Aktsiaselts xxx hagi xxx ja xxx vastu 17 002,44 krooni väljamõistmiseks
Menetlusosalised ja nende
-
xxx)
esindajad
Asja läbivaatamise aeg
hageja: Aktsiaselts xxx (registrikood xxx; asukoht
-
hageja esindaja: Anett Suuder
-
kostja I: xxx (isikukood xxx; elukoht xxx)
-
kostja II: xxx (isikukood xxx; elukoht xxx)
2. aprill 2008.a; kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada.
2.Mõista kostjatelt xxx ja xxx hageja Aktsiaselts xxx kasuks solidaarselt välja 6 559,32 krooni (kuus tuhat viissada viiskümmend üheksa krooni ja 32 senti) vara realiseerimisega seotud otseste kulude (tasu müügiteenuse eest) hüvitamiseks ning 5 258,02 krooni (viis tuhat kakssada viiskümmend kaheksa krooni ja 2 senti) liisingueseme võõrandamisega seonduva kahju (liisingueseme jääkmaksumuse ja müügihinna vahe) hüvitamiseks.
3.Mõista kostjatelt xxx ja xxx hageja Aktsiaselts xxx kasuks täiendavalt solidaarselt välja 5 185,01 krooni (viis tuhat ükssada kaheksakümmend viis krooni ja 1 sent) kulutuste hüvitamiseks liisingueseme hooldustöödele (remonditeenusele).
4.Resolutsiooni punktis 2 nimetatud nõuete osas on käesolev kohtuotsus tagatiseta
2-07-25499 viivitamata täidetav. Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud kostjate xxx ja xxx kanda. Kostjad vastutavad menetluskulude eest solidaarselt. Edasikaebamise kord Pooltel on õigus esitada käesoleva kohtuotsuse peale apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 7. aprillil 2008.a. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
1.12.07.2007.a Harju Maakohtusse saabunud hagiavalduses palus Aktsiaselts xxx (edaspidi hageja) mõista xxx (edaspidi kostja I) ja xxx (edaspidi kostja II) solidaarselt välja 20 965,24 krooni. 25.02.2008.a toimunud kohtu eelistungil vähendas hageja nõuet kostjate vastu 17 002,44 kroonini, kuna kostja I oli menetluse käigus tasunud hagejale 3 962,80 krooni.
2.Hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt sõlmiti hageja ja kostja I vahel 08.08.2005.a liisinguleping nr 0107287L (edaspidi liisinguleping), mille esemeks oli sõiduauto Peugeot 406 ST Pack Sport 4S, ehitusaasta 2003 (edaspidi ka vara). Lepingust tulenevalt kohustus hageja andma vara lepingu perioodiks kostja I valdusesse ja kasutusse. Kostja I aga kohustus tasuma hagejale selle eest lepingus sätestatud makseid vastavalt liisingulepingu lisaks olevale maksegraafikule. 2006.a septembrikuus teatas kostja I, et soovib liisingueseme tagastada. 21.09.2006.a allkirjastasid hageja ja kostja I lepingu lisa nr 1, milles oli kokku lepitud, et liisinguleping lõpetatakse ennetähtaegselt ning kostja I kohustub liisingueseme tagastama 10 päeva jooksul lisa 1 allkirjastamisest. Ühtlasi oli nimetatud lisa punktis 2 kirjas, et kostja I on kohustatud hüvitama hagejale vara võõrandamisest tekkinud kahjud (s.t vara võõrandamisest saadud summa ja kostja poolt hagejale vara omandamisega tekkinud kulude hüvitamata osa vahe) ja kulud (s.h vara valduse üle võtmine, vara hoidmine, vara müügikõlbulikuks seadmine). Peale vara tagastamist 2006.a septembrikuu lõpus, asus hageja vara võõrandama. Vara anti võõrandamiseks üle Aktsiaseltsile (AS) Saksa Auto (registrikood 10195513). AS Saksa Auto teostas varale tavapärased hooldustööd. Vara õnnestus võõrandada hinnaga 109 322,03 krooni. Kostja I liisingulepingust tulenev võlgnevus hageja ees oli järgmine: - hageja poolt kantud vara realiseerimisega seotud otsesed kulutused kokku summas 11 744,33 krooni (käibemaksuta), mis koosnevad sõiduki realiseerimise eest makstavast tasust summas 6559,32 krooni (käibemaksuta) ja vara hooldustöödest summas 5185,01 krooni; - tähtajaks tasumata osamaksed ehk debitoorne võlgnevus kokku summas 3020,89 krooni; - kindlustusmaksete võlgnevus summas 942 krooni; - vara jääkmaksumus 114 580,05 krooni (käibemaksuta). Võlgnevus kokku oli 129 345,24 krooni. Arvestades lepingu lisa nr 1 punktis 2 sätestatut, ei katnud vara võõrandamisest saadud rahasumma kostja I poolt hagejale tasumisele kuuluvaid summasid, mistõttu on kostja I kohustatud hagejale hüvitama kokku 20 965,24 krooni.
