga 1622,14 eurot ja viivise arvestatuna põhinõudelt alates hagi esitamisest kuni kohustuse kohase täitmiseni lepingujärgse viivisemääraga 0,1 % päevas õigeaegselt tasumata summalt.
2.Hagiavalduse kohaselt on hageja sõiduki Lexus, registreerimismärgiga XXXXXX, vastutav kasutaja. Hageja kui kindlustusvõtja sõlmis 25.12.2013 kostjaga (kindlustusandjaga) kaskolepingu perioodile 05.12.2013-04.12.2014. 02.08.2014 toimus liiklusõnnetus, kus kõnealune sõiduk sõitis teelt välja (Loovälja tee ja Loo teel asuval ringil) ning sai kahjustusi. Kindlustusasja menetlemise käigus tegi kostja 15.08.2014 otsuse, mille kohaselt hindas sõidukile tekitatud kahju suuruseks 4611,91 eurot, kuid keeldus hagejale kahju hüvitamast. Otsusest nähtus, et kostja andmetel mõõdeti enne kahjujuhtumi toimumist politsei poolt hageja kiiruseks 179 +/- 6 km/h piirkonnas, kus lubatud kiirus oli 70 km/h. Otsuse põhjenduste kohaselt rikkus hageja kindlustuse üldtingimuste TG-20111-EST (edaspidi ÜT) p-i 51 ja sõidukikindlustuse tingimuste TK-20121-EST (edaspidi ET) p-i 127.
3.Väärteomenetlus lõpetati hageja suhtes väärteotunnuste puudumise tõttu VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Hageja seadis tervikult kiiruse mõõtmise protseduuri ja sellega seonduvate tõendite seaduslikkuse kahtluse alla. See omakorda tähendab, et kiiruse ületamist nii väärteoprotokollis kui ka kohtuvälise menetleja otsuses kajastatud ulatuses pole tõendamist leidnud ja kostja poolt viidatud tõendid ei oma selle asja menetlemisel mingit tõendamisväärtust. Kiiruse ületamine ei olnud liiklusõnnetuse põhjuseks. Hageja kaotas sõiduki juhtivuse oma tähelepanematuse tõttu. Kui hageja sõitis mööda Loovälja tänavat, siis vaatas ta hetkeks taha, kuna nägi peeglist vilkuvaid tulesid (politsei). Selle momendi ajal oli sõiduk jõudnud ringteele, hageja pidurdas, kuid auto libises, kaotas juhtivuse ja paiskus otsa äärekividele, mille tagajärjel sai sõiduk mitmeid kahjustusi. Isegi kui möönda, et liiklusõnnetuse peamiseks põhjuseks oli kiiruse ületamine, on tegemist raske hooletusega. Kindlustuslepingu järgi on aga raskest hooletusest toimunud liiklusõnnetused kindluskaitsega kaetud. Hagejal puudus igasugune tahtlus ja motiiv vara kahjustada.
4.Lisaks nõudis hageja kostjalt sissenõutavaks muutnud viivist summas 1622,14 eurot perioodi 15.08.2014-17.08.2015 eest määraga 0,1% päevas. ÜT punkti 63 järgi peab kindlustusandja maksma kindlustushüvitise saamiseks õigustatud isiku nõudmisel viivist 0,1% tähtaegselt tasumata summast iga viivitatud päeva kohta, kuid mitte rohkem kui 10% tähtaegselt tasumata summast. Hageja leiab, et 10%-line piirang on vastuolus VÕS § 113 lg 9. Seega on nimetatud tüüptingimus tühine ja kohaldamisele mittekuuluv. Kostja vastuväited
5.Kostja vaidles hagiavaldusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja keeldus hagejale tekkinud sõidukikahju hüvitamast viitega ET p-le 127 ja ÜT p-le 51. Keeldumine põhines
politseilt laekunud teabele, mille kohaselt registreeriti juhtum, kus sõiduki juht juhtis mootorsõidukit kiirusega 179+/-6 km/h, ületades lubatud suurimat kiirust mitte vähem kui 103 km/h. Lubatud suurim kiirus antud teelõigul on 70 km/h. Vastavalt ÜT p 127 ei ole kindlustusandjal hüvitamise kohustust, kui kahju tekkimine ei olnud ootamatu ja ettenägematu. Mõistlikule autojuhile on etteaimatav, et ca 2,5 korda lubatud sõidukiirust ületades võib kahju suure tõenäosusega tekkida. Väärteomenetlus hageja suhtes lõpetati Harju Maakohtu 29.10.2014 kohtuotsusega VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel, kuid formaalsel põhjusel, kuna menetleja oli eksinud väärteoprotokollis ja hiljem otsust vormistades sündmuskoha nimega (Loovälja tee asemel Uuevälja tee).
