Võlaõigus › Muud lepinguvälised kohustused

„26“september 2007.a.

Kohtuistungist osavõtjad:

Istungisekretär Laila Üleoja, tõlk, Vaike Hanni, hageja, R L ja tema esindaja: vandeadvokaat K Ka; kostja, V B ja tema esindaja advokaat E L ning kostja, J L, esindaja advokaat E L;

RESOLUTSIOON: Jätta R L hagi V B, J L ja P A vastu järgmiste nõuetega: 1) tunnistada ebaõigeks kinnistusraamatu kanne, mille kohaselt M B ja V B olid kantud 25.aprillil 2002.a. kinnistusraamatusse kinnistu, asukohaga: xxx , omanikena ja mille kohta oli avatud Ida – Viru Maakohtu kinnistusosakonnas, Ida – Viru kinnistusjaoskonnas registriosa nr. xxx ; 2) tunnistada M B ja V B poolt J L 27.mail 2002.a. sõlmitud kinnistu ostu – müügilepingu tühisust; 3) tunnistada ebaõigeks kinnistusraamatu kanne, mille kohaselt on J L kantud 18.juulil 2002.a. kinnistusraamatusse kinnistu, asukohaga: xxx , omanikuna Ida – Viru Maakohtu kinnistusosakonna Ida – Viru kinnistusjaoskonnas avatud registriosas nr. xxx ; 4) tühistada J L ja P A vahel 11.augustil 2004.a. sõlmitud kinnistu müügileping ja asjaõigusleping, aga samuti ka 16.augustil 2004.a. sõlmitud kinnistu müügilepingu muutmise leping; 5) tunnistada ebaõigeks kinnistusraamatu kanne, mille kohaselt P A on kantud 13.septembril 2004.a. kinnistusraamatusse kinnistu, asukohaga: xxx, omanikuna Ida – Viru Maakohtu kinnistusosakonna, Ida – Viru kinnistusjaoskonnas avatud registriosas nr. xxx ning 6) mõista J L välja 177 746.- krooni kahjutasu ja 1 770.- krooni ekspertiisitasu – kõigi nõuete osas rahuldamata. Lõpetada menetlus kostja, M B suhtes, seoses tema surmaga 01.augustil 2003.a. kuna vaieldav õigussuhe ei võimalda õigusjärglust. Kohtukulude jaotus: Kõik kohtukulud käesolevas tsiviilasjas jätta R L, V B, J L ja P A endi kanda sellises ulatuses nagu eelpoolnimetatud isikud on kohtukulusid tegelikult juba kandnud. Surnud kostja, M B, kohtukulud jätta Eesti Vabariigi kanda. Toimetada kohtuotsuse ärakiri menetlusosalistele kätte TsMS §313 ettenähtud korras (tähitud kirjaga, väljastusteatega) ning kui see ei anna tulemusi, siis toimetada kohtuotsuse ärakiri menetlusosalistele kätte TsMS §315 ettenähtud korras.

Edasikaebamise kord: Menetlusosaline võib esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse. Apellatsioonkaebuse võib esitada vahetult Viru Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel Viru Maakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Viru Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses endas ei taotleta selle lahendamist istungil.

