Muud › Muud hagiasjad

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

MAAKOHTU LAHEND

Kostja on seisukohal, et hagejal ei ole õigust vaidlusalust nõuet esitada, sest tema ei ole võlausaldaja – nõude loovutamine ei ole kostja arvates kehtiv. Kohus on juba vaheotsuses tuvastanud, et kostja kui võlgnik ei saa vaidlustada nõude loovutamise lepingu kehtivust. Nõude loovutamine on VÕS § 170 alusel tema suhtes toimunud – sama on kinnitanud ka ringkonnakohus. Arvestades ülaltoodut, rahuldas kohus põhinõude ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 500 000 krooni. Lisaks põhinõudele on hageja nõudnud kostjalt ka tasumata intressi summas 113 841.20 krooni. Lepingujärgne intressi suurus on 33,6 % aastas. TsK § 182 kohaselt ei ole protsentide võtmine rahaliste ja muude kohustiste järgi lubatud, välja arvatud krediidiasutuste operatsioonid, kohustised väliskaubanduses ja teised seadusega ettenähtud juhud. TsK § 274 sätestab lisaks, et protsentide võtmine rahalise laenu puhul on lubatud ainult seadusandlusega kindlaksmääratud juhtudel, samuti ühiskondlike vastastikuse abistamise kassade ja linnade pandimajade laenuoperatsioonide järgi. Samas on Riigikohus korduvalt väljendanud seisukohta, et kuivõrd põhiseaduse (edaspidi PS) § 32 lg 2 kohaselt on igaühel õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada ning PS § 11 alusel saab õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega, kusjuures piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust, siis ei ole põhiseadusega kooskõlas rakendada piiranguid laenulepingu järgi intressi võtmisel TsK § 274 alusel ja kitsendada sellega mõne subjekti õigusi teistega võrreldes ( Riigikohtu lahend nr 3-2-1-116-97). Seega ei ole intressikokkulepe lepingus seadusevastane. Intressi tuli lepingu alusel maksta perioodi eest 01.06.2000-05.01.2001. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja intressi summas 7 * 14 000 + 4 * 460.27 = 99 841.10 krooni. Hageja nõudis kostjalt ka viivist 0,5 % päevas tähtaegselt tasumata summalt iga viivituses oldud kalendripäeva eest. TsK § 191 lg 1 järgi loetakse leppetrahviks (trahviks, viiviseks) seaduse või lepinguga kindlaksmääratud rahasumma, mille võlgnik on kohustatud tasuma kreeditorile kohustise mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmise, eriti täitmisega viivitamise korral. Viivitus algas 05.01.2001 ja kostja arvutas viivist kuni 30. märtsini 2006. Viivisesumma päevas on 0,5 % * (500 000 + 99 841.10) = 2 999.21 krooni ja perioodi 05.01.2001—30.03.2006 (1 910 päeva) jooksul kogunes viivisesummaks 5 728 482.51 krooni. Hageja on vähendanud viivisesummat tasumata summani, s.o 500 000 + 99 841.10 = 599 841.10 kroonini. Kostja ei ole viivise nõudele vastu vaielnud. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise summas 599 841.10 krooni. Kokku mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja 500 000 + 99 841.10 + 599 841.10 = 1 199 682.20 krooni.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

