Kohtulahend

Kostja hagi ei tunnistanud. Pooled leppisid kokku polüstüroolplaadi (100 mm) seina paigaldamises seguga ning kinnitustüüblite paigaldamises. Muid töid, mis on nimetatud hageja esitatud rikutud fassaadimaterjalide arvestuses, kostja teinud ei ole. Hageja väidetud ulatuses ei ole ta kostja süü läbi kahju saanud, sest töö jätkus ka pärast kostja ja tema poja töölt lahkumist. Seetõttu ei teadnud E. Khotynets, kas töö lõppeesmärk – elamu soojustamine – saavutati või mitte. Hagejat esindas kostjaga suhtlemisel kolmas isik ning ei temal ega hagejal endal ei olnud probleeme kostja tehtava tööga. Probleemid algasid siis, kui kostja soovis tehtud töö eest kokkulepitud ulatuses 100 kr/m2 tasu saada. Kostja ei ole siiani töö eest tasu saanud. Kostja väitel on võlatunnistus temalt hageja poolt välja pressitud ning tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. Hageja ei saanud võlatunnistuse koostamise ajal täpselt teada tekitatud kahju suurust, kuna vastav arvestus on koostatud oluliselt hiljem. Nõude suurus on tõendamata. Pärnu Maakohus rahuldas hagi 15.06.2006 otsusega ja mõistis Evgeny Khotynetsilt välja 40 000 krooni. Tallinna Ringkonnakohtu 06.10.2006 otsusega tühistati maakohtu otsus menetlusnormide rikkumise tõttu ning saadeti asi uueks läbivaatamiseks Pärnu Maakohtule. Pärnu Maakohtu otsus Maakohus rahuldas hagi. Kohus leidis, et võlatunnistuse andmisega oli kostja tunnistanud halva tööga tekitatud kahju (ehitusmaterjali rikkumist) ning oli nõus selle maksumuse rahas hüvitama. Hageja nõue tugines kostja antud võlatunnistusele. Asjas ei leidnud tõendamist, et kostja ei kirjutanud võlatunnistust vabatahtlikult, vaid ähvarduse tulemusel. Pooled ei vaielnud selle üle, et kostja andis võlakirja seetõttu, et hageja nõudis temalt väidetavalt ebakvaliteetse tööga tekitatud kahju hüvitamist. Kuid pooled vaidlesid selle üle, kas kostja andis kohustuse vabatahtlikult, või sundis teda selleks hageja, kasutades vägivalda. Kohus jõudis järeldusele, et asjas ei ole tõendatud, nagu oleks kostja kirjutanud võlakirja ähvarduse tulemusel. Kohtus andsid vande alla seletust mõlemad pooled, samuti kuulati üle tunnistajad. Hageja ja kostja seletused olid vastuolulised, mistõttu hindas kohus eelkõige tunnistajate ütlusi, samuti seda, et kostja pöördus väidetava vägivalla kasutamise kohta avaldusega politseisse alles pärast hagiavalduse ärakirja saamist. Kohus pidas tõendatuks, et võlatunnistuse aluseks olev kohustus oli olemas (ebakvaliteetse töö tagajärjel oli rikutud ehitusmaterjal). Asjas leidis tõendamist, et kostja poolt teostatud töö tuli ümber teha: polüsterool maha võtta, seinad liimist puhastada ja rikutud materjal prügikonteinerites ära viia. Maakohus tugines nii Riigikohtu lahenditele kui tunnustatud õigusteoreetilistele seisukohtadele, leides, et kostja antud lubadus midagi teha, võib olla ka võlatunnistus ehk leping, millega tunnistatakse olemasolevat võlasuhet ja võetakse endale kohustus sooritada võlguolev tegu. Mitte igasugune võlatunnistus ei ole konstitutiivne, s.t et VÕS § 30 ei reguleeri kõiki võimalikke võlatunnistuse vorme. Võimalik on ka nn deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega lihtsustatakse võla sissenõudmist. Sellise võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega. Lubadus maksta kindel rahasumma võib seega olla olemasoleva võlasuhte tunnistus või lubadus, millega võetakse endale uus kohustus. Vastavalt VÕS § 30 lg-le 1 on võlatunnistus leping, millega lubatakse kohustuse täitmine selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus, millega tunnistatakse kohustuse olemasolu. Võlatunnistuse olemasolu korral ei ole vaja tuvastada, kas kohustus, mille olemasolu tunnistati, oli tegelikult olemas. VÕS §-s 30 sätestatud võlatunnistuse järgi tekib abstraktne iseseisev kohustus, mis iseenesest võlaõiguslikku alust ei vaja. Kui

