Aktiva Finance Group põhivõlgnevuse 2939,79 väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
3670,09 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479), lepinguline esindaja Sigrid Rahkema (e-post: XXX)
OÜ hagi H. V. vastu eurot ja kõrvalnõuete
Kostja: H. V. (isikukood XXX, elukoht avalduses ja registris: XXX, e-post: XXX) Menetlemise viis
Kirjalik menetlus (TsMS § 405 lg 1 ja § 442 lg 2)
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata Aktiva Finance Group OÜ hagi H. V. (V.) vastu poolte vahel 14. aprillil 2022 sõlmitud võlatunnistuse nr XXX ning selle alusvõlasuhtena Placet Group OÜ ja kostja vahel sõlmitud lepingutest nr XXX tuleneva põhivõlgnevuse 5360,41 eurot ja kõrvalnõuete väljamõistmiseks.
2.Jätta menetluskulud Aktiva Finance Group OÜ kanda. Hüvitatavate menetluskulude puudumise tõttu kohus menetluskulude suurust kindlaks ei määra. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil (TsMS § 420 lg 1, § 632 lg 1, § 633 lg 7). Kohtuotsuses edasikaebamise korra selgitamine ei ole edasikaebamiseks loa andmine TsMS § 442 lg 10 ja § 637 lg 21 tähenduses. Apellatsioonkaebus võetakse ringkonnakohtu menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit (TsMS § 637 lg 21). Menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada ainult selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus ja rahalise suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui
Tsiviilasi nr 2-23-118239 vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS § 178 lg 4). Menetlusosalisel on õigus seaduses ettenähtud tingimustel ja korras taotleda apellatsioonkaebuse esitamisel nõutava riigilõivu tasumiseks menetlusabi. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6).
HAGIAVALDUSE ASJAOLUD
1.Aktiva Finance Group OÜ esitas 02. mail 2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse võlgnikult 3405,21 euro saamiseks. Kohus tegi 05. mail 2023 võlgnikule makseettepaneku, millele võlgnik esitas 11. mail 2023 tähtaegselt vastuväite kogu nõude ulatuses. Pärnu Maakohus lõpetas 22. mail 2023 maksekäsu kiirmenetluse ja andis nõude üle Pärnu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Pärnu Maakohus kohustas 06. juunil 2023 määrusega avaldajat esitama nõuetekohase hagiavalduse. Hageja esitas hagiavalduse 05. juulil 2023.
2.Vastavalt 05. juulil 2023 hagiavaldusele nõuab hageja kostjalt Aktiva Finance Group OÜ ja kostja H. V. vahel 14. aprillil 2022 sõlmitud võlatunnistuste nr XXX ning võlausaldaja ja võlgniku vahel sõlmitud maksekokkuleppe alusel võlgnevust summas 2939,79 eurot ning hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivist 264,18 eurot, viivist tasumata põhivõla jäägilt (1964,69 eurot) alates hagiavalduse kohtule esitamisele järgnevast päevast kuni põhinõude täitmiseni kokkuleppes sätestatud määras 0,065% iga tasumisega viivitatud päeva eest, menetluskuludena riigilõivu 455 eurot ja õigusabikuludena lepingulise esindaja tasu 527 eurot (ilma käibemaksuta) ning välja mõistetud menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS §-s 113 lg 1 ettenähtud ulatuses.
3.Kohus jättis 08. veebruari 2024 määrusega hagiavalduse uuesti käiguta ja kohustas hagejat tooma esile hagi aluseks olevad faktilised asjaolud võlatunnistuse alusuhte kohta. Juhul, kui poolte vahel sõlmitud võlatunnistuse alussuhteks on tarbijakrediidileping, pidi hageja välja tooma faktilised asjaolud ning esitama lisatõendid, mis võimaldavad kohtul seadusest tuleneva kontrollkohustuse raames kontrollida: (1) kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr on seadusega kooskõlas ja (2) kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hagejal tuli minimaalselt välja tuua, kui suur oli laenu andmise/kokkuleppe sõlmimise otsustamise ajal: 1) kostja sissetulek kuus, 2) kostja olemasolevad kohustused kuus ning 3) laenuandja pakutav laenumakse kuus. Samuti märkida, mis allikast need andmed kostja kohta pärinevad (mis andmed kostja esitas ise ja mis andmed sai laenuandja kostja kontoväljavõttest vms dokumendist) ja kuidas krediidiandja tarbija krediidivõimelisust hindas? Viidata ning lisada tõendid, mis kinnitavad eelnimetatud asjaolusid (kostja kontoväljavõte). Kui sellised asjaolud puuduvad, tuli hagejal esitada kohtule alternatiivne hageja nõue krediidilepingu tühisuse eelduse korral ja selle alusena täpne arvestus, kui palju kostja tagasimakseid tegi ja mille katteks kostjapoolsed tagasimaksed on arvestatud (vt ka Riigikohtu selgitusi RKTsKO nr 2-21-13098/24.11.2023 punktis 24). Kohus hoiatas määruses, et eeltoodud asjaolude kontrollimiseks vajalike andmete esitamata jätmise korral ei ole võimalik hagi aluseks olevaid asjaolusid (lepingu kehtivust) kontrollida ja see muudab hagi õiguslikult põhjendamatuks. Kohus selgitas, et juhul, kui hageja ei too välja ega tõenda, mida tehti vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste 2 (11)
Tsiviilasi nr 2-23-118239 täitmiseks, on hagi muude nõuete kui hagetava laenusumma ja seadusjärgse intressi osas õiguslikult põhjendamatu ning kohus võib jätta hagi kas täielikult või osaliselt rahuldamata.
