Muud › Muud hagiasjad

Edasikaebamise kord Pool võib esitada Tartu Ringkonnakohtule otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates

otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.

HAGI ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE

OÜ W. esitas 30. juunil 2005 hagi OÜ L. vastu 500 000 krooni nõudes. Võlg oli väidetavalt tekkinud 01.06.2000 notariaalselt tõestatud laenu- ja käenduslepingu alusel ja nõue loovutatud senise võlausaldaja E.V. poolt 17. juunil 2005 OÜ-le W. . 20. juunil 2005 toimetati kostjani senise võlausaldaja teade nõude loovutamise kohta ja uue võlausaldaja pretensioon, kus paluti tasuda hiljemalt 29. juuniks 2005 põhivõlgnevuse katteks 500 000 krooni ning intressi ja viiviste katteks 500 000 krooni, kokku 1 000 000 krooni uue võlausaldaja arveldusarvele. Kostja ei ole võlga tasunud ei eelmisele ega praegusele võlausaldajale.

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja leidis oma 31. augusti 2005 vastuses, et nõude loovutamise leping 17. juunist 2005 ei ole kehtiv, nõude loovutanud isik ei ole võlausaldaja ja tal puudub nõue. 1. juuni 2000 lepingus on märgitud võlausaldaja E.S. isikukoodiga X, nõude loovutamise lepingus on loovutaja E.V. isikukoodiga 46301310338 – seega on tegemist kahe erineva isikuga ning E.S. ei ole hagejale laenulepingust tulenevat nõuet loovutanud. Lisaks ei ole nõude loovutamise leping kehtiv – sellel puuduvad osalenud isikute allkirjad. Hageja on esitanud AS Eesti Post kviitungi selle kohta, et tähtkiri on saadetud OÜ-lt W. OÜ-le L. Kostja sai tähtkirja, kuid eitab nõude loovutamise dokumendi olemasolu tähtkirja juures. Seega ei ole hageja tõendanud, et nõude loovutamine oleks toimunud. Kostja on seisukohal, et hagi on aegunud. Laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS redaktsiooni järgi oli nõude aegumistähtaeg kümme aastat, kuid kehtiva TsÜS järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. E.S. pole hagiavalduse esitamise hetkeks esitanud nõuet kostja vastu, samuti pole hageja tõendanud oma nõudeõiguse olemasolu. Seega on tegemist aegunud nõudega. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja OÜ W. hagis OÜ L. vastu aegumist. Kostja palus tühistada hagi tagamine ja jätta kõik kohtu ja asjaajamisega seotud kulud kostja kanda.

KOHTUISTUNG

Istungil osalesid OÜ W. esindajad E.V. ja Hannes Olle ning OÜ L. esindajad L.S. ja adv Marko Paabumets. Hageja esindaja E.V. väitis istungil, et ei andnud laenu sissetulekutest, vaid varudest, mis paiknesid pangaseifis või pangaarvel – E. V on pangakontod Eestis Hansapangas ja Ühispangas ning Rootsis SEB pangas, samuti pangaboksid Eestis ja Rootsis. E. V on tegelenud pikka aega ettevõtlusega, nii Eestis kui Rootsis. Samuti on ta saanud pärandina 1993. aastal sündinud abikaasalt teatud määral vara ja nõudeid. Kostja väitis istungil, et vaidlusaluse laenulepingu näol on tegemist näilise tehinguga. Mingit laenusuhet M.S. ja AS L. vahel ei eksisteeri, vaid eksisteeris leping AS X ja AS M. vahel (sõlmitud 05.01.1998). Lepinguid, mis sõlmiti hiljem, sundisid sõlmima E.V. ja I.V, et nõuda sisse AS X ja

AS M. vahelise lepingu alusel antud laenu. Vaidlusalune leping on rahatu – laenu selle lepingu järgi antud ei ole. Mõistlik inimene ei annaks laenulepingu alusel raha üle sularahas autos. Samuti oleks ebamõistlik, et äriühing võtaks laenu nii, et ta seda raamatupidamises ei kajastaks, kuid audiitorfirma Rimess on kinnitanud, et OÜ L. raamatupidamises on kajastatud üksnes AS X laen AS-ile M. . Kostja on seisukohal, et ka nõude loovutamise leping on tühine põhjusel, et see on näilik. Nõude loovutamine ja varalise nõude omandamine ei ole kajastatud OÜ W. majandusaasta aruandes.

