Võlaõigus › Võõrandamislepingud

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel (TsMS § 218 lg 3). Asjaolud, hageja nõue ja põhjendused Hagiavalduse kohaselt kuulutati füüsilise isiku M. H. pankrot välja Tallinna Linnakohtu 04.11.2004 otsusega. Pankrotiavalduse aluseks oli 19.04.2001 Tallinna Linnakohtu otsus kriminaalasjas nr 1/2-1078/01, millega hageja mõisteti süüdi KrK § 17 lg 4 ja § 1481 lg 10 alusel ning hagejalt mõisteti välja Tallinna Linna Juriidiliste Isikute Maksuameti kasuks 1 308 237 krooni. Hageja sõlmis 15.09.2000 kinkelepingu oma alaealise poja J. A. H.ga, kelle esindajana tegutses ema K. H.. Kinkelepinguga kinkis hageja temale kuuluva 5/30 suuruse mõttelise osa Tallinna linnas Xxxxx xxx/xxxxx xx asuvast kinnistust koos selle oluliste osade ja päraldistega kostjale. Hageja võõrandas vara lähikondsele vahetult pärast seda, kui Piirivalveamet oli avastanud kuriteo, mille toimepanemise eest hageja hiljem süüdi mõisteti. Piirivalveameti 07.09.2000 läbiotsimise protokolliga on tõendatud, et hageja töökohas L. G.OÜ-s avastati teadmata päritolu piiritust. M. H. mõisteti süüdi selles, et ta L. G.OÜ turundusjuhina organiseeris tahtlikult käibemaksu tasumisest kõrvalehoidmise eesmärgil alkoholi realisatsiooni ja sellelt maksustamisele kuuluva käibe kohta valeandmete esitamise Tallinna Linna Juriidiliste Isikute Maksuametile ning organiseeris tahtlikult alkoholitehingute eest maksmisele kuuluva käibemaksusumma tähtajaks tasumata jätmise. Võlausaldaja Maksu- ja Tolliameti Põhja maksukeskus esitas 18.06.2004 hagejale pankrotihoiatuse. Hageja pankrotihoiatusele ei reageerinud ega võlgnevust ei tasunud. 17.09.2004 võõrandas kostja kinkelepingu teel hagejalt omandatud 5/30 suuruse mõttelise osa Tallinna linnas Xxxxx xxx/xxxxx xx asuvast kinnistust M. L. (L. ). Lepinguobjekti müügihinnaks oli 1 600 000 krooni, milline summa oli kostjale enne lepingu sõlmimist väidetavalt tasutud. Kostja seadusjärgse esindajana tegutses lepingu sõlmimisel ema K. H.. Kinnistu mõttelise osa omandi kinketehingu teel ülekandmise tõttu muutus hageja maksejõuetuks, kuna nimetatud mõtteline osa kinnistust oli ainus hagejale kuuluv registrisse kantud väärtust omav vara, millele oli võimalik pöörata sissenõuet. Kinketehinguga kahjustas hageja teadlikult võlausaldajate huve. Kuna kostja on kinnistu võõrandanud, ei ole võimalik nõuda tagasivõidetud tehingu alusel saadu tagastamist pankrotivarasse, vaid kostjal tuleb saadu väärtus hüvitada. Eeltoodu alusel ja tuginedes pankrotiseaduse (PankrS) §-s 109, § 111 lg 1 p-s 2, § 117 lg 1 p-s 3 ja § 119 lg-tes 1 ja 3 sätestatule, palus M. H. (pankrotis) pankrotihaldur tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks M. H. (pankrotis) ja J. A. H. vahel 15.09.2000 sõlmitud kinkeleping, millega kostja omandas 5/30 mõttelist osa Tallinnas Xxxxx xxx/xxxxx xx asuvast kinnistust, ning mõista kostjalt välja hageja kasuks kinkelepingu alusel saadu hüvitisena 1 600 000 krooni. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Hageja omandas Tallinnas Xxxxx xxx/xxxxx xx asuva kinnistu kinkelepingu teel oma emalt (08.02.1995 notariaalse kinkelepingu alusel vallasvarana 5/30 mõttelist osa elamust) ning jätkas peretraditsioone ja kinkis heas usus eelnimetatud kinnistu oma pojale. Kostja ei nõustunud hagiavalduse väitega, et M. H. vahetult pärast kuriteo avastamist kinkis 5/30 suuruse mõttelise osa kinnistust oma lähikondsele, oma alaealisele pojale ja seega kahjustas teadlikult võlausaldajate huve. Kinnistu mõttelise osa kinketehinguga ei kahjustanud hageja mingil moel võlausaldajate huve, sest kinkelepingut sõlmides ei võinud ja ei pidanudki 2(7)