ASJAOLUD

R L on esitanud kohtule hagiavalduse M B, V B, J L ja P A vastu järgmiste nõuetega: 1) tunnistada ebaõigeks kinnistusraamatu kanne, mille kohaselt M B ja V B olid kantud 25.aprillil 2002.a. kinnistusraamatusse kinnistu, asukohaga: xxx , omanikena ja mille kohta oli avatud Ida – Viru Maakohtu kinnistusosakonnas, Ida – Viru kinnistusjaoskonnas registriosa nr. xxx; 2) tunnistada M B ja V B poolt J L 27.mail 2002.a. sõlmitud kinnistu ostu – müügilepingu tühisust; 3) tunnistada ebaõigeks kinnistusraamatu kanne, mille kohaselt on J L kantud 18.juulil 2002.a. kinnistusraamatusse kinnistu, asukohaga: xxx , omanikuna Ida – Viru Maakohtu kinnistusosakonna Ida – Viru kinnistusjaoskonnas avatud registriosas nr. xxx ; 4) tühistada J L ja P A vahel 11.augustil 2004.a. sõlmitud kinnistu müügileping ja asjaõigusleping, aga samuti ka 16.augustil 2004.a. sõlmitud kinnistu müügilepingu muutmise leping; 5) tunnistada ebaõigeks kinnistusraamatu kanne, mille kohaselt P A on kantud 13.septembril 2004.a. kinnistusraamatusse kinnistu, asukohaga: xxx, omanikuna Ida – Viru Maakohtu kinnistusosakonna, Ida – Viru kinnistusjaoskonnas avatud registriosas nr. xxx ning 6) mõista J L välja 177 746.- krooni kahjutasu ja 1 770.- krooni ekspertiisitasu. Hagiavalduse esitas R L kohtule põhjusel, et M B ja V B said vaidlusaluse kinnistu omanikeks omandireformi käigus. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Ida – Viru Maavalitsuse komisjoni 16.jaanuari 1996.a. otsusega nr. xx – xxx tunnistati omandireformi õigustatud subjektiks G L (poeg), kes taotleb I L (isa) kuulunud talumaa tagastamist, mis asub xxx vallas (endine xxx vald), maatükk „ xxx “, kinnistu nr.9073, pindala 4,44 ha, milline maa natsionaliseeriti 23.juulil 1940.a.. Kuna omandireformi õigustatud subjekt G L suri 02.aprillil 1993.a., siis tagastati xxx Vallavalituse poolt nimetatud maaüksus G L testamendijärgsetele pärijatele M B ja V B. Hagiavalduses asus R L seisukohale, et maaüksuse „ xxx “, kinnistu nr xxx tagastamine M B ja V B oli ebaseaduslik, kuna, erinevalt Ida – Viru Maavalituse komisjonist, teadis R L, et maaüksus ei olnud kunagi kuulunud I L. R L andmetel kuulus nimetaud maaüksus hoopis R L isale – I V, kui kinnistu „ xxx “ nr. xxx pindalaga 41,4 ha omanikule. Hagiavalduse kohaselt, pöördus R L omandireformi käigus vastuvõetud haldusaktide tühistamiseks kaebusega Jõhvi Halduskohtusse. Jõhvi Halduskohus jättis tema kaebuse rahuldamata ja kaevatud

haldusaktid tühistamata põhjusel, et R L oli ilma mõjuva põhjuseta mööda lasknud haldusaktide peale halduskohtusse kaebuse esitamise tähtaja. 27.mail 2002.a. müüsid M B ja V B omandireformi käigus omandatud kinnistu edasi J L, kes kanti 18.juulil 2002.a. kinnistusraamatusse kinnistu uue omanikuna. Hagiavalduse kohaselt pöördus R L 14.mail 2003.a. kirjaliku avaldusega J L poole, et saada temalt nõusolek kinnistusraamatu kande parandamiseks. J L pole R L mingit vastust oma avaldusele saanud. R L asus hagiavalduses seisukohale, et kõik tehingud eelpoolnimetatud kinnistuga on kehtetud, kuna ORAS §18 lg.1 kohaselt on kuni omandireformi objektiks oleva vara tagastamise küsimuse otsustamiseni keelatud muuta tagastamisele kuuluva vara omandivormi ja kõik seda keeldu rikkuvad tehingud on ORAS §18 lg.1 kohaselt kehtetud. Palus hagi rahuldada. 19.detsembril 2005.a. Viru Maakohtule esitatud haginõude suurendamise avalduse ja täiendava kostja menetlusse kaasamise kirjaliku avalduse kohaselt (tl.83-84) asus R L seisukohale, et ebaseaduslik on ka J L poolt kinnistu edasimüümine P A, kuna sellele eelnenud J L poolt kinnistu omandamise leping oli samuti tühine. R L arvates on leping tühine veel täiendavalt selle tõttu, et kinnistu ostu – müügilepingu sõlmimisel on J L petnud P A avaldades notarile lepingu sõlmimisel (lepingu p.2.2.3), et lepingu eseme suhtes pole kohtulikke vaidlusi. Tegelikult esitas R L kohtusse hagiavalduse juba 14.juulil 2003.a.. 22.novembril 2006.a. esitas R L lepinguline esindaja, vandeadvokaat K K, kohtule täiendavalt uue nõude J L vastu (tl.185), mille kohaselt palus R L J L välja mõista 177 746.- krooni kahjutasu ja 1 770.- krooni ekspertiisitasu põhjusel, et J L poolt kohtuistungil antud seletuse kohaselt sai J L koheselt pärast „ xxx “ kinnistu omandamist teada, et kinnistu „ xxx “ omandiõigus on kohtus vaidlustatud, kuid sellele vaatamata tegi J L 2003.a. talvel kinnistul „ xxx “ metsaraiet. R L asus avalduses seisukohale, et J L tegutses metsaraide tegemisel pahatahtlikult, raiudes metsa R L tagastamisele kuuluval kinnistul, millise tegevusega põhjustas J L R L materiaalse kahju. Osaühing M teostas 2006.a. septembris raiutud puidu mahu ja väärtuse hindamise ning ekspert A T 26.septembri 2006.a. akti kohaselt oli kinnistult „ xxx “ raiutud puidu eest saadud tulu 177 746.- krooni, millise summa palub R L välja mõista enda kasuks J L.