2) on vääralt tuginetud hageja seadusliku esindaja E. M. Wikkeni paljasõnalistele ütlustele raha olemasolu tõendamiseks. Hageja ei ole tõendanud E. M. Wikkenil raha olemasolu raha laenamiseks vastavalt laenulepingule 01.06.2000. Kostja on esitanud tõendid selle kohta, et hagejal puudus raha laenamiseks. Raha puudumist tõendavad nii Maksu- ja Tolliameti poolt edastatud tõendid kui ka Hansapanga poolt esitatud tõendid, millega kohus sisuliselt nõustub ja möönab, et need tõendid tõendavad hagejal raha puudumist laenulepingu sõlmimise ajal. Kostjale ei ole teada muid krediidiasutusi, mida E. M. Wikken kasutas. Hageja ei ole esitanud kohtule oma vastuväidete tõendamiseks ühtegi tõendit. E. M. Wikkeni vastuväiteid temal raha olemasolu kohta saab käsitelda kui hageja vastuväidet kostja väitele, mis ei vasta TsMS §-s 230 lg 1 sätestatule. Hageja ei ole tõendanud oma vastuväiteid; 3) on ebaõige seisukoht, et asjaolu, et võlgnik oma võlga raamatupidamises ei kajasta, ei tõenda, et võlg puudub. Kohus ei ole juhindunud sellist hinnangut andes antud tsiviilasjas esitatud kõikidest tõenditest ja asjaoludest ning hinnanud neid kogumis. Kostja on esitanud audiitorbüroo tõendi selle kohta, et võlg 500 000 krooni laenu- ja käenduslepingu järgi ei ole kajastatud OÜ Lipland raamatupidamises; 4) on jäetud otsuse põhjendavas osas täielikult nimetamata ja analüüsimata tõendid, mis puudutavad laenulepingu rahatust ja selle näilikkust kostja poolt esitatud asjaoludel. Kohus on jätnud hindamata Westwater Systems Ltd (AS Westwater Systems) ja AS Meracus vahel sõlmitud laenulepingud 05.01.1998, 06.01.1999, 03.02.2000 ja nende puutumuse ja seosed 01.06.2000 laenulepinguga. Nimetatud lepingutes on juhatuse liikmeks olnud E. M. Wikken (endine Saarm). Ka on hindamata OÜ Wikkender 2006. a majandusaasta aruanne, kust nähtub, et OÜ Wikkender raamatupidamises ei ole kajastatud OÜ Lipland vastu nõude omandamine E. M. Wikkenilt; 5) on väär seisukoht, et põhinõue kuulub rahuldamisele summas 500 000 krooni, lisaks sellele ka intressid ja viivised kokku 1 199 682.20 krooni. Kuivõrd kostja ei nõustu põhinõudega ning loeb laenulepingut rahatuks, ei nõustu ta ka ei intresside ega ka viivistega, mis võivad küll olla matemaatiliselt õigesti arvestatud, kuid iseenesest kostjale põhjendamatult koormavad ning ebamõistlikud nende rahuldamisel kohtu poolt. Kohus oleks võinud, arvestades kostja mittenõustumist nõudega, hinnata kõrvalnõuete suurust ning vähendada kõrvalnõudeid mõistliku tasemeni.