hageja ette nägema, et 04.11.2004 kuulutab kohus välja hageja pankroti. Samuti omas hageja kinkelepingu sõlmimise ajal töökohta ja igakuist sissetulekut ning oli maksejõuline. Kostja väitel oleks hageja ka pärast pankrotihoiatuse esitamist olnud suuteline kohtuotsusega välja mõistetud võla 1 308 237 krooni tasuma, kui Maksu- ja Tolliamet oleks nõus olnud võla ajatamisega, kuid selles hageja võlausaldajaga kokkulepet ei saavutanud, mis viis hageja pankroti väljakuulutamiseni. Kuriteo avastamise ja kinkelepingu vahel ei ole põhjuslikku seost. Asjaolu, et Piirivalveamet on läbi viinud 07.09.2000 läbiotsimise, ei tõenda, et hageja on end tahtlikult soovinud varatuks teha. Hageja ei saanud 15.09.2000, mil ta kinkis kinnistu oma pojale, tahtlikult kõrvale hoida kuriteoga tekitatud kahju hüvitamisest, milles ta mõisteti süüdi alles 19.04.2001 kohtuotsusega, mis jõustus 30.04.2001. Hageja ei saanud ette näha kriminaalkorras süüdimõistmist ja tsiviilhagi esitamist ega ka seda, et Maksu- ja Tolliameti nõudel kuulutatakse välja hageja pankrot. Seda ei saanud kinkelepingu sõlmimise ajal oma ealistest iseärasustest tulenevalt ette näha ka kostja (hageja poeg), kes oli 7-aastane. Hagi rahuldamise aluseks peaksid esinema kolm asjaolu: kinkija on tehingu tegemise ajal või selle tagajärjel maksejõuetu, tehinguga kahjustatakse teadlikult võlausaldajate huve ja kingisaaja on nendest asjaoludest teadlik. Ei ole tõendamist leidnud, et hageja oleks kinkimise tõttu muutunud maksejõuetuks ja hageja esindaja ei ole esitanud kohtule sellekohaseid tõendeid. Kostja näol on tegemist alaealisega, kes ei ole ega ei peagi olema kursis Maksu- ja Tolliameti Põhja maksukeskuse ja hageja vaheliste nõuete ja kokkulepetega. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused Harju Maakohus rahuldas hagi 16.07.2007 otsusega, millega tunnistas tagasivõitmise korras kehtetuks M. H. ja J. A. H. vahel 15.09.2000 sõlmitud kinnistu kinkelepingu, millega J. A. H. omandas 5/30 mõttelist osa Tallinnas Xxxxx xxx/xxxxx xx asuvast kinnistust, ning mõistis kostjalt kinkelepingu alusel saadu hüvitisena hageja kasuks välja 1 600 000 krooni. Pankrotiseaduse (PankrS) § 109 lg 1 kohaselt tagasivõitmisel tunnistab kohus käesoleva seaduse §-des 110–114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. PankrS § 111 lg 1 p 2 sätestab, et kohus tunnistab kehtetuks kinkelepingu, kui leping sõlmiti enne käesoleva lõike punktis 1 nimetatud tähtaja algust, kuid viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui kingisaaja oli võlgniku lähikondne ja kui kingisaaja või võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli kinkimise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kinkimise tõttu. PankrS § 117 lg 1 p 3 kohaselt füüsilisest isikust võlgniku lähikondsed on võlgniku ülenejad ja alanejad sugulased ja nende abikaasad. Kohtu poolt tuvastatud asjaolude kohaselt 15.09.2000 sõlmisid M. H. ja tema 6-aastane poeg J. A. H. (sünd. XX.XX.XXXX), keda tehingu tegemisel esindas tema seaduslik esindaja ema K. H., Tallinna linnas Xxxxx xxx/xxxxx xx asuva kinnistu 5/30 suuruse mõttelise osa kinkelepingu. Tallinna Linnakohtu 19.04.2001 otsusega kriminaalasjas nr 1/2-1078/01 mõisteti M. H. süüdi kuriteos ning U. M.lt ja M. H.lt mõisteti solidaarselt välja Tallinna Linna Juriidiliste Isikute Maksuameti kasuks 1 308 237 krooni. Otsus jõustus 02.05.2001. Sama otsusega kohustati M. H.t hüvitama tekitatud kahju katseaja (kolm aastat) jooksul vähemalt 25 % ulatuses tsiviilhagi kogusummast. Seega tulnuks M. H.l hüvitada hiljemalt 02.05.2004 vähemalt 25 % tekitatud kahju, orienteeruvalt 327 076 krooni. 26.07.2004 esitas võlausaldaja Eesti Vabariik Maksu- ja Tolliameti Põhja maksukeskuse kaudu kohtule avalduse M. H. pankroti väljakuulutamiseks. M. H. ei vaidlustanud avaldust nõude ebaselguse tõttu, vaid palus jätta avaldus rahuldamata, kuna tema maksejõuetus on ajutine. Tallinna Linnakohus kuulutas 3(7)