4.Hageja 13. märtsil 2024 hagiavalduse asjaolude täpsustamisel teatas kohtule, et hageja esialgne nõue tuleneb Placet Group OÜ ja kostja vahel detsember 2016 – juuni 2017 sõlmitud lepingutest nr. XXX (Lisa 1-3) ning esitas krediidikulukuse määra andmed iga lepingu kohta. Hageja selgitab, et konto registreerimine ja lepingu sõlmimine toimub elektrooniliselt. Lepingu kinnitamine käib Smart-ID või Mobiil ID-ga PIN 1 sisestamisega. Taotlus on esitatud elektrooniliselt mobiiliseadmelt. Leping oli kinnitatud digitaalselt, lepingu allkirjastamine siis omakorda PIN2ga. Lepingute kohaselt tuli kostjal laen tagastada maksegraafikute alusel. Kostja ei täitnud lepinguid ja Placet Group OÜ ütles lepingud üles. Hageja selgitab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist selliselt: esialgne võlausaldaja on hagejale selgitanud, et laenutaotluse otsused on automaatsed. Hageja esitab tõendina laenutaotlused ja krediidianalüüsid (Lisa 1.1, Lisa 2.1, Lisa 3.1) ja pangakonto väljavõtte (Lisa 4 – ajavahemiku 06. aprill 2015 - 06. oktoober 2015 kohta). Kostja krediidivõime analüüsi kohta on hageja vastuse sisusse kleebitud väljavõtted teadmata kuupäeval koostatud ja teadmata päritoluga dokumentidest. Krediidivõimelisuse hindamise protsessis tegi Placet Group päringud maksehäireregistrisse (creditinfo.ee). Kostja poolt sõlmitud lepingu puhul on tegemist pangatootega, mille puhul on välja kujunenud teatud teenusstandard, mille kohaselt teeb pank kiireid otsuseid. Hageja on seega seisukohal, et Placet Group OÜ on jälginud vastutustundliku laenamise põhimõtteid. Hageja ei loobunud võlatunnistuse alusel võla nõudmisest, ei esitanud hagiavalduse täienduses mingeid andmeid lepingute ülesütlemise täpsete asjaolude kohta, kostja tehtud tagasimaksete kohta ega teinud ka tagasimaksete ümberarvestust.
5.Pärnu Maakohus võttis 14. märtsil 2024 hagiavalduse menetlusse. Kostjale toimetati menetlusse võtmise kohtumäärus kätte 15. märtsil 2023 elektrooniliselt kättetoimetamisportaali kaudu. Hagile vastamise tähtaeg lõppes 01. aprillil 2023 kell 24.00.
6.Kostja H. V. 20. märtsil 2024 e-toimiku kaudu kohtule esitatud vastuses (dtl 103) vaidleb hagile vastu. Kostja ei nõustu hageja nõudega, kuna ebamõistlikud tüüptingimused lepingus kahjustasid teda kui tarbijat ja on tühised. Samuti on tegemist liigkasuvõtlikel tingimustel sõlmitud lepinguga. Ka ei ole laenuandja objektiivselt hinnanud laenuvõtja tagasimakse võimekust ja teinud piisavalt taustakontrolli. Teiste üle jõu käivate nõuete olemasolu ei oleks tohtinud laenuandjal laenu andmise hetkel märkamatuks jääda.
KOHTU PÕHJENDUSED
7.Kohus, tutvunud põhjalikult hagiavaldusega ja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta esitatud hageja täiendavate selgitustega, leiab, et hagi ei ole selles toodud faktilistel asjaoludel õiguslikult põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata.
8.Hageja tugineb 05. juulil 2023 esitatud hagiavalduses (dtl 22-23) nõude alusena poolte vahel 14. aprillil 2022 sõlmitud konstitutiivsele võlatunnistusele ja maksekokkuleppele nr XXX. 13. märtsi 2024 hagiavalduse täienduses (dtl 43-46) hageja esitab küll andmed alusvõlasuhete kohta (kolm Placet Group OÜ (sms.raha.ee) tarbijakrediidilepingut aastatest 2016-2017), kuid ei muuda oma seisukohti. Seetõttu kohus käsitleb esmalt võlatunnistuse kehtivust ning seejärel võlatunnistuse alusvõlasuhteks olevaid tarbijakrediidilepinguid.
9.Kohus peab kindlaks tegema, kas poolte vahel oli sõlmitud konstitutiivne või deklaratiivne võlatunnistus. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 lg 1 sätestab, et leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus.
