Võlaõigus › Seltsingulepingud

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue 10.12.2014 esitas TM (hageja) Pärnu Maakohtule hagi TK (kostja I) ja TT (kostja II) vastu, milles palus kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista põhivõlg 26 153 eurot, hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 5732,74 eurot ja viivise seadusjärgses määras alates 11.12.2014 kuni kohustuse kohase täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda. Hagiavalduse kohaselt oli hageja ja kostjate vahel sõlmitud vaikiva seltsingu leping, mille eesmärgiks oli laevaremondi ettevõtte kaudu teenida tulu ning jagada see seltsingu liikmete vahel. Seltsingu eesmärgi elluviimiseks kasutati kostjatele kuulunud ettevõtet Embeke Steel OÜ. Kostjate panuseks seltsingus oli ettevõtte juhtimine ning esindamine kolmandate isikute ees. Hageja osales seltsingus vaikiva seltsinglasena, panustades seltsingusse laevaehitusalase oskusteabe, isiklikel sidemetel baseeruva kliendibaasi ning varasemast samalaadsest tegevusvaldkonnast kaasnenud tööjõu andmebaasi. Augustis 2011 teatas kostja I üllatuslikult, et kavatseb lõpetada ettevõtte tegevuse ning ühes sellega ka vaikiva seltsingu. Selleks kutsus ta augustis 2011 kokku kaks seltsingu koosolekut, mille käigus lepiti kokku, et kõik töö pooleliolevatel projektidel viiakse lõpuni ning pärast seda jagatakse tulem. Suuremamahulised tööd, mis ettevõttel vastava kokkuleppe sõlmimise ajal olid teostamisel, olid hagejale teadaolevalt seotud AS-iga Baltic Workboats, kellega oli sõlmitud 3 lepingut: 1) 14.04.2011

töövõtuleping nr 4/2011 projekti 90093 läbiviimiseks maksumusega kokku 65 485 eurot; 2) 12.05.2011 töövõtuleping nr 5/2011 projekti 90098 läbiviimiseks maksumusega kokku 36 261 eurot; 3) 03.08.2011 töövõtuleping nr 4/2011 projekti 90087 läbiviimiseks summas 16 235 eurot Kõikidele hindadele lisandus käibemaks. Kostjad kokkulepetest kinni ei pidanud ja 30.09.2011 lõpetas kostja I ettevõtte juhatuse liikmena ilma hagejaga kooskõlastamata töövõtulepingu nr 5/2011 ning loobus ettevõtte nimel 10% suurusest sissetulekust (lepingu lõpetamise kokkuleppe p 1.1.2.1). 10% selle lepingu väärtusest moodustas 3626,10 eurot. 07.10.2011 lõpetas kostja I ilma hagejaga kooskõlastamata 03.08.2011 töövõtulepingu nr 4/2011 ning loobus ettevõtte huve kahjustades 30% suurusest sissetulekust (lepingu lõpetamise kokkuleppe p 1.1.2.1). 30% lepingu väärtusest moodustas 4870,50 eurot. Kokku loobus kostja I ettevõtte (ja sellega seonduvalt ka seltsingu) kahjuks 8496,60 eurost. Pärast töövõtulepingute lõpetamist võõrandasid kostjad 10.10.2011 oma osalused ettevõttes ning see nimetati ümber Tagoratu Metall OÜ-ks. Ettevõtte omanikuks sai tänini kättesaamatu Läti kodanik. Koostöö lõpetamisest teatas kostja I hagejale e-kirjaga 11.10.2011. Hoolimata eelnevatest kokkulepetest jätsid kostjad hageja ees teadlikult täitmata 2011. aasta ettevõtte kasumist tuleneva tasu maksmise kohustuse. Hageja arvutused kasumi väljaselgitamiseks on tehtud piiratud informatsiooni tingimustes, arvestades ettevõtte raamatupidaja käest saadud ettevõtte bilanssi ja kasumiaruannet, kust on nähtav nii 2011. aasta ärikasum kui ka ettevõtte bilansimaht, sh põhivarade maksumus. Seisuga 31.07.2011 oli 2011. aasta ärikasumiks 14 419,82 eurot. Augustis ja septembris 2011 esitas ettevõte klientidele arveid kokku vähemalt 65 035,55 euro (koos käibemaksuga) eest. Tuludest tuleb maha arvestada augusti ja septembri 2011 kulud 16 059,02 x 2 = 32 118,04 eurot. Samuti tuleb maha arvata käibemaksu võlgnevus maksuameti ees 3453,27 eurot. Eelnevast tulenevalt moodustub arvestuslikult ettevõtte jaotatavaks tulemiks seltsingu lõppemise seisuga vähemalt 43 884,06 eurot (65 035,55 + 14 419,82 – 32 118,04 – 34 53,27). Saadud tulemile lisandub AS-iga Baltic Workboats sõlmitud töövõtulepingute lõpetamisest seltsingule tekitatud kahju, mis väljendub pooleliolevatest töödest saadavast tuluosast loobumisega kostja I poolt. Seega kujuneb arvestuslikuks 2011. aasta kasumiks 52 380,66 eurot (43 884,06 + 8 496,6), millest hagejale kuulub vastavalt seltsinglaste vahelisele osade jaotuspõhimõttele 51 % ehk 26 714,14 eurot. Hageja poolt nõutav 51% 51 282 euro suurusest varast moodustab 26 153 eurot. Vaidlust ei ole ka hageja osaluse proportsiooni üle, kuna seda on kinnitanud nii kostja I 18.08.2011 e-kirjaga, viidates seal talle langeva osa suurusele kui ka kostja II tagasisides poolte koosolekul kokkulepitule 29.08.2011 e-kirjas. Seltsingu lõppemisest sai hageja teada 11.10.2011 kostja I e-kirjast osa võõrandamise kohta, millega muutus vaikiva seltsingu eesmärkide täitmine võimatuks VÕS 596 lg 1 p 5 mõistes. Arvestades kahekuulist tähtaega 2011. aasta kasumi välja arvestamiseks, muutus hageja nõue sissenõutavaks mitte varem kui 10.12.2011. VÕS § 101 lg-le 1 ja § 113 lg-tele 1 ja 2 tuginedes märkis hageja, et põhivõlgnevus on 26 153 eurot, millest tulenevalt on sissenõutavaks muutunud viivis hagi esitamise, s.o 10.12.2014 seisuga 5732,74 eurot (30 482 x 0,02% x 1096 päeva). Kostjate vastuväited Kostjad hagi ei tunnistanud, palusid jätta selle läbi vaatamata või rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostjad eitasid, et hageja ja kostjate vahel oleks olnud sõlmitud vaikiva seltsingu leping. Hagejad ei ole tõendanud nimetatud lepingu sõlmimist. Kostjad eitasid, et hageja oleks osalenud seltsingus vaikiva seltsinglasena ning seltsingusse panustanud laevaehituse