04.11.2004 otsusega välja M. H. pankroti, kuna tuvastas M. H. maksejõuetuse. Pankrotiotsus jõustus 16.11.2004. Otsuse põhjenduste kohaselt tõendab esitatud sündmuste kronoloogia, et M. H. kinkis oma ainsa kinnisvara alaealisele pojale pärast seda, kui tal endal olid tekkinud tööalased probleemid seoses Piirivalveameti poolt korraldatud läbiotsimisega äriühingu L. G.OÜ territooriumil. Võib nõustuda kostja esindaja väitega, et M. H. ei näinud ega pidanud nägema ette järgnevate sündmuste kulgu ja ammugi ei pidanud asjadest aru saama M. H. lapseohtu poeg. Kuid tuleb märkida, et M. H. kui L. G.OÜ turundusjuht pidi küll tegema tõsised järeldused Piirivalveameti poolt 07.09.2000 läbiviidud läbiotsimisest ja suure koguse vara võetusest (tlk 16-17). Samuti nõustus M. H. tema ja U. M. suhtes algatatud kriminaalasjas lihtmenetlusega. 19.04.2001 kohtuotsuse alusel on M. H. süüdi tunnistatud, talle on määratud nii kriminaalkorras karistus kui ka temalt kui ühelt solidaarvastutajalt on tsiviilhagi korras välja mõistetud riigi kasuks 1 308 237 krooni, millest M. H. oli kohustatud hüvitama katseaja (kolm aastat) jooksul vähemalt 25 % ulatuses tsiviilhagi kogusummast. M. H. nimetatud kohustuse täitmist ei ole kohtule tõendanud. Pärast pankrotimenetluse algatamist võõrandas kostja eestkosteasutuse nõusolekul isalt, M. H.lt kingiks saadud kinnistuosa kolmandale isikule 1 600 000 krooni eest, milline summa on juba enne tehingut võõrandajale tasutud. Kohus märkis, et kuni käesoleva ajani elab kogu perekond (hageja, kostja ja kostjat tehingute tegemisel esindanud seaduslik esindaja, ema K. H.) sama kinnistu aadressil – Xxxxx xxx/xxxxx xx-x –, mis on olnud nii kinke- kui võõrandamistehingute objektiks. Maakohus asus seisukohale, et võlgnik M. H. on tõendanud, et ta oli kinkimise ajal maksejõuline, kuid kinkides ära oma ainsa kinnisvara (muu kinnisvara olemasolu ei ole tõendatud), jäi tema tuluks ainult igakuine töötasu 5 000 krooni, mis ei võimaldanud tal varasemast tegevusest tekkinud maksekohustusi riigi ees täita, ning seega oli hageja muutunud maksejõuetuks kinkimise tõttu. Kohtu hinnangul ei olnud veenev L. G.OÜ turundusjuhi M. H. ja tema alaealise poja vahel kinkelepingu sõlmimise juhuslikkus hageja äriühingus toimunud läbiotsimise ja suure koguse vara võetuse ning hilisema kriminaalkaristuse mõistmise vahelisel perioodil. Seega tuleb poolte vahel 15.09.2000 sõlmitud kinnistu kinkeleping tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada. PankrS § 119 lg 1 kohaselt, kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine pool kohustatud tagastama pankrotivarasse tehingu alusel saadu koos viljade ja muu kasuga. PankrS § 119 lg 3 sätestab, et tagasivõidetud tehingu alusel saadu hävimise või kahjustumise korral, samuti juhul, kui saadu väljaandmine on muul põhjusel võimatu, peab teine pool hüvitama saadu väärtuse või selle vähenemise, kui ta teadis või pidi teadma tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest. 17.09.2004 võõrandas 10-aastane J. A. H., keda esindas tehingu tegemisel tema seaduslik esindaja ema K. H., temale M. H. poolt kingitud 5/30 suuruse mõttelise osa Tallinna linnas Xxxxx xxx/xxxxx xx asuvast kinnistust M. L. (L. ) 1 600 000 krooni eest. Sama lepingu p 2.1 järgi on eelnimetatud summa müüjale tasutud enne lepingu sõlmimist. Kohus nõustus kostja esindaja väitega, et kostja näol on tegemist alaealisega, kes ei peagi olema kursis Maksu- ja Tolliameti Põhja maksukeskuse ja hageja vaheliste nõuete ja kokkulepetega, küll pidi kostjat tehingu tegemisel esindanud K. H. kui M. H. abikaasa olema teadlik M. H. äriühingus toimunud läbiotsimisest ja suure koguse vara võetusest, tema kriminaalasjast ja kohtuotsusest ja selles antud kahju hüvitamise tähtajast, samuti pidi ta olema teadlik M. H. suhtes 26.07.2004 algatatud pankrotimenetlusest. Eeltoodu põhjal jõudis kohus järeldusele, et kostja seaduslik esindaja K. H. teadis või pidi teadma tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendused 4(7)

