2-07-4149
Kohus
Harju Maakohus
Kohtunik
Maimu Laumets
Kohtuistungisekretär
Kristi Rekand
Otsuse tegemise aeg ja koht
05.12.2007. a Tallinn Tartu mnt 85
Tsiviilasja number
2-07-4149
Tsiviilasi
xxx hagi xxx ja xxx vastu aruande nõudmiseks ja alusetult saadud summade tagstamiseks
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja xxx (isikukood xxx, elukoht xxx) esindaja vandeadvokaat Ivo Mahhov (Välisõigusabi AB, Müürivahe 41 Tallinn 10140); Kostjad xxx (isikukood 4xxx, elukoht xxx) ja xxx (isikukood xxx, elukoht xxx), kostjate esindaja Jürgen Valter ( isikukood xxx, xxx)
Kohtuistungi toimumise aeg
15.11.2007. a
Jätta hagi rahuldamata. Kohtukulude jaotus Jätta xxx ja xxx poolt kantud menetluskulud xxx kanda. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus koos nimekirja ja kulusid tõendavate dokumentidega on õigus esitada kohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele on õigus edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Esitatud appellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitamisel ei taotleta selle lahendamist istungil. Mittevaieldavad asjaolud
25.04.2006.a suri xxx (isikukood xxx, edaspidi nimetatud pärandaja), kelle pärijaks oli hageja (t lk 6). Hageja nõue ja põhjendused Hageja esitas kohtule hagi, milles palus kohustada kostja xxx esitama aruanne ja mõista kostjalt välja alusetult saadud 210 000 krooni, intressid ja viivised. Menetluse käigus, 26.07.2007.a, hageja muutis hagi ja palus kostja xxx välja mõista 160 000 krooni, kostjatelt xxx ja xxx solidaarselt välja mõista 50000 krooni ja väljamõistatavatelt summadest viivitusintress 7% ning kohtukulud vastavalt nõuetele. Hagiavalduse ja lisade kohaselt oli kostja xxx võtnud vahetult enne pärandaja surma viimase arveldusarvelt pangakaarti kasutades välja 210 000 krooni. Hageja kui pärija palus tagastada nimetatu summa pärandvara hulka, millest xxx keeldus põhjendusega, et pärandaja kinkis enne surma nimetatud summa talle ja xxx. Hageja leidis, et raha on arvelt välja võetud seadusliku ja lepingulise aluseta- et puudusid nii käsutusõigus raha välja võtmiseks kui ka kinkeleping. Seega on kostjad saanud raha alusetult ja peavad selle tagastama. 26.07.2007.a täpsustatud hagis märkis hageja, et vaidlust summade saamises poolte vahel ei ole, sest kostjad on summade saamise omaks võtnud, mistõttu see asjaolu ei vaja tõendamist. Hageja leidis, et kinkeleping ei ole tõendatud- lepingut ei sõlmitud kirjalikult ja tõendamata on selle reaalne teoks saamine, mis on suulise kinkelepingu kehtimise tingimuseks. Samuti ei ole kostjad suutnud tõendada, millal väidetavad lepingud sõlmiti. Vorminõuet järgimata sõlmitud tehing on tühine. Hageja leidis, et pärandaja ei saanud anda oma pangakaarti kasutamiseks edasi kostja xxx, sest sellise edasiandmise õigus tal puudus vastavalt pärandaja ja AS Hansapank vahelisele kaardi kasutamise lepingule. Seetõttu oli volitus raha välja võtmiseks tühine TsÜS § 77 lg 2 alusel. Hageja oli seisukohal, et selline käitumine ei olnud pärandajale omane, kes seaduskuuleka inimesena oleks vormistanud lepingud nõuetekohaselt- pärandaja juures käis 19.04.2006.a notar vormistamas volikirja ja notarile pärandaja ei avaldanud, et sooviks teha ka kinkelepingut. Seda ei avaldanud pärandaja ka hagejale, kellega tal olid väga usalduslikud suhted ja kellega ta kõiki tehinguid alati arutas. Samuti oli pärandaja hagejale kinnitanud, et arvetel olevad rahad pärib