6.Kostja ei nõustu, et hüvitise maksmise aluseks on ET p 136, mille kohaselt erinevalt kindlustuse üldtingimustes sätestatust, on kindlustusandjal kohustus hüvitada teel liiklemise käigus kindlustusobjekti valdaja raske hooletuse tõttu kindlustusobjektile tekkinud kahju. Kuna hageja rikkus liiklusseaduse nõudeid teadlikult ja tahtlikult, kvalifitseerub tema tegevus kaudse tahtlusega toime pandud teoks.
7.Seoses viivisega märkis kostja, et Riigikohus on avaldanud seisukohta, et tüüptingimuse säte, mille järgi on viivise määr 0,1%, kuid kokku mitte üle 10% kindlustushüvitisest, on osaliselt vastuolus VÕS §-ga 451 (vt RKTKo nr 3-2-1-178-12, p 25). Sellest sättest tuleneb nõue, et kindlustushüvitise maksmisega viivitamisel tuleb tagada vähemalt seadusjärgne viivise maksmine. Seega saab tüüptingimustes toodud määras arvutada viivist kuni 10%-ni kindlustushüvitisest. Kui lepingujärgse viivise järgi saaks kindlustusvõtja vähem raha, kui seadusjärgse viivise järgi arvutades, tuleb vahe ulatuses arvestada viivist seadusjärgses ulatuses. Seega tuleb viivise arvutamisel vastavaid summasid võrrelda. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
8.Harju Maakohus jättis 08.12.2016 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus määras kindlaks, et hagejalt kostja kasuks välja mõistetavad menetluskulud puuduvad. Maakohus rahuldas kostja 26.10.2016 taotluse ning osaliselt hageja 28.10.2016 taotluse Harju Maakohtu 24.10.2016 istungi protokolli parandamiseks.
9.Maakohtu otsuse kohaselt puudub vaidlus selle üle, et 02.08.2014 toimus Loovälja tee ja Loo tee ringil liiklusõnnetus, milles osales hageja juhitud ja AS-i SEB Liising omandis olev sõiduauto Lexus (numbrimärgiga XXXXXX) ja sai liiklusõnnetuse tagajärjel kahjustusi summas 4611,91 eurot. Liiklusõnnetuse toimumise ajal juhtis sõidukit hageja. Õnnetuses osalenud auto oli kindlustatud kostja juures. Pooled ei vaidle ka selle üle, et liiklusõnnetus toimus teelõigus, mille osas oli kehtestatud kiirusepiirang 70 km/h. Pooled vaidlevad selle üle, kas sõltumata väärteoasjas tehtud otsuse tühistamisest on väärteomenetluse materjalidega tuvastatud, et hageja sõidukiirus vahetult enne õnnetust oli politsei poolt mõõdetud 179+-/6 km/h ning kuidas tõlgendada poolte sõlmitud kindlustuslepingu tingimusi.
10.Maakohus asus Riigikohtu praktikale tuginedes seisukohale, et väärteoasjas kogutud tõendeid saab kasutada tõendina ka tsiviilmenetluses. Harju Maakohtu 29.10.2014 otsusega väärteoasjas nr 4-14-7856 tühistati hageja väärteomenetluse korras karistamise otsus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Otsuses aga puuduvad põhjendused, millistel motiividel väärteo otsus tühistati. Kiirusemõõtmise ebaseaduslikkust ei ole tuvastatud. Väärteomenetluses isiku karistamise võimatus ei muuda olematuks väärteomenetluse käigus kogutud materjale. Väärteo protokoll, kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll, hageja kui menetlusaluse isiku ülekuulamise protokoll, tunnistaja SS ülekuulamise protokoll, mõõtevahendi taatlustunnistus ja hageja poolt märgitud juhtumi kirjeldus kahjuteates kinnitavad, et hageja
sõidukiiruseks enne õnnetust mõõdeti 179+/-6 km/h. Hageja on küll nii käesolevas menetluses, kui ka väärteoasjas esitatud kaebustes vaidlustanud kiirusemõõtmise õiguspärasuse, väites et patrullpolitseinik LP (P) asemel mõõtis kiirust selleks väljaõpet mitteomav SS. Kohtu ette ei ole aga toodud andmeid, et SS oleks mõõtmist teostanud ega ka seda, et SS-l puudus väljaõpe mõõtmise teostamiseks. Kohus leidis, et süü tõendamiseks vajalikud asjaolud on kriminaalmenetluses ja tsiviilõiguses erinevad, samuti on erinev asjaolude tõendamise koormus. Kohus luges tuvastatuks, et hageja sõitis 02.08.2014 vahetult enne liiklusõnnetuse toimumist kiirusel 179+/-6 km/h. Hageja on 24.10.2016 istungil võtnud omaks, et sõitis kiirusega umbes 100 km/h.
