Tartu Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Andra Pärsimägi, Egon Konsand, Üllar Roostoja
Otsuse tegemise aeg ja koht
5. veebruar 2007 Tartu
Tsiviilasja number
2-06-4568
Tsiviilasi
A.K. hagi E.S. e vastu 118 000 krooni väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 13. oktoobri 2006 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Kohtuistungi toimumise aeg
E.S. e apellatsioonkaebus A.K. vastuapellatsioonkaebus 16. jaanuar 2007
Menetlusosalised ja nende
Apellant-kostja E.S. , esindaja advokaat Ingmar Lääts
esindajad
Vastuapellant-hageja A.K. , esindaja advokaat Kaljo Kuusmaa E.S. e apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. A.K. vastuapellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
RESOLUTSIOON
Tühistada Tartu Maakohtu 13. oktoobri 2006 otsus tsiviilasjas nr 2-06-4568 täielikult ja saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kui kassatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil, siis võidakse kassatsioonkaebus lahendada kirjalikus
menetluses.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Hagiavalduse kohaselt müüs hageja 08.04.2004 oma korteri Tartus X 47-53. Hageja leppis kostjaga, kes on tema tütar, kokku, et kannab korteri müügist saadud raha tema pangakontole. Kostjal oli kavas ehitada elamu ja kokkuleppe kohaselt pidi ta hagejale ja tema abikaasale võimaldama ehitatavas majas eluaegse elamise võimaluse. X 47-53 korteri müügihind oli 375 000 krooni, millest ostja kandis kostja pangaarvele 360 000 krooni. Hageja sai kostja majas elada viis kuud. 06.01.2005 tungis hagejale kallale kostja abikaasa Andres S ja tekitas hagejale raskeid kehalisi vigastusi. A. S oli ka varem hageja suhtes vägivalda tarvitanud, mistõttu oli hagejal hirm, et ta võib teda veel ohtlikumalt rünnata. 07.01.2005 lahkus hageja kodust. Sellest ajast alates ei ole hagejal olnud alalist eluaset, ta on elanud tuttavate ja sugulaste pool. Hageja on teinud kostjale ettepaneku tagastada hageja osa korteri müügist saadud rahast. Kostja ei ole sellega soostunud. Korteri müügist saadud vara oli hageja ja tema abikaasa ühisvara. Pool nimetatud varast kuulub hagejale. Hageja palvel kandis kostja korteri müügihinnast 62 000 krooni hageja pojale Ando K. le, millise summa on hageja nõudesummast maha arvestanud. Hageja leiab, et kostjal ei ole õigust hageja raha endale jätta. Tegemist oleks alusetu rikastumisega. Alusetu rikastumise instituudi eesmärgiks on kõrvaldada ebaõiglus, mis tekib juhul, kui üks isik teeb midagi teise isiku heaks, olemata selleks seadusest või tehingust tulenevalt kohustatud. Hageja palus mõista kostjalt hageja kasuks välja 118 000 krooni.
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja võttis omaks, et hagiavalduses toodud kokkulepe on poolte vahel olemas. Maja ehitamisel arvestati hageja erisoovidega ning kostja koos abikaasaga tegi hageja soovide rahuldamiseks märkimisväärseid investeeringuid. Kostja andis vastavalt kokkuleppele hagejale võimaluse elada ehitatud majas. Hagejal on sügav alkoholismiprobleem, hageja pidev alkoholijoobes viibimine ning ähvardused majas elavate isikute suhtes neid tappa või maja põlema panna ei ole jäänud loomulikult ilma kostjapoolse reaktsioonita, kuna hageja käitumine seab ohtu kostja ja tema pereliikmete õigused elule, tervisele ja isikupuutumatusele. Hageja väited raskete kehavigastuste kohta on tõendamata. Hagiavaldusest nähtub, et hageja on vabatahtlikult kostja juurest lahkunud. Kuna poolte vahel oli kokkulepe raha kandmise kohta kostjale ja raha paigutamise kohta, ei ole tegemist alusetu rikastumise olukorraga.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 13. oktoobri 2006 otsusega hagi osaliselt ning mõistis välja E.S. elt A.K. le 90 000 krooni. Otsuse kohaselt on asjas tõendatud, et hageja ja tema abikaasa leppisid kostjaga kokku, et annavad kostjale oma korteri müügist saadud raha ning kostja kohustub selle eest võimaldama neile eluruumi kasutamise võimaluse kostja poolt ehitatavas majas elupäevade lõpuni, kusjuures hagejale ja tema abikaasale mõeldud eluruumid peavad vastama hageja ja tema abikaasa nõudmistele. Nimetatud kokkuleppe olemasolu ega selle sisu vaidlustatud ei ole, seega on tegu kehtiva lepinguga. Alusetut rikastumist antud juhul vahetult kohaldada ei saa, mistõttu tuleb kohaldada lepinguliste suhete kohta sätestatut.
