TIIU TEKSTIIL OÜ hagi Enn Allmere vastu kahju 24 819 krooni hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 25.01.2006 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Enn Allmere apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
01.11.2007, avalik kohtuistung
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja TIIU TEKSTIIL OÜ, esindaja Margus Rebane kostja Enn Allmere, esindaja adv Velmar Brett
RESOLUTSIOON
1.Jätta Pärnu Maakohtu 25.01.2006 otsus muutmata ja Enn Allmere apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda.
3.Välja mõista Enn Allmerelt (IK xxxxxxxxxxx, eluk x) 1240 (üks tuhat kakssada nelikümmend) krooni ja 95 senti TIIU TEKSTIIL OÜ (registrikood xxxxxxxxx, aadress x) kasuks. Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse kättetoimetamisest. Asjaolud, hageja nõue ja põhjendused
1.
Hagiavalduse kohaselt jooksis Enn Allmerele kuuluv koer 18.11.2004 Rapla vallas x külas asuva x talu hoovist Tallinn - Rapla maanteele ette hagejale TIIU TEKSTIIL OÜ kuuluvale sõidukile Volkswagen LT 28 (reg.märk xxx xxx), mis oli teel Raplast Tallinna. Koer sai löögi sõiduki esiotsalt ning tekitas sellega hagejale kuuluvale sõidukile kahjustusi. Kostja on kahju põhjustanud koera omanik, seega loomapidaja võlaõigusseaduse (VÕS) § 1060 mõttes. VÕS § 1060 kohaselt vastutab loomapidaja kui suurema ohu allika valdaja looma poolt tekitatud kahju eest. Hagejale põhjustatud kahju koosneb sõiduki remondimaksumusest 14 319 krooni ja remondi ajaks renditud auto rendimaksetest 10 500 krooni, seega palub hageja välja mõista kokku 24 819 krooni.
Kostja vastuväited
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Hagi on esitatud ebaõige kostja vastu, kuna koer ei kuulunud kostjale. Kostja soetas küll koera 1996, kuid kinkis selle 1998 Ü. K, kes sel ajal asus üürnikuna tema majja elama. Suulise kokkuleppe kohaselt pidi Ü. K hakkama koera eest hoolitsema. Kostja ise elab alaliselt Tallinnas ja käib oma majas üksnes aegajalt, ka õnnetuse päeval oli ta Tallinnas. Politsei trahvis Ü. K väärteomenetluse korras Rapla valla koerte ja kasside pidamise eeskirja rikkumise eest. Ka ei ole tõendatud hagejal kahju tekkimine. Esitatud on auto remondi hinnapakkumine, kuid remondi tegemine ja hinnapakkumises märgitud summa tasumine ei ole tõendatud. Liiklusõnnetus ei ole nõuetekohaselt registreeritud, süüdlast ei ole tuvastatud. On alust arvata, et süüdi on hageja. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
3.Pärnu Maakohus rahuldas hagi ja mõistis Enn Allmerelt TIIU TEKSTIIL OÜ kasuks välja 24 819 krooni. Kostja seletuste ja Ü.K ütluste alusel on tõendatud, et kostja soetas koera umbes kümme aastat enne õnnetust, kui seal elas eelmine üürnik, kes samuti hooldas koera; koer jäi Ü.K toita ja hooldada, kui viimane kostja majja elama asus. Kostja võttis omaks, et käib oma majas regulaarselt ja iga kord toob ta koera jaoks toitu. Ü.K ütlustest nähtub, et majja elama asumisel 1998 jäi koer tema vastutusele, kuna kostja ise oli Tallinnas. Kostjaga oli kokkulepe, et ta hakkab koera hooldama ja saab koera omanikuks. Eeltoodut arvesse võttes saab loomapidajateks VÕS § 1060 mõttes lugeda nii kostjat kui ka Ü. K. Seepärast ei oma asja lahendamisel tähtsust kostja ja Ü.Ki väidetud omandiõiguse üleminek koera suhtes. Ü.Kit võib lugeda koerapidajaks seetõttu, et ta elas kohapeal ning vastutas vahetult koera eest. Kostjat tuleb sama koera pidajaks lugeda seetõttu, et koer asus tema kinnistul, Ü.K asus koerapidamisega seotud kohustusi täitma tema soovil ja ta ise võttis samuti osa koera ülalpidamisest. Esmalt ongi Ü.K nimetanud koera omanikuks kostjat ja andnud hagejale kostja telefoninumbri. Seda ei saa seletada õnnetusjärgse ehmatuse ja kartusega võimaliku materiaalse vastutuse pärast, kuna koera kuulumist kostjale kinnitas Ü.K ka kirjalikult. Tõendeid kogumis hinnates tuleb kostja ja Ü.K lugeda hageja ees solidaarvõlgnikeks VÕS § 65 lg 1 mõttes ning hagejal on õigus nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kas mõlemalt või ühelt võlgnikult. Kohtule on esitatud politsei poolt koostatud väärteoprotokoll, mille kohaselt on Ü.Kile pandud süüks Rapla valla koerte ja kasside pidamise eeskirja rikkumine 18.11.2004. Ü.Ki karistamine väärteomenetluses ei määra, kes kannab materiaalset vastutust looma poolt tekitatud kahju eest.