oskusteabe, isiklikel sidemetel baseeruva kliendibaase või varasemalt samalaadsest tegevusest kaasnenud tööjõu andmebaasi. Samuti eitasid kostjad, et seltsingu elluviimiseks oleks kasutatud kostjate ettevõtet Embeke Steel OÜ. Kostjad leidsid ka, et hagejal ei saa laevaremondi ettevõtte kaudu teenitud ja saamata jäänud tulu nõuet olla ka põhjusel, et Ametlikes Teadaannetes 01.09.2011 avaldatud pankrotimenetluse teate (kostjate 06.04.2015 menetlusdokumendi lisa nr 1) kohaselt on Pärnu Maakohtu 31.08.2011 määrusega tsiviilasjas nr 2-08-53110 ühtlasi ka algatatud menetlus hageja kohustustest vabastamiseks ning määratud hageja usaldusisikuks AH. Seega isegi juhul, kui hagejal oleks ettevõtlusest saadud tulu nõue, loetakse see PankrS § 173 lg 3 kohaselt loovutatuks hageja usaldusisik AH-le. Kui hagejal oleks tõepoolest ettevõtlusest saadud tulu nõue, siis oleks õigustatud vastava nõude esitama hageja usaldusisik AH kui nõude omandaja ning hagi oleks tulnud jätta menetlusse võtmata TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel. Kuna hagi on juba maakohtu menetluses, siis tuleks hagi jätta läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel. Kostjatel puudus kohustus kooskõlastada Embeke Steel OÜ nimel sõlmitud lepingute lõpetamine hagejaga. VÕS § 610 lg-le 1 viidates leidsid kostjad, et kui eeldada hageja tõendamata väidete õigsust, siis ei saa vaikiva seltsingu legaaldefinitsioonist tulenevalt pidada vaikiva seltsingu poolteks hagejat ja kostjaid, vaid hoopis hagejat ja Embeke Steel OÜ-d. Kui hageja panustas Embeke Steel OÜ ettevõttesse, siis lasub Embeke Steel OÜ-l kohustus maksta hagejale tema panusele vastav osa kasumist. Kostjad ei olnud ettevõtjaks. Kostjatel puudus ettevõte, mille majandamisse hageja oleks saanud panustada. Seega ei saa kostjatel olla ka kohustust maksta hagejale tema panusele vastavat osa kasumist. Kostja I eitas, et ta oleks augustis 2011 teatanud hagejale, et kavatseb lõpetada ettevõtte tegevuse ning ühes sellega ka vaikiva seltsingu. Hageja ei ole neid asjaolusid tõendanud. Kostja I 18.08.2011 ja 25.08.2011 e-kirjades ei ole sõnagi ettevõtte tegevuse lõpetamisest, seltsingust ega selle ülesütlemisest. Hageja 29.08.2011 e-kiri ei tõenda, et pooled oleks leppinud kokku vaikiva seltsingu lõpetamises ja vara jaotamises. Hageja poolt tõenditena esitatud AS Baltic Workboats ja Embeke Steel OÜ vahelised töövõtulepingud ei tõenda hagejal nõude olemasolu kostjate vastu. Embeke Steel OÜ-l võisid olla sõlmitud töövõtulepingud AS-iga Baltic Workboats, kuid see asjaolu ei tähenda, et hagejal tekiks kostjate vastu nõue osale nende lepingute alusel saadavast käibest või kasumist. Kostjad ei ole nende lepingute pooleks, kostjad ei ole nendest lepingutest tulu teeninud. Põhjendamatud on ka hageja etteheited kostja I poolt Embeke Steel OÜ juhatuse liikmena ilma hagejaga kooskõlastamata kahe töövõtulepingu lõpetamise kohta. Kahe töövõtulepingu lõpetamine ei tähenda, et hagejal tekiks nõue kostjate vastu. 12.05.2011 töövõtuleping nr 5/2011 lõpetati AS-i Baltic Workboats ja Embeke Steel OÜ kokkuleppel 30.09.2011 ja 03.08.2011 töövõtuleping nr 4/2011 lõpetati AS-i Baltic Workboats ja Embeke Steel OÜ kokkuleppel 07.10.2011. Kostja I ei olnud lepingute pooleks ja tegutses lepingut lõpetades Embeke Steel OÜ nimel. Kostja I ega Embeke Steel OÜ ei vajanud nende lepingute lõpetamiseks hageja nõusolekut. Kuna Embeke Steel OÜ vabanes seoses töövõtulepingute lõpetamisega ka osaliselt tööde teostamise kohustusest, siis ei ole Embeke Steel OÜ-l saamata jäänud osa tasust käsitletav kahjuna. Seetõttu on ebaõige hageja käsitlus nagu oleks kostja I loobunud ettevõtte kahjuks 8496,60 eurost. Põhjendamatu on ka hageja etteheide kostjate poolt oma osaluste võõrandamise kohta. Kostjad ei vajanud Embeke Steel OÜ osade võõrandamiseks hageja nõusolekut. Kostjate poolt Embeke Steel OÜ osade võõrandamine ei tekitanud kostjatele mingeid kohustusi hageja ees. Kostjatel ei olnud kohustust maksta hagejale osa Embeke Steel OÜ 2011. aasta kasumist. Selline kohustus ei saanud tekkida ka asjaolust, et kostjad võõrandasid Embeke Steel OÜ