11.Käesoleval juhul on pooled ÜT p-s 64 kokku leppinud, et kui kindlustusvõtja on rikkunud lepingust tulenevat kohustust, on kindlustusandjal õigus kindlustushüvitise maksmisest keelduda või hüvitist vähendada, kui rikkumine omas mõju kahju tekkimisele või kahju suurusele või kindlustusandja täitmise kohustuse ulatuse kindlakstegemisele. Kostja on viidanud sellele, et hageja rikkus ÜT p-i 51, ehk kohustust täita kõiki õigusakte, eeskirju, juhendeid jms, mis sisaldavad käitumisjuhiseid ohutuse tagamiseks, kahjujuhtumite ennetamiseks ja võimaliku kahju suuruse vähendamiseks. Liiklusseadusest tulenevad käitumisreeglid on kehtestatud liikluses ohutuse tagamiseks ja kahjude ärahoidmiseks. Selliseks käitumisreegliks on ka kiirusepiirang, mille esmane eesmärk on tagada, et sõiduki juht valiks antud teelõigu läbimiseks ohutuima sõidukiiruse. Kõnealusel teelõigul oli liiklusmärgiga reguleeritud lubatud sõidukiiruseks 70 km/h. Hageja liikus samal teelõigul kiirusega vähemalt 173 km/h. Eelneva alusel leidis kohus, et hageja on rikkunud ÜT p 51 ja liiklusseaduse nõudeid. Kohus asus seisukohale, et lubatud sõidukiiruse ületamine 103 km/h ulatuses on faktor, mis omas mõju kahju tekkimisele ja selle suurusele. Kahju tekkimist oleks mõjutanud ka see, kui hageja kiirus oleks olnud tema poolt omaksvõetud ca 100 km/h.
12.Hageja on kahjuteates kostjale märkinud juhtumi kirjelduse all, et ta ületas lubatud sõidukiirust. Väärteomenetluse käigus antud ütlustes on hageja selgitanud, et otsustas proovida, kui kiiresti on selle autoga võimalik sõita, sest tee oli sirge ja autosid ei olnud. 24.10.2016 toimunud kohtuistungil selgitas hageja, et soovis vaadata, kuidas auto käitub ja selleks kiirendas ja siis pidurdas. Lisaks kuulis ta autos müra ning tahtis kontrollida, millisel kiirusel see müra tekib. Kohus asus seisukohale, et hageja on tahtlikult ja teadlikult soovinud kiiruse kasvamist ja tõusmist üle lubatu ehk tahtlikult õigusvastaselt käitunud. Kohus on tuvastanud, et vahetult enne kindlustusjuhtumi toimumist oli hageja poolt juhitud sõiduki kiirus vähemalt 173 km/h. Rakendades sellist kiirust, võimaldas hageja mistahes tagajärje saabumist. Kohus leidis, et see on samane tahtlusega. Juhina sõiduki roolis olles hetkeks taha vaatamine ei ole ohtlik käitumine, kui sõita lubatud kiirusel. Seega on esmane kahju tekkimise põhjus lubatud sõidukiiruse tahtlik ületamine suures ulatuses. Eeltoodu alusel jättis kohus hagi rahuldamata.
13.Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda ja määras TsMS § 174 lg 1 järgi kindlaks, et hagejalt väljamõistetavad menetluskulud kostjal puuduvad. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
14.09.01.2017 esitas hageja Harju Maakohtu 08.12.2016 otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. 17.11.2017 menetlusdokumendis palus hageja alternatiivselt kohtuotsuse tühistada ja saata asja maakohtule uueks arutamiseks.
