Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

2(7)

ebausaldusväärseks, lepinguga seotud küsimused vaieldakse selgeks teises tsiviilmenetluses. Lisaks sellele on ilmne, et V.S kodus ei viibinud tema viimastel elunädalatel võõraid isikuid, see oli võimalik vaid pereringi kuulunud isikutele. Seetõttu ei saa hageja tunnistajale ette heita asjaolu, et ta sattus pealt kuulama pärandaja vestlust oma lähedaste isikutega. L.M tunnistust tuleb asja lahendamisel arvestada. S. Pipar on saanud raha kätte juba automaadist välja võttes ja enda suhtes oli ta käsundi täies mahus täitnud koheselt. Ka hageja ise on märkinud, et vaidlust summade saamises poolte vahel ei ole, sest kostjad on summade saamise omaks võtnud, mistõttu see asjaolu ei vaja tõendamist. Hiljem hakkas hageja aga väitma, et on vaieldav, kas kostjad raha ikkagi kätte said ja soovisid kostjate üle kuulamist. Kohtuistungil vaidles hageja aga vastu kostja esindaja soovile V. Rosti ülekuulamiseks. Hageja enda käitumine on vaieldav ja isegi pahatahtlik kinnitades algul, et aktsepteeritakse kostjate omaksvõttu, asunud sellele hiljem vastu vaidlema ja siis takistanud kostjal tõendi esitamist. Hageja kohtukõnes esitatud viidet tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 270 lg 1 ei saa kohus aga kohaldada, kuna viimasel istungil soovis kostja esindaja kostja ülekuulamist, kuid hageja ise oli selle vastu ja kohtul ei olnud tulenevalt TsMS § 268 õigust taotlust rahuldada. Seega ei saa lugeda tõendatuks hageja poolt väidetud asjaolu, et raha S. Pipra poolt üle ei antud. Kohtu seisukohta ei muuda ka hageja viited sellele, et raha üleandmine ei saanud toimuda nii nagu V. Rost kirjaliku selgituses väidab, so 25.04.2006, kuna see oli pärandaja surmapäeva ja V. Rosti selle päeva hommikul pärandaja elukohas ei käinud. Kohus juhib hageja tähelepanu VÕS § 632 lg 1, mille kohaselt üldjuhul käsund ei lõpe käsundiandja surmaga. Seega võis S. Pipar raha üle anda ka samal päeval pärast pärandaja surma, täites sel moel ikkagi käsundit. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et S. Pipar täitis käsundi, mille tegemiseks pärandaja oli talle juhised andnud. Hageja vastuväited, et pärandajal polnud kombeks teha mingeid seadusega vastuolus olevaid tehinguid, võib olla õige. Nimelt ei ole suulise käsundi andmine iseenesest kuidagi seadusega vastuolus. Pärandaja võis rikkuda enda ja panga vahelist lepingut, andes pangakaardi selleks mitteõigustatud isikule, kuid nimetatud vastuolu ei ole põhjuseks käsundilepingu tühiseks tunnistamiseks. Eeltoodut arvestades on tõendatud, et S. Pipra ja pärandaja V.S vahel oli sõlmitud suuline käsundusleping, mille kostja on nõuetekohaselt täitnud. VÕS § 261 kohaselt peab olema kirjalikult sõlmitud kinkeleping, millega kinkija võtab endale kohustusi (lg 1), kuid kui kohustused on juba täidetud, loetakse vorminõuet rikkuv leping siiski kehtivaks (lg 2); § 262 sätestab vorminõude ka kinkija surma puhuks sõlmitavatele kinkelepingute - need peavad olema sõlmitud vormis, mis on pärimisseaduses sätestatud testamentaarse annakule või testamendile. Hageja esindaja leidis, et käesoleval juhul on tegemist kinkega surma puhuks. Kohus hageja sellise käsitlusega ei nõustu- kinkega surma puhuks on tegemist sel juhul, kui tahteavaldus kinkeks on tehtud kinkija eluajal, kuid kingi üleandmine on seatud sõltuvusse kinkija surmast. Kinge surma puhuks on oma sisult pärandvara suhtes korralduste andmine, mistõttu ongi siin kohaldatavad pärandi suhtes korralduste andmise vormile kohalduvad nõuded. Olemuselt võib sellist kinkelepingut võrrelda ka tingimusliku tehinguga, kus edasilükkav tingimus kindlasti kunagi saabub, mistõttu õiguslikult tehing siiski tingimuslik ei ole (TsÜS § 102 lg 2). Sellist käsitlust kinnitab ka sama VÕS § 262 teine lause, mille kohaselt vorminõue langeb ära, kui kinkelepingust tulenev kohustus siiski kinkija eluajal täidetakse. Kuna käesoleval juhul ei olnud kinkelepingust tulenevate kohustuste täitmine seatud sõltuvusse pärandaja surmast, siis ei ole siin VÕS § 262 esimene lause vorminõude osas kohaldatav. Eeltoodust tulenevalt on tegemist tavalise kinkelepinguga, millele ei ole vorminõuete osas piiranguid ja seega võis leping olla suuline.