hageja. Viivisintressi nõude esitas hageja alates 25.04.2006.a, sest leidis, et nimetatud kuupäeval muutusid alusetult saadud summad sissenõutavaks. Hageja palus välja mõista viivise 7% võlgnetavalt summalt kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Kostjate vastuväited Kostjad vaidlesid hagile vastu ja leidsid, et on saanud summad lepingute alusel, mistõttu hagi on alusetu. Kostjate selgituste kohaselt andis pärandaja oma pangakaardi raha väljavõtmise korraldusega xxx ning palus tal välja võetud rahast anda 50 000 krooni xxx, kes oli pärandaja õde, ja 160 000 krooni jätta endale. Volituse andmine xxx oli tingitud asjaolust, et pärandaja oli voodihaige. xxx täitis nimetatud korralduse ja andis ka 50 000 krooni üle xxx, kes kinnitas raha saamist 25.04.2006.a. Kostjad leidsid, et lepingud on tõendatud ja nendest tulenevad kohustused täidetud. Täidetud kinkeleping loetakse vastavalt VÕS § 261 lg 2 kehtivaks ka siis, kui see ei olnud sõlmitud kirjalikus vormis. Käsundusleping võis olla sõlmitud ka suulises vormis. Kostjad leidsid, et pangakaardi andmine pärandaja poolt xxx raha välja võtmiseks on pärandaja ja panga vaheline õigussuhe ja selle võimalik rikkumine ning vastuväited sellele tehingule tuleks tal esitada kaardi kasutamise lepingu teisele poolele s.o pangale. Kuna aga panga ja kaardi kasutaja vahelist lepingut eeldatavalt rikkus pärandaja, kes on hageja õiguseellaseks, tähendaks sellise pretensiooni esitamine sisuliselt pretensiooni esitamist iseenda vastu. Lisaks sellele ei mõjuta pangaga sõlmitud lepingu rikkumine pärandaja poolt pärandaja ja xxx vahelise käsunduslepingu kehtivust.
Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ja uurinud ja hinnanud asjas kogutud tõendeid kogumis, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Hageja nõude kohaselt ei ole olemas kostjate poolt väidetud käsunduslepingut ja kinkelepinguid ja kostjatelt tuleb välja mõista alusetult omandatud summad. VÕS § 1028 lg 1 sätestab, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 230 lg 1 kohaselt peab hagimenetluses kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Hageja ei ole esitanud kindlaid tõendeid selle kohta, et lepinguid ei olnud. Kuna tegemist on negatiivse asjaoluga, on käesolevas asjas tõendamiskoormis jagunenud vastupidiselt tavapärasele- hageja on esitanud nõude negatiivsest asjaolust lähtudes, mistõttu on kostjatel kohustus tõendada asjaolu olemasolu/esinemist. Hagejal on seejärel võimalus kostja poolt esitatu ümber lükata. Pooled ei vaidle selle üle, et perioodil 12.04.-24.04.2006.a võeti xxx arveldusarvelt pangakaardi vahendusel välja 210 000 krooni (t lk 7). Poolte vahel ei ole ka vaidlust selles, et raha võttis arvelt välja kostja xxx. Pooled vaidlevad selle üle, kas xxx oli nimetatud summade käsutusõigus nii nende välja võtmiseks pangast kui ka hiljem väidetaval üle andmisel xxx ja jätmisel endale. Kostjate väidete kohaselt oli xxx ja kostjate vahel sõlmitud järgmised lepingud:
