Pankrotiõigus › Juriidilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus

kokku tarkvara lõppversiooni valmimise tähtajas – 31.04.2006.a. Võlausaldaja tasus kaks võlgniku esitatud arvet kokku summas 289 392 krooni. Võlgnik venitas omapoolsete töödega, tarkvara lõppversiooni valmimise tähtajaks ei olnud võlgnik tellimust täitnud. Võlgnik ei ole seni töid lõpetanud ega ka raha võlausaldajale tagastanud. Võlausaldaja esindaja on saatnud võlgnikule pankrotihoiatuse, pretensiooni ja lepingust taganemise avalduse. Võlgnik ei ole oma võlgnevust summas 289 392,00 krooni võlausaldajale tasunud. Võlgniku vastus Kohtule 05.02.2008. a esitatud vastuses võlgnik pankrotiavaldust ei tunnista. 01.09.2007. a ja 04.09.2007. a said mõlemad võlgniku juhatuse liikmed võlausaldaja esindaja 31.08.2007. a koostatud pretensiooni, taganemisavalduse ja pankrotihoiatuse. Võlgnik pidas pretensiooni täiesti alusetuks ning ei reageerinud sellele, sest leping oli lõppenud, tarkvaralahendus oli praktiliselt valmis ja vastas lepingule, pretensiooni esitamise aeg oli ebamõistlik ja pretensiooni sisu arusaamatu. Võlausaldaja ei olnud kordagi andnud võlgnikule täiendavat tähtaega lepingust tulenevate kohustuste täitmiseks ega nõudnud tarkvaralahenduse nö füüsilist üleandmist (kui võlausaldaja leidis, et võlgnik on lepingus või seaduses sätestatud kohustusi rikkunud). Võlausaldaja poolt esitatud pretensioon on vastuoluline. Võlgnikule ei ole selge, kas võlausaldaja on lepingust taganenud või selle üles öelnud. Võlausaldaja on kinnitanud, et raha tagastamata jätmisel pöördub võlausaldaja hagiavalduse ja/või pankrotiavaldusega kohtu poole. Võlausaldajal ei olnud seaduse ja lepingu kohaselt taganemisõigust. Võlausaldaja poolt avalduses kirjeldatud asjaoludest nähtuvalt pidi tarkvaralahenduse lõppversioon olema valmis hiljemalt 2006. a aprilli lõpuks. Kui käsitleda pretensiooni lepingust taganemise avaldusena, esitati see võlgnikule 2007. a septembris, seega 16 kuud hiljem. Lepingust taganemine 16 kuud pärast seda, kui võlausaldaja sai või pidi teada saama väidetavast olulisest lepingurikkumises on ebamõistlik ja vastuolus VÕS § 118 lg 1 p 1 ning VÕS §§-ga 6 ja 7. Võlausaldajal ei ole õiguslikku alust võlgnikult 289 392 krooni nõudmiseks lepingust taganemise tõttu, sest see õigus oli VÕS § 118 lg 1 p 1 järgi lõppenud. Samuti oli taganemise ajaks vastavalt lepingu p-le 9.1. lõppenud leping ise ning lõppenud lepingust ei ole õiguslikult võimalik taganeda. Eelistung Eelistungil 06.02.2008. a. leiab võlausaldaja esindaja, et võlgniku vastuväited on täiesti põhjendamatud. Kui töö oleks olnud võlgniku poolt tehtud, siis oleks vormistatud üleandmisevastuvõtu akt, kuid seda pole tehtud. Võlgniku esindaja seletuse kohaselt on antud juhul tegemist väga spetsiifilise tööga ja võlausaldaja väide, et tööd pole üldse tehtud, ei vasta tõele. Lepingut täideti ja töid teostati. See tarkavaralahendus on olemas Inernet Solutions Groupi serveris. Võlausaldaja esindaja seletuse kohaselt programm ei tööta, seda pole võimalik kasutada. Võlausaldaja poolne tasumine võlgnikule toimus arvete alusel. Esimene arve tasuti kohe lepingu sõlmimisel. Pärast teise makse saamist võlgnik kadus üldse ja enam lepingut ei täitnud. Võlgnik on korduvalt vastanud, et töö on lõppjärgus, kuid samas pole võimalik nende tarkvaralahendust kasutada. Võlgniku esindaja seletuse kohaselt töö ei saanud 100 % valmis just seetõttu, et võlausaldaja ise ei edastanud võlgnikule informatsiooni, millist lahendust täpselt soovitakse. Andmeid edastati osade kaupa. Võlausaldaja esindaja leiab, et 31.08. pretensioonis on selgesõnaliselt öeldud, et kui raha ei tagastata, siis pöördub võlausaldaja kohtu poole hagiga või pankrotiavaldusega. Nõue muutus sissenõutavaks lepingu tähtaja saabumisel ehk lepingu lõppemise päeval, s.o. 01.05.2006. a.