KOSTJA VASTUVÄITED

Kirjalikus vastuses kohtule (tl.18-21) kostjad: V B ja J L hagi ei tunnistanud ja palusid hagi jätta rahuldamata järgmistel põhjustel. 1) Kirjaliku vastuse kohaselt suri kostja, M B 01.augustil 2003.a., mille kohta on Illuka Vallavalitus koostanud surmaakti nr.20, samuti on välja antud surmatunnistus nr. DL xxx 01.augustist 2003.a.. 2) Hageja, R L, ei ole ei kohtus ega ka kohtuväliselt vaidlustanud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise

Ida – Viru Maavalituse komisjoni“ otsust nr.21 – 136 16.jaanuarist 1996.a. ning Alajõe Vallavalitsuse korraldust nr.90 11.septembrist 2001.a., mille tõttu on nimetatud haldusaktide näol tegemist igati kehtivate, seaduslike ja õiguslikke tagajärgi loovate haldusaktidega. Alajõe Vallavalitsuse korraldus nr.xx 11.septembrist 2001.a. lõi seadusliku aluse kinnistamisavalduse esitamiseks ning kande tegemiseks kinnistusraamatusse, millistest asjaoludest lähtuvalt oli kinnistusraamatu kanne, mille alusel M B ja V B kanti kinnistusraamatusse, põhjendatud ja õige ning kostjate arvates, ei ole seda kannet võimalik ebaõigeks tunnistada. 3) Hageja, R L, on esitanud oma nõude, tunnistada ebaõigeks kinnistusraamatu kanne, mille kohaselt M B ja V B olid kantud 25.aprillil 2002.a. kinnistusraamatusse kinnistu, asukohaga: Alajõe vald, Vasknarva küla, omanikeks, ilma õigusliku aluseta. Ebaõigeks ei ole võimalik tunnistada kannet, mida enam hagi esitamise hetkel ei olnud reaalselt olemas, sest 18.juulil 2002.a. kanti M B ja V B asemel kinnisturaamatusse kinnistu uue omanikuna J L. 4) Kirjaliku vastuse kohaselt on kostjatele arusaamatu hageja, R L, väide, mille kohaselt ei ole R L õigusi eelpoolnimetatud kinnistule kunagi vaidlustatud. Kostjate arvates on väide meelevaldne, kuna R L ei ole kunagi olnud selle kinnistu, mille kohta on avatud Ida – Viru Maakohtu Kinnistusametis registriosa nr. xxx , omanik. Samal põhjusel on olnud võimatu R L omandiõiguse kinnistule vaidlustamine. 5) Hagejal, R L, puudub õiguslik alus vaidlustada M B ja V B ning J L vahel sõlmitud ostu – müügilepingut, sest hageja ei ole selle lepingu osaline ning hageja õigusi nimetatud ostu – müügilepinguga ei rikuta. Samuti on M B ja V B võõrandanud neile kuulunud kinnistu J L, kes omandas kinnistu M B ja V B heauskselt, tuginedes kinnistusraamatu kandele, et V B ja M B olid kinnistu omanikud ning M B ja V B oli seadusest tulenev õigus müüa see kinnistu edasi J L. J L poolt kinnistu heausksest omandamisest tulenevalt on aluseta ka hageja, R L, nõue J L omanikustaatuse kohta tehtud kinnistusraamatu kande kehtetuks (ebaõigeks) tunnistamiseks. 6) Kostjad asusid kirjalikus vastuses seisukohale, et põhjendamata on hageja, R L, viide ORAS §18 lg.1 sätetele, mille kohaselt on omandireformi objektiks oleva vara tagastamise otsustamiseni keelatud selle vara omandivormi muutmine, kuna käesoleval juhul otsustati omandireformi objektiks oleva vara (kinnistu) tagastamise küsimus Alajõe Vallavalitsuse korraldusega nr. xx 11.septembrist 2001.a. ning alles pärast kinnistu neile reaalset tagastamist (kui kinnistu ei olnud enam omandireformi objektiks olev vara), olles saanud reaalselt kinnistu omanikeks, müüsid V B ja M B kinnistu edasi J L. Menetluse kestel esitasid kostjad: J L ja V B ning nende lepinguline esindaja advokaat E L täiendava vastuse hagile (tl.70-71), mille kohaselt, lisaks juba eelpoolt esitatud vastuväidetele, esitasid kostjad veel järgmised vastuväited hagile. 1) Hageja, R L, vaidlustas „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Ida – Viru Maavalituse komisjoni“ otsuse nr.21 – 136 16.jaanuarist 1996.a. ning Alajõe Vallavalitsuse korralduse nr. xx 11.septembrist