2-07-25499 08.08.2005.a sõlmiti hageja ja kostja II vahel käendusleping nr 0107287L (edaspidi käendusleping), mille alusel võttis kostja II endale kohustuse tagada solidaarselt kostjaga I lepingust tulenevate kostja I kohustuste kohane ja täielik täitmine. 21.02.2007.a saatis hageja kostjale II teatise, milles palus tasuda lepingust tulenev võlgnevus hiljemalt teatises nimetatud tähtajaks. Teatise on kostja II kätte saanud 23.02.2007.a, kuid ei ole võlgnevust tasunud.
3.Kostja I vastu esitatud nõuete osas on nende õigusliku alusena hagis täiendavalt viidatud võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg-le 1, § 82 lg-le 1, §-le 100, § 101 lg 1 p-dele 1 ja 4, § 367 lg-le 1 ja 4. Kostja II osas on lisaks osundatud VÕS § 142 lg-le 1 ning § 145 lg-tele 1 ja 2.
KOSTJATE VASTUVÄITED HAGILE
4.30.10.2007.a kohtusse saabunud kirjalikus vastuses tunnistab kostja I hagi osaliselt summas 3962,80 krooni, mis on seotud tasumata osamaksetega summas 3020,89 krooni ja kindlustusmakse võlgnevusega summas 942 krooni. Kostja I vara võõrandamisega seotud kahjude nõuet ei tunnista. Kostja I leiab, et vara müüdi alla vara turuhinna ning seetõttu on vara võõrandamisest saadud kulude nõudmine kostjalt I põhjendamatu. Vara väärtus on müügiteenust pakkunud isiku poolt eelnevalt hinnatud ning puudub igasugune alus kahelda, et nimetatud väärtus oleks vara põhjendatud müügihind. AS Saksa Auto koostas vara hindamise akti 05.10.2006.a, s.o 7 päeva pärast kostja I poolt vara üleandmist AS-ile Saksa Auto ning järelikult on vara müügihind arvestatud pärast AS Saksa Auto poolt vara põhjalikku ülevaatamist. Asjaolu, et vara müügihind oli turuväärtusest madalam, kinnitab, et aasta möödudes on vara müügis hinnaga 140 000 krooni. Vara võõrandaja – AS Saksa Auto – valis välja hageja, kes peab kostja I ja hageja vahelistes suhetes vastutama oma poolt kaasatud isiku tegevuse eest, s.h vastutama selle eest, kui hageja poolt valitud isik ei käitunud vara võõrandades professionaalset müügiteenust pakkuvalt isikult oodatava hoolsusega. Hageja pidi liisingulepingu lõpetamisest tulenevate suhete osas kostjaga I käituma heas usus ning tegema omalt poolt kõik, et vara võõrandaks isik, kes suhtuks sellesse hoolsalt, kes tegutseks vara võõrandades kooskõlastatult hagejaga ja ei tekitaks kahju kostjale I. Hageja ei ole selliselt oma kohustusi täitnud. Hageja andis vara AS-le Saksa Auto müüki hinnaga 140 000 krooni, kuid aktsepteeris pärast auto võõrandamist selle võõrandamisega alla turuhinna ning suunas kõik saadud kahjud hüvitamiseks kostjale I. Kostja I on seisukohal, et hageja ei käitunud heauskselt, vaid selliselt nagu kostja I oleks hageja ees võlglane ja kõik probleemid vara võõrandamisel on seotud kostja I poolse liisingulepingu rikkumisega. Veel leiab kostja I, et AS Saksa Auto poolt teostatud remonditöid ei saa käsitleda vara müügikõlbulikuks seadmisega seotud kuludena. Vara müügikõlbulikuks seadmise kuludena saab käsitleda nt sõiduki puhastamist, ilmselgete vara kasutamist takistavate puuduste kõrvaldamist jms. Kostja I andis AS-ile Saksa Auto üle sõidukorras sõiduki. Sellel puudusid puudused, mis oleksid takistanud vara kasutamist. Hageja on kostjale I 27.02.2007.a saadetud kirjas teatanud, et tegemist oli korrapäraste hooldustöödega, kuigi lisatud AS Saksa Auto arve kohaselt oli sõidukil vahetatud: stabika esi tugivarras, piduriklotside komplekt, pirn ja õli. Kostja I on seisukohal, et nimetatud töid ei saa lugeda mitte kuidagi korrapärasteks hooldustöödeks, vaid remonditöödeks sõiduki parendamiseks. Sealhulgas on vahetatud õli enne selle korrapärase hoolduse kavas ette nähtud läbisõitu (sõiduki korrapärane hooldus näeb ette õli vahetamist 60 000 km läbisõidu järel, mitte 56 000 km läbisõidu järel). Kuna vara oli kostja I poolt üleandmisel sõidukorras, on ka kõik muud remonditööd ilmselgelt põhjendamatud ja neid ei saa käsitleda vara müügikõlbulikuks seadmise kuludena. Kostja I on seisukohal, et nimetatud kulud ei kuulu kostja I poolt vastavalt hagejaga sõlmitud liisingulepingu lõpetamise kokkuleppele hüvitamisele. Kostja I märgib, et kuna AS Saksa Auto poolt pakutud müügiteenust ei saa tulenevalt ülaltoodule pidada professionaalseks müügiteenuseks, on sellise teenuse eest tasutav tasu ilmselgelt põhjendamatu. Kostja I on seisukohal, et nimetatud müügiteenuse kulud peavad jääma hageja kanda, kes võib need tagasi nõuda AS-ilt Saksa Auto.
2-07-25499 Kostja I kirjaliku vastuse hagiavaldusele on lisaks nimetatud kostjale allkirjastanud ka kostja II.