3 (11)
Tsiviilasi nr 2-23-118239 Riigikohus on 3. juuni 2021 otsuses tsiviilasjas nr 2-19-5601 (p 16.2 jj) selgitanud, et tõendamaks, et võlgnik tunnistas kohustusi hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, tuleb hagejal esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel juhul eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust. Oluline on tuvastada poolte ühine tegelik tahe võlatunnistuse kokkuleppe sõlmimisel. Konstitutiivse võlatunnistusega on tegemist siis, kui vaidlusaluse võlatunnistuse tõlgendamise teel selgub, et hoolimata poolte lepingudokumendis kasutatud sõnastusest oli poolte eesmärk luua senistest võlasuhetest sõltumatu (abstraktne) kohustus. Tõlgendamisel tuleb lähtuda eelkõige sellest, mis oli poolte ühine tahe lepingudokumendi koostamise ajal (vt VÕS § 29). Kui sellist abstraktse kohustuse loomise tahet ei tuvastata, tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, millega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist.
10.Kohus hindab 14. aprilli 2022 võlatunnistust (dtl. 27-29) ning asub seisukohale, et poolte ühiseks tahteks, eelkõige kostja kui võlgniku tahteks, ei saanud olla luua iseseisev algsest võlasuhtest sõltumatu kohustus, millega kostja oleks ennast asetanud oluliselt kehvemasse olukorda ja loobunud kostjale kui tarbijale seadusega sätestatud tarbijakrediidilepingu imperatiivse regulatsiooni kaitsest. Ebamõistlik on eeldada, et laenusaaja asetaks ennast teadlikult seadusega ettenähtud raamistikust oluliselt kehvemasse olukorda. Konstitutiivse võlatunnistuse regulatsiooni eesmärk ei ole ega saanud kunagi olla välistada imperatiivsete sätete kohaldamist, kasutades ära tarbija teadmatust. Seda eesmärki toetab üheselt VÕS § 421 teises lauses sätestatu, mille kohaselt kohalduvad imperatiivsed tarbijakrediidisätted ka juhul, kui sätete kohaldamist püütakse vältida kokkulepete teistsuguse sõnastusega. Kuna hageja ei ole hagiavalduses välja toonud ega tõendanud, et pooled sõlmisid konstitutiivse võlatunnistuse, tuleb eeldada, et pooled sõlmisid deklaratiivse võlatunnistuse, millega üksnes kinnitati olemasolevat võlga ja sooviti vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist.
11.Järgmisena hindab kohus, kas deklaratiivne võlatunnistus on kooskõlas seaduse imperatiivsete normidega. Kui võlatunnistuse aluseks olev algne kohustus või tunnustatud võlg on tekkinud tarbijakrediidilepingust, tuleb kohtul võlatunnistuse kehtivust hinnates arvestada mh tarbijakrediidi imperatiivseid sätteid. VÕS § 403 lg 21 sätestab, et VÕS 22. peatüki 2. jagu kohaldatakse ka varem sõlmitud tarbijakrediidilepingu muutmise kokkuleppele, millega kaasneb maksetähtaja tasuline edasilükkamine või täiendavate tasude maksmine. Tarbijakrediidilepinguga on eelduslikult tegemist juhul, kui majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik annab tarbijale laenu või krediiti, ja vastupidist tuleb tõendada hagejal (vt ka RKTKm 24.11.2023, 2-2113098/50, p 12). Riigikohus on 24. novembri 2023 otsuses tsiviilasjas 2-21-13098 selgitanud, et tarbija ei saa mistahes lepinguga võtta endale kohustusi, mis on seadusega keelatud. Ka deklaratiivse võlatunnistusega, millega võlgnik on vastuväidetest loobumisega lihtsustanud võla sissenõudmist, ei saa tarbija loobuda vastuväidetest asjaoludele, mis toovad kaasa tarbijakrediidilepingu tühisuse, sest lepingu tühisust kontrollib kohus omal algatusel. Selline kokkulepe on VÕS § 421 alusel tühine. Seega, kui võlatunnistusega tunnistatud kohustuse alusvõlasuhteks on tarbijakrediidileping, võib selline võlatunnistus kui leping olla tühine ning seda peab kohus ametiülesande korras hindama (vt Riigikohtu 24.11.2023 otsus tsiviilasjas 2-21- 13098, p 27).
12.Hagiavalduse täienduses kirjeldatud asjaoludel ja lisatud tõendite järgi on hageja nõude aluseks oleva võlatunnistuse alusvõlasuhteks esialgse võlausaldaja Placet Group OÜ ja kostja vahel sõlmitud kolm laenulepingut: 1) 22. detsembril 2016 sõlmitud laenuleping nr XXX laenusummaga 1000 eurot (dtl. 50-52); 2) 07. juunil 2017 sõlmitud laenuleping nr XXX laenusummaga 150 eurot (dtl 62-64); 3) 01.juunil 2017 sõlmitud laenuleping nr XXX laenusummaga 500 eurot (dtl 76-78). Tegemist on tarbijakrediidilepingutega. Tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev laenuandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu (VÕS § 402 lg 1). Tarbija 4 (11)
Tsiviilasi nr 2-23-118239 võlaõigusseaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandusvõi kutsetegevuse läbiviimisega (VÕS § 1 lg 5).
