Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-75-07 Tartu, 24. september 2007. a Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu TIIU TEKSTIIL OÜ hagi Enn Allmere vastu 24 819 krooni suuruse kahjuhüvitise saamiseks. Tallinna Ringkonnakohtu 28. veebruari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 2-04-2013 TIIU TEKSTIIL OÜ kassatsioonkaebus Hageja TIIU TEKSTIIL OÜ (registrikood xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Aivar Ennok Kostja Enn Allmere (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Velmar Brett 3. september 2007. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 28. veebruari 2007. a otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.Tagastada OÜ-le CAVERE ÕIGUSBÜROO 2. aprillil 2007. a TIIU TEKSTIIL OÜ kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.TIIU TEKSTIIL OÜ esitas 30. detsembril 2004. a Rapla Maakohtusse hagiavalduse Enn Allmere vastu 24 819 krooni saamiseks. Hagiavalduse kohaselt jooksis kostja koer 18. novembril 2004. a Rapla vallas Hagudi külas asuva Lagedi talu hoovist Tallinn-Rapla maanteele ette hageja mootorsõidukile Volkswagen LT28 (edaspidi sõiduk). Koer põrkus vastu hageja sõiduki esiotsa ning tekitas sellega sõidukile kahjustusi. Kostja on kahju põhjustanud koera omanik, seega loomapidaja võlaõigusseaduse (VÕS) § 1060 mõttes. VÕS § 1060 kohaselt vastutab loomapidaja kui suurema ohu allika valdaja looma tekitatud kahju eest. Hagejale põhjustatud kahju koosneb sõiduki remondimaksumusest 14 319 krooni ja remondi ajaks renditud auto rendimaksetest 10 500 krooni. Hageja kasutab sõidukit oma majandustegevuses, seega oli asendusauto rentimine hageja sõiduki remondi ajaks vältimatu kulu.
2.Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Hagi on esitatud ebaõige kostja vastu, kuna koer ei kuulunud kostjale, vaid Ülo Kurmetile. Kostja soetas küll koera 1996. a, kuid kinkis selle 1998. a Ü. Kurmetile, kes sel ajal asus üürnikuna tema majja elama. Suulise kokkuleppe kohaselt pidi Ü. Kurmet hakkama koera eest hoolitsema. Kostja ise elab alaliselt Tallinnas ja käib oma majas üksnes aeg-ajalt, ka õnnetuse päeval oli ta Tallinnas. Politsei trahvis Ü. Kurmetit väärteomenetluse korras Rapla valla koerte ja kasside pidamise eeskirja rikkumise eest. Hagejale kahju tekkimine ei ole tõendatud. Sõiduki remontimine ja hinnapakkumises märgitud summa tasumine ei ole tõendatud. Liiklusõnnetus ei ole nõuetekohaselt registreeritud, süüdlast ei ole
tuvastatud.
3.Rapla Maakohus rahuldas hagi 19. augusti 2005. a otsusega, mõistes kostjalt hageja kasuks välja 24 819 krooni suuruse hüvitise tekitatud kahju eest ja 1750 krooni riigilõivu katteks. Maakohus leidis, et koerapidajaks VÕS § 1060 mõttes on kostja, kes oli koera soetanud ja kelle elamu juures koer viibis. Kahju tekkis kostja hooletuse tagajärjel. Asendussõiduki rentimise kulu ja sõiduki taastamise kulu on tõendatud.
4.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 24. oktoobri 2005. a otsusega maakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt jättis maakohus täitmata eelmenetluse ülesanded ning olulisel määral tuvastamata asja lahendamiseks olulised asjaolud. Maakohtu otsusest ei nähtu, et oleks tuvastatud, millistel asjaoludel kahju tekitati.