Hageja ja tema abikaasa on kostjale raha andnud, seega on nemad omapoolse kohustuse kostja eest täitnud. Hageja elas elamus viis kuud, misjärel oli sunnitud konflikti tõttu kostja abikaasaga sealt lahkuma oma elu ja tervise kaitseks. Hageja on avaldanud hiljem uuesti soovi kasutada võimalust kostja majas elada, ent kostja ei ole seda enam lubanud. Seda seisukohta avaldas kostja ka kohtuistungil. Seega on kostja oma kohustust hageja ees rikkunud, kuna pole võimaldanud hagejal majas eluaegselt elada. Eelnevast tulenevalt on hageja kasutanud VÕS §-st 101 lg 1 p 4 tulenevat õiguskaitsevahendit – lepingust taganemist. VÕS § 116 lg 1 sätestab, et lepingupool võib lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud. Sama paragrahvi lõike 2 punkt 1 sätestab, et olulise lepingurikkumisega on eelkõige tegemist, kui kohustuse rikkumise tõttu jääb kahjustatud lepingupool olulisel määral ilma sellest, mida ta õigustatult lepingust lootis. Kokkulepe nägi ette, et kostja tagab hagejale eluaegse võimaluse oma majas elada. Käesoleval hetkel on aga kostja hagejale kinnitanud, et ei võimalda tal enam seal elada. Lisaks sellele langeb ära ka võimalus osa saada vastavalt tema soovidele ehitatud elamust. Nimetatud kohustuste rikkumisega jääb hageja ilma olulisest osast sellest, mida ta lepingust õigustatult lootis, mistõttu tekib hagejal õigus lepingust taganeda. VÕS § 189 lg 1 alusel võib kumbki pool lepingust taganemise korral nõuda lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist. Sama paragrahvi lõike 2 punkti 1 alusel peab lepingupool tagastamise või väljaandmise asemel hüvitama üleantu väärtuse, kui üleantu seisneb teenuse saamises või asja kasutamises. Hageja leiab, et tal on õigus nõuda kogu temale kuuluva raha tagastamist summas 118 000 krooni. Kohus sellega nõus ei ole, kuna osa kohustustest on kostja poolt täidetud. Kostja on täitnud üht lepingutingimust ja ehitanud maja vastavalt hageja ja tema abikaasa soovidele. Praegusel hetkel ei saa hageja enam selle kohustuse täitmise vilju kasutada, seega on ta ka selle osa lepingu alusel saadust kaotanud. Kostja on kasutanud hagejalt saadud raha maja ehitamiseks. Ta on ehitanud selle küll vastavalt hageja soovidele, ent tõendamata on asjaolu, et hageja soovid põhjustasid lisakulutusi. Ka väide, et maja ehitamisega vastavalt hageja poolt soovitule peab kostja tegema suuremaid kulutusi maja ülalpidamiseks, ei ole tõendatud. Lisaks sellele kohustus kostja tagama hagejale elamispinna kuni tema elu lõpuni. Hageja sai seal elada vaid viis kuud. Järelikult seda kohustust on kostja täitnud minimaalselt. Eelnevast tulenevalt leidis kohus, et kostja on jätnud oma kohustuse täitmata osas, mis vastab 90 000 kroonile.