Muud › Muud hagiasjad

soovis hageja jätta ehitise kostja omandisse ja saada kompensatsiooni 435 000 krooni. Ka sõiduauto Volkswagen Passat soovis hageja jätta kostja omandisse ja saada selle eest kompensatsiooni 20 000 krooni. 05.07.2006 esitatud hagiavalduse täpsustuses möönis hageja, et Harku vallas x külas asuv kinnistu on soetatud kostja lahusvarana, kuid seda saab PKS § 14 lg 2 alusel lugeda ühisvaraks, sest maja ehitust teostati hageja isikliku osavõtu ja hageja poolt teenitud vahendite arvel, mille tulemusel oluliselt suurenes kostja lahusvaraks oleva kinnisasja väärtus. Seejuures ei oma tähtsust, kelle vahendeid suuremal määral ehitusele kulutati, sest neid kulutusi igal juhul perekonna huvides. Abikaasade panuseid ei määratleta nende poolt kulutatud rahaliste vahenditega, sest arvestada tuleb ka nende töist panust perekonna heaks. Ehituseks kulutati perekonna ühiseid vahendeid. Abielu sõlmimise ajal 2003.a ei olnud ehitise seisund võrreldes ostmise ajaga 2002.a oluliselt muutnud. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu ja leidis, et Harku vallas x külas asuv kinnistu on tema lahusvara, sest see on omandatud enne abiellumist ning seda ei saa jagada. Kinnistul asuv ehitis on kinnisasja lahutamatu osa, mistõttu ei saa ka ehitist lugeda ühisvaraks. Hagejal võiks olla õigus nõuda kompensatsiooni, kuid mitte kinnisasja hinnast, vaid ehitusmaterjali soetamiseks tehtud kulutustest lähtuvalt. Selleks oleks vaja hagejal tõendada ehitusematerjalidele tehtud kulutusi, kuid seda ta teinud ei ole. 18.10.2006 esitatud vastuses kostja täpsustas, et hagejal on õigus osale ehitisest, kuid mitte maatükile koos ehitisega, sest maa kallines sõltumata kellegi panusest. Seega tuleb hinnata hageja panust ehitise maksumuse suurenemisse, mitte asja kui terviku suhtes. Kuna ehitustöid teostasid kostja ja tema isa, siis peaks hageja oma vastavaid kulutusi tõendama, mida ta teinud ei ole. Hageja tõlgendab PKS § 14 ebaõigesti. Kostja esitas maakohtule Põhja Politseiprefektuuri teatise, mille kohaselt ühisvaraks olev sõiduauto Volkswagen Passat varastati 23.09.2006. Menetluse edasine käik 22.11.2006 esitas hageja täiendavad tõendid: 1) 15.11.2006 Uus Maa Kinnisvara OÜ poolt teostatud eksperthinnang. Selle kohaselt suurenes abielu ajal ehitise (ainult hoone, ilma maata) väärtus 570 000 krooni võrra, millest hagejale kuuluks 285 000 krooni; 2) kostja isa poolt peetud ehitustööde päevik, millest nähtub, missugused tööd tehti enne abielu ja missugused abielu ajal; 3) palgatõend, millest nähtub, et hagejal oli pidev sissetulek abielu ja ehitustööde teostamise ajal; 4) pangaväljavõte, millest nähtub, et hageja andis osa sissetulekust kostjale. Hageja väitel oli tal ehitustööde teostamisel väga oluline osa. Tema ülesandeks oli poolte ühise lapse ja kodu eest hoolitsemine, söögi tegemine, raamatupidajana perele raha teenimine jne. Kõik selleks, et kostja saaks tegeleda ehitustöödega. Samuti aitas hageja ehitust planeerida, sinna hulka kuulus kostjaga ehituspoodides ja messidel käimine, ehitusmaterjali valimine jne. 31.01.2007 esitas kostja oma arvamuse hageja poolt 22.11.2006 esitatud tõendite kohta. Kostja palus maakohtul mitte arvestada hageja poolt esitatud eksperthinnangut, sest see on vastuolus eksperthinnangu esitamise nõuetega. Peale selle on see eksperthinnang vastuolus varem esitatud hinnanguga, mis seab kahtluse alla mõlemad dokumendid. Kostja arvates ei ole käsikirjas koostatud paberid ja neist tehtud tõlked dokumentaalseteks tõenditeks. Hageja poolt kostja arveldusarvele raha kandmine ei tõenda, et kostja kasutas seda raha ehituse jaoks. Kostja ei vaidlusta asjaolu, et neil oli hagejaga ühine majapidamine ning hageja kandis mõningaid summasid kostja arveldusarvele, kuid see ei olnud hageja panus kostja varasse. Kostja jäi seisukohale, et ühisvaraks võivad olla vaid kulutused ehitusele, mis moodustavad umbes 200 000 krooni. Sellest oleks hagejal õigus nõuda mitte rohkem kui 100 000 krooni juhul, kui ta tõendab, et selleks kasutati perekonna rahalisi vahendeid. Hagejal tuleks arvestada ka kostja vanematelt ehituse tarbeks saadud raha. Maakohtu otsus ja selle põhjendused