2001.a. Jõhvi Halduskohtus. R L kaebus jäeti halduskohtu poolt rahuldamata, mille tõttu tuleb eelpoolnimetatud haldusakte lugeda seaduslikeks ja õigeteks. Samuti tuleb seaduslikeks lugeda nende haldusaktide täitmiseks teostatud toimingud ning tehtud kinnistusraamatu kanded. 2) Kostjad asusid kirjalikus vastuses seisukohale, et käesolevas hagimenetluses ei oma mitte mingisugust õigusliku tähendust R L poolt kohtule esitatud riigiarhiivist väljastatud materjalid. Kirjaliku vastuse kohaselt oleks R L pidanud riigiarhiivist saadud materjalid esitama õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Ida – Viru Maavalituse komisjonile, kelle pädevuseks oleks olnud tunnistada R L poolt nimetatud maaüksus omandireformi objektiks olevaks varaks ning R L selle maaüksuse suhtes omandireformi õigustatud subjektiks. Kohus ei saa tsiviilkohtumenetluses tunnistada kehtetuks kehtivaid haldusakte. „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Ida – Viru Maavalituse komisjoni“ 16.jaanuari 1996.a. otsusega tunnistati Alajõe vallas (endine Vasknarva vald) asuv maatükk A – 73 pindalaga 4,44 ha omandireformi objektiks olevaks varaks ja selle maatüki A – 73 suhtes tunnistati omandireformi õigustatud subjektiks I L, kellele kuulunuks maaüksus tagastamisele. Kuna I L suri, siis tagastati maaüksus tema pärijatele M B ja V B. 3) Kostjad asusid seisukohale, et hagi on põhjendamatu ka J L suhtes, kuna J L müüs kinnistu edasi P A, kes on kantud Viru Maakohtu Kinnistusosakonnas registriosa nr. xxx omanikuks. J L omaniku kanne on kinnistusraamatus kustutatud. 01.detsembril 2006.a. esitasid kostjad: J L ja V B uued vastuväited (tl.191-192) vastuseks hageja, R L, poolt esitatud uuele kahjutasu nõudele. Kirjaliku vastuse kohaselt ei tunnista kostjad kahjutasu nõuet ning selgitavad, et R L poolt esitatud kahjutasu nõue ei ole mitte varem esitatud haginõude suurendamine (nagu märkis R L hagiavalduses), vaid tegemist on täiesti uue nõudega, uuel, iseseisval alusel. J L asus kirjalikus vastuses seisukohale, et ta omandas M B ja V B heauskselt 27.märtsil 2002.a. kinnistu (registriosa nr. xxx Viru Maakohtu Kinnistusosakonnas), J L oli selle kinnistu seaduslik omanik ja J L ei olnud mingeid takistusi sellelt kinnistult metsaraide (mis oli tegelikult elektriliinide aluse ja elektriliinide kaitsevööndi metsast puhastamine) tegemiseks. Nende töödega tõsteti kinnistu heakorrastatuse astet ning nende töödega ei saadud kellelegi kahju teha. Üldse ei saadud kahju tekitada R L, kes, ei tööde tegemise ajal, ega ka hiljem pole kunagi olnud selle kinnistu omanik. Kostja, P A, kohtule esitatud kirjalikus vastuses (tl.170-171; 178) ei tunnistanud tema vastu esitatud haginõudeid ja palus hagi tema vastu jätta rahuldamata. Kirjaliku vastuse kohaselt, kui kohus tuvastab, et R L on õigus ning et M B ja V B on saanud temale müüdud kinnistu omanikuks ebaseaduslikult on P A nõus andma kinnistu „D“ tagasi ning soovib, et selleks ettenähtud riigiorganid ja kohaliku omavalitsuse organid kompenseeriksid temale kinnistu „D“ teise