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.E.S. taotleb apellatsioonkaebuses Tartu Maakohtu 13. oktoobri 2006 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, jättes hagi rahuldamata. Kui kohus leiab, et ei saa ise asjas uut otsust teha, siis saata tsiviilasi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Kaebuse põhjendused: 1) Kohus on vääralt kohaldanud materiaalõigust, leides, et pooltevaheline leping on kehtiv, kuid samal ajal on otsuse järgmisel lehel asunud seisukohale, et hageja on lepingust taganenud ning seetõttu tuleb kostjalt hageja kasuks lepingu alusel üleantu välja mõista VÕS § 189 lg 1 alusel. Lepingust taganemisel lõpeb lepinguline suhe kui taganemine on kehtiv. Kohus on leidnud, et hageja on lepingust taganenud, kuid pole analüüsinud, mil viisil hageja lepingust taganes. Lepingust taganemiseks näeb võlaõigusseadus ette eraldi korra ning vorminõuded. Vastavat taganemisavaldust hageja esitanud ei ole, samuti pole hageja ise seda kunagi ka väitnud. Taganemisavalduse esitamiseks ettenähtud tähtaeg on käesolevaks ajaks möödunud.
2) Kohus on rikkunud menetlusnorme. Kohus on loonud olukorra, kus otsus on tehtud sellisel alusel, millele kostja vastu vaielda ei saanud, kuna kostja vaidles vastu alusetu rikastumise koosseisule, mitte lepingulise kahju tekkimisest lähtuvalt. Samuti puudub otsuses igasugune juriidiline põhjendus, miks hagi ei rahuldatud alusetu rikastumise alusel. Kohus ei ole seotud poolte antud õigusliku kvalifikatsiooniga, kuid on seotud poolte esitatud asjaoludega. Hagiavalduses räägitakse alusetu rikastumisega tekitatud ebaõigluse kõrvaldamisest. Hageja ei ole viidanud pooltevahelise lepingu olulisele rikkumisele või lepingust taganemisele – kohus on omavoliliselt uurimispõhimõtet kasutades asunud hagi piire laiendama. Kui kohus leidis, et leping on kehtiv, oleks hagi pidanud jääma rahuldamata. Kohtuistungite protokollidest nähtub, et kohus ei ole käitunud erapooletult, vaid on juba enne otsuse tegemist asunud seisukohale, et hageja on „ohver“ ja kostja peab ilmse ebaõigluse eest vastutama. TsMS § 436 lg 3 kohaselt saab kohus otsust tehes tugineda tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta pooltel oli võimalik arvamust avaldada. Kohus otsustas hagi rahuldada alusel, millele hageja pole viidanud ning millele seetõttu kostja ka vastuväiteid esitanud ei ole. Rikutud on ka TsMS §-s 436 lg 4 sätestatud nõudeid. Kohus ei ole märkinud, mille alusel ta hagis nõutavat summat vähendab ja miks sellises ulatuses. 3) Menetluses tuvastatud asjaolude alusel oleks kohus pidanud tegema teistsuguse otsuse. Asjas ei esine alusetu rikastumise koosseisuks vajalikke elemente. Seega saab kõne alla tulla vaid lepingulise kahju tekkimine hagejale. Kostja ei ole rikkunud pooltevahelist lepingut ning kohustust hagejale tema surmani eluruumi kasutamist võimaldada, vaid kostjal ei ole võimalik lepingut täita temast mitteolenevatel põhjustel, mis on ka maakohtus tuvastamist leidnud. Kostja on ehitanud hagejale eluruumi vastavalt hageja soovidele. See on leidnud tõendamist