Kohtulahend

hagis kostjalt tema kasuks välja mõista 40 000 krooni kohustuse täitmiseks. Hageja tugines väitele, et tegemist on võlatunnistusega võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 mõttes: sellega loodi iseseisev kohustus ja tagati võlgniku kohustuse täitmine. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Pooled leppisid kokku polüstüroolplaadi (100 mm) seina paigaldamises seguga ning kinnitustüüblite paigaldamises. Muid töid, mis on nimetatud hageja esitatud rikutud fassaadimaterjalide arvestuses, kostja teinud ei ole. Hageja väidetud ulatuses ei ole ta kostja süü läbi kahju saanud, sest töö jätkus ka pärast kostja ja tema poja töölt lahkumist. Seetõttu ei teadnud E. K, kas töö lõppeesmärk – elamu soojustamine – saavutati või mitte. Hagejat esindas kostjaga suhtlemisel kolmas isik ning ei temal ega hagejal endal ei olnud probleeme kostja tehtava tööga. Probleemid algasid siis, kui kostja soovis tehtud töö eest kokkulepitud ulatuses 100 kr/m2 tasu saada. Kostja ei ole siiani tehtud töö eest tasu saanud. Kostja leidis, et võlatunnistus on hageja poolt temalt välja pressitud ning tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. Hageja ei võinud võlatunnistuse koostamise ajal täpselt teada tekitatud kahju suurust, kuna vastav arvestus on koostatud oluliselt hiljem. Nõude suurus on tõendamata. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused Pärnu Maakohus rahuldas hagi 15.06.2006 otsusega ja mõistis E.K-ilt A.D-i kasuks välja 40 000 krooni. Otsuse põhjenduste kohaselt tuleb kohtul tuvastada, missugust liiki võlatunnistusega on tegemist kostja poolt 19.09.2005 koostatud dokumendi puhul. Poolte tahte väljaselgitamisel tuleb silmas pidada nii võlatunnistuse enda sisu kui ka pooltevaheliste õigussuhete sisu ja nende käitumist. Riigikohus on 24.04.2006 kohtuotsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06 avanud võimalike võlatunnistuste liigid, nende sisu ja vastava tõendamiskoormise järgnevalt: „VÕS §-s 30 reguleeritakse iseseisva kohustuse võtmist võlatunnistusega ehk nn konstitutiivset (abstraktset) võlatunnistust. Konstitutiivse võlatunnistusega luuakse iseseisev kohustus kõrvuti kohustusega, mida tunnustatakse, s. t kohustused jäävad kõrvuti eksisteerima. Sellise võlatunnistusega tagatakse esmajoones põhikohustuse täitmist ning see lihtsustab võla sissenõudmist. Konstitutiivse võlatunnistuse andmisega ei asendata täitmist (VÕS § 89 lg 2 esimene lause). Põhikohustusega on selline võlakohustus seotud täitmise kaudu. Nii loetakse konstitutiivsest võlatunnistusest tuleneva kohustuse täitmisega täidetuks ka algne kohustus (VÕS § 89 lg 2 teine lause). Sellisele võlatunnistusele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid. Samuti aegub sellise kohustuse täitmise nõue eraldi. Kuna VÕS §-s 30 nimetatud võlatunnistus on abstraktne leping, ei saa sellest tulenevale nõudele esitada vastuväiteid, mis tulenevad võlatunnistuse aluseks olevast suhtest, mh ei saa tugineda võlatunnistuse aluseks oleva lepingu tühisusele. [---] Võimalik on ka nn deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega samuti lihtsustatakse võla sissenõudmist. Sellise võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega. Üldjuhul on deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks

2(6)

tõendamiskoormise muutmine, s. t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Lisaks katkestab sellise võlatunnistuse andmine tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 158 järgi nõude aegumise. Võlatunnistuse kehtivus on seotud põhikohustuse kehtivusega, s. t võlatunnistus on kausaalne (aktsessoorne). Kui on tühine tehing, millest tuleneb põhikohustus, on tühine ka deklaratiivne võlatunnistus. Sellise võlatunnistuse andmise võimalus sisaldub esmajoones VÕS § 396 lg-s 2 sätestatud võlgnevuse tunnustamises laenuna. Poolte tahet luua just konstitutiivne kohustus või senine kohustus asendada peab tõendama võlausaldaja. Vastasel juhul tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega.“ Pärnu Maakohtu hinnangul on kostja poolt 19.09.2005 väljaantud võlatunnistus äärmiselt üldsõnaline. Selles kinnitab kostja, et rikkus materjale 40 000 krooni eest ning kohustub selle summa tagastama hagejale. Võlatunnistuses puudub võla tasumise tähtpäev, samuti ei ole märgitud, missugust materjali on rikutud ja kuidas on saadud kahju suurus. Vaidlust ei ole selles, et rikutud materjali ligikaudne väärtus on hageja poolt kindlaks tehtud alles oluliselt pärast võlatunnistuse väljaandmist. Sellest järeldas maakohus, et võlatunnistuse andmise hetkel ei teadnud kumbki pool täpselt, millises ulatuses materjali väidetavalt kahjustatud on. Esitatud asjaoludest on selge, et poolte vahel oli töövõtulepingust tulenev õigussuhe. VÕS § 646 annab lepingutingimustele mittevastava töö puhul tellijale (antud juhul hagejale) õiguskaitsevahendina õiguse nõuda lepingu täitmist, s. t töö parandamist või uue töö tegemist; seadus ei näe ette ebakvaliteetse töö puhul rahalise hüvituse nõudeõigust (v. a VÕS §-s 649 sätestatud erand, mis antud juhul ei ole kohaldatav). Nimetatud asjaolude põhjal leidis kohus, et hageja väide konstitutiivse võlatunnistuse väljaandmise kohta on põhjendatud ja tõendatud. Pooled leppisid abstraktselt kokku võimaliku tekitatud kahju suuruses ning selleks, et tagada selle hüvitamine hagejale, andis kostja välja võlakirja ümmargusele summale ilma täitmise tähtpäevata. Hageja poolt võlatunnistuse järgselt kahju suuruse kindlakstegemiseks asjatundja arvamuse tellimine näitab, et ta nägi võimalust ka muu nõude esitamiseks (ülalnimetatud VÕS § 646 alusel). See kinnitab asjaolu, et võlatunnistusega loodi antud juhul teine, iseseisev kohustus, mille kõrval jäid eksisteerima ka muud võimalikud nõuded. Seega omab kostja vastuväidetest asjas tähtsust vaid väide, nagu oleks võlatunnistus temalt välja pressitud. Ühtki tõendit selle kohta ta aga esitanud ei ole ja seda väidet ei saa tõendatuks lugeda ning hagi tuleb seetõttu rahuldada. Kõik kostja esitatud väited töövõtulepingu sisu, sellest tulenevate kohustuse kostja poolt korrektse täitmise jne kohta ei oma asjas õiguslikku tähendust, kuna konstitutiivse võlatunnistuse puhul ei ole oluline selle aluseks oleva kohustuse olemasolu, kehtivus või sisu. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendused Kostja palub tühistada Pärnu Maakohtu 15.06.2006 otsuse ja teha uus otsus, millega jätta hagi täielikult rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on hagi ebaõigesti rahuldatud ja jäetud arvestamata kostja vastuväited. Apellant ei nõustu esimese astme kohtu seisukohaga, et tema vastuväited ei oma tõenduslikku tähtsust. Kostja selgitas maakohtule, et ta on oma õiguste kaitseks pöördunud avaldusega Lääne Politseiprefektuuri Pärnu Politseiosakonna poole, kuid ei ole kuni apellatsioonkaebuse esitamise ajani saanud kirjalikku vastust. Kohus on jätnud kostja sisulised vastuväited täielikult käsitlemata ja seetõttu ebaõigesti tuvastanud vaidluse puudumise selles, et rikutud materjali ligikaudne