samaväärse kinnistuga kusagil mujal, samaväärses looduskeskkonnas. Samuti soovib P A, tema vastu hagi rahuldamise korral, esitada sellest tulenevalt nõude, kas riigiorgani või kohaliku omavalitsuse organi vastu, kes põhjustas sellise vea, et kinnistu „D“ omanikuks said ebaseaduslikult M B ja V B.

HAGEJA NÕUDED JA KOSTJA VASTUVÄITED ISTUNGIL

Hageja, R L ja tema lepinguline esindaja, advokaat K K, palusid kohtuistungil hagi täies ulatuses rahuldada ning kõik kohtukulud panna kostjate kanda. Kostja, P A, poolt pakutud kompromissi hageja, R L ja tema esindaja advokaat K K sõlmida ei soovinud, kuna hageja ei saanud P Aa kokkuleppele. Hagi palusid hageja ja tema esindaja rahuldada veel põhjusel, et Eesti Vabariigi Maa – amet oli hagejale teatanud kirjalikult, et M B ja V B tagastati kinnistu Alajõe Vallavalitsuse ja Ida – Viru Maavalitsuse poolt ekslikult. Hageja ja tema esindaja asusid kohtuistungil seisukohale, et M B ja V B oli küll õigus tagasi saada L maad 4,44 ha, kuid see maa asus looduses teises kohas. M B ja V B mõõdeti maa välja vales asukohas. Tegelikult asus selles asukohas hageja, R L, isa (V) maa ning L maa asus looduses hoopis teises kohas. Hageja ja tema esindaja taotlesid kohtuistungil tsiviilasja sisulise arutamise lõpuleviimist ilma nende hageja tunnistajate ülekuulamiseta, kes ei ole kohtusse ilmunud ja keda ei ole kohtul õnnestunud menetluse kestel üle kuulata. Kohus rahuldas hageja, R L ja tema lepinguline esindaja advokaat K K taotluse tsiviilasja sisulise arutamise lõpuleviimise kohta. Hageja, R L ja tema esindaja advokaat K K, aga samuti ka kostjate: V B ja J L, lepinguline esindaja advokaat E L taotlesid kohtuistungil tsiviilasja sisulist lahendamist ilma kohtusse mitteilmunud P A. Kohus rahuldas taotluse. Kostja, V B, vaidles kohtuistungil hagile vastu ja palus jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Kostja, V B, selgitas kohtule kohtuistungil, et, ei tema, ega ka käesolevaks ajaks surnud M B ei teadnud varem midagi maast. A L tegi testamendi, millega pärandas kogu oma vara V B ja surnud M B. Kostja, V B, mäletab, et L tagastatavast maast sai ta esmakordselt teada V P ja J L isa käest, kes tulid ise teatama saadaolevast maast. Pärast Alajõe vallavalitsusest uurimist selguski, et V B ja surnud M B on I L õigusvastaselt võõrandatud maa, suurusega 4,44 ha, testamendijärgne pärija. V B asus kohtuistungil seisukohale, et tema ja surnud M B ei ole kelleltki midagi välja petnud ning palus jätta hagi rahuldamata. Kõik kohtukulud palus panna hageja, R L, enda kanda. Kostjate: V B ja J L lepinguline esindaja, advokaat E L vaidles kohtuistungil hagile vastu ja palus hagi jätta rahuldamata. Kõik kohtukulud palus panna hageja, R L, kanda. Advokaat E L esitas kohtule kohtuistungil oma kirjaliku seisukoha tsiviilasjas (tl.251-252), milles palus jätta hagi kõigi nõuete osas