Maakohus jättis hagi rahuldamata. Esitatud tõenditest nähtuvalt puudub vara, mida saaks tunnistada poolte ühisvaraks. Harku vallas x külas oleva kinnistu näol oli tegemist kostja lahusvaraga ning hageja ei ole tõendanud ühisvara tekkimist. Ühisvara jagamiseks peavad pooled tõendama lahusvara väärtuse olulist suurenemist ning seda, et lahusvara väärtus suurenes abielu kestel kas abikaasade ühisvara või teise abikaasa lahusvara või abikaasade töise panuse tulemusel. Lahusvara väärtuse suurenemine muudel põhjustel ei anna alust tunnistada seda abikaasade ühisvaraks. Apellatsioonkaebuse põhjendused Hageja palub apellatsioonkaebuses tühistada Harju Maakohtu otsuse, kuna kohus rikkus protsessiõiguse norme ja kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme. Kohtuotsuses puudub motiveering ja otsustus ühisvara hulka kuuluva sõiduauto suhtes. Sellega rikkus maakohus TsMS § 438 lg-t 1, mille kohaselt on kohus kohustatud tegema otsuse kõigi esitatud nõuete kohta. Asjaolu, et see auto on kostja valdusest kadunud ca aasta pärast poolte abielu lahutamist, ei mõjuta hageja nõude lahendamist, kuivõrd abielu ühisvara jagatakse PKS § 18 lg 2 kohaselt abielusuhete lõppemise aja seisuga. Sel ajal jäi auto kogu väärtuses kostja omandisse ja valdusesse ning hageja pole selle arvelt hüvitist saanud. Maakohus jättis hagi hüvitise nõudes täielikult rahuldamata, kuigi kostja kirjalikest vastuväidetest ja kohtuistungil avaldatud seisukohtadest nähtus, et kostja on hagi osaliselt tunnistanud ja hüvitise maksmisega osaliselt nõustunud. Sellega rikkus maakohus TsMS § 436 lg-t 4, mille kohaselt ei või kohus hinnata esiletoodud asjaolu erinevalt mõlemast poolest. Maakohus oleks saanud määrata poolte ühisvara ja lahusvara suuruse kindlaks sõltumata poolte esitatud õiguslikest väidetest, mida kohus aga ei teinud, rikkudes sellega TsMS § 436 lg-id 6 ja 7. Apellant ei ole nõus kohtu seisukohaga, et hageja pole tõendanud kostjale kuuluva lahusvara väärtuse olulist suurenemist abielu ajal. Apellandi arvates on ta seda piisavalt tõendanud ning hoopis kohtuotsuse motiveeringus on lahusvara arvelt hüvitise saamise osas mitmeid vasturääkivusi ja puudusi. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja nõustus apellatsioonkaebusega osas, millega hageja taotles ühisvaraks oleva auto jagamist, kuna maakohus rikkus protsessinorme ning jättis selles seisukoha võtmata. Muus osas palus kostja jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud asja materjaliga, leidis, et kaevatav kohtuotsus tuleb materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu tühistada. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 3 saadab ringkonnakohus asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks, sest ei pea võimalikuks teha asjas uut otsust. PKS § 14 lg 1 kohaselt on abielu kestel omandatud vara abikaasade ühisvara; lg 2 kohaselt võib kohus abikaasade ühisvaraks osaliselt või täielikult tunnistada abikaasa lahusvara, mille väärtus on abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel oluliselt suurenenud. Pooled ei vaielnud selle üle, et vaidlusaluse vara - kinnistu - omandas kostja enne poolte abielu registreerimist, mis oli seetõttu PKS § 15 lg 1 tähenduses kostja lahusvaraks. Hageja nõue saada rahalist hüvitust tugines eelkõige asjaolule, et kostja lahusvara väärtus oli poolte abielu kestel nende ühise panuse tulemusel oluliselt suurenenud, mistõttu oli see muutunud ühisvaraks, mille kostja omandisse jäämisel on hagejal õigus saada kostjalt rahalist hüvitust. Hageja esitas kohtule tõendid, millest nähtus vaidlusaluse ehitise seisundi muutumine poolte abielu kestel. Kuigi kostja ei vaielnud vastu, et ehitustegevus talle kuuluval kinnistul jätkus poolte abielu registreerimise järel ning et abielusuhete lõppemisel oli