13.Kohus arvestab võlatunnistuse tõlgendamisel VÕS § 29 lg 5 p 1 alusel võlatunnistuse sõlmimise asjaolusid, muuhulgas seda, et võlatunnistus on ette valmistatud hageja poolt ning puudub alus kahelda, et maksekokkulepe ja võlatunnistus (dtl 27-29) on tüüptingimustega leping VÕS § 35 tähenduses. Võlatunnistust 14. aprillil 2022 allkirjastades on kostja olnud olukorras, kus tal oli juba tähtaegselt tasumata põhivõlgnevus summas 1964,69 eurot (dtl 29), samas kui hageja esitatud alusvõlasuhete, kolme tarbijakrediidilepingu järgi oli kostjale antud laenu kokku 1650 eurot (1000 + 150 + 500). Ilmselgelt on võlatunnistus, arvestades selle tegemise ajastust, sõlmitud olukorras, kus alternatiiviks oli kohtusse pöördumine, mistõttu laenusaaja on pidanud seda ekslikult soodsamaks lahenduseks.
14.VÕS § 42 lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks.
15.Vaidlusaluse võlatunnistusega on krediidiandja ühemõtteliselt soovinud välistada tarbijakrediidilepingute regulatsiooni kohaldamise võlasuhetele, mis algselt tuleneb tarbijakrediidilepingutest. Nimetatut kinnitab ka 05. juulil 2023 hagiavalduses toodu (dtl 22-23), kus hageja rõhutab, et tulenevalt võlatunnistuse sõlmimisest ei ole hagi aluseks tarbijakrediidileping. Seega on hageja tüüptingimuste kasutajana soovinud oluliselt ümber kujundada pooltevahelist õigussuhet viisil, mis kahjustab oluliselt tarbijast krediidivõtjat ning seda olukorras, kus tarbijakrediidilepingu regulatsioon on imperatiivne (VÕS § 421).
16.Kokkuvõttes, kuigi võlatunnistuses on märgitud, et see on konstitutiivne, ei tuvasta kohus, et poolte tegelik ühine tahe oli konstitutiivsete võlatunnistuste sõlmimisele suunatud. Samuti ei tulene pelgalt võlatunnistuses märgitust, et võlgnik kaotab õiguse esitada Võlgnevuse olemasolu, suuruse, sissenõutavuse või selle tekkimise aluseks olevate asjaolude kohta mistahes vastuväiteid (dtl. 29). Kohus asub seisukohale, et tüüptingimustega lepinguna vormistatud konstitutiivne võlatunnistus, mille eesmärk on välistada tarbijakrediidilepingu regulatsiooni kohaldumist, on käsitletav VÕS § 421 teises lauses nimetatud kokkuleppena. Kohus tuvastab, et hageja ja kostja vahelisele õigussuhtele kohaldub tarbijakrediidilepingu regulatsioon, sealhulgas vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus. Kohus tuvastab samuti, et ülaltoodud asjaolusid arvestades ei ole kostja loobunud vastuväidetest, mis on kostjale kui tarbijale VÕS § 421 alusel tagatud tulenevalt sätete imperatiivsest iseloomust. Isegi kui lugeda, et kostja tahe oli suunatud vastuväidetest loobumisele, on mistahes seadusest kostja kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe, mida vastuväidetest loobumine vaieldamatult on, VÕS § 421 alusel nii või teisiti tühine.
17.Kohus andis hagejale 08. veebruari 2024 määrusega võimaluse tuua esile ja tõendada, et krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja ei ole kohtu määratud tähtajal esitanud andmeid ega tõendeid (VÕS § 4034 lg 13), mille alusel saaks järeldada, et krediidiandja oleks järginud vastustundliku laenamise põhimõtet.
18.Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel kohaldub lisaks siseriiklikule õigusele Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv nr 2008/48. Kohus lähtub asja lahendamisel lisaks siseriiklikule õigusele sellest direktiivist ja Euroopa Kohtu asjakohastes lahendites väljendatud põhimõtetest. Sellest tulenevalt kohus hindab omal algatusel, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei pea tarbija selleks esitama menetluses vastuväidet ega seda sisustama (Euroopa Kohtu 05. märtsi 2020 otsus asjas nr C-679/18, p-d 20-23). 5 (11)
Tsiviilasi nr 2-23-118239 Euroopa Kohtu praktikast (Euroopa Kohtu kohtuasjad C-147/16 Karel de Grote ja C -154/15 Francisco Gutiérrez Naranjo v Cajasur Banco SAU jt) lähtuvalt on kohtul kohustus hinnata tüüptingimusi omal algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse küsimust ei tõstata. Samuti on kohtu kohustus kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada ametiülesande korras lepingu tühisuse sanktsiooni (Euroopa Kohtu kohtuasi C-679/18, OPR-Finance s.r.o. versus GK). Selline kohustus kaitseb tarbijate nõrgemat positsiooni, kuna nad ei pruugi olla teadlikud oma õigustest. Direktiivi mõtte kohaselt lasub tõendamiskoormus ja asjaolude väljatoomise kohustus võlausaldajal.