ka tunnistaja Helvi K. ütlustega. Samuti on leidnud tõendamist, et hageja lahkus eluruumist konfliktide tõttu kostja ja tema pereliikmetega. Tõendamist pole leidnud väited nagu oleks hageja suhtes kasutatud vägivalda ja sunnitud teda lahkuma. H. K. ütlustega on tõendatud, et hageja lahkus eluruumist omal soovil. Lepingu täitmine osutus hageja käitumise tõttu võimatuks. Hageja elamine kokkulepitud elamispinnal on edaspidi võimatu, kuna hageja seab oma alkoholitarbimisega ohtu pereliikmete elu, tervise ja vara. Kostjat ei saa kohustada taluma hageja nimetatud käitumist. Hageja viidatud käitumine on tõendatud tunnistaja H. K. ütlustega. Seega on tekkinud olukord, kus kostjal ei ole võimalik enda kohustust täita. Kohus ei ole andnud hinnangut kostja vastuväidetele, et hageja on sellise olukorra ise põhjustanud. Kui jääda seisukohale, et kostja on oma kohustusi rikkunud, on see vastavalt VÕS §-le 103 vabandatav. Kostja ei saa oma kohustusi täita olukorras, kus sellega kaasneb oht tema enda ja perekonnaliikmete elule, tervisele ja varale. Hageja käitumist võib lugeda samuti kohustuste rikkumiseks, mistõttu tekkis kostjal õigus peatada omapoolsete kohustuste täitmine. 4) Kostja on teinud lisakulutusi hageja soovidele vastavate eluruumide rajamiseks. Kostja seletustega (millele hageja vastu ei vaielnud) kui ka tunnistajate ütlustega on tuvastatud, et kostja ehitas Külitse külla maja, arvestades hageja erisoovidega ning rajas talle hageja soovidest lähtuvalt eraldi eluruumi koos eraldi köögiga. Juba asjaolu, et maja ehitati Tartu linnast välja, oli hageja erisoov, mis tingib aga suuremaid kulutusi transpordile. Erisoovidega seonduvate kulutuste suurust pole võimalik täpselt tõendada, kuid kohus on vääralt leidnud, et kulutused kui sellised on üldse tõendamata. Samuti ei saanud kostja võimalikke kulutusi tõendavaid dokumente esitada, kuna kostja ei osanud ette näha asjaolu, et kohus hagi piiridest väljub.
5.A.K. taotleb vastuapellatsioonkaebuses Tartu Maakohtu 13. oktoobri 2006 otsuse tühistamist osas, millega kohus jättis kostjalt välja mõistmata 28 000 krooni, ning uue otsuse tegemist, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja kokku 118 000 krooni.
Kaebuse põhjenduste kohaselt on kohus meelevaldselt ja seadusliku aluseta vähendanud hagejale tagastamisele kuuluvat rahasummat. Kohustuse äralangemise tõttu tekkis kostjal kohustus hagejalt saadud raha tagastada. VÕS § 189 lg 1 kohaselt lepingust taganemise korral võib kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist. VÕS § 190 lg 2 kohaselt kui lepingupool on aluseta rikastunud, peab ta üleantu vastavalt alusetu rikastumise sätetele välja andma. VÕS §-de 189 lg 1 ja 1027 kohaselt peab isik aluseta saada täies ulatuses tagastama. Kohus ei ole millegagi põhjendanud, miks ta jõudis järeldusele, et hageja peab kostja majas viie kuu elamise eest maksma 28 000 krooni.