3(7)

Tunnistaja L.M ütluste kohaselt kuulis ta pealt pärandaja tahteavaldust, et S. Pipra poolt pangast võetud raha läheks kinke teel üle S. Piprale ja V. Rostile. Tunnistaja ütluste kohaselt oli pärandaja avaldanud soovi, et S. Pipar ostaks saadud rahaga auto. Tunnistaja selgitas ka, et rahade andmisest S. Piprale ja V. Rostile oli juttu ka varem, st enne 18.04.2006, kui tunnistaja oli pärandaja, V. Rosti ja S. Pipra vahelise jutuajamise pealtkuuljaks. Tunnistaja E.V ütlused ei lükka ümber L.M ütlusi. E.V ütluste kohaselt oleks pärandaja talle ja hagejale kindlasti rääkinud oma plaanist kinkida raha kostjatele ning vastavat soovi ei avaldanud ta ka notarile, kes käis tema juures volikirja tegemas 19.04.2006. Pärandaja ei pidanud teatama notarile oma soovist pangast raha välja võtta ja kellelegi kinkida, sest tegemist ei ole notariaalsete tehingutega. Tavapäraselt läheb notar isiku koju tegema seda tehingut, milleks ta on välja kutsutud ja ei aruta isikuga tema soove teha kõikvõimalikke muid tehinguid, eriti kui need ei vaja notariaalset tõestamist. Ilmselt pidas V.S mittevajalikuks oma soovi ka ise mainida. Tehinguid ei muuda kehtetuks ka asjaolu, et keegi kolmas isik (antud juhul hageja, kes on pärijaks) nendest tehingute tegemise ajal ei teadnud. Lähtudes E.V ütlustest hageja ja S. Pipra vaheliste suhete kohta soovis pärandaja enne oma surma ise oma varandusasjad ära korraldada, kasutades selleks kinke tegemist elukaaslasele ja õele. E.V ütluste kohaselt oli pärandaja kinnitanud, et tema ainsaks pärijaks on hageja. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja on pärinud kogu vara, mis pärandajale surma ajal 25.04.2006 kuulus. S. Pipar on kinkeks mõeldud raha saanud kätte selle välja võtmisega sularahaautomaadist. V. Rost on raha saamist S. Pipra käest kinnitanud. Seega on kinkelepingust tulenevad kohustused täidetud. Eeltoodust tulenevalt on tõendatud, et V. Suursöödi ja V. Rosti vahel oli kinkeleping 50 000 krooni kinkimiseks. Kinke andis reaalselt üle S. Pipar. Samuti on tõendatud, et V.S ja S. Pipra vahel oli kinkeleping 160 000 krooni kinkeks ja S. Pipar on nimetatud summa kätte saanud. Nii kinkelepingud kui käsundusleping on kehtivad, nende järgsed kohustused täidetud, mistõttu ei ole hageja nõue põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja menetluskulud jätta hageja kanda. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme, rikkunud menetlusõiguse norme ning hinnanud ebaõigesti tõendeid. Kostjad pidid tõendama nii käsunduslepingu kui ka kahe kinkelepingu sõlmimist. VÕS-i üldsätetest, käsunduslepingut reguleerivatest erisätetest ja nende mõttest tulenevalt saab lugeda lepingu sõlmituks, kui poolte vastastikustes õigustes ja kohustustes on kokku lepitud, kui käsundiandja on andnud käsundisaajale konkreetsed juhised, kui kokku on lepitud käsundi täitmise ajas, viisis, kohas jms oluliselt seonduvas. Kohus on tõendeid ebaõigesti hinnanud ja leidnud, et suulise käsunduslepingu sõlmimine on leidnud tõendamist tunnistaja L.M ütlustega, kes olevat 18.04.2006 kuulnud pealt V.S ja S. Pipra jutuajamist, milles pärandaja olevat andnud S. Piprale korralduse võtta raha kontolt välja ja anda osa sellest V. Rostile ja osa jätta endale. Kohus on jätnud täielikult arvestamata dokumentaalselt tõendatud faktid, et V.S pangaarvelt võttis S. Pipar raha välja juba 12.04. (3x 10 000 krooni), 17.04. (3x 10 000 krooni) ja ka 18.04. kell 15:15, 15:15 ja 15:16 (3x 10 000 krooni) Saku kaupluses asuvast pangaautomaadist. 18.04.2006 oli tööpäev ning ei ole tõenäoline, et tunnistaja viibis töö ajal Saku vallas Metsanurme külas ja just nimelt vaidluse eseme seisukohalt olulise väidetava jutuajamise juures. Seega isegi juhul, kui pidada L.M ütlusi usaldusväärseks selles, et ta viibis