MENETLUSE KÄIK
5.12.11.2007.a saabus kohtusse hageja arvamus kostja I vastuse kohta. Nimetatud arvamuses leiab hageja muu hulgas, et vara suhtes tehtud remonditööd olid vara müümiseks vajalikud. Vara ülevõtjatel ei ole automehaaniku teadmisi ning üleandmis-vastuvõtuaktis fikseeritakse vara seisukord visuaalse vaatluse alusel, mis nähtub ka akti olemusest. Enne vara müükipanekut kontrollisid vara tehnilised näitajad üle ka vastavaid eriteadmisi omavad spetsialistid, kelle hinnangu järgselt teostati varale vajalikud remonditööd. Hagejal ei ole põhjendatud alust kahelda, et AS Saksa Auto spetsialistide hinnang (varale teostatavate remonditööde vajalikkuse kohta) oleks vale. Hageja on arvamusel, et sõiduki olulistele tehnilistele osadele teostatud remonditööd on põhjendatud lisakulu ning remonditööde eest tasutud summa mõistlik. Hageja leiab, et remonditöödele kulutatud summa kuulub hüvitamisele kostja I poolt kui lisakulu liisingulepingu üldtingimuste punkti 7.3 ja VÕS § 367 lg 4 alusel. Hageja peab vajalikuks rõhutada, et hageja on finantsteenust pakkuv äriühing, kelle peamiseks majanduslikuks huviks on liisingu kaudu antava krediidi intresside pealt kasumi teenimine. Seega on majanduslikult tavapärane, et liisingulepingu ülesütlemisel püüab liisinguandja liisingulepingu objektiks olevast varast vabaneda. Järelikult on kõik kulud, mida liisinguandja on sunnitud tegema ja kandma vara võõrandamisprotsessi läbiviimiseks liisinguandjale täiendavateks ja põhitegevusega mitteseotud kulutusteks. Hageja riskiks liisingulepingu ülesütlemise puhul on intressi mittesaamine vara jääkväärtuselt. Hageja ei saa kanda veel täiendavat riski vara võõrandamisega seotud kulude näol.
6.14.02.2008.a saabus kohtusse kostja I vastus hageja arvamusele kostja I vastuse kohta. Kostja I on jätkuvalt seisukohal, et AS Saksa Auto poolt teostatud remonditöid ei saa käsitleda vara müügikõlbulikuks seadmise kuludena ja nende tegemine on põhjendamata. Kostja I on seisukohal, et ta andis AS-le Saksa Auto üle töökorras sõiduki, mis on tõendatud ka AS Saksa Auto poolt koostatud vastavate aktidega.
7.25.02.2008.a toimunud eelistungil võtsid kostjad hagi osaliselt õigeks, tunnistades nende vastu suunatud nõudeid, v.a nõue vara hooldustööde (remonditööde) kulude hüvitamiseks summas 5 185,01 krooni (vt toimik, lk 91). Samal eelistungil otsustas kohus poolte nõusolekul lahendada asja kirjalikus menetluses seda kohtuistungil arutamata. Kohus määras menetlusosalistega kooskõlastatult avalduste ja dokumentide esitamise tähtpäevaks 17.03.2008.a ning teatas, et otsus tehakse avalikult teatavaks 07.04.2008.a kell 15.00 Tartu mnt kohtumaja tsiviilkantselei kaudu.
8.14.03.2008.a on kohtusse saabunud hageja täiendav arvamus vara hooldustööde kohta, milles hageja on arvamusel, et remonttööd olid vajalikud ning teostatud mõistlikus suuruses. Ebamõistlikest remonttöödest saaks rääkida juhul, kui hageja oleks paigaldanud varale kallimad veljed, muusikasüsteemi või midagi muud sarnast. Antud juhul parandati varal puudusi (piduriklotsid, stabika tugivarras), mille korrashoid oli vajalik liiklusohutuseks ning hageja leiab, et käitus antud situatsioonis õigesti. Hageja möönab, et vara tehnilised puudused oleks võinud olla märgitud hindamisaktile. Samas puuduvad ka kostjal tõendid, et varal oleks teostatud vahetult enne hagejale vara valduse üleandmist tehniline ülevaatus. Kuivõrd mõlemal menetluspoolel puuduvad otsesed tõendid remonttööde vajalikkuse kohta, palub hageja kohtul hinnata nimetatud kulu väljamõistmisel remonttööde sisu, tekkinud kulu rahalist suurust (ehk kas tööde summa oli mõistlikus suuruses) ning riske, mis võinuks vara uuel omanikul olla, kui hageja poleks remonttöid teostanud. Muid avaldusi ega dokumente ei ole menetlusosalised pärast 25.02.2008.a eelistungit kohtule esitanud.
2-07-25499
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
9.Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.