2(4)

võlatunnistusega tunnistatud kohustust tegelikult ei ole, on kohustatud isikul õigus hagi korras VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 järgi võlausaldajalt nõuda võlatunnistusega antud õiguse tagasiandmist. Antud juhul ei ole kostja sellist hagi esitanud, vaid väitis, et andis võlatunnistuse ähvarduse tulemusel. Kuid ka juhul, kui tegemist oleks deklaratiivse võlatunnistusega, kuulub hagi rahuldamisele, sest tõendamist on leidnud ka võlatunnistuse aluseks olev kohutus. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendused Kostja palub tühistada Pärnu Maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega jätta hagi täielikult rahuldamata. Maakohus on asunud ebaõigesti seisukohale, et kostjal lasub seaduslik kohustus tasuda hagejale 40 000 krooni. Apellant ei nõustu kohtu seisukohaga, et ta on tunnistanud asjaolu, et rikkus oma halva tööga hagejale kuuluva materjali ning oli nõus selle maksumuse hüvitama. Asja uuel läbivaatamisel ei soovinud kohus välja selgitada, milleks oli kostjal vaja kirjutada mingit võlatunnistust väidetava kahju hüvitamiseks, kui sel ajal ei olnud selgeks tehtud, kas kahju on üldse tekitatud ning kui on, siis millises ulatuses. Maakohus ei arvestanud, et poolte vahel puudus vaidlus selles, et vaidlusaluste tööde tegemist vahendas Voldemar Ferderer, mistõttu võib pidada tuvastatuks, et lepingu elamu soojustustööde tegemiseks sõlmis hagejaga nimetatud isik. Kuna Voldemar Frederer oli hageja suhtes töövõtjaks, oleks hageja pidanud oma pretensioonid esitama temale. Sellest tulenevalt võiks olla Voldemar Ferdereril õigus nõuda kostjalt kahju hüvitamist, mitte hagejal. Seetõttu ei saa nõustuda ka kohtu seisukohaga, et võlatunnistusega loodi täielikult iseseisev kohustus. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning kaevatava kohtuotsuse muutmata. Menetluskulud palub vastustaja jätta apellandi kanda. Kohus ei kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme ega rikkunud menetlusõiguse norme. Vabatahtlikult ja omakäeliselt kirjutatud võlakirjaga on kostja tunnistanud asjaolu, et tema rikkus hagejale kuuluva materjali ning oli nõus selle maksumuse hüvitama. Apellandi väide, et töövõtjaks oli hageja suhtes Voldemar Ferderer, ei ole asja materjaliga kooskõlas. Selline väide on vastuolus muuhulgas ka kostja enda seletusega. Ringkonnakohtu lahend ja selle põhjendused Tsiviilkolleegium, tutvunud asja materjaliga, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust Pärnu Maakohtu otsus tühistamiseks. Kaevatav kohtuotsus on lõppjäreldustes õige, mistõttu tuleb see jätta kooskõlas TsMS § 657 lg-ga 1 muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Käesolevas asjas esitas hageja kohtule tehingu täitmiseks kohustamise nõude, rajades hagi asjaolule, et pooled on sõlminud VÕS § 30 mõttes konstitutiivse võlatunnistuse: kostja võttis 19.09.2005 võlatunnistusega endale iseseisva abstraktse kohustuse tasuda hagejale ehitusmaterjali rikkumise eest 40 000 krooni, sõltumatult poolte vahel varem sõlmitud töövõtulepingu tingimustest. Kostja vaidles hagile vastu töövõtulepingu tõlgendamise vastuväidetega ning tugines muuhulgas asjaolule, et võlatunnistus on temalt välja pressitud. Kuivõrd pooled tõlgendasid vaidlusaluse tehingu sisu erinevalt, pidi kohus selgitama välja poolte tahte tehingu tegemisel. Vastavalt TsÜS § 67 lg-le 1 on tehing toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. TsÜS § 75 lg 1 kohaselt tuleb kindlale isikule tehtud tahteavaldust tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Poolte tahte väljaselgitamisel tuleb lähtuda nii võlatunnistuse enda kui pooltevahelise õigussuhte sisust ning arvestada poolte käitumist.