4(7)

ainult nende asjaolude kohta, mille juures ta on ise viibinud. See, mida S. Pipar tunnistajale rääkis, ei ole hinnatav tunnistaja ütlusena ja tõendina. Lisaks eeltoodule tunnistaja L.M arvas, et poole aasta jooksul oli aeg-ajalt olnud juttu sellest, et plaanis on osta auto. Kellega ja millest täpsemalt oli juttu, tunnistaja ütlustest ei nähtu, tunnistaja ütlused on ebamäärased ega ole seetõttu tõendina kasutatavad. Samuti ei ole auto ostmine V.S raha eest samastatav kinkelepingute sõlmimisega raha andmiseks nii S. Piprale kui V. Rostile. Kostjad ei ole kunagi väitnud, et V.S soovis kinkida S. Piprale autot. Tunnistaja ei ole kordagi väitnud, et pärandaja avaldas tahet kingituste tegemiseks. Tõendamist ei ole leidnud käsunduslepingu sõlmimise aeg ega lepingu tingimused. S. Pipra seletus ei ole käsitletav tõendina, samuti ei oleks olnud usaldusväärne S. Pipra vande all antud ütlus. Nõustuda ei saa kohtuga selles, et hageja mittenõustumine V. Rosti vande all ülekuulamiseks on pahatahtlik. Kostjad vaidlesid algselt vastu nii hageja kui ka mõlema kostja vande all ülekuulamisele. Poolte võrdsust silmas pidades ei olnud võimalik olukord, kus kostjad vaidlevad vastu S. Pipra ja hageja vande all ülekuulamisele, mistõttu neid ei saanud vande all üle kuulata, ja nõustuvad vaid V. Rosti vande all üle kuulamisega. V. Rost on kohtule kirjalikult kinnitanud, et ta sai 25.04.2006 S. Pipralt 50 000 krooni. Hageja seletuste kohaselt ei olnud see võimalik, sest nimetatud päeval oli hageja kogu aeg isa juures ja V. Rosti Metsanurmes ei olnud. Hageja esitatud asjaoludele ei ole kostjad vastu vaielnud ega ka kordagi väitnud, et väidetav raha üle andmine oleks mujal toimunud. Kohus on sisuliselt nõustunud hageja vastuväitega, et V.S surmapäeval 25.04.2006 (surmaaeg 12:55) ei käinud V. Rost pärandaja elukohas, kuid et S. Pipar võis raha üle anda ka samal päeval pärast pärandaja surma, täites sel moel ikkagi käsundit. Seega ei leidnud kohus olevat tõendatud, et V. Rost sai väidetavalt raha enne pärandaja surma. Seega juhul, kui V. Rost sai 50 000 krooni (mille saamist 25.04.2006 ta ise on kinnitanud), siis ei