Kostja palub tühistada Harju Maakohtu 16.07.2007 otsuse ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Apellant palub jätta kohtukulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt viis menetlusnormide rikkumine esimese astme kohtu poolt materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni ja seega ebaõige kohtuotsuse tegemiseni. Maakohus rikkus TsMS § 442 lg 8, kuna sisuliselt on esimese astme kohus tuvastanud hagi rahuldamise aluste puudumise, kuid sellest hoolimata rahuldanud hagi kostja suhtes. Kohtu poolt tuvastanud asjaolud on vastuolus kohtuotsuse lõppjäreldusega, mistõttu kaevatav otsus on ebaõige. Käesolevas asjas tuli tuvastada, kas 15.09.2000 pooltevahelise kinkelepingu sõlmimise ajal oli kinkija maksejõuline, kas ta muutus maksejõuetuks kinkimise läbi, kas tehing kahjustas võlausaldajate huve ning kas kingisaaja oli nendest asjaoludest kinkelepingu sõlmimise ajal teadlik. Maakohus nõustus kostjaga, et kinkija (hageja) oli kinkelepingu sõlmimise ajal maksejõuline ning hageja ega kostja ei pidanud ette nägema järgnevate sündmuste kulgu, see tähendab, hageja kriminaalkorras süüdimõistmist ja hageja pankroti väljakuulutamist. Hageja tasus tsiviilhagis nõutud võla Maksu- ja Tolliameti ees 100 000 krooni ulatuses ja oleks seda edasigi tasunud, kuid Maksu- ja Tolliamet nõudis võlasumma korraga tagasimaksmist. Seega ei saa väita, et M. H. oleks muutunud maksejõuetuks kinkelepingu sõlmimise tagajärjel. Kaevatavas kohtuotsuses asus kohus hindama 2004. a. kostja ja kolmanda isiku vahel sõlmitud kinnistu võõrandamise lepingut ja jõudis järeldusele, et selle lepingu sõlmimise ajal pidid K. H. ja M. H. olema teadlikud tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest (süüdimõistev kohtuotsus, pankroti väljakuulutamine). Nimetatud asjaolu ei ole aga antud hagi tõendamisesemeks, kuna hagi on esitatud J. A. H. vastu 15.09.2000 sõlmitud kinkelepingu tühistamiseks. Eeltoodust tulenevalt on oluline poolte teadlikkus asjaoludest kinkelepingu sõlmimise aja seisuga. Kohus on tuvastanud, et hageja ega kostja ei saanud teada 15.09.2000 kinkelepingu sõlmimisel, et hageja mõistetakse süüdi ja tema suhtes kuulutatakse neli aastat hiljem välja pankrot. Seda ei saanud teada ka K. H.. Võlausaldajate huvide kahjustamist J. A. H. poolt ei ole kohus tuvastanud. Vastuväited apellatsioonkaebusele Hageja pankrotihaldur vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning kaevatava kohtuotsuse muutmata. Vastustaja palub jätta apellandi menetluskulud apellandi enda kanda. Vastuväidete kohaselt on apellant kaebuses esitatud maakohtu seisukohad valikuliselt esile tõstnud ja neid meelevaldselt tõlgendanud. Harju Maakohus on asunud 16.07.2007 otsuses selgelt seisukohale, et hageja ei olnud kinkelepingu sõlmimise ajal maksejõuetu, kuid muutus maksejõuetuks kinkelepingu sõlmimise tagajärjel ja kahjustas sellega võlausaldajate huve. Vastustaja leiab, et võlausaldajate huvide kahjustamine toimus M. H. poolt süüteo tahtliku toimepanemisega. Hilisem süüdimõistev kohtuotsus kriminaalasjas ainult kinnitas maksukohustuse tekkimist ja teo tahtlikku toimepanemist. Tulenevalt KrK § 8 lg-tes 2, 3 sätestatud tahtluse definitsioonist pidi M. H. hiljemalt 2000. aasta septembris toimunud läbiotsimisel ja võetusel vähemalt möönma, et tema tegevus ei olnud seaduspärane ning sellele järgneb kriminaalvastutus. Samuti on kohus õigesti leidnud, et kuigi kinkelepingu sõlminud alaealine ei pidanud aru saama tehingu võimalikest tagajärgedest ja tehingu aluseks olnud asjaoludest, pidi sellest aru saama alaealise seaduslik esindaja kinkelepingu sõlmimisel K. H., kes on samuti hageja lähikondne pankrotiseaduse mõttes. Seega oli hagi rahuldamine pankrotiseaduse tagasivõitmise normide alusel põhjendatud.