6.A.K. vaidleb E.S. e apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt VÕS § 116 lg 1 järgi võib kumbki pool lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud. Järelikult lepingust taganemise eelduseks on lepingu olemasolu. Kohus on põhjendanud, mis põhjusel hageja lepingust taganes. Ka hageja on seda veenvalt põhjendanud. Hageja poolt lepingust taganemine toimus põhjusel, et hageja ei saanud elada kostjale kuuluvas elamus ja kostja avaldas ka, et ta ei nõustu hageja elamisega kostja majas. Kostja ei ole tõendanud, milliseid vorminõudeid ja tähtaegu hageja rikkus lepingust taganemisel. Hageja arvates tõendas hageja tegevus lepingust taganemist. Kohus ei ole seotud poolte antud õigusliku kvalifikatsiooniga. Lepingust taganemine on tihedalt seotud aluseta rikastumise koosseisuga. Lepingust taganemise korral langes kostjal ära kohustus anda hagejale eluaegne elamisvõimalus kostja majas. Samal ajal oli kostja selle kohustuse täitmiseks saanud hagejalt raha. VÕS § 189 lg 1 kohaselt lepingust taganemise korral võib kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist. Vastasel juhul tekib üleantu saanud lepingupoolel aluseta rikastumine. Sellele viitab ka VÕS §-s 190 lg 2 sätestatu. Lähtudes eeltoodust ei ole kohus hagi aluseks olevaid asjaolusid muutnud ega laiendanud. Hagi esemeks oli ja jäi poolte vahel sõlmitud leping ja selle taganemisest tulenevad tagajärjed.
7.E.S. vaidleb A.K. vastuapellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt on kostja jätkuvalt seisukohal, et hagi oleks pidanud jääma täies ulatuses rahuldamata, kuna puudub materiaalõiguslik alus kostjalt raha välja mõistmiseks – ei hageja ega ka maakohus pole põhjendanud, mil viisil on antud juhul lepingust taganetud või mil muul viisil võiks esineda alusetu rikastumise koosseis. Kui ka jõuda järeldusele, et lepingust on taganetud, pole hüvitise vähendamisel arvesse võetud väga olulisi asjaolusid, vaid meelevaldselt summat vähendatud vaid 28 000 krooni võrra. Nendel aspektidel on kostja samuti peatunud täpsemalt oma apellatsioonkaebuses. Lepingust taganemine on iseseisev juriidiline tahteavaldus, mille esinemine tuleb tuvastada. Hageja ei esitanud maakohtus asjaolusid ning neid toetavaid tõendeid lepingust taganemise kohta, mistõttu puudus kostjal ka võimalus neile vastu vaielda. Kostja on kogu aeg väljendanud seisukohta, et alusetu rikastumise koosseisu antud juhul ei esine. Seda kummalisem on kohtuotsus, mis tugineb olulisel määral asjaoludele, millele hageja viidanud pole ning mida sisuliselt ei eksisteerigi.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et E.S. e apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ja A.K. vastuapellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Vaidlustatud maakohtu otsus tuleb tühistada menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks.
9.TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. TsMS § 436 lg 3 sätestab, et kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt otsust tehes ei või kohus tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Samuti ei või kohus hinnata esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast poolest, välja arvatud juhul, kui kohus on juhtinud sellisele võimalusele eelnevalt poolte tähelepanu ja andnud neile võimaluse avaldada oma seisukoht. E.S. e apellatsioonkaebuses on põhjendatult leitud, et maakohus rikkus eelnimetatud menetlusõiguse norme, mis on toonud kaasa ebaõige kohtulahendi. A.K. on menetluse kestel tuginenud asjaolule, et E.S. on rikkunud pooltevahelist kokkulepet ja ei ole võimaldanud tal elada viimase elamus. Kuna ta toetas E.S. t elamu ehitamisel 360 000 krooniga, siis nõuab ta E.S. elt 118 000 krooni väljamõistmist alusetu rikastumise sätete alusel. E.S. e vastuväidete kohaselt tõi A.K. enda käitumine kaasa olukorra, kus tal ei olnud võimalik enam tema juures elada. A.K. lahkus tema juurest vabatahtlikult. Tegemist on lepingulise