osad. Samuti leidsid kostjad, et nõude suurus on tõendamata. Hageja poolt väidetavalt raamatupidaja käest saadud bilanss ja kasumiaruanne, mida ei ole juhatus koostanud ega osanikud kinnitanud, ei saa seega tõendada Embeke Steel OÜ majanduslikku seisu. Kostjate jaoks on arusaamatu, kelle poolt on koostatud hagiavalduse lisas 10 toodud arved. Isegi kui need arved vastavad tegelikkusele, siis on tegemist Embeke Steel OÜ käibega, kusjuures hagiavalduse lisas 10 toodud arvete käibemaksuta summa on kokku 23 776,30 eurot, koos käibemaksuga summa on 28 531,56 eurot. Hageja aga lähtub hagi hinna arvutamisel summast 65 035,55 eurot (koos käibemaksuga). Embeke Steel OÜ käibena saab käsitleda käibemaksuta arvete summat (käibemaks ei ole käive), kuid käivet ei ole võimalik välja jagada, kuna sellest peab kõigepealt katma Embeke Steel OÜ kulud. Samuti on kostjate jaoks arusaamatu, millest tuleneb hageja poolt väidetud jaotuspõhimõte, mille kohaselt oleks hagejal olnud õigus saada 51%. Hagiavalduse lisas nr 3 toodud hageja 29.08.2011 e-kiri ja lisas nr 12 toodud hageja ja kostja vaheline 18.08.2011 e-kirjavahetus ei tõenda, et hagejal oleks õigus saada 51% Embeke Steel OÜ kasumist. Kostjad ei ole hagejaga kokku leppinud Embeke Steel OÜ kasumi jagamises. Isegi kui hagejal oleks õigus saada midagi Embeke Steel OÜ kasumist, siis ei tähenda see seda, et hageja saaks nõuda Embeke Steel OÜ varade laialijagamist 31.07.2011 või mingi muu seisuga. Embeke Steel OÜ vara ei ole võimalik suvalisel ajahetkel kostja poolt soovitud viisil laiali jagada. Embeke Steel OÜ kui osaühingu tegevust reguleerib äriseadustik. Seega isegi juhul, kui hageja näol oleks tegemist vaikiva seltsinglasega, siis tekiks hagejal õigus saada osa Embeke Steel OÜ kasumist alles pärast Embeke Steel OÜ 2011. aasta majandusaasta aruande kinnitamist. Sellise nõude osas oleks vastavaks kostjaks Embeke Steel OÜ. Seltsingu puudumist tõendab ka asjaolu, et hageja ei ole talle kui väidetavale seltsinglasele kuuluva vara kohta esitanud andmeid oma pankrotimenetluses tsiviilasjas nr 208-53110. Kostjad taotlesid aegumise kohaldamist, leides, et isegi kui hagejal oleks olnud midagi saada 31.07.2011 seisuga, siis oli hageja nõue hagi esitamise ajaks aegunud. Hageja on hagiavalduses väitnud, et augustis 2011 olevat kostja I üllatuslikult teatanud, et kavatseb lõpetada ettevõtte tegevuse ja ühes sellega ka vaikiva seltsigu. Kui eeldada selle väite õigsust, siis pidi hageja saama seltsingu lõpetamisest teada hiljemalt 31.08.2011. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg 3 aastat. Kuna hageja põhinõue on põhjendamatu, siis on põhjendamatud ka viiviste nõuded. Ka on ebaselge viivise arvestus. Kuigi hageja põhinõudeks on 26 153 eurot, siis on hageja viivise arvestanud lähtuvalt põhinõude summast 30 482 eurot. Maakohtu otsus 27.01.2017 otsusega jättis Pärnu Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohus mõistis hagejalt riigituludesse välja 19.03.2015 menetlusabi määruse alusel tasumata jäänud riigilõivu 900 eurot ja andis hagejale tähtaja riigilõivu tasumiseks riigituludesse 9 kuud otsuse jõustumisest. Kohus määras, et hüvitis tuleb tasuda vastavalt otsusele lisatud makseinfolehel näidatud rekvisiitidele ja et nõude tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus mõistis hagejalt kostjate kasuks võrdsetes osades välja kostjate põhjendatud ja vajalike menetluskuludena kulutused õigusabi osutanud lepingulisele esindajale 3000 eurot ja sõidukuludele 270 eurot, kogusummas 3270 eurot, millest kostja I kasuks 1635 eurot ja kostja II kasuks 1635 eurot. Kohus määras kummagi kostja menetluskuludest 500 eurot väljamaksmisele hageja poolt kostjate menetluskulude katteks antud tagatise arvel ja määras kanda 500 eurot Rahandusministeeriumi arvelduskontolt kummagi kostja arvelduskontole. Samuti määras kohus, et kostjatele hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude

suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus, tutvunud hagiavalduses esitatud asjaoludega, poolte seisukohtadega ning hinnanud tõendeid vastavalt seadusele, leidis, et hagi esitatud kujul ei ole õiguslikult põhjendatud, veenvalt põhistatud ega tõendatud ja tuleb jätta täielikult rahuldamata. Kostjate alternatiivse vastuväitena esitatud aegumise kohaldamise osas märkis kohus, et kuivõrd hageja esiletoodud asjaoludest hagi aegumine otseselt ei ilmne, peab kohus hagi aegumise kohaldamise eeldusena tuvastama esmalt asjaolud, millest aegumine sõltub, ennekõike lahendama küsimuse pooltevahelise õigussuhte olemasolust. Seega nõude võimalikku aegumist ei saa hinnata, kindlaks tegemata, kas poolte vahel oli vaikiv seltsing või mitte. Kuna kohus allpool toodud järeldustes lahendas asja sisuliselt ja leidis, et sellist õigussuhet poolte vahel ei ole olnud, langeb kostjate alternatiivse vastuväitena esitatud aegumise kohaldamise hindamise küsimus ära. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 610 lg-tele 1-4 ja § 617 lg-le 1 tuginedes leidis kohus, et seega tulnuks hagejal nõude rahuldamiseks välja tuua ja tõendada täpselt, mis ajast alates ja millise panusega, varaga tema ettevõtte majandamise osaleb ning kui suurele osale kasumist vastas tema panus. Kohus leidis, et hageja ei ole veenvalt põhistanud ega tõendanud tema ja kostjate vahel sellise võlaõigusliku õigussuhte tekkimist ega lõppemist, mis vastaks oma tunnustelt VÕS §-s 610 sätestatud vaikivale seltsingule. Kogu hagi tugineb hageja väidetavale õigusele saada määramata ajal sõlmitud vaikiva seltsingu alusel 51 % suurune osa OÜ Embeke Steel kasumist seisuga 31.07.2011, kuid hageja ei ole suutnud määratleda, millal, milliste tahteavaldustega ja millistel tingimustel vaikiv seltsing alguse sai, kas ja millal on ta nõudnud vaikivale seltsinglasele kuuluvat osa kasumist enne või pärast seltsingu väidetavat lõppemist oktoobris 2011. E-kirjavahetus poolte vahel augustis 2011 (II kd tlk 51-52) võimaldab eeldada läbirääkimiste pidamist, kuid kuna kirjavahetuses on pidevalt osaühingu 2 osanikku, ei ole võimalik aru saada, kes kellega läbirääkimisi peab ja millises rollis osaleb selles kirjavahetuses hageja. Samas on kostjate poolt esitatuga veenvalt tõendatud, et perioodil jaanuarist 2009 kuni 11.10.2011, sh ka vaidlusalusel ajal hageja pidas end töösuhtes olevaks OÜ-ga Embeke Steel 12.11.2008 sõlmitud töölepingu nr TL 5/2008 alusel. Käesoleva vaidluse esemeks ei ole tuvastada, kas hagejal on saada midagi OÜ-lt Embeke Steel, kuid kohus nõustus kostjatega selles, et hageja ja kostja I 03.09.2011 e-kirjavahetuse põhjal võib eeldada, et hagejal ei olnud veel septembris 2011 arusaamist, et osaühing on temale midagi võlgu (II kd tlk 104). Hageja avaldas 03.09.2011, et ta on saanud kuue eelneva kuu (st 2011. aasta veebruar – august) eest oma raha kätte. Samas on hagi esemeks osa Embeke Steel OÜ 2011. aasta ärikasumist, st nõue on esitatud sama perioodi eest, mille kohta avaldas hageja, et ta on raha kätte saanud. Kostjad on õigesti viidanud, et kogutud tõendite valguses hageja on olnud oma käitumises vastuoluline, kuna tsiviilasjas nr 2-12-36368 väitis hageja, et tema ja Embeke Steel OÜ vahel oli töösuhe (I kd tlk. 161). Kohus nõustus, et seltsingu puudumist tõendab ka asjaolu, et hageja ei ole talle kui väidetavale seltsinglasele kuuluva vara kohta esitanud andmeid oma pankrotimenetluses tsiviilasjas nr 2-08-53110. Kui hagejale kui seltsinglasele oleks kuulunud väidetavas seltsingus vara, siis oleks ta oma pankrotimenetluses või vähemalt võlgadest vabastamise menetluses selle kohta andmed esitanud ning andmed vastava vara kohta sisalduks hageja pankrotivara või võlgniku varanimekirjas. Kohus nõustus täielikult kostjate seisukohaga ka selles, et osaühingu tegevust reguleerib, sh vara jaotamist osanike vahel osana kasumist või likvideerimisel allesjäänud vara jaotamisena reguleerib äriseadustik (ÄS) ning