19.Riigikohus on 24. novembri 2023 otsuses tsiviilasjas 2-21-13098 selgitanud, et kui võlausaldaja tugineb oma nõude alusena võlatunnistusele, millega tarbija tunnistab tarbijakrediidilepingust tulenevat võlga või millega luuakse tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude asemele uus võlasuhe, peab kohus omal algatusel kontrollima, milline oli tarbijakrediidilepingu krediidi kulukuse määr ja kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet.
20.Hageja esitas 13. märtsil 2024 kõigi kolme laenulepingu kohta krediidikulukuse määra andmed: 1) Lepingu nr XXX krediidi kulukuse määraks oli 56,66% aastas, eeldusel, et laenusumma 1000 eurot võetakse kasutusse viivitamata ja täies ulatuses. Hageja esitas kohtule tõendina ka laenulepingu, millest nähtub, et intressimääraks oli 44,98% aastas, osamaksete arv 12 (dtl 50-51). Eesti Panga poolt avaldatud andmete kohaselt oli 22. detsembril 2016 laenulepingu sõlmimise ajal krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse määr 19,49% (kohaldus alates 01. juulist 2016 kuni 31. detsembrini 2016 väljastatud laenudele), kolmekordne määr oli seega 58,47%. Finantsinspektsiooni hallatav minuraha.ee tarbijakrediidi kulukuse määra kalkulaator annab hageja esitatud andmete sisestamisel krediidi kulukuse määraks 55,52%. 2) Lepingu nr SR3139418 krediidi kulukuse määraks oli 56,47% aastas, eeldusel, et laenusumma 150 eurot võetakse kasutusse viivitamata ja täies ulatuses. Tõendina lisatud laenulepingust nähtub, et intressimääraks oli 44,98% aastas, osamaksete arv 12 (dtl 63). Eesti Panga poolt avaldatud andmete kohaselt oli 07. juunil 2017 laenulepingu sõlmimise ajal krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse määr 18,95% (kohaldus alates 01. jaanuarist 2017 kuni 30. juunini 2017 väljastatud laenudele) ning kolmekordne määr oli seega 56,85%. Kalkulaator annab hageja andmetega krediidi kulukuse määraks 55,52%. 3) Lepingu nr XXX krediidi kulukuse määraks oli 56,59% aastas, eeldusel, et laenusumma 500 eurot võetakse kasutusse viivitamata ja täies ulatuses. Tõendina lisatud laenulepingust nähtub, et intressimääraks oli 32,54% aastas, lepingutasu 30 eurot ja osamaksete arv 12 (dtl 77). Eesti Panga poolt avaldatud andmete kohaselt oli 01. juunil 2017 laenulepingu sõlmimise ajal krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse määr 18,95% (kohaldus alates 01. jaanuarist 2017 kuni 30. juunini 2017 väljastatud laenudele), kolmekordne määr oli seega 56,85%. Kalkulaator annab hageja andmetega krediidi kulukuse määraks 55,64%. Kohus kontrollis andmeid ning tegi kindlaks, et krediidi kulukuse määr ei ületanud ühegi lepingu puhul krediidi väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära ja on seega kooskõlas VÕS § 4062 lg-s 1 sätestatuga.
21.Eesti õiguse järgi ei ole lubatud anda laenu krediidivõimetule tarbijale. Krediidiandja on enne lepingu sõlmimist kohustatud omandama tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe ja seda ka hindama (VÕS § 4034 lg 1). Vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt võib tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline (VÕS § 4034 lg 6). Krediidiandja peab enne laenu andmist veenduma, et tarbija suudab krediidi tagasi maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast. 6 (11)
Tsiviilasi nr 2-23-118239 Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama hageja (TsMS § 232 lg 1, VÕS § 4034 lg 13).
22.Hageja 13. märtsi 2024 hagiavalduse täienduses tõi välja, et kostja krediidivõimelisust hinnates kontrollis krediidiandja maksehäireregistrit ja võttis kostja laenutaotluste põhjal arvesse järgmist: 1) 22 .detsembri 2016 sõlmitud lepingu nr XXX osas võttis laenuandja arvesse, et kostja sissetulek oli 1900 eurot ja igakuised väljaminekud 339,05 eurot. Krediidiandja arvestas majapidamiskuludeks 150 eurot. Laenulepingujärgne igakuine makse oli 105 eurot. 2) 07. juunil 2017 sõlmitud lepingu nr SR3139418 osas võttis laenuandja arvesse, et kostja sissetulek oli 1400 eurot ja igakuised väljaminekud 264,74 eurot. Krediidiandja arvestas majapidamiskuludeks 150 eurot. Laenulepingujärgne igakuine makse oli 15,75 eurot. 3) 01. juunil 2017 sõlmitud lepingu nr SR3139418 osas võttis laenuandja arvesse, et kostja sissetulek oli 1800 eurot ja igakuised väljaminekud 228,50 eurot. Krediidiandja arvestas majapidamiskuludeks 150 eurot. Laenulepingujärgne igakuine makse oli 49,37 eurot.