5(7)

Ringkonnakohtu lahend ja selle põhjendused Kolleegium, olles ära kuulanud menetlusosalised ja nende esindajad, ning tutvunud toimiku materjalidega, leiab, et otsuse tühistamiseks puudub seaduslik alus, Maakohus on otsust seaduse nõuete kohaselt põhjendanud ning otsus tugineb analüüsitud tõenditel. Kolleegium ei tuvastanud tõendite ebaõiget hindamist ega materiaalõigusnormi ebaõiget kohaldamist. Kolleegium nõustub maakohtu otsuses olevate seisukohtadega. Tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ringkonnakohus ei korda maakohtu otsuses olevaid põhjendusi. PankrS § 111 lg 1 p 2 järgi tagasivõitmise korras kinkelepingu kehtetuks tunnistamiseks peavad esinema alljärgnevad eeldused:

Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebuses toodud väited ei võimalda teha teistsugust otsust, kui on seda teinud maakohus. Menetluskulu jaotus Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §le 3 kohaldatakse enne 1.jaanuari 2006 alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja kindlaksmääramisele kuni 31.12.2005 kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. TsMS 60 lg 1 järgi kohus mõistab poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kuivõrd apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis tuleb apellandi menetluskulu jätta tema enda kanda. Vastustaja taotlust menetluskulu väljamõistmiseks ei esitanud. Apellant oli vabastatud riigilõivu maksmisest apellatsioonkaebuse esitamisel. Vastavalt TsMS § 190 lg 4 tuleb apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise korral apellandilt välja mõista riigilõivuseaduse lisa nr 1 järgi riigilõiv riigituludesse summas 48 250 krooni.

Mare Merimaa

Paavo Randma

Malle Seppik

Otsus on osaliselt tühistatud Riigikohtu 03.11.2008 otsusega nr. 3-2-1-90-08 Riigikohtu 03.11.2008 otsus:

RESOLUTSIOON

7(7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.