Võlausaldaja on lepingust taganenud. Sisuliselt reguleerivad taganemist ja üles ütlemist samad sätted, kuigi tagajärjed on mõnel määral erinevad. Võlausaldaja soovis lõppenud lepingust taganeda. Tänaseks võlausaldaja enam ei soovi võlgniku teostatud tööd endale. Kohtumääruse põhjendused Kohus, kuulanud ära võlausaldaja ja võlgniku esindajad ning tutvunud pankrotiavalduse, selle juurde lisatud tõenditega ning võlgniku vastuväidetega leiab, et ISGOÜ pankrotimenetluse algatamine ei ole põhjendatud, kuivõrd esineb pankrotimenetluse algatamist välistav asjaolu – nõue ei ole selge. PankrS § 10 lg 1 kohaselt võlausaldaja peab pankrotiavalduses põhistama võlgniku maksejõuetuse, samuti tõendama nõude olemasolu. Sama paragrahvi lg 2 p 1 kohaselt võlgniku maksejõuetuse põhistamiseks peab võlausaldaja muu hulgas tuginema vähemalt ühele järgmistest asjaoludest: võlgnik ei ole täitnud kohustust 30 päeva jooksul pärast kohustuse sissenõutavaks muutumist ja võlausaldaja on teda kirjalikult hoiatanud kavatsusest esitada pankrotiavaldus (pankrotihoiatus) ning võlgnik ei ole seejärel kohustust täitnud 10 päeva jooksul. Võlgniku poolt 05.02.2008. a esitatud vastuväite kohaselt võlausaldaja on võlgnikule 31.08.2007. a pretensiooni küll esitanud, kuid võlgnikule ei ole selge, kas võlausaldaja on pretensioonis lepingust taganenud või selle üles öelnud. Võlausaldaja on pretensioonis kinnitanud, et raha tagastamata jätmisel pöördub võlausaldaja hagiavalduse ja/või pankrotiavaldusega kohtu poole. Kohus leiab, et võlausaldaja ei ole põhistanud võlgniku maksejõuetust kooskõlas PankrS § 10 lg 2 p 1. Kohtule on esitatud võlausaldaja poolt võlgnikule 31.08.2008. a saadetud pretensioon, lepingust taganemise avaldus ja pankrotihoiatus (tl 20, 21). TsÜS § 67 kohaselt tehing on toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. TsÜS § 68 lg 2 kohaselt otsene on tahteavaldus, milles sõnaselgelt avaldub tahe tuua kaasa õiguslik tagajärg. Kohus nõustub võlgnikuga, et 31.08.2007. a pretensioonist ei selgu üheselt, millise õigusliku tagajärje kaasatoomisele on võlausaldaja pretensioon suunatud. Pankrotimenetluse algatamata jätmise alused on sätestatud PankrS § 15 lg 2 p-des 1-7. Kohus jätab pankrotimenetluse algatamata, kui: 1) võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust; 2) nõue on pandiga täielikult tagatud; 3) võlausaldaja pankrotiavalduse aluseks olevate nõuete suurus ei ületa aktsiaseltsi puhul 200 000 krooni, osa-, täis- või usaldusühingu puhul 40 000 krooni ja teiste juriidiliste isikute või füüsilise isiku puhul 10 000 krooni; 4) võlausaldaja ei ole oma pankrotiavaldust piisavalt põhistanud või nõude olemasolu tõendanud; 5) võlausaldaja on jätnud tasumata käesoleva seaduse §-s 11 nimetatud rahasumma, kui kohus on nõudnud selle tasumist enne pankrotimenetluse algatamist; 6) võlgnik või kolmas isik on enne pankrotimenetluse algatamist täitnud kohustuse, millel pankrotiavaldus põhineb, või andnud piisava tagatise kohustuse täitmiseks; 7) esinevad muud seaduses sätestatud alused. Võlgniku vastuväite kohaselt ei olnud võlausaldajal seaduse ja lepingu kohaselt taganemisõigust, võlausaldaja on taganenud lepingust 16 kuud pärast seda, kui võlausaldaja sai või pidi teada saama väidetavast olulisest lepingurikkumisest. Samuti oli taganemise ajaks vastavalt lepingu ple 9.1. lõppenud leping ise ning lõppenud lepingust ei ole õiguslikult võimalik taganeda. VÕS § 118 lg 1 kohaselt taganemiseks õigustatud lepingupool kaotab õiguse lepingust taganeda, kui ta ei tee taganemise avaldust mõistliku aja jooksul pärast seda, kui: 1) ta sai olulisest lepingurikkumisest teada või pidi sellest teada saama; 2) käesoleva seaduse § 114 kohaselt määratud täiendav täitmise tähtaeg on möödunud ning lg 2 kohaselt lepingurikkumise tõttu