osaühingu vara ei ole võimalik laiali jagada mingil muul alusel, sh võlaõiguslikul alusel, nagu seda on hageja poolt kirjeldatud ebaselge ja tõendamata vaikiv seltsing. ÄS § 148 lg-le 5, § 157 lg-le 1 ja § 216 lg-le 2 viidates leidis kohus, et seega ei ole seadusega kooskõlas hageja nõue, et OÜ Embeke Steel kasum tuleks jaotada 31.07.2011 seisuga ja mitte osanike vahel, vaid selliselt et enam kui pool kasumist saab isik, kes ei ole osanik. Samuti on kogutud tõenditega tuvastatud, et perioodil 09.07.2009 kuni 31.08.2011, so ajal, mil hageja pidanuks seltsingusse panustama ettevõtlusest tulu saamiseks, oli hageja TM pankrotivõlgnik (Ametlik Teadaanne I kd 157). Pankrotiseaduse (PankrS) § 91 lg-le 1 tuginedes leidis kohus, et isegi juhul, kui hageja esitatud asjaoludel ja tõenditel oleks tuvastatav poolte vahel vaikiva seltsingu lepingu sõlmimine, mida kostjad aga eitavad, siis hageja õiguslik seisund pankrotivõlgnikuna tähendab piirangut olla ettevõtja. Kohus juhtis ka tähelepanu, et PankrS § 35 tähenduses pankroti väljakuulutamisega moodustus pankrotivara, selle valitsemise õigus läks üle pankrotihaldurile ja hageja kaotas õiguse teha tehinguid pankrotivaraga. Seega juulist 2009 kuni pankrotimenetluse lõpuni 31.08.2011 ei saanud hageja vaikiva seltsingu lepingut sõlmida ega panustada vaikivasse seltsingusse oma varaga pankrotihalduri nõusolekuta. Kohtu hinnangul ei ole pankrotivõlgniku ettevõtluses osalemine vaikiva seltsingu kaudu panustamisega, mida ta ei ole avaldanud ei 31.08.2009 pankrotivõlgniku vannet andes oma varade ja võlgade nimekirjas (II kd tlk. 112- 127) ega ka hiljem, võlausaldajate suhtes läbipaistev ega aus viis majandustegevuses osalemiseks ning selline tehing oleks tühine PankrS § 91 lg 1 ja TsÜS § 87 alusel seaduses sisalduva keeluga vastuolus olemise tõttu. Kohus leidis, et eeltoodu tõttu langeb tehingu alusel põhivõla nõue ja selle suuruse hindamiseks kasumi vms asjaolude tuvastamise vajadus ära ja hagi tuleb jätta rahuldamata. Kuna põhinõue rahuldamisele ei kuulu, jääb rahuldamata ka viivise nõue. Menetluskulud jättis kohus TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kohus määras kindlaks ka kostjate menetluskulude rahalise suuruse, tuginedes seejuures TsMS § 138 lg-tele 1 ja 2, § 144 p-le 1 ja § 175 lg-le 1. Kuivõrd hagejale anti 19.03.2015 määrusega menetlusabi riigilõivust vabastamiseks 900 euro ulatuses, mõistis kohus nimetatud summa hagi rahuldamata jätmise tõttu TsMS § 179 alusel hagejalt riigituludesse välja. Kostjad palusid 29.09.2016 taotluses kindlaks määrata menetluskulud summas 4734 eurot, sh kulutused lepingulisele esindajale töö eest mahuga 34,5 tundi x 120 eurot/tund summas 4140 eurot, kohtuistungitele esindaja sõidu aeg summas 324 eurot (9 tundi x 36 eurot/h) ja esindaja sõidukulud summas 270 eurot (750 km x 0,36 eurot/km). Kostjad kinnitasid, et nad ei ole käibemaksukohustuslased ega saa seetõttu käibemaksu tagasi. Hageja esitas kostjate menetluskuludele vastuväited, leides, et kostjate menetluskulud on mitmel puhul ebavajalikud ja põhjendamatud ning nende suurust tuleks vähendada vähemalt 5,5 tunni võrra. Samuti palus hageja jätta põhjendamatuse tõttu rahuldamata kostjate transpordile kulunud 324 eurot ja sõidukulu 270 eurot. Kohus, arvestades kostja hilisemate seisukohtade mahtu ja ulatuslikus osas korduvust, leidis, et mõistlik kogumaht tsiviilasja kohtuistungiteks ettevalmistamisel on mitte rohkem kui 20,5 tundi, millele lisandub esindamine kokku kolmel kohtuistungil mahuga 4,5 tundi, tunnitasu 120 eurot (sh käibemaks), mis jääb mõistlikesse piiridesse. Seega tuleb kostjatele hüvitada kulutused lepingulisele esindajale 25 tunni ulatuses, so 3000 eurot, sh käibemaks 500 eurot. Samuti kuulub täielikult hüvitamisele õigusabi osutaja sõidukulu 3 sõidule Tallinn-PärnuTallinn ( 3 x 125 km = 750 km) summas 270 eurot, arvestatuna määraga 0,30 eurot/km + käibemaks), mis ei ületa tavaliselt (sh riigi õigusabi esindajate poolt justiitsiministri vastava määruse alusel) nõutavat ega ole ebamõistliku suurusega. Põhjendatud ei ole ja hüvitamisele