5.Asja uuel läbivaatamisel rahuldas Pärnu Maakohus 25. jaanuari 2006. a otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 24 819 krooni ja jättis hageja kohtukulud kostja kanda. Maakohus leidis, et loomapidajateks VÕS § 1060 mõttes saab lugeda nii kostjat kui ka Ü. Kurmetit. Maakohus luges tõendatuks, et kostja soetas koera 10 aastat tagasi ning koer jäi Ü. Kurmeti toita ja hooldada, kui ta kostja majja elama asus. Kostjat tuleb pidada sama koera pidajaks seetõttu, et koer asus tema kinnistul, Ü. Kurmet sai koera pidajaks kostja soovil ning kostja võttis osa koera ülalpidamisest; samuti seetõttu, et Ü. Kurmet nimetas koera omanikuks esmalt kostjat ja andis hagejale kostja telefoninumbri. Seega tuleb kostja ja Ü. Kurmet lugeda solidaarvõlgnikeks VÕS § 65 lg 1 mõttes ning hagejal on õigus nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kas mõlemalt või ühelt võlgnikult. Hagejale tekitatud varalist kahju tõendab hinnapakkumine, milles on fikseeritud väljavahetamist vajavad autoosad ja vajalikud remonditööd. Hageja vajas sõidukit oma majandustegevuseks, mistõttu oli asendusauto rentimine vajalik. Renditasu nähtub lepingust. Hageja kassa väljamineku order tõendab, et hageja on kandnud asendusauto rentimise kulud. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 28. veebruari 2007. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata. Ühtlasi muutis ringkonnakohus kohtukulude jaotust, jättes kostja ja hageja kohtukulud hageja kanda, ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja riigilõivu katteks 3250 krooni. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt vastutab koera eest isik, kelle seaduspärases valduses koer on ja kes igapäevaselt hooldab ja toidab looma. Selline isik peab looma koera hoidmiseks tingimused, mis välistaksid kahju tekitamise võimaluse kolmandatele isikutele. Tõendatud on, et koer oli Ü. Kurmeti valduses ning kostja oli selle talle kinkinud. Asjaolu, et kostja tõi koera jaoks vahel toitu, ei tee temast loomapidajat. Tähendust ei ole asjaolul, kellele kuulub kinnistu. Õiguslikku tähendust omab asjaolu, keda saab lugeda koera omanikuks. Seega puudus alus hagi rahuldamiseks kostja suhtes VÕS § 1060 järgi. Kuivõrd hagi ei ole esitatud õige kostja vastu, puudub vajadus hinnata tõendeid liiklusõnnetuse asjaolude ja kahju suuruse kohta.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse kohaselt rikkus ringkonnakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg-t 5, jättes hindamata hageja väited, et kostja tegelik elukoht on sama, kus peeti koera, ning kostja on ainuke isik, kes oleks saanud ja suutnud koera pidada ja tema eest hoolitseda. Samuti ei ole ringkonnakohus hinnanud hageja väidet, et kostja ja Ü. Kurmeti vahelise üürilepingu p 3.2.1 kohaselt ei olnud üürnikul õigust loomi pidada. Hageja arvates on kostja võrdselt Ü. Kurmetiga vastutav suurema ohu allika valdajana. Kinnistu omanik, taludes või lubades oma kinnistul looma pidada, võtab teadlikult endale vastutuse kolmandate isikute ees looma tekitatava võimaliku kahju eest. Asjaolu, et looma eest hoolitseb teine isik, ei vabasta kostjat vastutusest.
8.Kostja ei vastanud kassatsioonkaebusele tähtaegselt.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
10.Ringkonnakohus leidis ebaõigesti, et asja lahendamise seisukohalt on määravaks asjaolu, keda saab lugeda looma omanikuks. Ringkonnakohus on samas asjas tehtud esimeses kohtuotsuses leidnud õigesti, et looma kinkimisel ei ole põhimõttelist tähtsust selle üle otsustamisel, keda lugeda looma pidajaks. Kolleegium selgitab, et loomapidajaks VÕS § 1060 mõttes on isik, kes käitub looma peremehena, s.o kes kasutab looma omades võimu tema üle. Loomapidajaks kõnealuses tähenduses võib olla ka looma omanikuks mitteolev looma otsene valdaja (AÕS § 33 lg 2), kuid ka isik, kes ei ole ei looma omanik ega valdaja, kuid kes looma kasutajana otsustab kas üksi või kellegi teise isikuga koos looma hoidmise, tema eest hoolitsemise ning järelevalvega seotud küsimusi. Loomapidamiseks ei ole vajalik teha tehingulist tahteavaldust.