23.Hageja esitas kohtule tõenditena laenutaotlused ja krediidianalüüsi (Lisa 1.1, Lisa 2.1, Lisa 3.1) ning pangakonto väljavõtte ajavahemikust 06. aprill 2015 kuni 06. oktoober 2015 (dtl 89 96).
24.VÕS § 4034 lg 6 sätestab, et laenuandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Kohus selgitas 06. juuni 2023 ja 08. veebruari 2024 määrustes hagejale, et hagejal lasub kohustus tuua välja asjaolud, millest nähtub, et laenuandja täitis vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikud kohustused, ning neid asjaolusid tõendada (dtl 16, dtl 38 - 40 ). Kohus selgitas hagejale VÕS § 4034 lg-s 7 sätestatut: kui krediidiandja rikub sama paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne.
25.Kohus on seisukohal, et laenuandja ei ole järginud VÕS §-s 4034 sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõtet. VÕS § 4034 lg-d 2–4 kohustavad krediidiandjat tarbija krediidivõimelisust hindama vajaliku hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe saamiseks tuleb asjakohast teavet küsida tarbijalt, kasutada andmekogusid. Seejuures teabe kogumise ja sellekohaste selgituste andmise kohustus on laenuandjal.
26.Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamine VÕS § 4034 lg 4 kohaselt hõlmab laenuandja kohustust kontrollida tarbija esitatud teavet vastavalt krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 50 lg-tele 3 ja 4. Viidatud KAVS § 50 lg 3 sätestab, et laenuandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 kohaselt laenuandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud laenuasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. VÕS § 4034 lg 13 järgi pidi kõnealuse põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama laenuandja. Kuivõrd laenuandja loovutas nõude hagejale, tuli hagejal vastavad asjaolud hagiavalduses esile tuua.
27.Kohtu hinnangul ei ole hageja esile toodud asjaoludest võimalik järeldada, et laenuandja kogus piisavalt andmeid kostja krediidivõime kohta ja hindas seda kohase hoolsusega. Laenuandja võib 7 (11)
Tsiviilasi nr 2-23-118239 tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Hindamine tuleb teha hoolsalt, küsides tarbijalt asjakohast teavet ja kasutades andmekogusid, kusjuures teabe kogumise ja sellekohaste selgituste andmise kohustus on laenuandjal. Hageja 13. märtsi 2024 vastusest kohtunõudele ilmneb, et kostjale võimaldatud laenutoote puhul ei pidanud laenuandja täielikku kontrolli vajalikuks. Hageja esitatud andmetest nähtub, et laenu andmise otsustamise käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontroll oli ilmselgelt ebapiisav.
28.Hageja viitab kostja kohustusele esitada laenutaotlusele õigeid andmeid, kuid samas nähtub, et laenuandja ei kontrollinud kostja esitatud andmete õigsust temale teadaoleva teabe põhjal. Hoolsa kontrolli korral oleks krediidiandja pidanud märkama vastuolusid esitatud andmete vahel ning saama aru, et laen ilmselt ei vasta kostja finantsolukorrale ja krediidist võib tekkida taotlejale olulisi raskusi ning kahjulikke majanduslikke tagajärgi. Hageja 13. märtsi 2024 selgituse ja sellele lisatud laenutaotluste ja laenuotsuste (dtl 45, 53, 65, 79) kohaselt lähtus laenuandja kostja sissetulek arvestamisel kostja enda esitatud andmetest, mis olid vastuolus nii 2015.a pangakonto väljavõttega kui ka kostja enda esitatud andmetega. Kostja märkis 22. detsembri 2016 laenutaotluses sissetulekuks 1900 eurot ning 2017.a juunikuus nädalase vahega tehtud laenutaotlustest kord 1400 eurot, kord 1800 eurot. Kõikide laenutaotluste järgi töötas kostja Karjamõisa OÜ-s. Tõendina esitatud 2015 aprill- oktoober pangakonto väljavõtte järgi sai kostja samuti töötasu Karjamõisa OÜ-st, kuid tema töötasu jäi vahemikku 500 – 1000 eurot (suurim töötasu oli 2015 oktoobris 1170 eurot), samal ajal sai kostja selle 6 kuu jooksul laenusid enam kui 4000 euro ulatuses vähemalt 6 erinevalt laenuandjalt (Folkia AS Eesti filiaalist 100 eurot aprillis 2015, Placet Group OÜ-lt endalt 300 eurot mais 2015, 900 eurot juuni 2015, 300 eurot juulis 2015; tööandajalt 1000 eurot juunis 2015 ja 1000 eurot augustis 2015; 300 eurot Raha24 OÜ-lt septembrist 2015, 150 eurot Credit.ee OÜ-lt septembris 2015 ja 300 eurot oktoobris 2015, 100 eurot Minicredit OÜ-lt septembris 2015). Eeltoodust nähtub kostja varasema maksekäitumise põhjal, et kostja ei tulnud oma sissetulekute