ei kuulu 9 tunni ajatasu 324 eurot Tallinn-Pärnu-Tallinn sõitude eest. Hüvitatavaks menetluskuluks võib olla otsene sõidukulu, mitte sõiduaeg. Sellistele seisukohtadele on jõudnud ka Riigikohus oma 03.06.2013 lahendis nr 3-2-1-65-13. Seega tuleb hagejalt välja mõista TsMS § 165 lg-st 2 tulenevalt võrdsetes osades kostjate kasuks menetluskulu 3270 eurot (õigusabiteenuse kulud 2500 eurot ja sõidukuluhüvitis 225 eurot + käibemaks 545 eurot), so kummalegi kostjale 1635 eurot, millest 1000 eurot välja maksta hageja poolt kohtu deposiiti menetluskulude katteks kantud tagatise arvelt selliselt, et kummagi kostja arvele kantakse 500 eurot. Seega jääb hagejal tasuda veel kummalegi kostjale 1135 eurot (1635 – 500=1135). Apellatsioonkaebus 08.03.2017 esitatud apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada Pärnu Maakohtu 27.01.2017 otsuse ja saata asja uueks läbivaatamiseks maakohtule või alternatiivselt teha uus otsus, millega rahuldada hagi ja jätta menetluskulud kostjate kanda. Apellatsiooniastme menetluskulud palub hageja jätta kostjate kanda. Hageja hinnangul on kohus rikkunud nii materiaalõiguse kui ka menetlusõiguse norme ning hinnanud ebaõigelt tõendeid. Eriti teravalt riivab kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse põhimõtet TsMS § 346 tähenduses see, et kui kostja poolt väidetele ja spekulatsioonidele on omistatud tõenduslik tähendus elulise usutavuse kaudu, on hageja poolt isegi dokumentidega tõendatud asjaolud jäetud põhjendamatult arvestamata ja seejuures ei ole tõendite mittearvestamist ka põhjendatud. Kohus on jätnud tähelepanuta hageja esitatud asjaolud, millest saab järeldada oluliselt teistsugust õigussuhet kui seda on pelgalt töölepinguline suhe. Pooled on oma ekirjavahetuses kinnitanud just nende kui eraisikute vahelise kokkuleppe olemasolu ja tingimusi. Kohus on vastuolus TsMS § 442 lg-ga 8 jätnud põhjendamata, miks on jäänud arvestamata mitmed kostjate e-kirjad, milles arutatakse hagejaga Embeke Steelist lahkumist ehk küsimusi, mis olemuslikult puutuvad ettevõtte osanikevahelistesse suhetesse. Kostjad suhtuvad hagejasse kui võrdväärsesse osanikku, kuid kohus ei ole sellekohaste tõenditega mittearvestamist põhjendanud. Kohus on küll tõdenud, et hagejal oli töösuhe, kuid ei ole põhjendanud, kuidas see õiguslikult takistab meestel omavahel kokkuleppeid sõlmida. Vaikiva seltsingu mõte ongi tegutseda küll ühiselt, aga kolmandatele isikutele mitte nähtavalt. Kui kohus oleks hinnanud TsMS § 442 lg 8 kohaselt sisuliselt kõiki tõendeid, mitte üksnes järginud kostjate spekulatsioone, siis sellisele järeldusele jõuda ei saaks. Hageja on 29.08.2011 e-kirjas koondanud pooltevahelisel kohtumisel sõlmitud kokkulepped („koosolekul lepiti kokku alljärgnev“), millele kostja II ka samal päeval e-kirjaga kinnituse saatis. Samuti ei ole kostja I eitanud kokkulepete sõlmimist kujul, nagu on fikseeritud 29.08.2011 e-kirjas enne, kui käesolevas kohtumenetluses. Kohtuotsuse põhjendavast osas ei nähtu viiteid neile kirjadele, milles pooled just nimelt seltsinglastena tegevuse lõpetamise küsimusi arutavad. Ainuüksi 18.08.2011 e-kiri kinnitab sõnaselgselt pooltevahelise kokkuleppe olemasolu. Kostja I teatas selles hagejale, et „Mina ennast selle raha omanikuks ei pea. See raha kuulub Embeke Steeli osanikele ja mitte juriidilistele vaid nii nagu on meeste vahel kokku lepitud“. Kohtu poolt nõude rahuldamata jätmisel leitu, et puudusid tõendid hageja panustamisest seltsingusse, on vastuolus esitatud tõenditega. Kostja 18.08.2011 e-kirjast nähtub, et vastusena hageja kommentaarile, et raha poleks seal arvel, kui poleks mind olnud, teatab kostja I, et „see kes selle /raha/ sinna on tekitanud ei ole teema. See on kõigi Embekese osanike ühise töö vili“. Kohus on sellegi kirja jätnud õigustamatult tähelepanuta, kuigi sellega kinnitabki kostja