KOHTU PÕHJENDUSED

OÜ W. nõuab OÜ-lt L. 1. juunil 2000 sõlmitud laenulepingu alusel üle antud 500 000 krooni tagastamist koos intressi ja viivisega. Asjas on 20. novembril 2006 tehtud vaheotsuse aegumise kohta, milles kohus leidis, et hagi ei ole aegunud, ning jättis vastuhagi aegumise tõttu rahuldamata. Vaheotsus kaevati edasi ringkonnakohtusse, kes jättis OÜ L. vastuhagis aegumise rahatuse alusel kohaldamata ja muus osas maakohtu otsuse muutmata. Riigikohus ei võtnud kassatsioonkaebust menetlusse. Vaheotsus on seega 17.05.2007 jõustunud ja jõustunud kohtuotsusega tuvastatud asjaolusid kohus käesolevas otsuses uuesti ei käsitle. Laenuleping on sõlmitud 2000. aastal ja lepingujärgne laenusumma tagasimaksetähtaeg oli 2001. aastal. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 11 alusel kohaldatakse võlasuhtele, mis on tekkinud enne

E. M. V väitel ei olnud tal kontosid üksnes Hansapangas, vaid tal oli raha veel mitmetel pangakontodel nii Eestis kui Rootsis, samuti pangaboksides. Et kostja on soovinud tõenditena esitada üksnes Hansapanga kontode väljavõtteid, ei ole ta tõendanud, et E. M. V puudus laenamiseks raha. Asjaolu, et isik ei ole esitanud Eestis tuludeklaratsioone või et isikul puudub vajalik rahasumma ühes pangas paiknevatel kontodel, ei ole piisav selle tõendamiseks, kui tal võis olla sissetulekuid Rootsis või hoiuseid muudes pankades. Kostja on veel leidnud, et lepingu rahatust võiks tõendada asjaolu, et laenusuhet ei ole kajastatud OÜ L. raamatupidamises. Kohus on seisukohal, et asjaolu, et võlgnik võlga oma raamatupidamises ei kajasta, ei tõenda, et võlg puudub. Vastasel korral jõutaks absurdsesse olukorda, kus võlgnikul piisaks võlakohustusest vabanemiseks sellest, kui ta jätaks võla raamatupidamises kajastamata. Muid tõendeid lepingu rahatuse kohta ei ole kostja esitanud. Eeltoodust lähtudes on kohus seisukohal, et laenulepingu rahatus ei ole tõendatud ja seega on leping kehtiv. Kostja on seisukohal, et hagejal ei ole õigust vaidlusalust nõuet esitada, sest tema ei ole võlausaldaja – nõude loovutamine ei ole kostja arvates kehtiv. Kohus on juba vaheotsuses tuvastanud, et kostja kui võlgnik ei saa vaidlustada nõude loovutamise lepingu kehtivust. Nõude loovutamine on VÕS § 170 alusel tema suhtes toimunud – sama on kinnitanud ka ringkonnakohus. Arvestades ülaltoodut rahuldab kohus põhinõude ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja 500 000 krooni. Lisaks põhinõudele nõuab hageja kostjalt ka tasumata intressi summas 113 841,20 krooni. Lepingujärgne intressi suurus on 33,6 % aastas. On tõsi, et TsK § 182 kohaselt ei ole protsentide võtmine rahaliste ja muude kohustiste järgi lubatud, välja arvatud krediidiasutuste operatsioonid, kohustised väliskaubanduses ja teised seadusega ettenähtud juhud. TsK § 274 sätestab lisaks, et protsentide võtmine rahalise laenu puhul on lubatud ainult seadusandlusega kindlaksmääratud juhtudel, samuti ühiskondlike vastastikuse abistamise kassade ja linnade pandimajade laenuoperatsioonide järgi. Samas on Riigikohus korduvalt väljendanud seisukohta, et kuivõrd PS § 32 lg 2 kohaselt on igaühel õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada ning PS § 11 alusel saab õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega, kusjuures piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust, siis ei ole põhiseadusega kooskõlas rakendada piiranguid laenulepingu järgi intressi võtmisel TsK § 274 alusel ja kitsendada sellega mõne subjekti õigusi teistega võrreldes (vt nt Riigikohtu lahend tsiviilasjas 3-2-1-116-97). Seega ei ole intressikokkulepe lepingus seadusevastane. Intressi tuli lepingu alusel maksta perioodi eest 01.06.2000—05.01.2001. Nagu nähtub hagihinna suurendamise avaldusest (II kd tl 82—84), on hageja ekslikult arvutanud intressi ühe kuu võrra pikemalt perioodilt. Kohus eeldab, et tegemist on arvutusveaga, kuna mingit põhjendust esitatud ei ole. Kostja intressinõudele vastu vaielnud ei ole. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjalt 7 * 14 000 + 4 * 460,27 = 99 841,10 krooni.