10.Hageja nõuete osas vara (sõiduki) realiseerimise (müügiteenuse) eest makstud tasu 6 559,32 krooni (käibemaksuta) ja 5 258,02 vara võõrandamisega seonduva kahju (vara jääkmaksumuse ja müügihinna vahe) hüvitamiseks on kostjad hagi õigeks võtnud. Vastavalt TsMS § 4 lg-s 3 sätestatule on kostjal õigus tema vastu esitatud nõuet tunnustada (hagi õigeks võtta). TsMS § 440 lg 1 kohaselt rahuldab kohus hagi, kui kostja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses hageja nõude õigeks. Seega kuulub hagi nimetatud nõuete osas kogusummas 11 817,34 krooni rahuldamisele hagi õigeksvõtul põhinevalt. Lähtudes TsMS § 444 lg-s 1 sätestatust, piirdub kohus käesolevas otsuses seetõttu kõnealuseid nõudeid puudutavas osas üksnes õigusliku põhjendusega. 08.08.2005.a on hageja ja kostja I vahel sõlmitud liisinguleping, mille esemeks oli ülalnimetatud sõiduauto. 21.09.2006.a on hageja ja kostja I leppinud kokku liisingulepingu ennetähtaegses lõpetamises, mille kohta on vormistatud liisingulepingu lisa nr 1 (vt toimik, lk 17(1)). Nimetatud lisa punkti 2 kohaselt oli kostja I kohustatud hüvitama hagejale vara võõrandamisest tekkinud kahjud (s.t vara võõrandamisest saadud summa ja kostja poolt hagejale vara omandamisega tekkinud kulude hüvitamata osa vahe) ja kulud (s.h vara valduse üle võtmine, vara hoidmine, vara müügikõlbulikuks seadmine). Liisingulepinguga kohustub liisinguandja vastavalt VÕS §-le 361 omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. VÕS § 13 lg 1 kohaselt võib lepingut muuta või lepingu võib lõpetada ka lepingupoolte kokkuleppel. Käesoleval juhul on hageja ja kostja I 21.09.2006.a kokku leppinud liisingulepingu ennetähtaegses lõpetamises ning selle tingimustes. 08.08.2005.a on hageja ja kostja II vahel sõlmitud käendusleping, millega kostja II kohustus tagama solidaarselt kostjaga I liisingulepingust tulenevate kostja I kohustuste kohane ja täielik täitmine (vt toimik, lk 25-26). Tulenevalt VÕS § 142 lg-st 1 kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 145 lg 1 kohaselt vastutavad põhivõlgnik ja käendaja kohustuse rikkumise korral võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Viidatud paragrahvi teise lõike kohaselt vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses, s.h kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Vastavalt TsMS § 468 lg 1 p-le 1 tunnistab kohus hagi õigeksvõtul põhineva otsuse omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks.
11.Kostjad on vaielnud hagile vastu nõude osas vara hooldustööde (AS Saksa Auto poolt teostatud remonditööde) maksumuse hüvitamiseks summas 5185,01 krooni. Kostjad leiavad, et nimetatud töid ei saa käsitleda vara müügikõlblikuks seadmisega seonduvate kuludena.
