2-07-1023/11 - Võlaõigus - Muud lepinguvälised kohustused - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

1.Hagiavalduse kohaselt töötas kostja hageja juures töölepingu alusel alates 02.01.2006 kuni 18.07.2006 raamatupidaja-logistikuna. Töölepingu punkti 9 järgi makstakse töötajale isikliku sõiduauto kasutamise kompensatsiooni 2000 krooni kuus. Kostja esitas 18.06.2006 hagejale avalduse töölt vabastamiseks alates 18.07.2006 omal soovil. Peale avalduse esitamist on kostja kandnud kolmel korral oma isiklikule arveldusarvele autokompensatsiooni kogusummas 13 000 krooni: 27.06.2006 2000 krooni, 29.06.2006 2000 krooni ja 18.07.2006 9000 krooni. Vabariigi Valitsuse 20.12.2002 määrus nr 426 Isikliku sõiduauto teenistus-, töö ja ametisõitudeks kasutamise kulude hüvitise maksmise tingimused ja hüvitise piirmäärad sätestab töötajale tulumaksuvaba hüvitise maksmise tingimused seoses tema isiklikus omandis oleva sõiduauto kasutamisega teenistus-, töö- või ametiülesannete täitmisel. Väljamakse aluseks ei piisa ainult töölepingust, hüvitist saab maksta reaalsete kulutuste eest ning hüvitise maksmisel tuleb lähtuda nimetatud määruses toodud alustest. Kostja, töötades raamatupidajana, pidi teadma, et vastavalt määrusele tuleb isikliku sõiduauto töö- ja ametisõitudeks kasutamise kulude hüvitamiseks esitada tööandjale dokumendid, mis õigustaks raamatupidajal endale sellekohaste väljamaksete tegemise. Väljamaksete teostamise ajal kulutusi tõendavad dokumendid puudusid, seega puudus väljamaksete teostamiseks õiguslik alus, väljamaksed teostati omavoliliselt, hagejaga kooskõlastamata. Hageja palus 30.10.2006 ja 23.11.2006 kostjal esitada vastavalt määrusele isikliku sõiduauto ametisõitudeks kasutamise kulude dokumendid. Kostja edastas 01.11.2006 kirjaga sõiduauto FIAT Marea, reg nr 369, tehnilise passi koopia ja sõidupäeviku ajavahemikul 12.01.18.07.2006. Kuna sõidupäevikut ei olnud varem esitatud, siis hageja eeldab, et dokument on koostatud tagantjärgi. Samuti on sõidupäevik puudulik. Hageja palus mõista VÕS § 1028 lg 1 alusel kostjalt hageja kasuks välja alusetult saadud 13 000 krooni.

3.Tartu Maakohus rahuldas 12.10.2007 otsusega hagi ning mõistis välja Tiia Lehtmetsalt AP Transport OÜ kasuks 13 000 krooni. Otsuse kohaselt ei ole kostja väide, et isikliku sõiduauto töösõitudeks kasutamise hüvitis on palga juurdemakse, põhjendatud ning nimetatud hüvitist ei saa käsitleda palgana. Palgaseadus ei käsitle isikliku sõiduauto töösõitudeks kasutamise hüvitist palga juurdemaksena. Hageja vastuse järgi ei ole pooled kokku leppinud juurdemaksus, kuna töötajal oli kindel palk töölepingus kehtestatud, seega juurdemaksu väitel ei ole alust. Palgaseaduse § 37 lg 2 ei ole antud juhul kohaldatav. Tegemist ei ole palgaseaduse alusel üle kantud summadega. Kostja, tehes raamatupidaja tööd, on kandnud enda arveldusarvele summad, mis on ettevõtte juhiga kooskõlastamata. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit, et 13 000 krooni ülekandmine enda arvele oli ettevõtte juhiga kooskõlastatud. Ainuüksi töölepingu säte, et töötajale makstakse isikliku sõiduauto kasutamise kompensatsiooni 2000 krooni kuus, ei saa olla raha ülekande tegemise aluseks. Kohus leidis, et vaatamata sellele, et VV 20.12.2002 määrus nr 426 on kehtestatud tulumaksuseaduse alusel, sätestab see hüvitise maksmise kajastamise korra raamatupidamises. Määrus reguleerib lisaks maksustamisele ka hüvitise maksmise tingimusi. Õigus hüvitist saada tuleneb antud juhul töölepingust, hüvitise maksmise kord valitsuse määrusest. Tulenevalt raamatupidamise seaduse sätetest (§ 5 lg 1, 2) ei ole kostja väide, et kõnealune valitsuse määrus ega ükski teine õigusakt ei välista seda, et päevik täidetakse hiljem koondandmete põhjal korrektselt, kuid igapäevast arvestust peetakse eraldi, põhjendatud. Tulenevalt raamatupidamise seadusest tuleb arvestus esitada igal juhul iga kuu, et määrata aruandeperioodi tulud ja kulud, olenemata raha välja maksmisest. Asja lahendamisel ei saa jätta arvestamata, et kostja oli hageja raamatupidaja, kes tulenevalt oma töö iseloomust peab teadma, kuidas peab toimuma majandustehingute kajastamine ja väljamaksete tegemine. Ei ole välistatud, et kostja kasutas oma sõiduautot ameti- ja töösõitudeks ning tal on õigus saada hüvitist. Esitatud tõenditega on tõendatud, et kostja kandis juunis ja juulis 2006 enda

