Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Paljasõnalised ja eksitavad on kostja väited lepingu allkirjastamise kohta vägivalla mõjul ning selle kohta, et kostja taganes laenulepingust nõuetekohaselt. Hageja kostja suhtes vägivalda või ähvardusi ei kasutanud. Asjaolu, et kostja mitu aastat hiljem, eesmärgiga vältida võla tagastamist, esitas politseisse avalduse väljapressimise süüdistuses hageja vastu, ei tõenda hageja poolt ähvarduse ja vägivalla kasutamist. Seadusega ettenähtud kuue kuu jooksul kostja tehingu tühistamise avaldust ei esitanud. Pärast vaidlusaluse laenulepingu sõlmimist on kostja hagejalt korduvalt raha laenanud, mille osas kostja ähvarduste või vägivalla kasutamist väitnud ei ole. On arusaamatu, miks kostja regulaarselt laenab raha isikult, kes teda ähvardab või tema kallal vägivallatseb. Ähvardust kostja suhtes on kasutatud võla sissenõudmisel. Hageja palus kostjalt välja mõista võlgnevuse 200 000 krooni ja jätta kohtukulud kostja kanda. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Nõude esitamiseks puudub õiguslik alus. Kostja andis vaidlusalusele võlakirjale allkirja, kuid nimetatud summat ei saanud. Allkiri võlakirjale saadi väljapressimise teel. Kostja avalduse alusel algatati Põhja Politseiprefektuuri Lõuna politseiosakonnas kriminaalasi nr 05231703303 selles, et hageja nõuab kostjalt raha, ähvardades kasutada vägivalda. Kostja saatis 15.08.2005 hagejale teate, et tühistab tehingu, kuna see on tehtud ähvarduse ja vägivalla mõjul. Kohtuistungil avaldas kostja esindaja, et kostja sai laenu, kuid maksis selle sularahas hagejale mitmekordselt tagasi sellekohast allkirja võtmata. Maakohtu otsuse põhjendused Harju Maakohus rahuldas hagi ja mõistis Jaanus Uusilt välja 200 000 krooni Tauno Strusi kasuks. Kohus mõistis Jaanus Uusilt Tauno Strusi kasuks välja menetluskulu 16 752,52 krooni ja menetluskulu 123,80 krooni riigituludesse. Hageja esitas laenulepingu nr 1012 10.12.2002 summas 200 000 krooni (tl 6). Lepingus märgitu kohaselt kohustub kostja võla hagejale tagastama 10.03.2003. Leping ei sisalda tingimusi raha üleandmise kohta. Hageja avaldas, et leping sõlmiti Pärnu mnt 139E/3 AG Autokeskuse OÜ-s, kus ta andis kostjale üle 200 000 krooni sularahas 500 kupüürides. Vaidlust ei ole, et kostja kirjutas lepingule ise alla ja lepingu sõlmimise juures kolmandaid isikuid ei viibinud. Kuna lepingu sõlmimise juures teisi isikuid ei viibinud, puuduvad ka tunnistajad, kes võiksid lepingu sõlmimise kohta asjakohaseid ütlusi anda. Vaidlustamata laenulepingute sõlmimise asjaolude kohta tunnistajate ülekuulamine ei ole käesolevas vaidluses kohane. Kostja allkirja õigsuses veendus kohus originaallepingul kostja allkirja võrdlemisel teiste toimikus olevate kostja allkirjadega. 10.12.2002 laenulepingul kostja allkiri ei sisalda tunnuseid, mis viitaksid allkirja kirjutamist psühho-füsioloogilises seisundis, sh allkirja kirjutamist vägivalla survel. Kostja ei konkretiseerinud, milles seisnes 10.12.2002 lepingu sõlmimisel vägivald. Laenulepingu sõnastusest tuleneb kostja kinnitus raha saamise kohta. Kostja kohustus 10.12.2002 laenulepingus 200 000 krooni hagejale tagastama 10.03.2003, kinnitades seega raha saamist. Raha saamist kinnitas ka kostja esindaja kohtuistungil, kes lisas, et võlg on tasutud korduvalt. Kostja ei tõendanud laenu tagastamist hagejale. TsÜS § 98 lg 1 kohaselt toimub tehingu tühistamine avalduse tegemisega teisele poolele. TsÜS § 99 lg 1 p 1 järgi võib ähvarduse, vägivalla või raskete asjaolude ärakasutamise korral tehtud tehingu tühistada kuue kuu jooksul, arvates ajast, mil vastava asjaolu mõju lakkas. Esitatud tõenditest 2(5)

