Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

ning palus välja mõista viivise 40 250 krooni (tl 62-63). Müügist saadud raha ei ole kostja hagejale üle andnud. Hageja tugines 1996.a kehtinud TsK §-le 65. Kriminaalasjas esitas hageja kostja vastu varalise nõude, kuid see jäeti läbivaatamiseks tsiviilkohtumenetluse korras. Kriminaalasja otsus jõustus 16.02.2004. Esialgses hagis soovis hageja oma nõuet rahuldada vara omanikuks saamise läbi, mille ebaõnnestumisel esitas rahalise nõude. Hageja leidis, et aegumistähtaeg katkes hagiavalduse esitamisega vaatamata sellele, et hageja nõue oli teine (tsiviilasi 2/3/25-1817/99). Kostja vaidles hagile vastu ja taotles aegumise kohaldamist ning selle kohta vaheotsuse tegemist. Kostja oli seisukohal, et hageja nõue on aegunud. Tehingu tegemise ajal ja kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 113 lg 1 nägi ette hagi korras õiguste kaitse üldise aegumistähtaja 10 aastat. Sama seaduse § 116 luges aegumistähtaja kulgemise alguseks päeva, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest. Vaidlusalune tehing toimus 16.10.1996. Tallinna Linnakohtu 08.02.2005 otsusega tsiviilasjas nr 2/25-1817/99 on tuvastatud, et korter müüdi 16.10.1996 hageja teadmisel ja tema soovil. Tallinna Linnakohtu otsusest kriminaalasjas nr 1/2 -1304/00 nähtuvalt teadis hageja oma korteri vormistamisest Andrei Bogdanovi nimele 22.11.1996, sest viibis koos kostjaga notaribüroos. Seega sai hageja teada oma õiguste rikkumisest 16.10.1996, kõige hiljem aga 22.11.1996. Tulenevalt VÕSRS § 9 lg-st 2 kohaldub hageja nõude suhtes kehtiv TsÜS, mille kohaselt on tehingust, kahju õigusvastasest tekitamisest ja alusetust rikastumisest tulenevate nõuete aegumistähtaeg kolm aastat. Seega aegus nõue hiljemalt 01.07.2005. Hageja nõue ei ole kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 121 lg 1 p 1 tähenduses katkenud ega kehtiva TsÜS § 160 lg 1 tähenduses peatunud. 1999.a esitas hageja kohtusse hagi notari poolt 19.09.1996 tõestatud volikirja ning kostja ja Andrei Bogdanovi vahelise ja järgnevate müügitehingute kehtetuks tunnistamiseks. Käsundi alusel saadu või kahju hüvitamise nõuet ei ole hageja varem kohtusse esitanud. Kostja ei pidanud nõuet põhjendatuks ka sisuliselt. Harju Maakohtu vaheotsus aegumise kohaldamise kohta Maakohus, tuginedes TsMS §-le 449, tegi aegumise kohta vaheotsuse, leides, et hagi ei ole aegunud. Kohus asus seisukohale, et kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 121 lg 1 p 1 kohaselt hagi aegumistähtaja kulg katkes hagi kohtusse esitamisega 23.03.1999. Kohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et hageja ei ole esitanud kohtusse sellist hagi, mis oleks aegumistähtaja peatanud. Kuigi hageja esitas hagi volikirja ja tehingute kehtetuks tunnistamiseks, mitte müügilepingust tuleneva kahju hüvitamiseks või käsundi alusel saadu tagastamiseks, on käesolevas asjas vaidlus sama eseme – Tallinnas x asuva korteri – võõrandamise üle. Seetõttu oli tähtaeg hagi esitamisega katkenud. Hageja on põhjendatult viidanud kriminaalasjale nr 1/2-1304/00, milles esitatud süüdistuse kohaselt tekitas kostja hagejale 70 000 krooni suuruse materiaalse kahju, mille osas taotles riiklik süüdistaja selle jätmist läbivaatamiseks tsiviilkohtumenetluse korras. Ka eelnevalt kohtule esitatud hagis on hageja soovinud kostjalt vaidlusaluse korteri müügist saadu üleandmist. Kohus asus seisukohale, hagejal tekkis hagemisõigus Riigikohtu 12.01.2006 otsuse nr 3-2-1-14805 jõustumisest, s.o alates 12.01.2006. Kehtiva TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Käesolev hagi esitati kohtule 13.12.2006. Apellatsioonkaebuse põhjendused Kostja palub apellatsioonkaebuses Harju Maakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega kohaldada hagi aegumist. Aegumise kohaldamata jätmisel rikkus kohus õigusnormi. Käesolevas asjas taandub vaidlus aegumise üle asjaolule, kas menetletava hagi aegumine katkes 1999.a või mitte. Apellant ei nõustu kohtu seisukohaga, et aegumine katkes. Kolm aastat pärast laenulepingu sõlmimist ja kostjale volituse andmist esitas hageja kohtusse hagi volikirja ja müügilepingu kehtetuks tunnistamiseks. Selles hagis tugines hageja väitele, et tema ei ole volikirja allkirjastanud ja seetõttu on volikiri ja selle alusel tehtud müügitehing kehtetud. Hagi