12.Pooltel puudub vaidlus järgmiste õiguslikult oluliste asjaolude üle. 08.08.2005.a on hageja ja kostja I vahel sõlmitud liisinguleping, mille esemeks oli sõiduauto Peugeot 406 ST Pack Sport
2-07-25499 4S. 21.09.2006.a on hageja ja kostja I leppinud kokku liisingulepingu ennetähtaegses lõpetamises, mille kohta on vormistatud liisingulepingu lisa nr 1. Nimetatud kokkuleppe punktis 2 on hageja ja kostja I leppinud kokku, et pärast liisinguesemeks oleva sõiduki valduse üleandmist liisinguandjale, kuulub sõiduk liisinguandja poolt võõrandamisele. Juhul kui liisingueseme võõrandamisest saadud summa on väiksem, kui liisinguandjale tema poolt liisingueseme omandamisel tehtud kulutuste hüvitamata osa ja liisingueseme valduse ülevõtmisega, liisingueseme hoidmisega, müügikõlblikuks seadmisega ning muude liisingueseme võõrandamisega kaasnevate kulutuste kogusumma, on liisinguvõtja kohustatud hüvitama liisinguandjale nimetatud summade vahe vastavalt liisinguandja poolt esitatavale teatisele. Liisinguesemeks olev sõiduk on kostja I poolt vastavalt kokkuleppele tagastatud 28.09.2006.a. Liisinguandjale on kõnealuse sõiduki võõrandamisest laekunud 109 322,03 krooni. Samuti puudub vaidlus selles, et 08.08.2005.a on hageja ja kostja II vahel sõlmitud käendusleping, millega kostja II kohustus tagama solidaarselt kostjaga I liisingulepingust tulenevate kostja I kohustuste kohane ja täielik täitmine.
13.Hageja väidete kohaselt ei katnud liisingueseme võõrandamisest saadud summa osaliselt liisingueseme omandamisel liisinguandja poolt tehtud kulutusi ning liisingueseme võõrandamisega kaasnevaid kulusid (lisakulusid), s.h sõiduki müügikõlblikuks seadmisega seotud kulutusi. Vaidlusalused AS Saksa Auto poolt teostatud remonditööd olid vastavalt asja materjalide hulgas olevale arvele järgmised: stabika (stabilisaatori) tugivarda vahetus, samuti piduriklotside, ühe pirni ning mootoriõli vahetus (vt toimik, lk 21).