I sõnaselgelt, et ettevõtte majandustegevusse on panustanud kõik kolm partnerit. Järelikult on hageja panust tunnustatud ja selle panuse üksikasjalik tõendamine ei oma õigussuhte kvalifitseerimise osas tähtsust. Lisaks järeldub e-kirjast veelkordselt hageja tunnustamine isikliku lepingupartnerina, kuna kostja I viitab kõigile osanikele, mis grammatilise tõlgenduse kohaselt saab tähendada vähemalt kolme isikut (kostjad + hageja). Kuivõrd menetlusosalised on kinnitanud meestevahelise kokkuleppe olemasolu, siis kolmepoolne võlasuhe, mille poolteks olid eraisikutena äriregistrisse kantud osanikud kostja I ja kostja II ning vaikiva seltsinglasena hageja, ei saanud tekkida enne juriidilisest isikust osaniku väljumist. Kohus on jätnud põhjendamata, millele tuginevalt tõendab seltsingu puudumist sellest lähtuvate nõuete puudumine hageja pankrotimenetluses. Kohus on jätnud tähelepanuta ja põhjendamata, kuidas oleks hageja pidanud pankrotimenetluse alustamisel avaldama nõude, mis muutus sissenõutavaks 2011. aastal. Samuti on kohus jätnud põhjendamata hageja vastuväite, kuidas saab isegi hüpoteetiliselt nõude avaldamata jätmine mõjutada õiguslikult nõude sissenõutavust võlausaldaja suhtes. Lisaks märgib hageja, et kohus on küll leidnud, et 2011 ei pidanud hageja osaühingut võlgnikuks, kuid ometi järeldanud, et puudus õigussuhe füüsiliste isikutega. Kohtu järeldus, mis välistab muud võlaõiguslikud nõuded eraisikust kostjate vastu, ei ole loogiliselt kooskõlas tuvastatuga, et hagejal ei olnud nõudeid osaühingu vastu. Olles sõnaselgelt märkinud, et nõue ei ole suunatud OÜ Embeke Steel vastu, on järelikult ka kohtu põhjendused ettevõtte vara jaotamisest äriseadustiku kontekstis asjakohatud. Vaidlust ei olegi selles, et hageja ei olnud Embeke Steel OÜ osanik, kellele laieneksid osaniku õigused äriseadustikust lähtuvalt. Hageja nõudeõigus kasumi osale tuleneb menetlusosaliste võlaõiguslikust kokkuleppest ja seda kokkulepet kostjad ka suhete lõppemise eelselt kinnitasid. Kuivõrd tulemi jaotamine on fikseeritud pärast vastava kokkuleppe sõlmimist 29.08.2011 e-kirjas, on kohtu poolt õigustamatu jõuda järelduseni, et hageja 51% suurune osa on väheusutav. Kui e-kirjas kajastatu oleks olnud vastuolus tegelikkusega, võinuks eeldada, et vähemalt kostja I kui isik, kes just formaalselt hageja osa valdas, oleks esitanud kindlasti mingit laadi protesti. Tõsiasi, et keegi kokkuleppeid ei eitanud ega ümber lükanud ega isegi täpsustanud, kinnitab nende sõlmimist 27.08.2011 koosoleku tulemusena kirjeldatud kujul. Pealegi kinnitas kostja I juba 18.08.2011 e-kirjas, et tema osaluse suurus on just 39%. Ka sellele kostja I kirjale ei ole otsuse põhjendustes hinnangut antud. Registrist nähtuvalt oli tema nimel 90% osakapitalist ja tema enda kirjalikust kinnitustest lähtuvalt on ta õigustatud 39%-le, millest järeldub, et ülejäänud 51% (90-39) ulatuses on õigustatud kõigi muude tõendite koosmõjus hageja. Neid tõendeid ümberlükkavaid tõendeid ei ole menetluses esitatud. Kuivõrd võlaõiguslikus suhtes ei ole vaikiv seltsinglane ettevõtjaks äriseadustiku mõttes, on kohus jõudnud ebaõigele järeldusele ka pankrotiseadusest tuleneva ettevõtjaks olemise keelu ja selle õiguslike tagajärgede suhtes. TsMS § 436 lg 4 kohaselt ei või kohus tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Kohtu õiguslik käsitlus on vastuolus TsMS § 351 lg-ga 1 jäänud kohtuistungil pooltega läbi arutamata ja seetõttu ei ole saanud hageja ka seisukohta avaldada sh ärikeelu ulatuse ja kehtivuse kohta. Isegi hüpoteetiliselt tekiks tehingu tühisusest tagasitäitmise nõue vastavalt TsÜS § 84 lg-le 1, mille kohta on Riigikohus lahendis nr 3-2-1-141-13 märkinud, et kohus peab vähemalt suulises menetluses üldjuhul juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust. Vastavat selgitamiskohustust on maakohus rikkunud. Hageja ei nõustu kohtu järeldusega, et pankrotivõlgnik ei või mingeid tehinguid teha. Kohus on jätnud tähelepanuta, et hageja nõue muutus sissenõutavaks pärast tema pankrotimenetluse lõppu. Samuti on maakohtule jäänud märkamata, et 29.08.2011 e-kirjadega on pooled kokkuleppe sõlmimist kinnitanud. Kohus on tehingu tühisuse kriteeriumil jätnud seega õigustamatult kohaldamata

TsÜS § 84 lg 4, mille kohaselt kehtib tehing kinnitamise korral selle kinnitamise ajast. Seetõttu on kohus ka tehingu tühisusest lähtuvalt jätnud hagi põhjendamatult rahuldamata. Kohus on jätnud kohaldamata VÕS §-i 29. Pooltevahelise suhte õigeks kvalifitseerimiseks tuleb hinnata poolte sõlmitud lepingu sisu ja nende tegelikku tahet TsÜS § 75 ja VÕS § 29 reegleid järgides. Arvestades, et kohus on jätnud hindamata suure osa just pooltevahelist õigussuhet kvalifitseerivaid tõendeid, on ilmne, et kohtul ei tekkinud ka küsimust, kas hageja nõue oleks rahuldatav mingil muul õiguslikul alusel. Otsusest peaks olema loogiliselt järgitav, mis kokkuleppega oli kohtu hinnangul tegu, isegi juhul, kui kohus ei pidanud seda seltsinguks. Põhjenduste puudumine ei võimalda otsust pidada seaduspäraseks. Vastus apellatsioonkaebusele Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ja paluvad apellatsioonimenetluse kulud jätta hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et Pärnu Maakohtu 27.01.2017 otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 korrata. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kolleegium, et kaebuses viidatud materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist või menetlusnormide rikkumist ringkonnakohus maakohtu lahendi põhjal ei tuvastanud. Maakohus on hagis esiletoodud asjaolusid seostanud õigete materiaalõiguse normidega ning hinnanud esitatud tõendeid seadusekohaselt. Samuti on maakohus jaganud vaidluse lahendamiseks oluliste asjaolude tuvastamisel õigesti tõendamiskoormise. Kolleegiumil ei ole alust kohaldada materiaalõigust teisiti, anda tõenditele teistsugust hinnangut ega asuda nõude põhjendatuse osas maakohtu järeldustega võrreldes erinevale seisukohale. Vaidlus puudub selles, et hageja ja Embeke Steel OÜ, keda esindas TK, vahel sõlmiti 12.11.2008 tähtajatu tööleping nr TL 5/2008 (II kd tlk 77-78), mille alusel hageja töötas osaühingus tehnikajuhina saades selle eest vastavat töötasu. Hageja ei ole seda kostja poolt tõendatud asjaolu hagiavalduses välja toonud, kuid ei ole seda ka veenvalt ümber lükanud, s.h kas ja millal tööleping lõpetati, tuginedes ise tsiviilasjas nr 2-12-36368 sellele, et tööleping kehtis isegi edasi ka OÜ Embeke Steel väidetava õigusjärglase OÜ Sumatra juures. Maakohus leidis tulenevalt eelnevast põhjendatult, et hageja ei ole veenvalt põhistanud ega tõendanud tema ja kostjate vahel sellise võlaõigusliku õigussuhte tekkimist ega lõppemist, mis vastaks oma tunnustelt VÕS § 610 sätestatud vaikivale seltsingule. Kogu hagi tugineb hageja väidetavale õigusele saada määramata ajal sõlmitud vaikiva seltsingu alusel 51 % suurune osa OÜ Embeke Steel kasumist seisuga 31.07.2011, kuid hageja ei ole suutnud määratleda, millal, milliste tahteavaldustega ja millistel tingimustel vaikiv seltsing alguse sai, kas ja millal on ta nõudnud vaikivale seltsinglasele kuuluvat osa kasumist enne või pärast seltsingu väidetavat lõppemist oktoobris 2011.