leidnud tõendamist, et ta sai selle kinkija eluajal. Kuna väidetavast kinkelepingust tulenev kohustus ei olnud täidetud väidetava kinkija eluajal, siis ei ole alust lugeda kinkelepingut kehtivaks, sest kinkelepingu kirjalikku vormi ei olnud järgitud. Kohus on ekslikult tõlgendanud VÕS § 262 ja ebaõigesti hinnanud sellesse puutuvalt tõendeid. Tunnistaja ütlustest nähtub, et surivoodil olev V.S tahtis väidetavalt jätta raha nii oma elukaaslasele kui ka V. Rostile, sest ta ei tahtnud neid rahast ilma jätta. Nimetatu saab olla tõlgendatav vaid kinkelepinguga surma puhuks. Kohus on selles osas ebaõigesti tõendeid hinnanud või siis jätnud tähelepanuta kohtu poolt usaldusväärseks peetud tunnistaja ütlused, millistest nähtub, et kinkija, kes teadis, et ta on suremas, soovis oma surma puhuks jätta raha kostjatele. Kohus on õigesti asunud seisukohale, et ka surma puhuks tehtud kinkelepingu võib kinkija oma eluajal täita ning et sellisel juhtumil ei kohaldada VÕS § 262 esimest lauset (st pärandi suhtes korralduse andmise vorminõudeid ei rakendata). Kinkelepinguid analüüsivas osas on kaevatavas otsuses aga jäetud tähelepanuta, et kohus ei leidnud tõendatud olevat kinkija poolt väidetava kinkelepingutega endale võetud kohustuste täitmise kinkija enda eluajal. Pangakaardi kasutamine ja raha välja võtmine ei ole samastatav kinkelepingu ega ka käsunduslepingu sõlmimisega. S. Pipral oli juurdepääs voodihaige V.S dokumentidele ja isiklikele asjadele, sh ka pangakaardile ja PIN-koodile. Nimetatud fakt, aga mitte õiguslik alus käsunduslepingu näol, tegi võimalikuks pangaarvelt summade väljavõtmise. S. Pipar keeldus põhjendamatult ja mõjuva põhjuseta kohtus vande all seletuse andmisest, rääkimata kohtuistungile isiklikult ilmumisest. See on hinnatav TsMS §-st 270 tulenevalt kostja kahjuks. S. Pipar on käesoleval ajal 56-aastane, ja väidetav tervise oluline kahjustamine seonduvalt kohtuistungil osalemisega, ei ole põhistatud ega tõendatud. Suulise käsunduslepingu ja suuliste kinkelepingute sõlmimine ei ole tõendatav ega tõendatud vaid tuginedes ühe tunnistaja ütlusele, jättes seejuures ka põhjendamatult

5(7)