suhtega ning tuginemine alusetu rikastumise sätetele on ebaõige. Ringkonnakohtu istungil kinnitas E.S. ei ta on pooltevahelist kokkulepet rikkunud. Asja materjalidest nähtub, et maakohus on käsitlenud peamiselt seda, kas ja mil viisil on pooltevahelist kokkulepet rikutud, kuid jätnud tähelepanuta, millisel alusel on võimalik hageja nõue rahuldada. TsMS § 351 lg 1 sätestab, et kohus arutab menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui õiguslikust küljest. TsMS § 392 lg 1 p-de 3 ja 4 kohaselt eelmenetluses selgitab kohus eelkõige välja poolte faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta ning tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks ja esitatud tõendite lubatavuse kohta. TsMS § 400 lg 5 näeb ette, et pärast seletuste ärakuulamist võtab kohus lühidalt kokku seletustes esitatu ja võib arutada seletustes esitatud asjaoludele võimaliku õigusliku hinnangu andmist. TsMS § 401 lg 1 sätestab, et asja läbivaatav kohus arutab menetlusosalistega pärast tõendite uurimist menetluse seisu ja selle lõpetamise väljavaateid. Antud juhul ei ole maakohus eelnimetatud menetlusõiguse norme järginud. Maakohus on iseenesest õigesti leidnud, et tegemist on lepingust tuleneva nõudega. Asjaoludest tulenevalt saab tegemist olla lepingust taganemisega kui õiguskaitsevahendi kasutamisega, kuna kostja on rikkunud pooltevahelist kokkulepet. Samas ei ole maakohus aga hagejale selgitanud, et kui ta soovib tugineda lepingust taganemise esinemisele, peavad olema tõendatud taganemise formaalsed ja materiaalsed eeldused. VÕS § 188 lg 1 kohaselt lepingust taganemise formaalse eeldusena peab lepingust taganev pool tegema teisele poolele taganemisavalduse. Kuna asjaoludest nähtuvalt on tegemist kinkelepinguga ühes kingisaajale kohustuste panemisega, siis taganemise materiaalsed eeldused tulenevad VÕS-i 14. peatüki sätetest. VÕS §-s 270 on sätestatud taganemise piirangud kinkelepingu puhul. Seega oleks pidanud maakohus hagejale selgitama, et kui ta soovib õiguskaitsevahendina kasutada lepingust taganemist, siis peab ta tõendama, et on täidetud taganemise formaalsed ja materiaalsed eeldused. Samal ajal on kostjal õigus esitada vastuväiteid taganemise eelduste olemasolule. Kui taganemise formaalsed ja materiaalsed eeldused on täidetud, toimub tagasitäitmine ja kinkija saab VÕS § 268 lg 1 järgi kingitud eseme kingisaajalt alusetu rikastumise sätete alusel välja nõuda. Taganemise formaalsete ja materiaalsete eelduste kontrollimiseta ning kostjale vastuväideteks võimaluse andmata jätmiseta ei saanud maakohus tuvastada, kas hageja on kinkelepingust taganenud ja talle tuleb kingitud ese tagastada. Ringkonnakohus leiab, et ülalnimetatud menetlusõiguse normide rikkumised on olulised ning kuna neid ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada, tuleb vaidlustatud maakohtu otsus täielikult tühistada ning asi saata TsMS § 656 lg 2 alusel maakohtule uueks läbivaatamiseks.
10.Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus selgitama välja, millist õiguskaitsevahendit hageja soovib kasutada. Juhul, kui hageja soovib õiguskaitsevahendina kasutada lepingust taganemist, peab maakohus tegema talle ettepaneku esitada tõendid, mis kinnitavad taganemise formaalsete ja materiaalsete eelduste täitmist. Kostja saab seejuures esitada omapoolseid vastuväiteid ning tõendada, et taganemise formaalsed ja materiaalsed eeldused ei ole täidetud. Alles seejärel saab maakohus otsustada, kas hagi kuulub rahuldamisele või mitte.
11.Kuivõrd ringkonnakohus tühistab vaidlustatud maakohtu otsuse menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu, siis ei käsitle ringkonnakohus oma otsuses apellandi ja vastuapellandi neid väiteid, mis ei ole seotud menetlusõiguse normide rikkumisega.
12.Menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel otsustab maakohus asja uuel läbivaatamisel.
Andra Pärsimägi
Egon Konsand
Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.