hageja

kasuks

välja

intressi

summas

Hageja nõuab kostjalt ka viivist 0,5 % päevas tähtaegselt tasumata summalt iga viivituses oldud kalendripäeva eest. TsK § 191 lg 1 järgi loetakse leppetrahviks (trahviks, viiviseks) seaduse või lepinguga kindlaksmääratud rahasumma, mille võlgnik on kohustatud tasuma kreeditorile kohustise mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmise, eriti täitmisega viivitamise korral. Viivitus algas 05.01.2001 ja kostja arvutas viivist kuni 30. märtsini 2006. Viivisesumma päevas on 0,5 % * (500 000 + 99 841,10) = 2 999,21 krooni ja perioodi 05.01.2001—30.03.2006

(1 910 päeva) jooksul kogunes viivisesummaks 5 728 482,51 krooni. Hageja on vähendanud viivisesummat tasumata summani, s.o 500 000 + 99 841,10 = 599 841,10 kroonini. Kostja ei ole viivise nõudele vastu vaielnud. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise summas 599 841,10 krooni. Kokku mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 500 000 + 99 841,10 + 599 841,10 = 1 199 682,20 krooni.

KOHTUKULUDE JAOTUS

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) (kuni 01.01.2006.a kehtinud redaktsioon) § 60 lg 1 kohaselt mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Sama seadustiku § 46 sätestab kohtukuludena riigilõivu, asja läbivaatamiskulud ja kassatsioonikautsjoni. § 52 p 4 ja p 7 järgi on asja läbivaatamiskulud muuhulgas õigusabikulud. Pooled kohtule taotlust vajalike ja põhjendatud kohtukulude väljamõistmiseks esitanud ei ole. Hageja on palunud hagiavalduses kostjalt välja mõista hageja kantud kohtukulud, s.h. tasutud riigilõiv. Hageja on tasunud hagi esitamisel 18.07.2005.a. riigilõivu summas 26 000 krooni (I kd tl 5), mis tuleb välja mõista kostjalt hageja kasuks. Kohtul tuleb lahendada ka Tartu Ringkonnakohtu poolt 05.märtsil 2007.a. kohtuotsuses p 7 märgitud apellatsioonkaebuselt tasutava riigilõivu väljamõistmine. Ringkonnakohus märgib, et vaidlustatud maakohtu otsusega jäeti hagi osas aegumine kohaldamata ning vastuhagi jäeti rahuldamata aegumise tõttu. Seega oli maakohtu otsus hagi suhtes aegumise kohaldamata jätmise kohta vaheotsuse tähendusega ning vastuhagi rahuldamata jätmise kohta lõppotsuse tähendusega. Apellant vaidlustas maakohtu otsuse nii hagi kui vastuhagi osas. Ringkonnakohus leiab, et vaheotsuse puhul ei ole tegemist lõppotsusega ning selle vaidlustamisel tuleb tasuda riigilõivu kui mittevaralise nõude vaidlustamisel. TsMS § 132 lg 1 kohaselt on mittevaralise nõude vaidlustamisel riigilõivu suuruseks 1000 krooni, mille on apellant kaebuse esitamisel tasunud. Vastuhagi rahuldamata jätmise vaidlustamisel tulnuks apellandil TsMS § 124 lg 1 kohaselt tasuda riigilõivu 22 750 krooni . TsMS § 137 lg 2 kohaselt kui pool on edasi kaevanud otsuse nii hagi kui vastuhagi osas, liidetakse kaevatava otsusega lahendatud hagi hind ja vastuhagi hind kaebuse esitamisel, kui haginõuded teineteist ei välista. Kui haginõuded teineteist välistavad, lähtutakse suurema hinnaga hagist. Käesolevas asjas välistavad haginõuded teineteist ning lähtuda tuleb suurema hinnaga hagist. Seega tuleb lähtuda hagis esitatud põhivõla nõudest 500000 krooni, millelt on riigilõiv 22 750 krooni. Kuna apellant on tasunud riigilõivu 1000 krooni, siis on käesolevas apellatsiooniasjas tasumata riigilõivu suuruseks 21 750 krooni. Kuna antud asjas jätkatakse menetlust maakohtus, siis otsustab maakohus asja sisulise läbivaatamise käigus, kummalt poolt tuleb riigilõiv summas 21 750 krooni välja mõista. Vastavalt TsMS §-le 179 lg 1 võib tasumata või vähem tasutud riigilõivu ja muude menetluskulude,

mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, riigile tasumist nõuda kohtumääruse alusel ka tagantjärele. Kohus on seisukohal, et tasumata riigilõiv tuleb välja mõista kostjalt OÜ’lt L.

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.