rahuldamata jättev otsus jõustus Riigikohtu 12.01.2006 otsusega. 13.12.2006 esitatud hagis taotleb hageja kahju hüvitamist, tuginedes sellele, et kostja on laenulepingu tingimusi rikkudes müünud tema korteri. 18.01.2007 esitas hageja samas tsiviilasjas sisuliselt uue hagi, milles tugineb sellele, et kostja on käsundisaajana jätnud hagejale üle andmata käsundi alusel saadu. Lisaks on hageja esitanud selles avalduses viivisenõude, mida ta varem esitanud ei ole. Sellest nähtuvalt ei olnud kuni 18.01.2007 kohtu menetluses avaldust, milles oleks hageja tuginenud asjaolule, et ta on kostjat volitanud sõlmima müügitehingut. Kuni selle ajani ei olnud hageja esitanud nõuet kahju hüvitamiseks või käsundi alusel saadu üleandmiseks. Seetõttu on kohtu järeldus ekslik ja vastuolus TsMS § 436 lg-ga 2. Apellant nõustub kohtuotsusega, et aegumise lahendamisel tuleb kohaldada kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 121 lg 1 p 1, kuid ei pea õigeks kohtu seisukohta, nagu oleks menetletava hagi aegumistähtaja kulg katkenud 23.03.1999. Sisuliselt on kohus leidnud, et kuna vaidlus käib sama müügilepingu üle, on kõikide võimalike nõuete, s.h üksteist välistavate, nõuete aegumistähtajad katkenud hagi esitamisega 23.03.1999. Apellandi arvates tuleneb seadusest üheselt, et mitte iga sama kostja vastu esitatav hagi ei katkesta aegumistähtaja kulgu, vaid üksnes samal alusel samas nõudes hagi esitamine. Seetõttu ei ole käsundi alusel saadu üleandmise nõude aegumistähtaja kulg 1999.a katkenud. Aegumise instituudi eesmärgiks on õiguskindlus. Ebaõige on kohtuotsuses sisalduv seisukoht, et hagejal tekkis hagemisõigus käesolevas asjas mitte 22.11.1996, kui ta sai teada oma õiguste väidetavast rikkumisest, vaid Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-148-05 jõustumisest, s.o alates 12.01.2006. Kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 116 sätestas, et aegumistähtaja kulg algab päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest. Hageja õigus nõuda käsundi alusel saadut ei olnud seotud menetletud tsiviilasja nõudega korteri müügilepingu kehtetuks tunnistamiseks. Selles osas ei ole Riigikohtu otsusel tähtsust. Hageja, asudes eitama volikirja allkirjastamist, valis hagi esitamisel 1999.a ebaõige positsiooni. Kohus pidas argumenteerituks hageja osundamist kriminaalasjale nr 1/2-1304/00, milles esitatud süüdistuse kohaselt tekitas kostja hagejale 70 000 kroonise materiaalse kahju. Otsusest ei nähtu, mis sellest asjaolust võiks järelduda. Kostja ei nõustu kohtu arvamusega kriminaalasjas märgitud kahju mõjust menetletavale tsiviilasjale. Kõnealuses kriminaalasjas on kostja kolmes kohtuastmes õigeks mõistetud. Õigeksmõistva kohtuotsuse tegemisel jäetakse hagi läbi vaatamata. TsMS § 426 lg 1 kohaselt loetakse hagi läbivaatamata jätmise korral, et hagi ei ole kohtumenetluses olnud. Seetõttu ei saanud hagi aegumistähtaja kulg olla katkenud ega peatunud. Kuigi maakohus ei ole seda otsuses sõnaselgelt põhjendanud, on ta jätnud aegumise kohaldamata ka viivisenõude suhtes. See ei ole seadusega kooskõlas. Viivisenõude esitas hageja esmakordselt alles 18.01.2007. See nõue ei ole seotud müügilepingu kehtetusega ja aegus seega hiljemalt 01.07.2005. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja peab maakohtu vaheotsust seaduslikuks ja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Hageja on oma hagiavalduses märkinud, et ta on korduvalt püüdnud lahendada tekkinud vaidlust. Asjaolu, et nõue on valesti formuleeritud, ei tähenda, et seda polnud esitatud. Hageja püüdlused olid suunatud just sellele, et saada tekitatud kahju hüvitamist. 18.01.2007 esitatud avaldus ei ole uus hagiavaldus. Hageja esitatud nõuded tulenevad ühest alusest. Viivisenõue tuleneb põhinõudest. Ringkonnakohtu seisukoht Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust Harju Maakohtu otsuse tühistamiseks. Kuna kaevatav kohtuotsus on lõppjäreldustes õige, siis tuleb see kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Otsuses märgitud põhjendused vajavad küll täpsustamist, kuid aegumise kohaldamise taotluse rahuldamata jätmine on oma sisult õige.