arvestamata teise tunnistaja ütlused. Kostjad ei vaielnud vastu asjaoludele, millised esitas kohtuistungil hageja isa surma päeva osas; tunnistaja E.V ütlustele pärandaja täpsuses ja asjaajamistes ja tehingutes ja hageja nendest alati informeerimisele; tunnistaja E.V ütlustele, sealhulgas ja mitte ainult ütlustele, et raha arvuti ostmiseks 20 000 krooni andis vanaisa talle ise ning et selle raha võttis vanaisa välja siis, kui käis arsti juures (pärandaja jäi voodisse sisuliselt pärast 7. aprilli) jms. Tulenevalt TsMS § 232 lg-st 4 tuleb eelnimetatud asjaolud lugeda tõendatuks. Kohus on jätnud tähelepanuta ka asjaolu, et väidetavalt oli pärandaja saanud 19.-21.04.2006 kinnistu müügist 850 000 krooni tunnistaja L.M-lt, kes esindas V.S 19.04.2006 notariaalselt tõestatud volituse alusel ja müüs 21.04.2006 esindatavale kuulunud kinnistu (detailplaneeringu kohaselt jagatav 5 kinnistuks) iseendale. Summa laekumist pangaarvele ei nähtu, seega pidi V.S saama 850 000 krooni sularahas. Kinnistu müügist saadud rahast oleks piisanud 210 000 krooni kinkimiseks kostjatele kinkija enda poolt ja kinkija eluajal. Vastus apellatsioonkaebusele Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ning paluvad jätta kohtuotsuse muutmata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 05.12.2007 otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, siis tulenevalt TsMS §-st 654 lg 6 ei pea vajalikuks neid korrata. Hagiavalduses on hageja tuginenud asjaolule, mille kohaselt oli kostja Sirje Pipra ja V.S vahel sõlmitud käsundusleping VÕS § 619 mõttes. VÕS § 626 kohaselt peab käsundisaaja andma välja käsundiandajale selle, mis ta seoses käsundi täitmisega on saanud. Hagiavaldusest aga ei nähtu, milleks hageja arvates käsundusleping sõlmiti ehk siis millise käsundi pidi kostja Sirje Pipar täitma. Hageja arvates ei olnud käsundusleping sõlmitud V.S ja Sirje Pipra ja V.S ja Vilma Rosti vahel sõlmitud kinkelepingu täitmiseks. Hageja seletuse kohaselt ei saanud selliseid kinkelepinguid olemas olla. Muid asjaolusid ei ole hageja esitanud. Seega ei ole asjakohased hageja poolt kaebuses esitatud väited, mille kohaselt ei ole tõendatud käsunduslepingu sõlmimine. Ometi on hageja just sellele asjaolule ise hagiavalduses tuginenud. Oma hilisemas, 26.07.2007 hagiavalduse täpsustuses on hageja tuginenud asjaolule, mille kohaselt puudusid kostjal Sirje Pipral volitused V.S pangaarvelt raha väljavõtmiseks ning palub hagi rahuldada õigusvastaselt tekitatud kahjuna või alusetu rikastumise sätete alusel (t.l.60). Samas ei ole hageja loobunud ka oma varasematest väidetest (t.l. 4-5, 17-18). Kostja Sirje Pipar on väitnud, et käsundusleping oli sõlmitud kinkelepingute täitmiseks ja on täidetud. Kostjad on oma väiteid ka tõendanud tunnistajate ütlustega. Eeltoodu alusel on maakohus õigesti asjas esitatud tõendeid kogumis hinnates leidnud, et käsundusleping V.S ja Sirje Pipra vahel oli sõlmitud kahe kinkelepingu täitmiseks. Kaebusest ega asja materjalidest ei nähtu, et kohus oleks tõendite hindamisel rikkunud menetlusõiguse norme. Kinkelepingud olid täidetud enne V.S surma. Seda on kostjad mõlemad oma vastuväidetes hagile kinnitanud. Hageja ei ole neid kostjate vastuväiteid ümber lükanud. Kostjad ei ole kunagi väitnud, et Sirje Pipar andis raha Vilma Rostile üle peale V.S surma. Kui hageja seda väidab, et raha anti peale V.S surma, siis peab just hageja oma väiteid tõendama. Kaebusest ei nähtu, millistel tõenditel hageja selline väide põhineb. Ka apellatsioonikohtu istungil kinnitas hageja vaid, et tema arvates selliseid tehinguid ei saanud lihtsalt toimuda, kuna isa oleks nendest rääkinud. Samuti ei osanud hageja seletada, kuidas sai kostja Sirje Piprale teatavaks V.S poolt valitud PIN-kood pangakaardi

6(7)

kasutamiseks, kui seda talle ei avaldanud V.S ise. Hagejale ei olnud isa pangakaardi PINkood teada. Asjaolu, et isa ei rääkinud oma tütrele, et tahab kinkida oma kauaaegsele elukaaslasele raha, ei tõenda, et V.S siiski neid lepinguid ei sõlminud. Hageja ei ole küll kaebuses nõustunud maakohtu järeldustega, kuid kaebusest ei nähtu selliseid asjaolusid, mis võimaldaksid kaevatava kohtuotsuse tühistada ja hagi rahuldada. Ülaltoodu alusel tuleb jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu kaevatav otsus muutmata. Menetluskulud tuleb jätta kõik hageja Tiina Vaagerti kanda.

R. Allikvere

U. Loonurm

U. Reinola

7(7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.