heita asjaolu, et ta sattus pealt kuulama pärandaja vestlust oma lähedaste isikutega. Kohus leiab, et Lauri Matzeni tunnistust tuleb asja lahendamisel arvestada. Nagu eelpool märgitud, ei vaidle pooled selle üle, et xxx võttis pärandaja arveldusarvelt pangakaarti kasutades perioodil 12.04.-24.04.2006.a välja kokku 210 000 krooni (t lk 7). Raha üleandmist kinnitasid kostjad, kes on kingisaajateks, kogu menetluse vältel- kostja xxx kirjalik selgitus (t lk 29). xxx on saanud raha kätte juba automaadist välja võttes ja enda suhtes oli ta käsundi täies mahus täitnud koheselt. Ka hageja ise on 26.07.2007.a hagi täpsustuses märkinud, et vaidlust summade saamises poolte vahel ei ole, sest kostjad on summade saamise omaks võtnud, mistõttu see asjaolu ei vaja tõendamist. Hiljem hakkas hageja aga väitma, et on vaieldav, kas kostjad raha ikkagi kätte said ja soovisid kostjate üle kuulamist. Kohtuistungil vaidles hageja aga vastu kostja esindaja soovile kostja xxx ülekuulamiseks. Kohus leiab, et hageja enda käitumine on vaieldav ja isegi pahatahtlikkinnitades algul, et aktsepteeritakse kostjate omaksvõttu, asunud sellele hiljem vastu vaidlema ja siis takistanud kostjal tõendi esitamist. Hageja kohtukõnes esitatud viidet TsMS § 270 lg 1 ei saa kohus aga kohaldada, kuna viimasel istungil soovis kostja esindaja kostja ülekuulamist, kuid hageja ise oli selle vastu ja kohtul ei olnud tulenevalt TsMS § 268 õigust taotlust rahuldada. Seega ei saa kohus lugeda tõendatuks hageja poolt väidetud asjaolu, et raha xxx poolt üle ei antud. Kohtu seisukohta ei muuda ka hageja viited sellele, et raha üleandmine ei saanud toimuda nii nagu xxx kirjaliku selgituses väidab- s.o 25.04.2006.a, kuna see oli pärandaja surmapäeva ja xxx selle päeva hommikul pärandaja elukohas ei käinud. Kohus juhib hageja tähelepanu VÕS § 632 lg 1, mille kohaselt üldjuhul käsund ei lõpe käsundiandja surmaga. Seega võis xxx raha üle anda ka samal päeval pärast pärandaja surma, täites sel moel ikkagi käsundit. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et xxx täitis käsundi, mille tegemiseks pärandaja oli talle juhised andnud. Hageja vastuväited, et pärandajal polnud kombeks teha mingeid seadusega vastuolus olevaid tehinguid, võib olla õige. Nimelt ei ole suulise käsundi andmine iseenesest kuidagi seadusega vastuolus. Mis puutub aga pangakaardi andmisesse selleks mitteõigustatud isikule, leiab kohus, et kuigi nimetatud tegevusega võis pärandaja rikkuda enda ja panga vahelist lepingut, ei ole nimetatud vastuolu põhjuseks käsundilepingu tühiseks tunnistamiseks. Kõike eeltoodut arvestades asub kohus seisukohale, et on tõendatud, et kostja xxx ja pärandaja xxx vahel oli sõlmitud suuline käsundusleping, mille kostja on nõuetekohaselt täitnud. Kinkelepingud Vastavalt VÕS § 259 lg 1 kohustub kinkelepinguga üks isik (kinkija) tasuta teisele isikule (kingisaajale) üle andma talle kuuluva eseme või tegema võimalikuks omandi ülemineku kingisaajale või tasuta varalisest õigusest kingisaaja kasuks loobuma või muul viisil kingisaajat rikastama. Tehingu vormile on Võlaõigusseadus teatud juhtudel seadnud erinõudeid- VÕS § 261 kohaselt peab olema kirjalikult sõlmitud kinkeleping, millega kinkija võtab endale kohustusi (lg 1), kuid kui kohustused on juba täidetud, loetakse vorminõuet rikkuv leping siiski kehtivaks (lg 2); § 262 sätestab vorminõude ka kinkija surma puhuks sõlmitavatele kinkelepingute- need peavad olema sõlmitud vormis, mis on pärimisseaduses sätestatud testamentaarse annakule või testamendile. Hageja esindaja leidis, et käesoleval juhul on tegemist kinkega surma puhuks. Kohus hageja sellise käsitlusega ei nõustu- kinkega surma puhuks on tegemist sel juhul, kui tahteavaldus kinkeks on tehtud kinkija eluajal, kuid kingi üleandmine on seatud sõltuvusse kinkija surmast. Kinge surma puhuks on oma sisult pärandvara suhtes korralduste andmine, mistõttu ongi siin kohaldatavad pärandi suhtes korralduste andmise vormile kohalduvad nõuded. Olemuselt võib sellist kinkelepingut