3(6)

väärtus (s. o 40 000 krooni) on hageja poolt kindlaks tehtud pärast võlatunnistuse väljaandmist. Kostja vaidles kahju suurusele vastu. Hageja esitas oma väite tõendamiseks „Ebaprofessionaalse fassaadi soojustamise tulemusena raisatud ja rikutud materjalide arvestuse“, kuid kohtumenetluse käigus ei ole kindlaks tehtud, et see oleks koostatud asjatundja poolt. Samuti jääb apellandile arusaamatuks, kuidas saab rajada kohtuotsuse väidetavalt abstraktsele pooltevahelisele kokkuleppele. Apellant ei ole nõus, et võlatunnistusega loodi iseseisev kohustus kõrvuti kohustusega, mida tunnustatakse. Sellega loob kohus hagejale õigusliku aluse kostjalt teist korda 40 000 krooni nõudmiseks. Vastuväited apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning kaevatava kohtuotsuse muutmata. Menetluskulud palub vastustaja jätta apellandi kanda. Ringkonnakohtu lahend ja selle põhjendused Tsiviilkolleegium, tutvunud asja materjalidega, leiab, et Pärnu Maakohtu 15.06.2006 otsus tuleb TsMS § 656 lg 1 p 1 ja lg 2 ning § 657 lg 1 p 3 alusel täies ulatuses tühistada apellatsioonkaebuse põhjendustest olenemata menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale esimese astme kohtule, kuna rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Kohtuotsusega vaatab esimese astme kohus läbi menetluspoolte (hageja ja kostja) vahelise tsiviilvaidluse ja otsustab asja sisuliselt. TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. TsMS § 442 lg-st 8 tulenevalt tähendab eeltoodu, et otsuse põhjendavas osas märgitakse kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Kuigi tsiviilkohtumenetluses valitseb poolte võistlevuse printsiip ja asja arutatakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, juhib ja korraldab menetlust kohus, selleks et tagada pooltele seadusest tulenev võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda (TsMS § 5 lg 2). Kohustus tagada menetlusosalistele eeltoodud õigused tuleneb ka Eesti Vabariigi põhiseaduse §-dest 14 ja 15. Et täita tsiviilkohtumenetluse ülesannet, milleks on tsiviilasja õige lahendamine, on asja lahendav kohus kohustatud eelmenetluses välja selgitama hageja nõuded ja menetlusosaliste seisukohad nende nõuete suhtes; poolte faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta; tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks (TsMS § 392 lg 1 p 1, 3 ja 4). Lähtuvalt hagi alusest ja esemest otsustab kohus, kas pooled on tsiviilasjas õige lahendi tegemiseks esitanud piisavalt asjakohaseid tõendeid ja saanud võimaluse põhjendada oma väiteid ja vaielda põhistatult vastu vastaspoole väidetele. Kui kohus tsiviilkohtumenetlust juhtides jõuab seisukohale, et asjas tähtsust omavad asjaolud ei ole välja selgitatud, on tal võimalik TsMS § 230 lg-st 2 ja § 348 lg-st 1 teha menetluspoolele ettepanek esitada täiendavaid tõendeid ja/või avaldada arvamust asjas tähtsust omavate asjaolude suhtes. Eeltoodu ei tähenda kõrvalekaldumist kohtu erapooletusest, kuna tõendite esitamise ja arvamuse avaldamise õiguse tagab kohus pooltele võrdselt, ning see kannab tsiviilkohtumenetluses õige lahendi saamise eesmärki.

4(6)