rahuldamata. Advokaat E L asus seisukohale, et hageja nõuet tunnistada ebaõigeks surnud M B, V B ja J L suhtes tehtud kinnistusraamatu kanded ei ole võimalik rahuldada, kuna surnud M B, V B ja J L suhtes tehtud kinnistusraamatu kanded on juba kustutatud seoses kinnistu edasimüügiga. Kustutatud kannet ei saa teistkordselt kustutada, samuti ei riku kustutatud kinnistusraamatu kanne R L õigusi. V B ja surnud M B ei ole käitunud maa tagastamisel pahauskselt, neil puudus teave nende poolt päritava tagastamisele kuuluva õigusvastaselt võõrandatud maa täpse asukoha kohta. Maa tagastamisega V B ja surnud M B ise ei tegelenud. Kõik maa tagastamisega seotus toimingud viis läbi Alajõe Vallavalitsus. Advokaat E L asus seisukohale, et AÕS RakS §10 lg.1 kohaselt kantakse maareformi käigus tagastatud maa kinnistusraamatusse valla või linnavalitsuse poolt esitatud kirjaliku kinnistamisavalduse, valla – või linnavalituse korralduse ja maakatastriandmete alusel. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Ida – Viru Maavalituse komisjoni 16.jaanuari 1996.a. otsusega tunnistati Alajõe vallas (endises Vasknarva vallas) asuv maatükk A – 73, pindalaga 4,44 ha omandireformi objektiks olevaks varaks ja selle vara suhtes tunnistati õigustatud subjektiks I L. Reaalselt tagastati nimetatud maatükk Alajõe Vallavalitsuse 11.septembri 2001.a. korralduse nr.90 alusel testamendijärgsetele pärijatele V B ja surnud M B. Nimetatud haldusaktid on jõus, neid haldusakte ei ole tühiseks tunnistatud ning seega ei ole kinnistusraamatu kande alus ära langenud. Advokaat E L asus seisukohale, et R L poolt kohtule esitatud Riigiarhiivi materjalid ei oma käesolevas kohtumenetluses mingit õiguslikku tähendust. Nimetatud Riigiarhiivi materjalid oleks R L pidanud esitama Ida – Viru Maavalitsusele ja Alajõe Vallavalitsusele, kes oleksid olnud pädevad otsustama R L isalt õigusvastaselt võõrandatud maa R L tagastamise üle. Kohtuistungil avaldatud kostja, P A, 09.mail 2007.a. kohtuistungil (tl.226-227) antud seletuse kohaselt tuli P A Saksamaalt kohtuistungile selleks, et sõlmida R L mõistlik kokkulepe ning on nõus pidama R L läbirääkimisi ka R L kodus. Jäi oma kirjalikus vastuses esitatud seisukohtade juurde ning soovib sõlmida kompromissi juhuks, kui teda on petetud ja kinnistu on temale müüdud isiku poolt, kellel ei olnud selleks juriidilist õigust.

KOHTU POOLT KOHTUISTUNGIL UURITUD TÕENDID

Kohus luges hagi põhjendamatuks ja rahuldamisele mittekuuluvaks järgmiste kohtuistungil uuritud tõenditega. Kohtuistungil avaldatud kostja, V B, 19.juunil 2006.a. toimunud kohtuistungil (tl.143-145), vande all antud seletuse kohaselt ei olnud A L kostjale sugulane, A L ei olnud kostjale mitte keegi. Kostja oli A L naaber Alajõel. Kui A L poeg suri, siis jäi A L üksi ja ta palus kostjat, et kostja pere võtaks A L enda juurde