15.Politsei poolt mõõdetud kiirus ei saa antud juhul tõendada tahtliku kindlustusjuhtumi põhjustamist. Kiiruse ületamise fikseerimine on toimunud enne, kui hageja sõitis teelt välja. Politsei mõõtis hageja kiirust Loovälja tee 2. kilomeetril ja enne kindlustusjuhtumi toimumist, mis toimus seejärel Loovälja ja Loo tee ringteel. Pärast politsei kiiruse mõõtmist läbis hageja veel vähemalt 2 km. Hageja pole kunagi väitnud, et kindlustusjuhtum põhjustati samal kiirusel, mis politsei mõõtis. Väärteoasjas olevas materjalis ei ole ühtegi tõendit, mis kinnitaks kindlustusjuhtumit või kajastaks mingil määral kindlustusjuhtumi asjaolusid. Kostja ei ole tõendanud, et sõidukiiruse ületamine mõjutas oluliselt kahjujuhtumi saabumist. Hageja väitis menetluse kestel, et kiiruse ületamine ei olnud ainsaks ja põhiliseks põhjuseks, mille tagajärjel kindlustusjuhtum toimus. Samas, isegi kui lugeda ainsaks põhjuseks kiiruse ületamist, ei tõenda see tahtlikku vara kahjustamist, kuna tahtlus esines kiiruse ületamises, kuid mitte kahju tekitamises. Raskest hooletusest tingitud liiklusõnnetused on kindluskaitsega kaetud (ET p 136).
16.Liiklusõnnetused on peaaegu alati põhjustatud sõidukijuhi liikluseeskirja rikkumisest. Kohus ei ole arvestanud hageja seletusega, mille kohaselt juhtus õnnetus hageja tähelepanematuse tõttu, kuna ta vaatas hetkeks taga. Hageja ei teadnud tagajärgede saabumisest ega soovinud neid. Kohus on vääralt käsitlenud hageja poolt märgitud juhtumi kirjeldust kahjuteates, mis väidetavalt kinnitab, et sõidukiiruseks enne õnnetust mõõdeti (179+/-6 km/h). Hageja lihtsalt konstateeris, et politsei mõõtis sellist kiirust, kuid ei olnud kunagi sellega nõus ega väitnud, et see oli ringteel.
17.Kohus on vääralt hinnanud väärteoasjas esitatud dokumentaalseid tõendeid ja analüüsinud õiguslikke asjaolusid. Asukoha ebaõige kajastamine väärteoprotokollis ja kohtuvälise menetleja otsuses oli ainult üks põhjustest, miks ta õigeks mõisteti. Hageja seadis tervikult kiiruse mõõtmise protseduuri ja sellega seonduvate tõendite seaduslikkuse kahtluse alla, sest tema kiirust mõõtis politseiametnik, kes ei olnud läbinud kohustuslikku väljaõpet. Hageja leidis oma argumentides, et väärtegu ei ole nõuetekohaselt tõendatud, mille tõttu tema kiirus võis olla tõenäoliselt vähem kui seda fikseerisid politseiametnikud. Kohtule polnud esitatud SS väljaõpet tõendavat dokumenti ning säilinud ei olnud videosalvestis, mida hageja soovis uurida. Politsei loobus süüdistustest pigem eeltoodud asjaolude tõttu. Seega tähendab, et kiiruse ületamist nii väärteoprotokollis kui ka kohtuvälise menetleja otsuses kajastatud ulatuses ei ole tõendamist leidnud. Väärteoprotokolli ei saa käesolevas ajas lugeda iseseisvaks tõendiks, kuna see oli aluseks kohtuvälise menetleja otsuse tegemiseks, mis on aga kohtu poolt tühistatud. Samuti on kohus põhjendamatult tuginenud menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollile, kuna selles dokumentaalses tõendis on kajastatut tema ütlused vene keeles. Hageja rõhutas seda kohtuistungil ja palus mainitud põhjusel jätta see tõend tähelepanuta, kuna kostja ei taganud tõlget eesti keelde.
18.ÜT p 51 ja ET p 127 on tühised tüüptingimused. Lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks, kui kostja ei hüvita kahju, viidates kiiruse ületamisele, vaatamata sellele, et raskest hooletusest tingitud juhtumid pidid selle lepinguga olema kaetud. Hageja ei oleks superkasko lepingut sõlminud, kui ta oleks teadnud, et antud kindlustusjuhtumi korral keeldub kostja täies ulatuses kahju hüvitamisest, viidates ET p-ile 127 ja ÜT p-le 51.