nähtub, et 15.08.2005 esitas kostja hagejale avalduse kõikide tehingute tühistamiseks (tl 8). Avalduses ei konkretiseeritud, millised tehingud kostja tühistab, mistõttu 10.12.2002 laenulepingut 15.08.2005 avaldus ei puuduta. Vaidlust ei ole, et hageja ja kostja vahel oli veel teisi lepinguid sõlmitud pärast vaidlustatud laenulepingut (tl 22-24). Kostja ei põhistanud veenvalt, miks ta hagejale esitas avalduse tehingute tühistamiseks pärast seda, kui hageja soovis laenu tagasisaamist ning 2,5 aastat pärast lepingu sõlmimist. Ainuke selgitus oli, et kostja esindaja soovitas. Apellatsioonkaebuse põhjendused Jaanus Uus palus apellatsioonkaebuses otsuse tühistada ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Hagejal puudub nõude esitamiseks õiguslik alus. Kostja ei saanud võlakirja alusel raha. Kostja andis võlakirjale allkirja väljapressimise mõjul. Kostja avalduse alusel on alustatud kriminaalmenetlus nr 05231703303. Kostja esitas hagejale tehingu tühistamise avalduse. Lisaks vaidlusalusele võlakirjale on kostja ähvarduste ja vägivalla mõjul allkirjastanud veel viis võlakirja. Hageja poolt raha üleandmine võlakirjade alusel on hageja poolt meelevaldselt võlakirjadele märgitud. Kostja esitas taotluse tsiviilasja menetluse peatamiseks kuni kriminaalasjas lahendi tegemiseni. Kriminaalasja lahendamisel selgub, kas kostja suhtes pandi toime väljapressimine. Kohus jättis taotluse rahuldamata. Kohus jättis rahuldamata kostja taotluse tunnistajate ülekuulamiseks. Kostja soovis tunnistajate ütlustega tõendada, et laenulepingute tühistamine oli õiguslikult põhjendatud. Tunnistajad teavad anda ütlusi, et kostja viibis pikema perioodi jooksul hirmus enda ja lähedaste tervise pärast ja hageja käis koos tundmatute isikutega kostjat ja tema peret ähvardamas. Kostja suhtes kasutati füüsilist ja vaimset vägivalda. Kohus rikkus kostja õigust esitada tõendeid. Asjas esitatud muude tõendite põhjal saab asuda seisukohale, et hageja ja kostja vahel on olnud varem võlasuhteid. Kostja väitis, et vaidlusalune võlakiri ei kajasta reaalset võlasuhet. Kostja väidet väljapressimise kohta tõendab võlakirjade rohkus ning hageja väitetu, et võlakiri (t lk 25) sisaldab suures osas intressi. Hageja ei osanud selgitada, kui suure osa moodustab intress ning kui suure osa põhivõlg. Kohus ei saanud anda eksperthinnangut, kas allkiri võlakirjal on kirjutatud rahulikus olekus vabatahtlikult või sunniti kostjat allkirja andma. Kostja väide, et võlg on tasutud korduvalt, ei saa tõendada, et võlakiri ei olnud rahatu. Meelevaldne on kohtu järeldus, et avaldus, millega kostja tühistas kõik hagejaga sõlmitud tehingud, ei puuduta vaidlusalust võlakirja. Kostja ei pidanud vaidlusalust võlakirja eraldi märkima, kuna märkis, et tühistab kõik poolte vahel sõlmitud tehingud. Kohtu seisukohad nõude tõendatuse kohta on meelevaldsed. Kuna kohus taotlust tunnistajate ülekuulamiseks ei rahuldanud, lahendas kohus asja vaid formaalselt. Kohtu viide TsÜS § 98 lg-s 1 toodud tähtajale on asjakohatu. Kohus leidis, et kuna kostja esitas avalduse tehingu tühistamiseks alles 15.08.2005, ei puuduta see vaidlusalust 10.12.2002 võlakirja. Kohus ei teinud kindlaks ajahetke, millal ähvardus ja vägivald kostja suhtes lõppesid. Vastus apellatsioonkaebusele Tauno Strus ei nõustunud apellatsioonkaebuse väidetega ja palus jätta selle rahuldamata.

3(5)

Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, ära kuulanud pooled ja tutvunud asja materjalidega, leiab, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb maakohtu ostus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kuna kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid, siis tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 kolleegium maakohtu otsuse põhjendusi ei korda. Maakohus on vaidluse lahendamisel õigesti kohaldanud seadust ja leidnud, et kostja pidi VÕS § 396 lg-st 1 tulenevalt 10.12.2002 sõlmitud laenulepingu alusel hagejalt laenuks saadud raha 200 000 krooni hagejale tagastama 10.03.2003. Kostja on kaebuses väitnud, et ta ei ole võlakirja alusel raha saanud ja allkiri sellele anti väljapressimise mõjul. Ringkonnakohtu istungil selgitas aga apellant, et tegelikult on ta raha koos intressidega tagasi maksnud, kuid selle kohta ei ole tal dokumente. Seega on apellandi väited vastuolulised. Samuti olid ka maakohtus kostja väited väljapressimise kohta vastuolulised ja tõendamata. Ebaõige on apellandi väide, et võlakirja allakirjutamist vägivallaga ähvardades kajastab pooltevaheliste võlakirjade rohkus. Pooled on kohtuistungil selgitanud, et nad on ammused tuttavad ja nende vahel oli usalduslik suhe, mistõttu nõustus hageja kostjale mitmel korral raha laenama. Eeltoodut tõendab ka 03.08.2004 allakirjutatud võlakiri 1 143 000 krooni kohta, millest ei ilmne, nagu väidab apellant, et enamus võlast olid intressid. Maakohus ei ole rikkunud menetlusõiguse norme. Apellant väitis, et maakohus oleks pidanud käesoleva menetluse peatama seoses kriminaalmenetluse läbiviimisega. Apellandi selgituse kohaselt on kriminaalmenetlust alustatud mitte seoses laenulepingu allakirjutamisega, vaid seoses hageja poolt raha tagasinõudmisega 2005. aastal. Samuti ei ole maakohus rikkunud menetlusõiguse norme kostja esitatud ülekuulamise taotluse rahuldamata jätmisel. Kostja lubas tagada tunnistajate kohtuistungile ilmumise ise (lk 14), kuid kohtuistungile kostja koos tunnistajatega ei ilmunud ning ei teatanud kohtule ka mitteilmumise põhjustest. Maakohtu kohtunik on hinnanud oma eriteadmisi kasutades kostja allkirja laenulepingul ja tuvastanud, et sellest ei ilmne allakirja kirjutamine psühho-füsioloogilises surveseisundis ehk vägivalla mõjul. Kolleegium leiab, et juhul kui kohtunikul on olemas vastavad eriteadmised, võib ta neid tõendile hinnangu andmisel kasutada. Kohtunik Maire Lukk on eelnevalt töötanud käekirjaeksperdina, mille tõttu on tal olemas eriteadmised. Hagiavalduses esitatud asjaolude kohaselt laenulepingu sõlmimisel mingeid erimeelsusi poolte vahel ei olnud. Kostja vastuväite järgi oli laenuleping sõlmitud vägivallaga ähvardades, samas aga ei osanud kostja seletada, kes ja millal teda laenulepingu sõlmimisel ähvardas ja milles ähvardus seisnes ning oma väite tõendamiseks pole kostja nimetanud ühtegi tõendit. Esitatud asjaolusid on maakohus õigesti hinnanud ja leidnud, et kostja ei ole toonud esile asjaolusid ega esitanud tõendeid, millest saaks järeldada vägivallaga ähvardamist. Seega oli kohtuniku poolt allkirjale antud hinnang vastavuses poolte poolt esitatuga. Kostja on esitanud hagejale 15.08.2005 avalduse kõigi poolte vahel sõlmitud tehingute tühistamiseks, kuna need on sõlmitud ähvarduse ja vägivalla mõjul. Maakohus on õigesti tuvastanud, et kostja ei ole tõendanud tehingu tegemist vägivallaga ähvardamise mõjul. Seega ei olnud sisulist alust tehingu tühistamiseks. Lisaks sellele on õige maakohtu otsuse seisukoht, et tehingu tühistamise avaldus, mis on ühepoolne tahteavaldus peab olema tehtud tehingu teisele poolele viisil, et see oleks üheselt arusaadav ja mõistetav. Seega peab sellest selguma, millised konkreetsed tehingud soovitakse tühistada. Kostja poolt tehtud avaldusest seda järeldada ei saa. Apellant on kaebuses väitnud, et maakohus oleks pidanud tegema kindlaks hetke, millal ähvardus ja vägivald lõppesid, kuna sellest sõltub, kas 15.08.2005 avaldus oli võis olla tehtud 10.12.2002

4(5)

võlakirja kohta. Eeltoodu ei ole õige. Maakohus on lähtunud asjaolust, et poolte vahel oli lisaks 10.12.2002 sõlmitud lepingule ka hilisemaid laenulepinguid, mistõttu ei olnud võimalik määratleda, kas 15.08.2005 avalusega soovis kostja tühistada 10.12.2002 võlakirja või muid pooltevahelisi lepinguid. Kuna kostja ei tõendanud tühistamise aluseks olevaid asjaolusid, siis ei olnud maakohtul vajalik tuvastada, millal vägivallaga ähvardamine lõppes. Käesolev menetlus on alanud enne 01.01.2006. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 järgi tuleb enne 01.01.2006 alanud menetluse menetluskulude kindlaksmääramisel ja jagamisel kohaldada kuni 01.01.2006 kehtinud seadust. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb vastustaja kulu õigusabile TsMS § 60 lg-te 1 ja 8 ja § 61 lg 1 p 1 järgi välja mõista apellandilt summas 4 247,48 krooni (5% väljamõistetud summast on 10 000 krooni – maakohtu poolt väljamõistetud õigusabikulu 5 752,52 krooni). Apellandi menetluskulud tuleb jätta tema enda kanda.

Reet Allikvere

Margo Klaar

Tiia Mõtsnik

5(5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.