arvelt enda kohustustega toime ning võttis uusi laene, et katta varasemaid. Laenuandja ei ole neid vastuolusid hinnanud. Samuti ei ole laenuandja pidanud vajalikuks 2016 detsembris ega ka juunis 2017, küsida kostjalt uut konto väljavõtet, et kontrollida kostja tegelike sissetulekute ja väljaminekute andmeid enne uute laenude väljastamist. Laenuandjal ei olnud võimalik 2016.a ja 2017. a laenude andmisel hinnata kostja majanduslikku olukorda 2015.a pangakonto väljavõtte alusel. Laenuandja on teinud arvestused kostja väidetud 1400 – 1900 euro suuruse sissetuleku põhjal. Kostjal sellises suuruses sissetulekuid ükski tõend ei näita. Laenuandja arvestas lisaks kostja teatatud 330 - 260 euro suurustele (laenu)kohustustele regulaarseteks majapidamiskuludeks 150 eurot, mis ilmselgelt ei ole täisealise inimese igapäevaseks ülalpidamiseks (eluruum, toit) ühes kuus piisav. Hageja väitel laenuandja kontrollis ka maksehäireregistri andmeid ja saadud informatsiooni kohaselt ei olnud lepingu sõlmimise ajal kostjal ühtegi maksehäiret. Hageja esitatud kostja konto väljavõttest perioodi kohta aprill – oktoober 2015 nähtub, et kostja tasus varasemaid kohustusi uute laenudega, mistõttu maksehäirete puudumine ei tõenda maksevõimelisust. Ka juhul, kui 2015.a pangakonto väljavõte tõendanuks kostja maksevõimelisust, ei olnud hagejal 2015.a andmetele tuginevalt hinnata kostja krediidivõimelisust 2016. ja 2017.a laenude väljastamisel.
29.Krediidiandjas pidanuks eluliselt tekitama kahtlusi, et väidetavalt 1400 - 1900 eurot kuus teeniva isiku väidetavad väljaminekud majapidamiskuludele ühes kuus on vaid 100 eurot. Küsitav on, kas ka laenuandja arvestatud 150 eurot on täisealise isiku igapäevase ülalpidamise kulude (üür, kommunaalkulud, söök, riided, transport jms) katmiseks piisav. Maksehäireregistris maksehäire puudumine ei tõenda, et isikul ei ole muid kohustusi teiste krediidiandjate ees ka kostja 2015.a pangakonto väljavõte tõendab pigem vastupidist. Kohus leiab, et laenuandjal ei olnud õigust 8 (11)
Tsiviilasi nr 2-23-118239 andmeid omal äranägemisel sisustada-täiendada, vaid laenuandja oleks pidanud laenu andmisest kohe keelduma või koguma täiendavaid andmeid kostja maksevõime kohta, minimaalselt küsima ajakohast pangakonto väljavõtet, mis andnuks selge ülevaate, kui suured on kostja sissetulekud, kui suur summa ning kas üldse jääb kostjale tegelikult sissetulekutest järele pärast kohustuste tasumist.
30.Arvestades eeltoodut, ei saanud kohtu hinnangul krediidiandjal tekkida esitatud andmete alusel VÕS § 4034 lg 6 tähenduses veendumust, et kostja on krediidivõimeline. Ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu ajakohasest pangakonto väljavõtetest nähtuv (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 8.11.2021 otsus nr 2-20-106661, p 55). Kostja pangakonto väljavõttest on eelduslikult nähtav nii kostja sissetulek, samuti kostja võimalikud kohustused teiste võlausaldajate ees, võimalik hasartmängusõltuvus. Ka majapidamiseks kuluvad summad ja andmete vastavus laenutaotluses avaldatule saavad nähtuda just konto väljavõttelt. Kostja on 20. märtsi 2024 vastuses hagile ka ise tunnistanud enda puudulikku krediidivõimet laenuvõtjana ning seda, et laenuandja ei oleks tohtinud talle laenu anda (dtl 103).
31.Riigikohus on oma 24. novembri 2023 määruses nr 2-21-13098/50 (punktis 18) samuti selgitanud, et „üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.“ Hageja kirjeldatud asjaoludest ei nähtu laenuandja piisavat kontrolli, laenuandja on tuginenud üksnes laenuvõtja poolt esitatud andmetele ning seejuures asendanud kostja teatatud majapidamiskulud krediidiandja enda prognoositud ja oletuslike kostja väljaminekutega. Krediidiandja ei saa lähtuda laenutaotluse rahuldamisel üksnes kliendi esitatud informatsioonist või endale sobivatest andmetest, jättes vastuolulised ja puudulikud andmed täiendavalt üle kontrollimata. Vastasel juhul ei saavutaks vastutustundliku laenamise põhimõte oma eesmärki.
32.Kohus tuvastas, et Placet Group OÜ 22. detsembril 2016, 01. juunil 2017 ja 07. juunil 2017 H. V.-le laenude andmisel vastustundliku laenamise põhimõtet ei järginud, rikkudes sellega VÕS § 4034 lg 1 p-des 1 ja 2 sätestatud kohustusi. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud aktiivselt infot koguma ning omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust.