19.Kohus rahuldas hageja 24.10.2016 kohtuistungi protokolli parandamise taotluse vaid osaliselt, vaatamata asjaolule, et kostja oli samade parandustega ja täiendustega nõus täies
ulatuses. Hageja leiab, et kõik tema taotletud parandused ja täiendused olid vajalikud ja asjakohased. Vastus apellatsioonkaebusele
20.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
21.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja tõendite väära hindamise tõttu osas, milles kohus jättis hagi rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Kolleegium teeb uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt ja jaotab uuesti menetluskulud. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.
22.Pooled ei vaidle selle üle, et 02.08.2014 toimus Loovälja tee ja Loo tee ringil liiklusõnnetus, milles hageja juhitud ja AS-ile SEB Liising kuuluv sõiduk Lexus (numbrimärgiga XXXXXX) sõitis teelt välja ja sai kahjustusi. 25.11.2013 sõidukikindlustuspoliisist selgub, et pooled olid sõiduki suhtes sõlminud superkasko kindlustuslepingu kindlustusperioodiga 05.12.2013 - 04.12.2014. 15.08.2014 teatega keeldus kostja kahju hüvitamisest.
23.02.08.2014 koostatud väärteoprotokolli kohaselt juhtis hageja Uuevälja tee 2. kilomeetril sõidukit kiirusega 179 +/-6 km/h, kuigi suurim lubatud kiirus sellel teelõigul oli 70 km/h. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et väärteoprotokollis eksiti kiiruse mõõtmise kohaga ning õige kiiruse mõõtmise koht oli Loovälja tee 2. kilomeeter. Politsei- ja Piirivalveameti poolt 21.08.2014 tehtud otsusega väärteoasjas karistati hagejat rahatrahviga ja mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuueks kuuks. 29.10.2014 otsusega väärteoasjas nr 4-14-7856 tühistas Harju Maakohus Politsei- ja Piirivalveameti 21.08.2014 otsuse ning lõpetas väärteomenetluse. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole käesoleva asja lahendamisel määravat tähtsust sellel, kas väärteoasjas kogutud tõenditega saab tsiviilasjas lugeda tõendatuks hageja sõiduki kiiruse väärteomaterjalides märgitud kohas. Hageja sõiduki kiirust mõõdeti Loovälja tee 2. kilomeetril, liiklusõnnetus toimus aga Loovälja tee ja Loo tee ringil. Seega oli liiklusõnnetuse toimumise koht rohkem kui 1 km eemal kiiruse mõõtmise kohast. Ka juhul, kui lugeda tõendatuks, et hageja sõiduki kiirus Loovälja tee 2. kilomeetril oli 179 +/-6 km/h, ei järeldu sellest, et selline oli hageja sõiduki kiirus ka vahetult enne liiklusõnnetuse toimumist. Sellest tulenevalt leidis maakohus ringkonnakohtu arvates ebaõigesti, et väärteomaterjalidega on võimalik tõendada hageja sõiduki kiirust vahetult enne liiklusõnnetuse toimumist. Maakohus on otsuses viidanud, et hageja on ise tunnistanud, et tema sõiduki kiirus oli 100 km/h, kuid maakohtu 24.10.2016 istungi protokollist selgub, et hageja viitas sõiduki võimalikule kiirusele kiiruse mõõtmise kohas, mitte liiklusõnnetuse toimumise kohas (II kd tl 7). Ka hageja kahjuteatest ei tulene, et tema sõiduki kiirus vahetult enne liiklusõnnetuse toimumist oli 179 +/-6 km/h. Kahjuteates on tehtud viide politsei poolt mõõdetud kiirusele (I kd tl 96). Kuigi hageja on möönnud, et ta ületas kiirust, siis selle kohta, milline oli hageja sõiduki kiirus vahetult enne liiklusõnnetuse toimumist, tsiviilasjas tõendeid ei ole.
Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu järeldusega, et hageja põhjustas kahjujuhtumi tahtlikult. Esiletoodud asjaolude pinnalt ei ole alust arvata, et hageja põhjustas liiklusõnnetuse otsese tahtlusega, st et ta soovis sõidukit kahjustada. Samuti ei ole tõendatud, et hageja põhjustas liiklusõnnetuse kaudse tahtlusega. Hageja on küll tunnistanud, et ta ületas sõidukiirust, samuti on ta avaldanud, et vahetult enne liiklusõnnetuse toimumist vaatas ta taha. Kolleegium leiab, et taha vaatamise tõttu sõiduki juhitavuse kaotamist ei saa hinnata kaudse tahtlusega liiklusõnnetuse põhjustamisena. Ka ainuüksi lubatud kiiruse ületamist vahetult enne liiklusõnnetuse toimumist ei saa käsitleda kaudse tahtlusega liiklusõnnetuse põhjustamisena. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-15015 tehtud lahendi p-s 13 seoses võlaõigusseaduse §-ga 513 sedastanud, et selle kohaselt piisab kindlustusandja täitmise kohustusest vabanemiseks ka kindlustusvõtja kaudsest tahtlusest. Riigikohus märkis, et tegemist on tahtluse minimaalse vormiga, mille juures hõlmab toimimistahe võimalikuna ettenähtavat tulemust, s.t et isik peab õigusvastase tagajärje saabumist võimalikuks ning soovib teadlikult tegevusega jätkata, leppides võimalike tagajärgedega. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul võiks kaudne tahtlus kõne alla tulla juhul, kui hageja ületas vahetult enne liiklusõnnetuse toimumist lubatud kiirust sellisel määral, et ta pidi nägema ette, et selle tagajärjel võib toimuda liiklusõnnetus, ning ta soostus sellega. Antud juhul puuduvad tõendid hageja sõiduki kiiruse kohta vahetult enne liiklusõnnetuse toimumist. Samuti ei viita tõendid asjaolule, et hageja soostus kindlustusjuhtumi saabumisega. Seega on kolleegiumi hinnangul tõendamata kostja väide, et liiklusõnnetus põhjustati kaudse tahtlusega.
24.ÜT p-i 51 kohaselt on kindlustusvõtja kohustatud täitma kõiki õigusakte, eeskirju, juhendeid jms, mis sisaldavad käitumisjuhiseid ohutuse tagamiseks, kahjujuhtumite ennetamiseks ja võimaliku kahju suuruse vähendamiseks. ÜT p 64 sätestab, et kui kindlustusvõtja on rikkunud lepingust tulenevat kohustust, on kindlustusandjal õigus kindlustushüvitise maksmisest keelduda või hüvitist vähendada, kui rikkumine omas mõju kahju tekkimisele või kahju suurusele või kindlustusandja täitmise kohustuse ulatuse kindlakstegemisele. Vastavalt ET § 127 ei ole kindlustusandjal hüvitamise kohustust, kui kahju tekkimine ei olnud ootamatu ja ettenägematu. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa kostja nendele sätetele tuginedes kindlustushüvitise maksmisest käesoleval juhul keelduda. ÜT p 7 sätestab, et otseste vastuolude korral kohaldatakse esmalt eritingimusi, seejärel lisatingimusi, seejärel II taseme kindlustustingimusi ja seejärel kindlustuse üldtingimusi. ET p 136 kohaselt on kindlustusandjal kohustus hüvitada teel liiklemise käigus kindlustusobjekti valdaja raske hooletuse tõttu kindlustusobjektile tekkinud kahju. Hinnates ÜT p-te 51, 64 ning ET p-i 136 lähtudes ÜT p-st 7 leiab kolleegium, et kostjal tuleb hüvitada kahju ka juhul, kui hageja ületas kiirusepiirangut tahtlikult, kuid ei põhjustanud kahjujuhtumit tahtlikult. Samuti puudub alus väita, et liiklusõnnetus ei olnud ootamatu ja ettenägematu (ET § 127). Eeltoodule tuginedes tuleb kostjal hagejale kindlustusjuhtumist tekkinud kahju hüvitada.
25.Unelmaauto AS-i 18.08.2015 kalkulatsiooni kohaselt on sõiduki parandustööde maksumus 4611,91 eurot (I kd tl 50). Kindlustuspoliisist nähtuvalt on omavastutus 191 eurot. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks ÜT p-i 66 ja VÕS § 108 lg 1 alusel välja mõista põhivõlg 4420,91 eurot.