11.Kolleegiumil puudub TsMS § 668 lg-st 1 ja § 688 lg-st 4 tulenevalt õigus hinnata teisiti kohtute tuvastatut, et kostja oli koera kinkinud Ü. Kurmetile. Asjas tuvastatud asjaolude kohaselt peeti koera kostjale kuuluval kinnistul ketis. Hagejale tekkis kahju selle tõttu, et koer tõmbas ennast ketist lahti ja jooksis ette hageja sõidukile. See, et Ü. Kurmet oli koera omanik ja valdaja, ei välista kostja kui koera omandiõiguse ja valduse üle andnud isiku solidaarset vastutust VÕS § 137 lg 1 ja § 1060 alusel sama looma ühise pidajana. Tulenevalt loomapidaja mõistest (vt käesoleva otsuse p 10), tulnuks ringkonnakohtul esitatud asjaolude ja tõendite alusel teha kindlaks, kas koera peeti kostja teadmisel temale kuuluval kinnistul muu hulgas kostja huvides (kas kostja kasutas koera) ning kas ta osales koera pidamisega seotud küsimuste otsustamisel. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 654 lg-s 5 sätestatud poolte kõikide väidete ja esitatud tõendite nimetamise ja nendele hinnangu andmise kohustust, jättes hindamata hageja
väited, et Ü. Kurmet sotsiaalselt abi vajava isikuna ei oleks üksinda suutnud koera pidada ja et kostjaga sõlmitud üürilepingu p 3.2.1 järgi ei lubatud Ü. Kurmetil korteris loomi pidada. Otsustamaks, kas kostja kasutas koera, võib muu hulgas omada tähtsust kostja ja Ü. Kurmeti sõlmitud üürilepingu p 3.2, millest nähtuvalt valdab viimane üürilepingu alusel ühte tuba, kööki, WC-d ja vannituba kostja kolmetoalisest majast (vt kohtutoimiku lehed 50-51).
12.Kolleegium selgitab, et kostja võib loomapidajana vastutada VÕS § 1060 alusel vaatamata sellele, et hageja oli talle kahju tekitamise ajal mootorsõiduki valdajana ise suurema ohu allika valitseja VÕS § 1057 mõttes. Suurema ohu allika valitseja süüst sõltumatu vastutus ehk riskivastutus (VÕS §-d 1056-1060) kohaldub ka siis, kui kahju põhjustanud suurema ohu allika valitseja ei olnud süüdi kahju tekitamises teisele suurema ohu allika valitsejale. Hageja kui teise suurema ohu allika valitseja enda võimalikku osa kahju tekkimises tuleb kostja riskivastutuse korral hinnata kahjuhüvitise võimaliku vähendamise alusena VÕS § 139 lg-te 1 ja 2 järgi.
13.Kolleegium selgitab veel seda, et asja kahjustamise korral on kannatanul VÕS § 132 lõike 3 järgi õigus nõuda asja kordategemise kulude hüvitamist ka enne asja kordategemist (vt Riigikohtu
21.detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-05, p 12 (RT III 2006, 3, 27)). Seega on asjakohatu kostja väide, et hageja ei ole lasknud kahjustatud sõidukit remontida.
14.Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §ga 3 lahendatakse poolte kohtukulude jaotus ja määratakse võimalike väljamõistetavate kulude suurus asja uuel läbivaatamisel, lähtudes selle tulemusest. Ants Kull, Henn Jõks, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.