elama. Selle eest tegi A L kostja ja surnud M B nimele testamendi. A L suri 1993.a.. Maa tagastamise asju ajas volikirja alusel kostja eest V P. Kostja teada pole ta ka maa müügist raha saanud, kuid maa eest toodi temale tasuta küttepuid. J L pole kostja varem näinud. Alles kohtuistungil sai kostja teada asjaolust, et maa kostjale ja surnud M B tagastatud maa (R L poolt väidetavalt) ei kuulunud tegelikult L. Varem kostja sellest midagi ei teadnud. Kohtuistungil avaldatud kostja, J L, 27.septembril 2006.a. toimunud kohtuistungil (tl.156-163) vande all antud seletuse kohaselt sai kostja teada tuttavatelt ja ka V P. Kust V P kinnistust teada sai, seda kostja ei tea. Kostja ostis kinnistu, kuna soovis sinna endale jahimaja ehitada. Jahimaja ehitamisest ei tulnud midagi välja, kuna peale kostja kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse kandmist sai kostja kätte hagimaterjalid kohtust. Kohtumenetluse tõttu loobus tunnistaja jahimaja ehitamisest. Kostja lõikas kinnistult metsa mitte kasu saamiseks, vaid elektriliinide kaitsevööndi puhastamiseks. Raiutud metsa kogust ei oska kostja hinnata, kuid päris kindlasti ei olnud see kogus 358 tihumeetrit, nagu väidab R L ja tema lepinguline esindaja advokaat K K. Kostja hinnanguil olid kõik kinnistuga seotud tehingud teostatud seaduslikult, kuna kõik tehingud vormistati notariaalselt. V P oli volikiri surnud M B ja V B esindamiseks. Kostja, J L, käis notari juures isiklikult. Kinnistu eest pidi V P maksma surnud (tollel ajal elus) M B 10 000.- krooni. Kuna seda maad polnud enam vaja, siis müüs kostja kinnistu edasi P A. Uue ostja kinnistule leidis V P, kes ajas ka notari juures ostu – müügiasju. Kohtuistungil avaldatud tunnistaja, K G, 27.septembril 2006.a. toimunud kohtuistungil (tl.156-163) antud ütluste kohaselt on hageja, R L, tunnistaja õde, aga samuti tunneb tunnistaja V B. Kostja, J L on tunnistajale võõras isik. Tunnistaja ütluste kohaselt on tunnistaja vaidlusalusel kinnistul üles kasvanud ja teab hästi käimasoleva kohtuvaidluse asjaolusid. Tunnistaja arvates ei teadnud V B ka ise, kus tegelikult pidi asuma temale tagastatav maa. Tunnistaja arvates mõõdeti V B maa tagasi valesti, sest tunnistaja teada pidi V B saama tagasi asendusmaa hoopis teisest kohast. Tunnistaja asus kohtuistungil seisukohale, et V B temale väljamõõdetud maad ei varastanud. Eaka inimesena ei teadnud ka V B ise täpselt, kus pidi asuma temale tagastatav maa tegelikult. Tunnistaja teada V B maamõõtmise toimingute juurde ei kutsutud. Millal V B sai teada, et temale mõõdeti tagasi vale maa, seda tunnistaja ei tea öelda. Kohtuistungil avaldatud tunnistaja, T A, 27.septembril 2006.a. toimunud kohtuistungil (tl.156-163) antud ütluste kohaselt tunneb tunnistaja R L lapsepõlvest, aga samuti tunneb tunnistaja V B. Tunnistaja avaldas kohtuistungil, et kõiki maa V B tagastamise üksikasju tunnistaja ei tea. Tunnistaja isa maa oli sealsamas lähedal, mille tõttu võib tunnistaja kindlalt