4.T. Lehtmets taotleb apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata. Kaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus valesti hinnanud tõendeid ning ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme. VÕS § 1028 reguleerib lepinguväliseid võlasuhteid ning kuulub eelkõige kohaldamisele siis, kui on täidetud kas tühine leping või leping hiljem tühistatakse. Pooled olid väljamaksete tegemise ajal kehtivas lepingulises töösuhtes ning kostja on hagejalt saanud sõiduhüvitist töölepingu seaduse ja töölepingu punkti 9 alusel. VV 20.12.2002 määrus nr 426 ei ole vaidluses asjakohane. Nimetatud akt on kehtestatud tulumaksuseaduse alusel ning reguleerib maksustamist. Määrus ei reguleeri töötajale sõiduhüvitise maksmise alust või seda, kes hüvitise maksmiseks nõusoleku peaks andma. Määruse § 2 ei reguleeri töötaja kohustusi seoses sõidupäeviku täitmisega, vaid sätestab, millal hüvitist ei maksustata tulumaksuga. Päeviku esitamine on vajalik selleks, et hageja ei peaks hüvitiselt, mis ületab 1000 krooni, tulumaksu maksma. Kui hageja soovis, et kostjal lasuks hüvitise saamiseks sõidupäeviku esitamise kohustus, oleks seesugune kohustus pidanud sisalduma töölepingus. Tööleping ei sätesta ühtegi tingimust, millest sõltuks hüvitise maksmine. Hüvitise maksmise alus tuleneb töölepingu seadusest ja töölepingust (p 9). Töölepingu seadus annab pooltele võimaluse sätestada töölepingus palgakokkulepped ja ka erinevad hüvitised. Kuna tööandja on lepinguga võtnud endale kohustuse, siis peab ta nimetatud hüvitist ka maksma. Nõustuda ei saa ka kohtu väitega, et vaatamata sellele, et nimetatud määrus on kehtestatud tulumaksuseaduse alusel, sätestab see hüvitise maksmise kajastamise korra raamatupidamises. Jääb arusaamatuks, miks on kohus tuginenud raamatupidamise seadusele, mille reguleerimisalaks on raamatupidamise ja finantsaruandluse korraldamine, mitte sõidupäevikute täitmise kord. Seetõttu ei saa lugeda õigeks ka kohtu väidet, et sõidupäevik tuleks esitada tööandjale iga kuu. Kostjal hageja raamatupidajana oli vaidlust tekitanud ülekannete tegemiseks piisav pädevus, kuna firmale vajalike ülekannete tegemine kuulus kostja tööülesannete hulka. Ka endale sõidukompensatsiooni ülekandmine oli tavapärane, nii oli toimitud ka eelnevalt. Õige ei ole kohtu seisukoht, et kostja on kandnud juunis ja juulis 2006 oma arvele raha ilma väljamakseid tõendavate dokumentideta. Sõidupäevik oli olemas ja esitati ka hagejale. Samuti vastas see VV 20.12.2002 määruse nr 426 § 3 nõuetele. Seejuures ei välista ei viidatud määrus ega ükski teine õigusakt seda, et päevik täidetakse hiljem koondandmete põhjal korrektselt, kuid igapäevast arvestust peetakse eraldi.