ehitise valmidus 55%, leidis kohus, et hageja ei ole tõendanud ühisvara tekkimist. Maakohus ei ole oma sellekohast järeldust põhjendanud, märkides vaid, et ühisvara tekkimise tuvastamiseks tuleks tõendada lahusvara väärtuse olulist suurenemist. Kui maakohus leidis, et hageja esitatud tõendid ei võimalda kindlaks määrata, milline oli abikaasade panus kostja lahusvara suurenemisse, oleks tulnud teha hagejale ettepanek esitada sellekohane tõend. Menetlusseadustikust tulenevalt võib kohus ka omal algatusel määrata ekspertiisi. TsMS 293 lg 1 kohaselt on kohtul õigus küsida eksperdi arvamust asjas tähtsate ja eriteadmisi nõudvate asjaolude selgitamiseks. Juhul, kui hageja esitatud eksperthinnangus (tl 18-27) sisaldus ka turusituatsiooni muutumisest tingitud vara väärtuse kasv, oleks tulnud kindlaks teha abikaasade panusest tulenev kostja lahusvara väärtuse muutmine. Abikaasa lahusvara tunnistamisel abikaasade ühisvaraks ei oma tähtsust asjaolu, kui palju teine abikaasa lahusvara väärtuse suurendamiseks vahendeid andis. PKS § 14 lg-st 2 ei tulene, et abikaasa lahusvara väärtus peab olema suurenenud teise abikaasa lahusvara arvel. Lahusvara väärtuse suurendamiseks kasutatud raha võib olla nii teise abikaasa lahusvara kui abikaasade ühisvara. Ühisvara on vastavalt PKS § 14 lg-le 1 abielu kestel abikaasade omandatud vara ja ühisvara tekkimisel ei oma tähtsust kummagi abikaasa panus. Seega ei ole vaja ühe abikaasa lahusvara tunnistamisel ühisvaraks tõendada teise abikaasa rahalist panust. Antud juhul on hageja tuginenud asjaolule, et elamuehituse jätkamiseks kasutati ühisvara, millele osaliselt ei vaielnud vastu ka kostja. Maakohus ei ole neile asjaoludele tähelepanu pööranud. Kostja valdusesse jäänud sõiduauto arvel hüvitise saamise nõude on maakohus jätnud üldse tähelepanuta. Eeltoodud põhjustel ei vasta kontrollitav kohtuotsus TsMS § 438 lg 1 nõuetele. Poolte kaebeõiguse tagamiseks ei saa teise astme kohus tuvastada asjaolusid ega hinnata tõendeid, mida esimese astme kohus tuvastanud ega hinnanud pole. Juba üksnes sel põhjusel tuleb tsiviilasi saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud jaotatakse asja uuel läbivaatamisel maakohtus.

Ü. Jänes

G. Kivinurm

M. Klaar

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.