Vaidlus puudub selles, et Kostja TK oli Embeke Steel OÜ osanik alates asutamisest 27.06.2008 kuni 10.10.2011 ning kostja TT oli osanikuks alates 23.12.2008 – 10.10.2011. Seisuga 17.07.2009 jäi registrist nähtuvalt TK ́e nimele osa nimiväärtusega 36 000 krooni (moodustades 90% Embeke Steel OÜ osakapitalist) ja TT nimele osa nimiväärtusega 4000 krooni (moodustades 10% Embeke Steel OÜ osakapitalist). Hageja ei ole kunagi olnud Embeke Steel OÜ osanikuks. Hagiavaldusest ega ka järgnevatest hageja menetlusdokumentidest ei nähtu, millised olid hageja poolt tehtud tahteavaldused ja millised olid kostja 1 ja kostja 2 tahteavaldused seltsingulepingu sõlmimiseks (T.l. 3-7, I kd). Hageja ei ole hagiavalduses esile toonud, millal ja millistel tingimustel väidetav seltsinguleping sõlmiti. Samas nähtub äriregistri 17.07.2009 kandest, et TK omandas Embeke Steel OÜ osa nimiväärtusega 36 000 eurot, millele vastab 90% osaühingu osakapitalist. Kui hageja väidete õigsust eeldada, et talle kuulus kostjatega sõlmitud vaikiva seltsingulepingu kohaselt 51% TK osast, siis võidi sõlmida väidetav leping juulis 2009. VÕS § 610 lg 1 kohaselt kohustub vaikiv seltsinglane (praegusel juhul hageja) tegema teatud panuse ettevõtte või selle osa majandamisse, ettevõtja aga kohustub vaikivale seltsinglasele maksma tema panusele vastava osa kasumist. Sama paragrahvi lg 3 esimese lause kohaselt tekivad ettevõtte majandamisel tehtud tehingutest õigused ja kohustused üksnes ettevõtjale. Seega iseloomustab vaikivat seltsingut asjaolu, et kolmandatele isikutele nähtavalt teeb tehinguid ja toiminguid üks isik, kuid sisesuhtes tegutsevad ühise eesmärgi nimel mitu isikut. Hageja töötas samal perioodil, mil väidetavalt oli sõlmitud vaikava seltsingu leping, osaühingus töölepingu alusel. TsMS § 363 lg 1 p 1 ja 2 kohaselt märgitakse hagiavalduses hageja selgelt väljendatud nõue (hagi ese) ja hagi aluseks olevad faktilised asjaolud (hagi alus). Hagiavaldusest ei nähtu, milline oli hageja panus vaikiva seltsinglasena. Kuna hageja ei ole hagiavalduses vastavaid elulisi asjaolusid esile toonud, siis ei olnud maakohtul võimalik tuvastada vaikiva seltsingu lepingu olemasolu poolte vahel ega selle tingimusi. Seda enam, et tsiviilasjas nr 2-12-36368 tugines hageja hagiavalduses asjaolule, et tal on saamata töötasu 12.2010 kuni 09.2011 summas 6391 eurot. Vaidlus puudub selles, et hageja TM kui füüsilisest isikust võlgniku pankrot kuulutati tsiviilasjas nr 2-08-53110 välja Pärnu Maakohtu 09.07.2009 määrusega, pankrotimenetlus lõpetati ja kohustustest vabastamise menetlus algatati Pärnu Maakohtu 31.08.2011 määrusega (I kd tlk 157). Perioodil 09.07.2009 kuni 31.08.2011, so ajal, mil hageja pidanuks seltsingusse panustama ettevõtlusest tulu saamiseks, oli hageja TM pankrotivõlgnik. VÕS § 610 lg 4 kohaselt kohaldatakse vaikiva seltsingu lepingule seltsilepingu kohta sätestatut, kui käesolevas peatükis sätestatust ei tulene teisiti. Seltsingulepingu lõppemise alused sätestab VÕS § 596. VÕS § 596 lg 1 p 7 kohaselt seltsing lõpeb seltsinglase pankroti väljakuulutamisega. Pankroti väljakuulutamisega moodustub võlgniku (seltsinglase) varast pankrotivara ning nimetatud vara valitsemiseõigus läheb üle pankrotihaldurile. Pankrotihaldur võib koos teiste seltsinglastega jätkata seltsingut, kuid see on ajutise iseloomuga. Ringkonnakohus nõustub kostjate seisukohaga, mille kohaselt juulist 2009 kuni pankrotimenetluse lõpuni 31.08.2011 ei saanud hageja vaikiva seltsingulepingut sõlmida ega panustada väidetavasse vaikivasse seltsingusse oma varaga pankrotihalduri nõusolekuta seadusest tuleneva keelu tõttu. Maakohus leidis põhjendatult, et pankrotivõlgniku ettevõtluses osalemine väidetava vaikiva

