Kohtulahend

MAAKOHTU LAHEND

Hageja ja tema abikaasa on kostjale raha andnud, seega on nemad omapoolse kohustuse kostja eest täitnud. Hageja elas elamus viis kuud, misjärel oli sunnitud konflikti tõttu kostja abikaasaga sealt lahkuma oma elu ja tervise kaitseks. Hageja on avaldanud hiljem uuesti soovi kasutada võimalust kostja majas elada, ent kostja ei ole seda enam lubanud. Seda seisukohta avaldas kostja ka kohtuistungil. Seega on kostja oma kohustust hageja ees rikkunud, kuna pole võimaldanud hagejal majas eluaegselt elada. Eelnevast tulenevalt on hageja kasutanud VÕS §-st 101 lg 1 p 4 tulenevat õiguskaitsevahendit – lepingust taganemist. VÕS § 116 lg 1 sätestab, et lepingupool võib lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud. Sama paragrahvi lõike 2 punkt 1 sätestab, et olulise lepingurikkumisega on eelkõige tegemist, kui kohustuse rikkumise tõttu jääb kahjustatud lepingupool olulisel määral ilma sellest, mida ta õigustatult lepingust lootis. Kokkulepe nägi ette, et kostja tagab hagejale eluaegse võimaluse oma majas elada. Käesoleval hetkel on aga kostja hagejale kinnitanud, et ei võimalda tal enam seal elada. Lisaks sellele langeb ära ka võimalus osa saada vastavalt tema soovidele ehitatud elamust. Nimetatud kohustuste rikkumisega jääb hageja ilma olulisest osast sellest, mida ta lepingust õigustatult lootis, mistõttu tekib hagejal õigus lepingust taganeda. VÕS § 189 lg 1 alusel võib kumbki pool lepingust taganemise korral nõuda lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist. Sama paragrahvi lõike 2 punkti 1 alusel peab lepingupool tagastamise või väljaandmise asemel hüvitama üleantu väärtuse, kui üleantu seisneb teenuse saamises või asja kasutamises. Hageja leiab, et tal on õigus nõuda kogu temale kuuluva raha tagastamist summas 118 000 krooni. Kohus sellega nõus ei ole, kuna osa kohustustest on kostja poolt täidetud. Kostja on täitnud üht lepingutingimust ja ehitanud maja vastavalt hageja ja tema abikaasa soovidele. Praegusel hetkel ei saa hageja enam selle kohustuse täitmise vilju kasutada, seega on ta ka selle osa lepingu alusel saadust kaotanud. Kostja on kasutanud hagejalt saadud raha maja ehitamiseks. Ta on ehitanud selle küll vastavalt hageja soovidele, ent tõendamata on asjaolu, et hageja soovid põhjustasid lisakulutusi. Ka väide, et maja ehitamisega vastavalt hageja poolt soovitule peab kostja tegema suuremaid kulutusi maja ülalpidamiseks, ei ole tõendatud. Lisaks sellele kohustus kostja tagama hagejale elamispinna kuni tema elu lõpuni. Hageja sai seal elada vaid viis kuud. Järelikult seda kohustust on kostja täitnud minimaalselt. Eelnevast tulenevalt leidis kohus, et kostja on jätnud oma kohustuse täitmata osas, mis vastab 90 000 kroonile.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