4.Tulenevalt VÕS §-st 1056 vastutab suurema ohu allika valdaja kahju tekitamise eest, sõltumata oma süüst. Seega ei oma tähendust, et tavaliselt oli koer ketis ja koera lahtipääsemine õnnetuse päeval oli ootamatu ja juhuslik. Kostja vastuväidetest jääb ebaselgeks, mida oleks hagejale kuuluvat sõidukit juhtinud töötaja A. S pidanud tegema kahju tekkimise ärahoidmiseks. Puuduvad tõendid selle kohta, et A. S oleks pidanud arvestama antud kohas looma või mõne muu takistuse teelesattumise võimalusega; samuti ei kinnita ükski tõend, et koer või mõni vähem kaitstud liikleja pidi A. S enne majani jõudmist näha olema. Samuti jääb ebaselgeks, mida oleks A.S pidanud sündmuskohal veel tegema liiklusõnnetuse asjaolude fikseerimiseks ja süüdlase selgitamiseks. Kohalviibinud Ü.K teatas, et koer kuulub kostjale. Seega oli hageja autojuhil liiklusõnnetuse kohal küllaldane alus arvata, et ka teine võimalik kannatanu ja sündmuse osaline on välja selgitatud. Lääne Politseiprefektuuri teatise kohaselt teatas A.S koheselt pärast õnnetust politseisse. Kohtule on esitatud A. S ja Ü.Ki poolt allkirjastatud seletus õnnetuse toimumise asjaolude kohta. Puudub alus
kahelda, et A.S toimis vastavalt politseist saadud juhistele. Antud juhul oli tegemist liiklusõnnetusega liiklusseaduse (LS) § 56 mõttes. Kui lugeda õnnetuse tagajärjel kannatanuks kostjat, siis vastas hageja esindaja käitumine sündmuskohal samuti LE § 226 p 3 nõuetele. A. S ja Ü.Ki poolt allkirjastatud seletus vastab sisuliselt LE § 227 lgs 1 ettenähtud tingimustele: fikseeritud on sündmuse käik, õnnetuses osalenud juht ja koera omanik. Kirjapanduga nõusolekut on Ü.K kinnitanud allkirjaga. Hageja poolt juhitud mootorsõiduk põhjustas oma liiklemisega ümbruskonnale suurema ohu nagu kõik teisedki samal teelõigul sõitnud mootorsõidukid. LE §-de 15 ja 64 rikkumist ei saa A.S süüks panna ja koerale otsasõidu põhjuseks tuleb lugeda koera ootamatu teelesattumine. Tunnistajana ülekuulatud Ü.Ki ütluste kohaselt jooksis lahtipääsenud koer hoovist otse sõiduteele. Õnnetuse kirjalikust vormistusest nähtub, et samal ajal tuli ka vastassuunast auto.
