Tartu Maakohus
Kohtukoosseis
kohtunik Lea Aavastik
Otsuse tegemise aeg ja koht
11. juuni 2007, Tartu Kohtumaja, Kalevi 1
Tsiviilasja number
2-06-4568
Tsiviilasi
A.K. hagi E.S. vastu 118 000 krooni väljamõistmiseks
Menetlusosalised ja nende
hageja A.K. hageja esindaja vandeadv Kaljo Kuusmaa, Aleksandri 1-2 Tartu; kostja E.S. , kostja esindaja adv Ingmar Lääts, AB Siigur, Kõrgesaar & Partnerid, Küüni 7, 50050 Tartu.
esindajad
Kohtuistungi toimumise aeg
22. mai 2007.a
Protokollija
istungisekretär Tiia Lepp
Jätta rahuldamata A.K. hagi E.S. vastu 118 000 krooni väljamõistmiseks E.S. e menetluskulud jätta A.K. kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele on pooltel õigus esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebus 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Hageja nõue ja põhjendused Hageja müüs 08.04.2004 korteri X Tartus, mis oli hageja ja tema abikaasa ühisvara. Korteri müügihind oli 375 000 krooni. Sellest summast 360 000 krooni kandis korteri ostja hageja tütre, kostja E.S. e pangakontole. Hageja palvel kandis E. S nimetatud summast 62 000 krooni hageja poja arvele. Seega sai kostja (360 000:2-62 000) hagejale kuuluva ühisvara osa arvelt 118 000 krooni. Saadud raha paigutas kostja oma maja ehitusse Külitse külas Ülenurme vallas. Tegemist oli kingitusega. Vastavalt suulisele kokkuleppele pidi hageja saama enda ja oma abikaasa kasutusse toa kostjale kuuluvas elamus. Hageja sai majas elada ainult 5 kuud. 06.01.2005 tungis kostja abikaasa A. S
hagejale kallale, tekitades talle kehavigastusi. Hageja kartis rünnakute kordumist ning lahkus 7. jaanuaril 2005 kodust. Hageja on korduvalt nõudnud, et kostja tagastaks hagejalt saadud raha, kuid kostja on keeldunud. Hageja palus 118 000 krooni kostjalt välja mõista alusetu rikastumise sätete alusel. Kostja vastuväited hagile Kostja hagi ei tunnistanud. Hagiavaldusest ei ilmne, kas hageja arvates pole raha saamise aluseks olevat kohustust olemas, kas kohustust pole tekkinud või kas kohustus on hiljem ära langenud, mistõttu puudub selgus alusetu rikastumise esinemise alustest. Hagiavaldusest nähtub, et hageja ja kostja vahel oli kokkulepe raha andmise kohta kostjale ning raha paigutamise kohta, mistõttu pole tegemist alusetu rikastumise olukorraga. Hageja pidev alkoholijoobes olek ja ähvardused majas elavate isikute suhtes andis kostjale aluse mitte lubada hagejat tagasi elamusse. Varasem menetlus Tartu Maakohtu 13.10.2006 kohtuotsusega rahuldati hagi osaliselt ja mõisteti kostjalt hageja kasuks välja 90 000 krooni. Kohus tuvastas, et poolte vahel on lepinguline suhe: hageja andis raha maja ehituseks ning pidi kostjalt vastu saama kasutusse majaosa oma eluajaks. Hageja elas majas 5 kuud ning lahkus konflikti tõttu. Kohus asus seisukohale, et kostja on oma lepingulist kohustust rikkunud. Tartu Ringkonnakohtu 05.02.2007 otsusega tühistati maakohtu otsus ning asi saadeti uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Hagi täiendus Tulenevalt ringkonnakohtu otsuses antud juhistest esitas A. K 15.02.2007 kostjale avalduse kinkelepingust taganemise kohta. Kostja kingi saajana on näidanud üles jämedat tänamatust kinkija suhtes, keeldudes hagejat lubamast majja elama ning keeldudes ka raha tagastamisest. Hageja nõuab kinkelepingust taganemise tõttu lepingu alusel üleantud 118 000 krooni tagastamist. Nõue ei ole aegunud, sest kostja avaldas 27.09.2006 toimunud kohtuistungil, et ta ei kavatse lepingut täita ja ei luba hagejat majja elama. Kostja vaidleb hagi rahuldamisele jätkuvalt vastu, sest täitmata on kinkelepingust taganemise nii materiaalsed kui ka formaalsed eeldused. Hageja lahkus ise majast 06.01.2005 ja on korduvalt kohtuistungitel avaldanud, et lahkudes ei pidanud ta enam võimalikuks tagasi minna. Kostja võib olla lepingut rikkunud, kuid kõik lepingu rikkumised võivad olla vabandatavad. Antud juhul põhjustas lepingu mittetäitmise hageja, kes oma