14.Vaidluse lahendamisel lähtub kohus juba ülalviidatud VÕS § 13 lg-st 1. Samuti tuleb arvestada kooskõlas VÕS § 403 lg-ga 1 tarbijakrediiti reguleerivate sätetega. VÕS § 367 lg 4 kohaldamisega seonduvalt on Riigikohtu tsiviilkolleegium 08.11.2006.a tsiviilasjas nr 3-2-1-11206 tehtud otsuse punktides 9-11 selgitanud, et liisinguvõtja poolt liisinguandjale liisingulepingu ülesütlemisest tekkinud hüvitamisele kuuluvad lisakulud peavad olema mõistlikult põhjendatud. Riigikohtu kõnealuse lahendi kohaselt võivad lisakuludena põhimõtteliselt hüvitamisele kuuluda näiteks müügikulud, kulud sõiduauto puhastusteenusele, samuti võib lisakuluks olla sõiduauto tagastustasu. Lahendi punktis 9 on muu hulgas märgitud, et liisinguandja tegevus on reeglina suunatud üksnes krediidi pealt kasumi teenimisele. Seetõttu on liisinguandja tegevus reeglina suunatud ka nende sõiduautode võõrandamisele, mille liisinguvõtja on tagastanud liisingulepingu ülesütlemise tõttu. Kohtu hinnangul on võimalik Riigikohtu osundatud lahendis sisalduvatest põhimõtetest lähtuda ka käesoleva vaidluse lahendamisel. Kuigi hageja ja kostja I vahel sõlmitud liisinguleping on lõpetatud lepingupoolte kokkuleppel (s.t mitte liisinguandja või –võtja poolt üles öeldud), on 21.09.2006.a kokkuleppe punktis 2 kostja I (liisinguvõtja) võtnud muu hulgas kohustuse liisingueseme võõrandamisega kaasnevate kulutuste hüvitamiseks. Lisaks ei ole pooltel vaidlust selles, et lepingu lõpetamise initsiatiiv tuli liisinguvõtjalt. Igal juhul ei põhjustanud liisingulepingu ennetähtaegset lõpetamist hagejast (liisinguandjast) tulenevad asjaolud. AS Saksa Auto arves kajastuvad kulud sõiduki remonditöödele on kohtu hinnangul mõistlikud ja põhjendatud. Tegemist on vajalike kulutustega, s.t kulutustega, millega säilitatakse eset või kaitstakse seda täieliku või osalise hävimise eest (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 63 p 1). Tehtud remonditööd olid vajalikud müüdava liisingueseme töökõlblikkuse tagamiseks (säilitamiseks) ning võisid teatud määral suurendad ka sõiduki väärtust. Samas ei nõustu kohus kostjate seisukohaga, et kulutuste tegemise läbi on sõidukit oluliselt parendatud. Kohtul puudub alus kahelda AS Saksa Auto kui kasutatud sõiduautode müügiga tegeleva ettevõtja pädevuses hinnata remonditööde vajalikkust, s.h mootoriõli vahetamise otstarbekust 4 000 km enne korralist hooldust. Ka remontööde maksumus on sõiduauto eeldatavat väärtust (harilikku väärtust) arvestades mõistlik. Seega kuulub rahuldamisele ka hageja nõue vara hooldustöödega seotud kulude hüvitamiseks summas 5 185,01 krooni.