2) Kohus on rikkunud menetlusnorme. Kohus on loonud olukorra, kus otsus on tehtud sellisel alusel, millele kostja vastu vaielda ei saanud, kuna kostja vaidles vastu alusetu rikastumise koosseisule, mitte lepingulise kahju tekkimisest lähtuvalt. Samuti puudub otsuses igasugune juriidiline põhjendus, miks hagi ei rahuldatud alusetu rikastumise alusel. Kohus ei ole seotud poolte antud õigusliku kvalifikatsiooniga, kuid on seotud poolte esitatud asjaoludega. Hagiavalduses räägitakse alusetu rikastumisega tekitatud ebaõigluse kõrvaldamisest. Hageja ei ole viidanud pooltevahelise lepingu olulisele rikkumisele või lepingust taganemisele – kohus on omavoliliselt uurimispõhimõtet kasutades asunud hagi piire laiendama. Kui kohus leidis, et leping on kehtiv, oleks hagi pidanud jääma rahuldamata. Kohtuistungite protokollidest nähtub, et kohus ei ole käitunud erapooletult, vaid on juba enne otsuse tegemist asunud seisukohale, et hageja on „ohver“ ja kostja peab ilmse ebaõigluse eest vastutama. TsMS § 436 lg 3 kohaselt saab kohus otsust tehes tugineda tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta pooltel oli võimalik arvamust avaldada. Kohus otsustas hagi rahuldada alusel, millele hageja pole viidanud ning millele seetõttu kostja ka vastuväiteid esitanud ei ole. Rikutud on ka TsMS §-s 436 lg 4 sätestatud nõudeid. Kohus ei ole märkinud, mille alusel ta hagis nõutavat summat vähendab ja miks sellises ulatuses. 3) Menetluses tuvastatud asjaolude alusel oleks kohus pidanud tegema teistsuguse otsuse. Asjas ei esine alusetu rikastumise koosseisuks vajalikke elemente. Seega saab kõne alla tulla vaid lepingulise kahju tekkimine hagejale. Kostja ei ole rikkunud pooltevahelist lepingut ning kohustust hagejale tema surmani eluruumi kasutamist võimaldada, vaid kostjal ei ole võimalik lepingut täita temast mitteolenevatel põhjustel, mis on ka maakohtus tuvastamist leidnud. Kostja on ehitanud hagejale eluruumi vastavalt hageja soovidele. See on leidnud tõendamist ka tunnistaja Helvi K. ütlustega. Samuti on leidnud tõendamist, et hageja lahkus eluruumist konfliktide tõttu kostja ja tema pereliikmetega. Tõendamist pole leidnud väited nagu oleks hageja suhtes kasutatud vägivalda ja sunnitud teda lahkuma. H. K. ütlustega on tõendatud, et hageja lahkus eluruumist omal soovil. Lepingu täitmine osutus hageja käitumise tõttu võimatuks. Hageja elamine kokkulepitud elamispinnal on edaspidi võimatu, kuna hageja seab oma alkoholitarbimisega ohtu pereliikmete elu, tervise ja vara. Kostjat ei saa kohustada taluma hageja nimetatud käitumist. Hageja viidatud käitumine on tõendatud tunnistaja H. K. ütlustega. Seega on tekkinud olukord, kus kostjal ei ole võimalik enda kohustust täita. Kohus ei ole andnud hinnangut kostja vastuväidetele, et hageja on sellise olukorra ise põhjustanud. Kui jääda seisukohale, et kostja on oma kohustusi rikkunud, on see vastavalt VÕS §-le 103 vabandatav. Kostja ei saa oma kohustusi täita olukorras, kus sellega kaasneb oht tema enda ja perekonnaliikmete elule, tervisele ja varale. Hageja käitumist võib lugeda samuti kohustuste rikkumiseks, mistõttu tekkis kostjal õigus peatada omapoolsete kohustuste täitmine. 4) Kostja on teinud lisakulutusi hageja soovidele vastavate eluruumide rajamiseks. Kostja seletustega (millele hageja vastu ei vaielnud) kui ka tunnistajate ütlustega on tuvastatud, et kostja ehitas Külitse külla maja, arvestades hageja erisoovidega ning rajas talle hageja soovidest lähtuvalt eraldi eluruumi koos eraldi köögiga. Juba asjaolu, et maja ehitati Tartu linnast välja, oli hageja erisoov, mis tingib aga suuremaid kulutusi transpordile. Erisoovidega seonduvate kulutuste suurust pole võimalik täpselt tõendada, kuid kohus on vääralt leidnud, et kulutused kui sellised on üldse tõendamata. Samuti ei saanud kostja võimalikke kulutusi tõendavaid dokumente esitada, kuna kostja ei osanud ette näha asjaolu, et kohus hagi piiridest väljub.

Kaebuse põhjenduste kohaselt on kohus meelevaldselt ja seadusliku aluseta vähendanud hagejale tagastamisele kuuluvat rahasummat. Kohustuse äralangemise tõttu tekkis kostjal kohustus hagejalt saadud raha tagastada. VÕS § 189 lg 1 kohaselt lepingust taganemise korral võib kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist. VÕS § 190 lg 2 kohaselt kui lepingupool on aluseta rikastunud, peab ta üleantu vastavalt alusetu rikastumise sätetele välja andma. VÕS §-de 189 lg 1 ja 1027 kohaselt peab isik aluseta saada täies ulatuses tagastama. Kohus ei ole millegagi põhjendanud, miks ta jõudis järeldusele, et hageja peab kostja majas viie kuu elamise eest maksma 28 000 krooni.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Andra Pärsimägi

Egon Konsand

Üllar Roostoja

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.