käitumisega tegi võimatuks ühes majas elamise, st kostja poolt lepingu täitmise. Kostja lahkus majast omal vabal tahtel ja sooviga mitte kunagi enam tagasi tulla. Kinkija võib kinkelepingust taganeda ühe aasta jooksul alates ajast, mil ta sai teada või pidi teada saama oma taganemise õiguse tekkimisest. Kohtu seisukoht ja põhjendused Kohus on seisukohal, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Pooled on ühel meelel selles, et juriidiliselt sõlmiti isa ja tütre vahel kinkeleping kingisaaja kohustusega tagada kinkijale elamisvõimalus ehitatavas elamus, milleks ühtlasi kulutati ka kingitud raha. Alates 07.01.2005 hageja, so kinkija enam majas ei elanud. Tldel 57-66 on algatatud ja kuriteokoosseisu puudumise tõttu lõpetatud kriminaalasja materjalid. Tl-l 61oleva tunnistuse kohaselt on E. S öelnud: „2005.a. märtsis helistas A minule ja küsis minult, kas tal on mingi võimalus meie juurde tagasi elama tulla. Selgitasin isale, et meile kõigile on parem kui ta tagasi ei tule.“ Asjaolu, et sellel ajal toimus selline vestlus isaga, on E. S kinnitanud ka kohtule. A. K on 22.05.2007 kohtuistungil väitnud, et „läksin poja juurde. Tüli seal ei tekkinud. Elasin seal paar kuud.
Sellel ajal helistas tütar mulle. See võis olla veebruaris. Küsisin, kas võin majja tagasi tulla. Tütar ütles, et juriidilist õigust mul selleks ei ole. See oli sellel aastal kui ma kodust ära läksin.“ Kohus loeb tuvastatuks, et hagejale oli selge võimatus elada kostjale kuuluvas majas hiljemalt märtsis 2005. Vaidlust ei ole ka selles, et hageja ei ole püüdnudki alates jaanuarist 2005 kuni hagi esitamiseni kohtusse kostja majja tagasi tulla. VÕS § 270 lg 1 kohaselt kinkija võib kinkelepingust taganeda ühe aasta jooksul alates ajast, mil ta sai teada või pidi teada saama oma taganemise õiguse tekkimisest. Eeltoodust tulenevalt on 15. veebruari 2007 avaldus kinkelepingust taganemise kohta tehtud ühe-aastase hilinemisega. Kinkelepingust taganemise avaldus oleks tulnud teha hiljemalt märtsis 2006.a. TsÜS § 87 kohaselt seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing on tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda. Kohus on seisukohal, et seaduses sätestatud 1-aastane tähtaeg on õiguskindluse tagamise huvides. Kingisaaja ei pea lõputult kahtlema selles, kas kinkija hakkab kingitut tagasi küsima või mitte. Kinkija, kes leiab, et kingitu tagasiküsimise alused on olemas, kuid ei esita lepingust taganemise avaldust ühe aasta jooksul sellest teadasaamisest, kaotab õiguse kinkelepingust taganemiseks. Kuivõrd hageja, tulenevalt VÕS § 270 lg 1 sõnastusest ei võinud pärast 1-aastase tähtaja möödumist enam kinkelepingust taganeda, siis formaalselt puudub kinkelepingust taganemise avaldus, sest see on tühine. Juba formaalse eelduse puudumise tõttu ei saa olla toimunud kinkelepingust taganemist, mistõttu kinkelepingust taganemise sisulisi, st materiaalseid eeldusi ei ole vajadust enam kontrollida. Siiski peab kohus vajalikuks märkida, et ka hageja on kogu aeg faktiliselt avaldanud tahet leping lõpetada. See väljendub eeskätt asjaolus, et hageja ei ole kunagi taotlenud uuesti elama asumist majja ning on ka kohtu(te)le korduvalt avaldanud, et sinna majja ta enam tagasi ei lähe. Kostjal ei olnud võimalik täita lepingut, kui hageja omal algatusel lahkus majast. Olukord poolt vahel oli tegelikult selge alates hiljemalt märtsist 2005. Sellest tulenevalt ei näe kohus mõjuvat põhjust, mis takistas hagejal esitada oma nõue tähtaegselt, so 1 aasta jooksul teadasaamisest, et tütar ei soovi isa enam oma majja lubada. Menetluskulud Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 ja 3 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. Kohus on seisukohal, et nii hagi rahuldamata jätmise tõttu tuleb jätta kostja kantud menetluskulud hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 ja 2 kohaselt menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.