seltsingulepingu kaudu panustamisega, mida ta ei ole avaldanud ei 31.08.2009 pankrotivõlgniku vannet andes oma varade ja võlgade nimekirjas (II kd tlk. 112-127) ega ka hiljem, ei ole võlausaldajate suhtes läbipaistev ega aus viis majandustegevuses osalemiseks ning selline tehing oleks lisaks ülaltoodule tühine ka PankrS § 91 lg 1 ja TsÜS § 87 alusel seaduses sisalduva keeluga vastuolus olemise tõttu. Kuna väidetav seltsinguleping on tühine vastuolu tõttu seadusega, siis ei pidanudki maakohus andma hinnangut 2011 augustis peetud kirjavahetusele. Vastavalt PankrS § 91 lg 1 füüsilisest isikust võlgnik ei tohi tema pankroti väljakuulutamisest kuni pankrotimenetluse lõpuni kohtu loata olla ettevõtja, juriidilise isiku juhtorgani liige, juriidilise isiku likvideerija ega prokurist. Seltsingut iseloomustab majanduslik risk, kui seltsingul läheb majanduslikult hästi, siis on võimalik jaotada saadud kasumit, kui halvasti, tekib katmist vajav kahjum. Seega on vaid pankrotihaldur õigustatud otsustama hinnates majandusriske, kas seltsingulepingut jätkata. Pankrotihaldur sellist nõusolekut andnud ei ole. Ülaltoodu alusel ei anna ükski apellatsioonkaebuses toodud väide alust kaevatava otsuse tühistamiseks või muutmiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud Kuna ringkonnakohus jätab hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning esimese astme kohtu otsuse muutmata, tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Tallinna Ringkonnakohtu 26.10.2017 istungil esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on kostjate menetluskuludeks apellatsioonimenetluses kokku 1080 eurot (koos käibemaksuga), millest kostjad paluvad kostja I kasuks hagejalt välja mõista 50% ehk 540 eurot ja kostja II kasuks samuti 50% ehk 540 eurot. Samuti paluvad kostjad menetluskulude lahendis märkida, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostjad paluvad määrata kostja I menetluskuludest 420 eurot väljamaksmisele hageja poolt kostjate menetluskulude katteks antud tagatise arvelt ja kanda see Rahandusministeeriumi arvelduskontolt kostja I arvelduskontole EE582200221053260252 Swedbanki AS-is. Kostja II menetluskuludest paluvad kostjad samuti määrata 420 eurot väljamaksmisele hageja poolt kostjate menetluskulude katteks antud tagatise arvelt ja kanda see Rahandusministeeriumi arvelduskontolt kostja II arvelduskontole EE882200001107724932 Swedbank AS-is. Menetluskulude nimekirja kohaselt on kostjatele apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi kokku 9 tunni ulatuses tunnitasuga 100 eurot, millele lisandub käibemaks. Osutatud õigusabi seisneb järgmistes toimingutes: 11.05.2017 tõendite kogumine ja taotluste koostamine hagejalt tagatise nõudmiseks ning apellatsioonkaebusele vastamise tähtaja pikendamiseks – 2h; 03.07.2017 apellatsioonkaebusega tutvumine – 30min; 03.07.2017 vastuse koostamine apellatsioonkaebusele – 4h; 25.10.2017 ringkonnakohtu istungiks valmistumine – 2h; 25.10.2017 menetluskulude nimekirja koostamine – 30min. Kostjad kinnitasid, et kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega ja et kostjad ei ole käibemaksukohustuslased, mistõttu ei saa nad käibemaksu tagasi. Lisaks eeltoodule palusid kostjad ringkonnakohtu 26.10.2017 istungil menetluskuludele lisada istungil osalemise ajakuluga 1 tund summas 120 eurot. Ringkonnakohus leiab, et kostjate vandeadvokaadist lepingulise esindaja Aarne Akerbergi töötunni hind 100 eurot, millele lisandub käibemaks, vastab kostjate esindaja

kvalifikatsioonile ja on käesoleva tsiviilasja keerukust ja mahtu arvestades põhjendatud. Samuti on kostjate lepingulise esindaja töötunni hind kooskõlas Riigikohtu praktikas põhjendatuks peetud tunnitasu suurusega. Senises kohtupraktikas on advokaatidest ja vandeadvokaatidest lepinguliste esindajate puhul mõistlikuks peetud nii tunnitasu suurust 120 eurot käibemaksuga kui ka ilma käibemaksuta (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-92-13, 3-2-1-9313) ja ka tunnitasu, mis ületab 120 eurot (ilma käibemaksuta) (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1115-14, 3-2-1-131-16). Kostjate menetluskulude nimekirjas kajastatud õigusabikulusid peab ringkonnakohus põhjendatuks osaliselt. Kostjate lepingulise esindaja 25.10.2017 kulu menetluskulude nimekirja koostamisele 30 minuti ulatuses ei saa pidada põhjendatud ja vajalikuks õigusabikuluks. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-77-14 p-s 12 asunud seisukohale, et menetluskulude kindlaksmääramise avalduse koostamise ja selle kohtule esitamise näol ei ole tegemist põhjendatud ja vajaliku kuluga TsMS § 175 lõike 1 mõttes, kuna see ei nõua õigusalaseid eriteadmisi ja neid saab kohtule esitada menetlusosaline ka ise. Selles osas tuleb kostjate taotlus menetluskulude kindlaksmääramiseks jätta rahuldamata. Ülejäänud kostjate lepingulise esindaja poolt apellatsioonimenetluses kostjate esindamisel osutatud toimingud ja nende ajakulu on ringkonnakohtu hinnangul vajalik ja põhjendatud ning vastab toimiku materjalidest nähtuvale tehtud töö mahule, ringkonnakohtu 26.10.2017 istungi kestusele (57 min) ning asja keerukusele. Eeltoodust tulenevalt peab ringkonnakohus kostjate menetluskulusid apellatsioonimenetluses põhjendatuks kokku 9 tunni ja 30 minuti ulatuses, mis kostjate lepingulise esindaja töötunni hinda arvestades on kokku 1140 eurot (9h 30min x 100 + käibemaks 190 eurot). Seega tuleb hagejalt võrdsetes osades kostjate kasuks välja mõista menetluskulu summas 1140 eurot, s.o kummalegi kostjale 570 eurot. Kostjad on taotlenud hagejalt väljamõistetavast menetluskulust määrata kummagi kostja kasuks 420 eurot väljamaksmisele hageja poolt kostjate menetluskulude katteks tasutud tagatise arvelt. Tallinna Ringkonnakohtu 17.05.2017 määrusega kohustati hagejat andma kostjate eeldatavate menetluskulude katteks tagatist summas 840 eurot. Asja materjalidest nähtuvalt on nõutud summas tagatis tasutud 27.06.2017 Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr EE062200221059223099. Ringkonnakohus leiab, et kostjate taotlus menetluskulude maksmiseks hageja tasutud tagatise arvelt tuleb rahuldada. Seega tuleb hageja poolt kostjate kasuks väljamõistetavast menetluskulust 840 eurot välja maksta hageja poolt Rahandusministeeriumi arveldusarvele kantud tagatise arvelt selliselt, et kostja I arveldusarvele nr EE582200221053260252 kantakse 420 eurot ja kostja II arveldusarvele nr EE882200001107724932 kantakse 420 eurot. Seega jääb hagejal kummalegi kostjale tasuda veel 150 eurot (570-420=150). Tallinna Ringkonnakohtu 13.04.2017 määrusega rahuldati hageja menetlusabi taotlus osaliselt ja vabastati ta riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel 600 euro ulatuses. TsMS § 190 lg 4 kohaselt kui hageja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi rahuldamata jätmisel menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. Kuivõrd maakohus jättis hagi rahuldamata ning ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb hagejal riigilõiv tasuda riigituludesse. Vastavalt TsMS § 179 lg-le 9 tuleb riigi kasuks välja mõistetud menetluskulude tasumisega viivitamise korral tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

(allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere

(allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal

(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.