5.Hagejale tekitatud varalist kahju tõendab AS Saksa Auto hinnapakkumine, milles on fikseeritud väljavahetamist vajavad autoosad ja vajalikud remonditööd. Hageja on esitanud ka teise äriühingu poolt tehtud hinnapakkumise, mille kohaselt kuluks auto taastamiseks 14 908 krooni. Kostja väidab, et hageja auto on vana ja sellest tulenevalt taastamistööde hind ebamõistlikult kõrge, millega ei saa nõustuda, kuna hagejal on õigus oma auto taastada ja puuduvad tõendid võimaluse kohta autot odavamalt remontida. Kohtul puudub alus kahelda selles, et hageja vajas sõidukit oma majandustegevuseks ja asendusauto rentimine 19.11.-10.12.2004 oli vajalik. Renditasu 10 500 krooni nähtub A. S ja OÜ A-Rental vahel sõlmitud lepingust. TIIU TEKSTIIL OÜ kassa väljamineku order kinnitab, et 10 500 krooni on A. S hüvitatud. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendused
6.Kostja palub tühistada Pärnu Maakohtu 25.01.2006 otsuse ja teha uus otsus. Kostja ei ole väitnud, et ta käis regulaarselt maja juures, vaid et ta käis maja juures korra või kaks kuus. Sama väitis ka tunnistaja Ü.K. Koerapidamise seisukohalt ei saa lugeda korra või kaks kuus koera juures käimist regulaarseks. Tunnistaja Ü.K kinnitas ka ise, et tema söötis, jootis ja jalutas koera. Kohus ei ole tuvastanud, et seda oleks teinud kostja. Koera omandikuuluvuse seostamine kinnistu omamisega, millel koer asub, on meelevaldne ja ei ole millegagi põhjendatud. Nii tunnistaja kui ka kostja väitsid, et koer kuulus tunnistaja Ü.Kile. Kohus on andnud ebaõige hinnangu väärteoprotokollile, kuna selle kohaselt karistati Ü.Kit kui loomapidajat, mis tähendab seda, et väärteomenetluses tuvastati koera pidaja. Tunnistaja väärteoprotokolli vaidlustanud ei ole. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud tõendamiskoormist, kuna leidis, et kostja vastutab liiklusõnnetusega tekitatud kahju eest, sest ei esitanud tõendeid selle kohta, et hageja oli liiklusõnnetuses süüdi. Kohus jätab tähelepanuta selle, et hageja oli ise mootorsõiduki kui suurema ohu allika valdaja ning VÕS § 1056 näeb ette suurema ohu allika valdaja vastutuse sõltumata süüst. Mootorsõiduki valdaja vabaneb vastutusest tekkinud kahju eest ainult VÕS §-s 1057 loetletud juhtudel. Kohus ei ole aga tuvastanud, missugune hageja süüd välistav asjaolu ilmnes. Samuti on hageja käitumine vastuolus LE § 227 mõttega, kuna ei tuvastatud liiklusõnnetuse eest vastutavat isikut.
7.Asjas ei ole tuvastatud, missugused kahjustused tekkisid hageja autol liiklusõnnetuse tagajärjel. Nõustuda ei saa sellega, et hagejale tekitatud varalist kahju tõendab AS Saksa Auto hinnapakkumine, sest Saksa Auto ei ole autot remontinud ja hagejale ei ole reaalset kahju tekkinud. Jääb arusaamatuks, miks ei ole hageja senini autot remontinud ja esitanud tegelikult kantud remondikulu dokumente. Kui aga sõiduk oli kasutuskõlblik, siis ei ole hageja põhjendanud asendussõiduki rentimist. Hageja esitatud rendilepingu poolteks olid A. S ja OÜ A-Rental ning hageja ei olnud
rendilepingu pooleks. Kassa väljamineku order ei tõenda teenuse eest tasumist. Apellant möönab, et võlaõigusseaduse § 132 lg-test 3 ja 4 tulenevalt tuleb kahju tekitamise korral hüvitada asja parandamise mõistlikud kulud ja samaväärse asja kasutamise kulud kahjustatud asja parandamise aja jooksul. Mõistlikuks ei saa pidada 10-aastase auto esitule ja kaitseraua remontimist maaletooja juures uute originaalosadega, mille koguväärtus ulatub veerandini sõiduki turuväärtusest. Vastuväited apellatsioonkaebusele
8.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Menetluse edasine käik
9.Tallinna Ringkonnakohtu 28.02.2007 otsusega tühistati Pärnu Maakohtu 25.01.2006 otsus ja uue otsusega jäeti hagi rahuldamata. Riigikohus tühistas 24.09.2007 otsusega ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu lahend ja selle põhjendused
10.Ringkonnakohus, ära kuulanud asjast osavõtnud isikud ja tutvunud asja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega täies ulatuses ega korda neid TsMS § 654 lg 6 alusel.