2-07-25499 Tulenevalt ülalviidatud VÕS § 145 lg-test 1 ja 2 ning kostja II poolt 08.08.2005.a sõlmitud käenduslepinguga võetud kohustusest käendada hageja ja kostja I vahel sõlmitud kasutusrendi lepingust tulenevate kohustuste täitmist, kuulub hagi rahuldamisele ka kostja II suhtes.
15.Seega kuulub lisaks 11 817,34 kroonile (mille osas on kostjad hagi tunnistanud) kostjatelt hageja kasuks solidaarselt väljamõistmisele 5 185,01 krooni kulutuste hüvitamiseks vara hooldustöödele (remonditöödele). Kokku mõistab kohus kostjatelt hageja kasuks solidaarselt välja seega 17 002,44 krooni. Kohus märgib täiendavalt, et liisinguvõtja kohustuste ulatuse sidumine liisinguandja poolt liisingueseme võõrandamisest saadud summaga võib olla tingimuseks, millega kaldutakse tarbijast (VÕS § 34) liisinguvõtja kahjuks kõrvale seaduses sätestatust. VÕS § 367 lg-st 3 tulenevalt tuleb kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel võtta aluseks liisingueseme väärtus selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Tarbija huvide tõhusa kaitsmise vajadust silmas pidades, tuleks nimetatud põhimõttest lähtuda ka lepingu lõpetamisel poolte kokkuleppel, s.t lepingu lõpetamise kokkulepped ei tohiks sisuliselt VÕS § 367 lg-ga 3 vastuollu minna. Vastasel juhul oleks liisinguvõtjatel võimalik lepingu lõpetamise kokkulepete vormistamisega (ning poolte kohustuste teistsuguse sõnastamisega) vältida seaduse imperatiivsete sätete kohaldumist. Samas ei oma nimetatud võimalik vastuolu käesoleva vaidluse lahendamisel määravat tähtsust. Arvestades 25.02.2008.a eelistungil kostjate poolt tehtud avaldusi, on nad loobunud vastuväitest, et sõiduki tegelik väärtus (turuhind) oli suurem kui 109 322,03 krooni. Seetõttu lähtub kohus sellest, et liisingueseme väärtus (selle liisinguandjale tagastamise hetkel) oli võrdne sõiduki müügihinnaga.
16.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel (TsMS § 173 lg 3). TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus rahuldab hagi, tuleb menetluskulud käesolevas asjas jätta kostjate kanda. Kooskõlas TsMS § 165 lg-ga 3 vastutavad kostjad menetluskulude eest solidaarselt. Vastavalt TsMS § 174 lg-tele 1 ja 2 võib hageja nõuda menetluskulude rahalist kindlaksmääramist asja lahendanud esimese astme kohtult 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimeses astme kohtule, avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ja kulusid tõendavad dokumendid. Indrek Parrest /allkiri/ kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.