tagasi varasemate laenulepingute alusel saadud 1 330 314.30 krooni. Seetõttu on kummaline apellandi kahtlus, et M. E. Wikken ei olnud võimeline veidi hiljem uuesti apellandile laenama 500 000 krooni; 3) ei vasta tegelikkusele väide, et kohtul ei olnud ühtegi tõendit selle kohta, et M. E. Wikkenil oli laenamiseks vajalik rahasumma olemas. Apellandi enda poolt väljanõutud M. E. Wikkeni AS Hansapank arveldusarvete väljavõtted tõendavad, et M. E. Wikkeni poolt on ühel arveldusarvel hoiustatud 7085.82 USA dollarit, ühel arveldusarvel 228 133.2 Saksa marka, kolmandal arveldusarvel veel 121 696.42 Saksa marka. Seega apellandi enda poolt maakohtule esitatud tõendid näitavad, et M. E. Wikkenil oli piisavalt vara, et hoida rohkem kui kolme miljoni krooni väärtuses valuutat hoiusena; 4) on ebaõige väide, nagu oleks maakohus põhjendamatult jätnud hindamata ning analüüsimata kostja esitatud OÜ Wikkender 2006.a majandusaasta aruande, milles ei nähtu OÜ Lipland vastu esitatud nõude omandamist M. E. Wikkenilt. Samuti on maakohus selgitanud, et asjaolu, et võlgnik võlga raamatupidamises ei kajasta, ei tõenda, et võlg puudub; 5) on asjakohatud seisukohad, nagu pidanuks vähendama 01.06.2000 laenulepingust tulenevat intressi ja viivisenõuet, kuna OÜ Lipland ei nõustu põhinõudega. OÜ Lipland ei ole põhinõude suurusele vastu vaielnud. OÜ Lipland on esitanud nõudele rahatuse vastuväite, mis ei leidnud tõendamist ning seega puuduvad alused intresside ja viiviste ümberarvutamiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et ükski selles esitatud väide ei anna põhjust vaidlustatud maakohtu otsuse, millega mõisteti apellandilt välja põhivõlgnevus 500 000 krooni ja intressid 99 841.10 krooni, tühistamiseks. Maakohus on käsitlenud kõiki poolte esitatud asjaolusid ja tõendeid, kohaldanud õigesti materiaal- ja menetlusõiguse sätteid ning põhjendatult rahuldanud hageja nõude. Puuduvad alused apellandi poolt viidatud TsMS § 657 lg 1 p 3 kohaldamiseks. Maakohus on õigesti leidnud, et E. M. Wikkenil olid olemas rahalised vahendid 500 000 krooni laenamiseks ning kostja vastuväide laenulepingu rahatuse kohta ei ole põhjendatud. Vaidlusaluse notariaalselt tõestatud laenu- ja käenduslepingu p 1.2 järgi käesoleva lepingu sõlmimisel avaldavad ja kinnitavad pooled, et kreeditor on lepingu esemeks oleva laenusumma (raha) deebitorile üle andnud ja deebitor on raha kätte saanud, selle summa lepingule vastavust ning rahatähtede ehtsust kontrollinud ning pooltel puuduvad selles osas pretensioonid teineteise suhtes. Sama lepingu p 12.6 kohaselt on käesoleva lepingu tekst lepingupooltele enne allakirjutamist notari poolt suuliselt tõlgitud eesti keelest vene keelde, vastab lepingupoolte tahtele ning on alla kirjutatud notari juuresolekul. Apellant ei ole oma vastuväidetes selgitanud, millistel asjaoludel ta lepingule notari juuresolekul alla kirjutas, kui väidetavalt ei vastanud see tema tahtele ja tegelikult ta hagejalt raha ei saanud. Ainuüksi nimetatud asjaolud annavad põhjuse kahelda apellandi vastuväidete tõepärasuses laenulepingu rahatuse kohta. AS Hansapank konto väljavõtted (II kd, t.l 44-46) tõendavad, et hageja erinevatel arvetel oli 31.05.2000 seisuga hoiustatud 7085.82 USA dollarit, 228 133.20 Saksa marka ning 121 696.42 Saksa marka. Apellant on vastuhagis (I kd, t.l 89) kinnitanud, et vahetult enne ja pärast vaidlusaluse lepingu sõlmimist on ta maksnud hagejale tagasi varasemate laenulepingute alusel saadu katteks kokku 1 330 314.30 krooni. E. M. Wikken on lisaks eelnevale maakohtus kinnitanud, et enne 1999. a ta elas ja töötas Rootsi Kuningriigis ning deklareeris oma tulud koos abikaasaga Rootsi Kuningriigis, samuti on tal raha veel mitmetel pangakontodel peale Hansapanga. Eelmärgitud tõendite kogum kinnitab, et hagejal olid olemas rahalised vahendid kostjale 500 000 krooni raha laenamiseks 01.06.2000 lepingu alusel ning maakohus on põhjendatult jätnud arvestamata apellandi vastuväited laenulepingu rahatuse kohta. Samuti nähtub eelmärgitud tõenditest, et maakohtu poolt tuvastatud asjaolu – hagejal rahaliste vahendite olemasolu apellandile 500 000 krooni laenamiseks – ei põhine ainult E. M. Wikkeni kinnitusel ning maakohus ei ole rikkunud TsMS §-s 230 lg 1 sätestatud põhimõtet. Maakohus on põhjendatult leidnud, et apellandi poolt 500 000 kroonise võla oma raamatupidamises kajastamata jätmine ei tõenda seda, et vaidlustatud lepingu alusel ei ole apellant raha saanud. Hagejale ei saa ette heita apellandi poolt raamatupidamisseaduse nõuete mittejärgimist ning apellandi väide tõendite maakohtu poolt ebaõigest hindamisest ei ole põhjendatud. Apellant on küll märkinud, et maakohus ei ole antud seisukohale jõudes hinnanud kõiki tõendeid, samas ei ole apellant viidanud ühelegi tõendile, millele maakohus oleks jätnud hinnangu andmata ja milline kinnitaks tema väidet. Tõendamata on apellandi väited vaidlusaluse laenulepingu ja nõude loovutamise lepingu näilikkuse kohta. Kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS §-st 69 lg 1 järeldub, et näiliku lepingu puhul puudub pooltel tahe tehingu õiguslikku tagajärge kaasa tuua ning nende sooviks on jätta tagajärjest vaid mulje.

Apellant ei ole tõendanud, et vaidlusalune laenulepingu oleks olnud rahatu ning seetõttu puudub tal kohustus laenusumma tagastada. Seega tõi laenulepingu sõlmimine kaasa õiguslikud tagajärjed ning on asjakohatu rääkida selle näilikkusest. Pooltevaheliste laenulepinguliste suhete olemasolu vaadeldaval perioodil ei tõenda seda, et vaidlusalune laenuleping sõlmiti varasema lepingu alusel antud laenu tagasisaamiseks. Tartu Maakohtu 20.11.2006 jõustunud otsusega on tuvastatud, et nõude loovutamine E. M. Wikkenilt OÜ-le Wikkender on toimunud ja see on kehtiv ning hagejal on selle alusel nõudeõigus apellandi vastu. Seetõttu ei ole samale loovutamislepingule vastuväidete esitamine käesoleval hetkel apellandi poolt korrektne. Samas ei ole apellant esitanud ühtegi uut tõendit, milline kinnitaks nõude loovutamise näilikkust. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega põhivõlgnevuse osas jäävad apellandi apellatsiooniastmes kantud menetluskulud tema kanda. Vastustaja taotles apellandilt seoses apellatsioonkaebusele vastamisega ja ringkonnakohtu istungil osalemisega õigusabikulude 16 145 krooni väljamõistmist. Ringkonnakohus leiab, et vastustaja põhjendatud ja vajalikud õigusabikulud apellatsioonimenetluses on 8000 krooni ning see tuleb apellandilt välja mõista.

Andra Pärsimägi

Egon Konsand

Üllar Roostoja

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.