Käesolevas asjas tõi hageja kohtu ette tehingu täitmiseks kohustamise nõude ja rajas hagi asjaolule, et pooled on sõlminud VÕS § 30 mõttes konstitutiivse võlatunnistuse ehk teisisõnu, kostja on võtnud 19.09.2005 allakirjutatud võlatunnistusega iseseisva abstraktse kohustuse tasuda hagejale 40 000 krooni fassaadikattematerjali rikkumise eest, sõltumatult poolte vahel varem sõlmitud töövõtulepingu tingimustest. Kostja vaidles hagile vastu töövõtulepingu tõlgendamise vastuväidetega ning tugines muuhulgas asjaolule, et 19.09.2005 võlatunnistus on kostjalt välja pressitud. Samuti taotles kostja ekspertiisi määramist (toimiku lk 21). Antud taotluse osas on seisukoht võtmata. Kuivõrd pooled tõlgendasid vaidlusaluse tehingu sisu täiesti erinevalt, pidi esimese astme kohus asja õigeks lahendamiseks eelmenetluses välja selgitama poolte tahte tehingu tegemisel. Vastavalt TsÜS § 67 lg-le 1 on tehing toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. TsÜS § 75 lg 1 kohaselt tuleb kindlale isikule tehtud tahteavaldust tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Käesolevas tsiviilasjas esiletoodud asjaoludel sõlmisid füüsilised isikud A.D (hageja) ja E.K (kostja) töövõtulepingu, mille täitmisel tekkinud kahju hüvitamist lubas kostja hiljem iseseisva võlatunnistusega (nagu väidab hageja) või millest tulenevat kohustust kostja deklaratiivselt kinnitas (nagu väidab kostja ise). Samuti väitis kostja kirjalikes vastustes hagiavaldusele (tlk 21; 32), et tema tahe tehingu tegemisel ei kujunenud vabalt. Kostja palus ennast nende asjaolude osas ka isiklikult ära kuulata (tlk 21). Eeltoodust tulenevalt oleks esimese astme kohus pidanud TsMS §-s 392 sätestatud eelmenetluse ülesannete täitmiseks tehingu (ja ühtlasi hagimenetluse) pooled isiklikult ära kuulama ning selgitama välja nende tahte vaidlusaluse tehingu tegemisel. Toimiku materjalidest nähtuvalt maakohus seda ei teinud. Ka kohtuistungil ei selgitanud maakohus välja poolte tahet, kuna tehingupooltest menetlusosalised ei viibinud kohtuistungil, kus nende isiklik kohalolek ei olnud tehtud kohustuslikuks. TsMS § 346 lg-st 1 tulenevalt võib kohus kohustada poolt isiklikult kohtuistungile ilmuma, kui see on kohtu hinnangul vajalik asja lahendamiseks tähendust omavate asjaolude selgitamiseks. Antud juhul oli ringkonnakohtu hinnangul tegemist sellise olukorraga. Kohus on asunud seisukohale, et pooled sõlmisid 19.09.2005 konstitutiivse võlatunnistuse, kuid kostja on esitanud vastuväite, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, mille osas on tal vastuväited ning mille kohtab ta soovis esitada tõendeid. Õige on, et kohtule esitatud võlatunnistus on napisõnaline ja võlaõigusseaduse töövõtulepingut käsitlevad sätted ei anna tellijale sellist nõuet nagu kostja on võlatunnistuses kohustunud täitma. Antud asjaolu arvestades tulnuks poolte tahe välja selgitada ning ka kostjale anda võimalus omapoolsete tõendite esitamiseks.

5(6)

Eeltoodud põhjustel tuleb kolleegiumi arvates Pärnu Maakohtu 15.06.2006 kohtuotsus käesolevas tsiviilasjas tühistada apellatsioonkaebuse põhjendustest ja selles esitatud asjaoludest olenemata TsMS § 656 lg 1 p 1 alusel. Asja uuel arutamisel tuleb maakohtul välja selgitada poolte tegelik tahe 19.09.2005 tehingu tegemisel. Asja uuel arutamisel tuleb kohtul pooltele tagada nende poolt esitatud väidete ja asjaolude kohta tõendite esitamise võimalus. Menetluskulude jaotamine Apellant E.K on apellatsioonimenetluses esitanud tõendi menetluskuluna 2 250 krooni riigilõivu tasumise kohta. Vastavalt TsMS § 162 lg-le 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna ringkonnakohus saadab A.D-i hagi E.K-i vastu 40 000 krooni saamiseks uueks arutamiseks esimese astme kohtule, siis kehtiva TsMS § 173 lg 1 kohaselt otsustab menetluskulude jaotuse asja menetlenud esimese astme kohus menetlust lõpetavas lahendis.

Margo Klaar

Mare Merimaa

Urmas Reinola

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.