26.Lisaks nõuab hageja kostjalt viivist 0,1 % põhivõlalt päevas alates 15.08.2014 kuni kohustuse kohase täitmiseni. Kolleegiumi hinnangul on hageja viivisenõue põhjendatud osaliselt.
ÜT p 63 sätestab, et kui kindlustusandja viivitab oma kohustuste täitmisega, peab kindlustusandja maksma kindlustushüvitise saamiseks õigustatud isiku nõudmisel viivist 0,1 % tähtaegselt tasumata summast iga viivitatud päeva kohta, kuid mitte rohkem kui 10 % tähtaegselt tasumata summast. VÕS § 451 sätestab, et kokkulepe, mille kohaselt kindlustusandja ei pea maksma viivist oma täitmise kohustusega viivitamise korral, on tühine. Seega on ÜT p 63 osaliselt vastuolus VÕS §-ga 451. Riigikohus on tsiviilasjas nr 32-1-178-12 tehtud lahendi p-s 25 selgitanud, et VÕS §-st 451 tuleneb nõue, et kindlustushüvitise maksmisega viivitamisel tuleb tagada vähemalt seadusjärgse viivise maksmine, st viivise maksmine VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. Viivist 0,1% päevas saab arvestada kuni 10%-ni kindlustushüvitisest. Kui lepingujärgse viivise arvestuse järgi saaks hageja vähem raha kui seadusjärgset viivist arvestades, tuleb vahe ulatuses arvestada viivist seadusjärgses ulatuses. Viivist võib hageja kostjalt VÕS § 450 lg 1 järgi nõuda hiljemalt ajast, mil kostja keeldus hagejale hüvitist maksmast (kindlustusjuhtumi menetluse lõppemise ajast), st 15. augustist 2014. Hageja saab ÜT p 63 alusel nõuda kostjalt viivist maksimaalselt 100 päeva eest summas 442,09 eurot (10 % kindlustushüvitisest). VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud seadusjärgne viivis ajavahemiku 15.08.2014 kuni 30.11.2017 (s.o kuni ringkonnakohtu otsuse tegemiseni) eest on 1171,50 eurot. Kuna viivisenõue seadusjärgses määras ületab ÜT p 63 alusel maksimaalselt väljamõistetavat viivist, tuleb viivise arvutamisel lähtuda seadusjärgsest määrast. Seega tuleb kostjalt välja mõista viivist 30.11.2017 seisuga 1171,50 eurot. Lisaks tuleb kostjalt hageja kasuks TsMS § 367 alusel välja mõista viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhivõla tasumata osalt alates 01.12.2017 kuni põhivõla tasumiseni.
27.Hageja on apellatsioonkaebuses heitnud maakohtule ette, et maakohus rahuldas tema taotluse protokolli parandamiseks vaid osaliselt. Kolleegium selgitab, et maakohtu otsustust protokolli parandamise või mitteparandamise kohta ei saa ringkonnakohtus vaidlustada, mistõttu ei võta kolleegium seisukohta hageja väidete osas, mis puudutavad protokolli parandamist.
28.Ringkonnakohus leiab, et hageja apellatsioonkaebusele lisatud dokumentide (v.a riigilõivu tasumist tõendavate maksekorralduste) vastuvõtmisest tuleb keelduda. Hageja on apellatsioonkaebusele lisanud hageja enda poolt maakohtule esitatud menetlusdokumente ja tõendeid, kostja poolt maakohtule esitatud menetlusdokumente ja tõendeid, lisaks maakohtu poolt koostatud menetlusdokumente ja kogutud tõendeid. Need on juba toimikus olemas. Seega ei ole vaja neid täiendavalt esitada, mistõttu kohus keeldub nende vastuvõtmisest (TsMS § 238 lg 1). Kuna dokumendid esitati elektrooniliselt, siis ei ole vaja neid esitajale tagastada (Riigikohtu 05.11.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-12 p 29). Menetluskulude jaotus
29.Arvestades hagi rahuldamise ulatust, tuleb jätta kõik menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus 43 % ulatuses hageja kanda ja 57 % ulatuses kostja kanda (TsMS § 163 lg 1).
30.Lähtudes Riigikohtu 20.04.2016 otsuse nr 3-2-1-142-15 p-s 21 antud tõlgendusest ning TsMS § 177 lg-st 2, määrab tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus menetluskulude
suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots
(allkirjastatud digitaalselt) Ulvi Loonurm
(allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.