33.VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg 13 kohaselt on vastutustundliku laenamise järgmiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamiskoormis krediidiandjal, kohtumenetluses hagejal. Hageja poolt hagiavalduses ja selle täienduses esile toodud asjaolud ja tõendite kirjeldus annavad alust järeldada, et hagejal selliseid tõendeid esitada ei ole ja ta ei pea ka selliste tõendite esitamist vajalikuks.
34.VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub sama paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Võlasuhtele kohalduv intressimäär avaldatakse regulaarselt väljaandes Ametlikud Teadaanded (VÕS § 94 lg 2). Intressimäär alates esimese laenu väljastamisest 22. detsembril 2016 kuni 31. detsembrini 2022 oli null. Lepingutes kokkulepitud intressimäärad on seadusjärgsest kordades 9 (11)
Tsiviilasi nr 2-23-118239 suuremad - 32,54 ja 44,98% aastas (hagiavalduse täiendus, dtl 46). Hageja saab seega nõuda kostjalt üksnes põhivõla tasumist ning VÕS §-s 94 sätestatud määras intressi alates laenu väljastamisest.
35.Hageja ei ole hagiavalduses ega selle täienduses kohtu nõudele ja selgitustele vaatamata selgelt välja toonud, kui palju kostja tagasimakseid tegi ja mille katteks need on arvestatud. Lähtudes VÕS § 4034 lg-s 7 tagasimaksete uuesti määramise kohta sätestatust, ei ole võimalik hageja toodud asjaoludeta kindlaks teha, kas laenuandja poolt laenulepingute oli tühine või kehtiv, kuivõrd hageja ei ole asjaoludes välja toonud, millal kostja tagasimaksetega viivitusse jäi, millal laenulepingu üles öeldi ning kas kostja oli põhiosa tagasimaksetega laenulepingute ülesütlemise ajal viivituses või mitte. Vajalike asjaolude ja selge nõude puudumisel ei ole kohtul võimalik hageja põhinõude rahuldatavust täpsemalt hinnata.
36.TsMS § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. TsMS § 5 lg 2 kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Kohus andis hagejale 06. juuni 2023 määruses ja uuesti 08. veebruari 2024 määruses võimaluse täpsustada hagiavalduse asjaolusid ja haginõuet ning esitada kohtule teabe krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksete kohta hiljemalt 13. märtsiks 2024. Hageja seda võimalust ei kasutanud, nõuet ei täpsustanud ega esitanud kohtule teavet krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksete kohta kooskõlas VÕS § 4034 lg 7 sätestatuga. Hageja on kohtunõude kätte saanud, kuid otsustanud oma nõuet ka alternatiivnõudena mitte ümber arvestada ega esitada vajalikku teavet, mis võimaldaks kohtul endal ümberarvestusi teha.
37.Tallinna Ringkonnakohus on 12. juuli 2023 määruses tsiviilasjas 2-22-147995 selgitanud, et kui krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet ja hageja ei ole toonud esile, et krediidiandja oleks VÕS § 4034 lg 7 kohaselt määranud uuesti tagasimaksed ja need kostjale teatavaks teinud, ei saa maakohus hageja nõuet ja hagis esile toodud asjaolusid arvestades hagi osaliselt rahuldada. Ringkonnakohus selgitas samuti, et ilma vastava ümberarvutuseta ei ole kohtul võimalik hagi osaliselt rahuldada, sest hagi rahuldamiseks peab hageja tooma esile ja tõendama oma nõude aluseks olevad asjaolud, sh selle, millised ümberarvutuste järgsed maksed on muutunud sissenõutavaks.
38.Kuivõrd hageja esitatud asjaoludest nähtuvalt ei ole krediidiandja vastustundliku laenamise põhimõtet järginud ja hageja ei ole ka hoolimata korduvatest kohtu selgitustest ega Riigikohtu 24. novembri 2023 lahendis nr 2-21-13098 vastutustundliku laenamise põhimõtte kohta selgitatust esitanud kohtule VÕS § 4034 lg-ga 7 kooskõlas olevaid andmeid tagasimaksete uuesti määramise kohta, asub kohus seisukohale, et hageja nõuded ei ole õiguslikult põhjendatud ja on ebaselged. Sel põhjusel jätab kohus hageja nõuded kostja vastu rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
39.Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 162 lg 1 alusel ja põhjusel, et kohus jätab hagi rahuldamata, jäävad menetluskulud hageja kanda.
40.TsMS § 174 lg 1 näeb ette, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kuivõrd kostja ei ole kohtule teatanud ning ka kohtute infosüsteemist ei nähtu, et kostjal oleks tekkinud käesolevas tsiviilasjas menetluskulusid, määrab kohus, et hageja poolt kostjale hüvitamisele kuuluvad menetluskulud puuduvad.
10 (11)
Tsiviilasi nr 2-23-118239
41.TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS § 178 lg 4). (allkirjastatud digitaalselt) Heli Käpp Kohtunik
11 (11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.