11.Vastavalt TsMS § 693 lg-le 2 on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Loomapidajaks VÕS § 1060 mõttes on isik, kes käitub looma peremehena, s.o kes kasutab looma omades võimu tema üle. Loomapidajaks kõnealuses tähenduses võib olla ka looma omanikuks mitteolev looma otsene valdaja (AÕS § 33 lg 2), kuid ka isik, kes ei ole ei looma omanik ega valdaja, kuid kes looma kasutajana otsustab kas üksi või kellegi teise isikuga koos looma hoidmise, tema eest hoolitsemise ning järelevalvega seotud küsimusi. Loomapidamiseks ei ole vajalik teha tehingulist tahteavaldust. See, et Ü.K oli koera omanik ja valdaja, ei välista kostja kui koera omandiõiguse ja valduse üle andnud isiku solidaarset vastutust VÕS § 137 lg 1 ja § 1060 alusel sama looma ühise pidajana. Asjaoludest tulenevalt on tuvastamist leidnud, et koera peeti kostja teadmisel temale kuuluval kinnistul muu hulgas kostja huvides. Tuvastamist leidis, et kostja osales koera pidamisega seotud küsimuste otsustamisel. Kostja Enn Allmere võib loomapidajana vastutada VÕS § 1060 alusel vaatamata sellele, et hageja oli talle kahju tekitamise ajal mootorsõiduki valdajana ise suurema ohu allika valitseja VÕS § 1057 mõttes. Suurema ohu allika valitseja süüst sõltumatu vastutus ehk riskivastutus (VÕS §-d 1056-1060) kohaldub ka siis, kui kahju põhjustanud suurema ohu allika valitseja ei olnud süüdi kahju tekitamises teisele suurema ohu allika valitsejale. Kostja ei ole taotlenud kahjuhüvitise võimalikku vähendamist.
12.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti hagi rahuldanud ja kostjalt 24 819 krooni välja mõistnud. Asja kahjustamise korral on kannatanul VÕS § 132 lõike 3 järgi õigus nõuda asja kordategemise kulude hüvitamist ka enne asja kordategemist. Seega on asjakohatu kostja väide, et hageja ei ole lasknud kahjustatud sõidukit remontida. Samuti on seaduslik renditasu väljamõistmine, sest hageja on põhjendanud rendiauto kasutamise vajadust ja tõendanud tehtud kulutusi. Kostja vastuväide asendusauto rentimise vajaduse puudumise kohta ei ole õige. Maakohtus puudus vaidlus selles, et hageja vajas oma majandustegevuses sõidukit. Seega oli tegemist vältimatu kuluga, millise hageja kandis, tasudes 10 500 krooni renditasu A. S.
13.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud (s.t enne 01.01.2006 kehtinud) tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad apellandi poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud tema enda kanda, tulenevalt TsMS § 60 lg -st 1 ja 8. Vastustaja palus välja mõista apellatsioonimenetluses kantud kulud apellandilt. TsMS § 61 lg 1 p 1 kohaselt on õigusabikulude määraks 5% hagi rahuldatud osast kõigis kohtuastmetes kokku. Hageja palus välja mõista 10 030 krooni õigusabikulude katteks ja hagi esitamisel tasutud riigilõivu 1750 krooni. Kuna maakohus jättis menetluskulud poolte kanda ja hageja seda ei vaidlustanud, minetas ta kostjalt hagi esitamisel tasutud riigilõivu tagasisaamise võimaluse. Ringkonnakohus mõistab välja vaid apellatsioonimenetluse õigusabikulud 5% hagi rahuldatud osast, so 1240,95 krooni.
U.Loonurm
R.Einula
A.Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.