võrrelda ka tingimusliku tehinguga, kus edasilükkav tingimus kindlasti kunagi saabub, mistõttu õiguslikult tehing siiski tingimuslik ei ole (TsÜS § 102 lg 2). Sellist käsitlust kinnitab ka sama VÕS § 262 teine lause, mille kohaselt vorminõue langeb ära, kui kinkelepingust tulenev kohustus siiski kinkija eluajal täidetakse. Kuna käesoleval juhul ei olnud kinkelepingust tulenevate kohustuste täitmine seatud sõltuvusse pärandaja surmast, siis ei ole siin VÕS § 262 esimene lause vorminõude osas kohaldatav. Eeltoodust tulenevalt on tegemist tavalise kinkelepinguga, millele ei ole vorminõuete osas piiranguid ja seega võis leping olla suuline. Tunnistaja Lauri Matzeni ütluste kohaselt kuulis ta pealt pärandaja tahteavaldust, et xxx poolt pangast võetud raha läheks kinke teel üle xxx ja xxx. Tunnistaja ütluste kohaselt oli pärandaja avaldanud soovi, et xxx ostaks saadud rahaga auto. Tunnistaja selgitas ka, et rahade andmisest xxx ja xxx oli juttu ka varem, st. enne 18.04.2006.a, kui tunnistaja oli pärandaja, xxx ja xx vahelise jutuajamise pealtkuuljaks. Tunnistaja xxx ütlused (t lk 91) ei lükka ümber Lauri Matzeni ütlusi- xxx ütluste kohaselt oleks pärandaja talle ja hagejale kindlasti rääkinud oma plaanist kinkida raha kostjatele ning vastavat soovi ei avaldanud ta ka notarile, kes käis tema juures volikirja tegemas 19.04.2006.a. Kohus leiab, et pärandaja ei pidanud teatama oma soovist pangast raha välja võtta ja kellelegi kinkida notarile, sest tegemist ei ole notariaalsete tehingutega. Tavapäraselt läheb notar isiku koju tegema seda tehingut, milleks ta on välja kutsutud ja ei aruta isikuga tema soove teha kõikvõimalikke muid tehinguid, eriti kui need ei vaja notariaalset tõestamist. Ilmselt pidas xxx mittevajalikuks oma soovi ka ise mainida. Tehinguid ei muuda kehtetuks ka asjaolu, et keegi kolmas isik (antud juhul hageja, kes on pärijaks) nendest tehingute tegemise ajal ei teadnud. Kohus leiab, et lähtudes xxx ütlustest hageja ja xxx vaheliste suhete kohta soovis pärandaja enne oma surma ise oma varandusasjad ära korraldada, kasutades selleks kinke tegemist elukaaslasele ja õele. xxx ütluste kohaselt oli pärandaja kinnitanud, et tema ainsaks pärijaks on hageja. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja on pärinud kogu vara, mis pärandajale surma ajal 25.04.2006.a kuulus. xxx on kinkeks mõeldud raha saanud kätte selle välja võtmisega sularahaautomaadist. xxx on raha saamist xxx käest kinnitanud. Seega on kinkelepingust tulenevad kohustused täidetud. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et on tõendatud, et xxx ja xxx vahel oli kinkeleping 50 000 krooni kinkimiseks- kinke andis reaalselt üle xxx. Samuti on tõendatud, et xxx ja xxx vahel oli kinkeleping 160 000 krooni kinkeks ja xxx on nimetatud summa kätte saanud. Kohus asub seisukohale, et nii kinkelepingud kui käsundusleping on kehtivad, nende järgsed kohustused täidetud, mistõttu ei ole hageja nõue põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Kohtukulude jaotus TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsust tehti. Lähtudes TsMS § 162 lg 1-3 jätab kohus kostjate kohtukulud täies ulatuses hageja kanda. Kohus ei teinud asja menetlemisel TsMS § 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid. Maimu Laumets
Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.