lepingust taganemine on tühine, kui kohustuse täitmise nõue on aegunud ja võlgnik tugineb sellele või kui võlgnik keeldub õigustatult kohustust täitmast. Võlausaldaja ei vaidle vastu, et käesoleval juhul on võlausaldaja taganenud lõppenud lepingust, samas ei ole võlgnik valmis tööd võlausaldajale üle andnud. Võlausaldaja leiab, et seega peab võlgnik võlausaldajalt juba saadud 289 392 krooni võlausaldajale tagastama. Kohus peab andma hinnangu, kas antud asjaoludel on võimalik pankrotimenetlus algatada või kuulub vaidlus lahendamisele hagimenetluse korras. Pankrotimenetlus eeldab, et võlausaldaja nõue on selge, pankrotimenetluses ei ole võimalik analoogiliselt hagimenetlusega nõude aluseks olevate asjaolude väljaselgitamine. Käesoleval juhul ei ole kohtu jaoks selge, kas võlausaldajatel on nõue võlgniku vastu või mitte. Kohus peaks andma hinnangu võlausaldaja poolsele lepingust taganemise avaldusele, samuti peaks kohus andma hinnangu võlgniku poolt teostatud töö lepingutingimustele vastavusele. Kohus leiab, et seda ei ole võimalik pankrotimenetluse käesolevas etapis tuvastada. Pankrotimenetluse algatamise käigus ei ole võimalik kohtul korraldada vaatlust ega küsida asjatundja arvamust asjas tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks. Seetõttu asub kohus seisukohale, et vaidlus kuulub menetlemisele hagimenetluse korras. Võlausaldaja hinnangul on võlgnik püsivalt maksejõuetu, võlgniku majandustegevus on olematu, väljaandes Ametlikud Teadaanded on ilmunud võlgniku sundlõpetamise teade. Võlgniku vastuväite kohaselt ei ole võlgnik maksejõuetu, küll aga võis majandusaasta aruanne olla esitamata. PankrS § 10 lg 4 kohaselt peab pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja esitama tõendid oma nõude suuruse, aluse ja täitmise tähtaja kohta. Kohus leiab, et võlausaldaja ei ole põhistanud võlgniku maksejõuetust PankrS § 10 lg 2 mõttes. PankrS § 10 lg 2 kohustab võlausaldajat tuginema vähemalt ühele lõikes 2 toodud asjaolule. Võlausaldaja ei esitanud kohtule usaldusväärseid tõendeid ühegi lõikes 2 toodud asjaolu kohta. Kohus leiab, et võlgniku püsivat maksejõuetust ei pea pankrotimenetluse algatamise staadiumis analüüsima, kui võlausaldaja ei suuda põhistada oma avaldust PankrS § 10 lg 2 toodud asjaoluga. Isegi juhul kui võlgnik on makseraskustes, ei ole ainuüksi see asjaolu kohtu jaoks piisavaks aluseks algatada pankrotimenetlus võlausaldaja avalduse alusel. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et ei ole põhjendatud algatada ISGOÜ pankrotimenetlust. PankrS § 15 lg 4 järgi kui kohus ei algata võlausaldaja pankrotiavalduse alusel pankrotimenetlust, kannab avalduse läbivaatamisega seotud kohtukulud pankrotiavalduse esitaja. Võlausaldajalt kuulub kooskõlas TsMS § 173 lg 1 väljamõistmisele täies ulatuses võlgniku menetluskulu. TsMS § 174 lg 1 alusel menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Karin Sonntak Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.