Maakohus leidis õigesti, et antud juhul on hagi aegumistähtaeg kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 121 lg 1 p 1 kohaselt katkenud. Kuigi kohus on siinkohal lähtunud asjaolust, et Gulsinja Kirejeva esitas 23.03.1999 kohtusse hagi volikirja ja tehingute kehtetuks tunnistamiseks, tuleneb aegumise katkemine kriminaalasjas esitatud kahju hüvitamise nõudest. Kolleegium nõustub apellandiga, et 23.03.1999 esitatud hagis ei nõudnud hageja kahju hüvitamist ega korteri müügist saadud raha üleandmist, vaid palus tunnistada kehtetuks notari poolt 19.09.1996 tõestatud volikirja (millega Gulsinja Kirejeva volitas Juri Avdoškinit end esindama Gulsinja Kirejevale kuuluva korteri müümisel või vahetamisel Juri Avdoškini äranägemisel määratud hinnaga ja tingimustel) ning 16.10.1996 lepingu (millega kostja müüs sama korteri hageja nimel Andrei Bogdanovile) ja veel kaks sama korteriga tehtud müügitehingut. Hageja asus oma õigusi kaitsma tehingute vaidlustamise teel ega esitanud selles hagis rahalist nõuet. Kohtud ei tuvastanud käsunduslepingu puudumist ja seega ka tehingute kehtetust. Riigikohtu 12.01.2006 otsusega nr 3-2-1-148-05 jäeti alamaastme kohtute otsused muutmata. Eeltoodust tulenevalt ei ole võimalik väita, nagu oleks hageja saanud oma õiguste rikkumisest teada kohtuotsusest 12.01.2006. Samas on maakohus viidanud õigesti 2000.a algatatud kriminaalasjale nr 1/2-1304/00, milles tegi Tallinna Linnakohus otsuse 26.01.2004. Kuigi maakohus ei ole otsuses täpsustanud, mida ta selle viitega täpselt silmas pidas, tuleneb asja materjalist üheselt, et selles kriminaalasjas anti kostja kohtu alla süüdistatuna võltsitud volikirja kasutades hagejale kuulunud korteri müümises ja sellega Gulsinja Kirejevale (endise nimega Prihhodko) 70 000 kroonise kahju tekitamises. Materiaalse kahju osas taotles riiklik süüdistaja jätta rahaline nõue läbivaatamiseks tsiviilkohtupidamise korras. Linnakohtu 12.01.2004 otsusega mõisteti Juri Avdoškin õigeks, tsiviilhagi jäeti läbi vaatamata. Tehingu tegemise ajal ja kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 113 lg 1 nägi ette hagi korras õiguste kaitse üldise aegumistähtaja 10 aastat. Hageja avalduse alusel algatati eelnimetatud tehingutest tulenevas süüdistuses (ja hagejale kahju tekitamises) kostja suhtes 2000.a kriminaalasi. Sellest tulenevalt oli hagi aegumistähtaeg kehtinud TsÜS § 121 lg 1 p 1 kohaselt katkenud. Nimetatud sättest tulenevalt katkeb aegumistähtaja kulg hagi esitamisega, seega on sama tähendusega ka tsiviilhagi kriminaalasjas. Kuna hageja nõue ei olnud 01.07.2002 aegunud ning varasem aegumistähtaeg oli pikem kehtivast, siis tulenevalt VÕSRS § 9 lg-st 2 kohaldub hageja nõude suhtes kehtiv tsiviilseadustiku üldosa seadus, mille kohaselt on tehingust, kahju õigusvastasest tekitamisest ja alusetust rikastumisest tulenevate nõuete aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Kriminaalasjas tehti otsus 12.01.2004, hageja esitas hagi Harju Maakohtule 13.12.2006. Seega ei olnud aegumistähtaeg möödunud. Kolleegium ei nõustu apellandi viitega TsMS § 426 lg-le 1, mille kohaselt hagi läbi vaatamata jätmise korral loetakse, et hagi ei ole kohtu menetluses olnud, ning sellest tuletatud järeldusega, et aegumistähtaja kulg ei saanud seetõttu olla ei katkenud ega peatunud. Nimetatud säte reguleerib menetlusõiguslikke küsimusi ega ole seetõttu hagi aegumise tähenduses kohaldatav. Koos põhivõla aegumise peatumise või katkemisega peatub või katkeb ka viivisenõude aegumine. Viivisenõue ei saa aeguda varem kui põhikohustuse täitmise nõue. TsÜS § 144 mõtte kohaselt aegub koos põhinõudega ka sellest tulenev viivisenõue (sama tulenes ka kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS §-st 117). Apellatsioonimenetluse kulud jaotatakse pärast asja lõplikku lahendamist esimese astme kohtus.

Ü. Jänes

G. Kivinurm

U. Loonurm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.