3(4)

Tegemaks kindlaks, kas kostjal lasub kohustus tasuda hagejale võlatunnistuses nimetatud summa, vajas tuvastamist, missugust liiki võlatunnistusega on 19.09.2005 dokumendi puhul tegemist. Pooled andsid kohtus seletuse vande alla ning kohus kuulas üle tunnistajad. Maakohtus uuritud tõenditest tuleneb, et poolte vahel oli tekkinud iseseisev võlakohustus VÕS § 30 tähenduses. Nimetatud sättega reguleeritakse iseseisva kohustuse võtmist võlatunnistusega ehk nn konstitutiivset (abstraktset) võlatunnistust, millega luuakse iseseisev kohustus kõrvuti kohustusega, mida tunnustatakse. Konstitutiivse võlatunnistuse andmisega ei asendata täitmist, põhikohustusega on selline võlakohustus seotud täitmise kaudu. Sellisele võlatunnistusele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid. Antud juhul leppisid pooled abstraktselt kokku tekitatud kahju eeldatavas suuruses ning selle hüvitamise tagamiseks andis kostja välja võlakirja. Kolleegium ei nõustu apellandi väitega, et maakohus jättis välja selgitamata asjaolud, mis omasid tähtsust käesoleva vaidluse lahendamiseks. Asjaolu, et võlatunnistuse andmise ajal ei olnud selgeks tehtud kahju tekitamine ega kahju täpne suurus, ei võimalda hinnata tekkinud kohustust teisiti. Hageja poolt kahju suuruse kindlakstegemiseks asjatundja arvamuse tellimine viitab samuti sellele, et hageja möönis võimalust ka muu nõude esitamiseks, mis kinnitab, et antud juhul loodi võlatunnistusega iseseisev kohustus, mille kõrval jäid eksisteerima ka muud võimalikud nõuded. Seadusest tulenevalt on võlakirja järgi kohustatud isikul õigus hagi korras võlausaldajalt nõuda viimasele antud õiguse tagasiandmist, kui võlatunnistusega tunnistatud kohustust tegelikult ei ole. Sellist nõuet ei ole kostja hageja vastu esitanud. Kuigi maakohus leidis, et antud juhul võimaldavad kohtule esitatud tõendid järeldada, et 19.09.2005 võlatunnistusega tekkis iseseisev kohustus, hindas ta ka asjaolusid, mis vajaksid tuvastamist deklaratiivse võlatunnistuse korral (millisel juhul ei ole võlatunnistuse eesmärgiks luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine). Deklaratiivse võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega. Üldjuhul on deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud (selline võimalus sisaldub esmajoones VÕS § 396 lg-s 2 sätestatud võlgnevuse tunnustamises laenuna). Maakohtule esitatud tõendid ei võimaldanud tuvastada võlatunnistusega tunnustatud kohustuse puudumist. Apellandi väide hageja ja kolmanda isiku vahelise töövõtusuhte kohta ning pooltevahelise võlaõigussuhte puudumise kohta ei ole kooskõlas asja materjaliga. Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata, siis tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 jäävad apellatsioonimenetluse kulud apellandi kanda.

Ü. Jänes

G. Kivinurm

M. Klaar

4(4)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.