väita, et L maa oli kunagi hoopis teises kohas. Rohkem ei tea tunnistaja maade tagastamise kohta midagi. Kohtuistungil avaldatud tunnistaja, V P, 06.detsembril 2006.a. toimunud kohtuistungil (tl.196-200) antud ütluste kohaselt tunnistaja hagejat, R L, ei tunne. V B tunnistaja tunneb seoses sellega, et 2001.a. aitas tunnistaja V B vormistada dokumente. 2001.a. tuli tunnistaja juurde surnud M B sooviga müüa maad ja palus tunnistajalt abi müüdava maaga seotud toimingutes. Tunnistaja nimele tehti asjaajamiseks volikirjad, tunnistaja vaatas maa paberid üle ning kutsus välja maamõõtjad, selleks, et maa saaks välja mõõdetud ja kinnistusraamatusse kantud. Maamõõtmisega tegeles Jõhvis Sompa tänaval asuv maamõõtjate firma. Tasu osas surnud M B ja tunnistaja vahel kokkulepet ei olnud, sest kumbki ei teadnud alguses täpselt, kas tuleb asjast midagi välja või ei tule. Surnud M B oli tunnistajale esitada ainult üks paber, kus oli kirjas nimi ja eraldatud maatükk, mille tõttu arvas tunnistaja alguses, et müügist ei saa asja. Pärast maa väljamõõtmist selgus, et kinnistu koosneb kahest eraldiseisvast tükist. Teed maatükkide vahel ei olnud, samuti oli kahe maatüki vahel võõras maa. Surnud M B otsustas peale kõigi asjaolude teadasaamist tagastatud kinnistu maha müüa ja volitas tunnistajat asju edasi ajama. Tunnistaja leidiski ostja ja müüs kinnistu edasi J L. Tunnistaja ütluste kohaselt toimus kinnistul maa väljamõõtmine ja J L edasi müümine seaduslikult, notari kaudu. Tunnistaja oli mõlema poole esindajaks. Maa müügist sai tunnistaja tagasi oma raha, mida tunnistaja oli maksnud maamõõtjatele maa väljamõõtmise eest, samuti sai tunnistaja kätte oma tasu tehtud töö eest. Surnud M B sai maa müügi eest küttepuid, nagu oli surnud M B eelnevalt kokku lepitud. Metsa ei saanud kohe välja vedada ning osa puudest varastati selle tõttu vahepeal ära. J L oli elektriliinide alla jäänud järele raiutud puid, mille tõttu sai surnud M B anda ära varastatud puude asemele uued puud. J L poolt tehtud metsaraie oli puhtalt seotud elektriliinide puhastamisega ja kui J L ei oleks elektriliine puhastanud, siis oleks J L selle eest trahvi saanud. Ka tunnistaja ise tegi sellelt maatükilt endale puid. Jahimaja ehitamise idee andis J L tunnistaja, selleks, et J L selle kinnistu üldse ostaks. Kahe eraldi asetseva maatüki tõttu oli kinnistule raske ostjaid leida. Lõpuks teatas J L tunnistajale, et soovib kinnistu ära müüa ja palus leida kinnistule uus ostja. Parasjagu müüs tunnistaja oma maja sakslastele. Tunnistaja pakkus sakslastele müügiks ja J L kuulunud kinnistut. P A nõustuski kinnistu ostma. Tunnistaja informeeris P A asjaolust, et kinnistu koosneb kahest eraldi seisvast maatükist. Tunnistaja läks koos P A valda selgitama, et kas saaks ühendada kahte maatükki. Valla maakorraldaja ütles, et tuleb teha vastav avaldus Jõhvis Pargi tn.15, avaldus saadetakse Tallinna ja nii saab loa tee jaoks. Tunnistaja sõitiski koos P A Jõhvi linna, Pargi tn.15 avaldust kirjutama ja rohkem tunnistaja P A kohtunud ei ole.

Kohus uuris kohtuistungil järgmisi kirjalikke tõendeid, millega luges kohus tõendatuks, et R L poolt esitatud hagi on põhjendamata ja ei kuulu rahuldamisele. Ida – Viru Maakohtu kinnistuskohtuniku 25.aprilli 2002.a. otsusega (tl.4) millega rahuldati kinnistusavaldus ning avati Ida – Viru kinnistusjaoskonnas kinnistusregistriosa nr. xxx, maaüksus nimetusega „Dubrovka“, mille omanikena kanti kinnistusraamatusse M B ja V B. Kinnistu notariaalse ostu – müügilepinguga 27.maist 2002.a. (tl.5-7), mille kohaselt müüsid surnud M B ja V B (esindaja V P) kinnistu „D“ J L. Ida – Viru Maakohtu Kinnistusameti kohtunikuabi 18.juuli 2002.a. kinnistamisotsusega (tl.8), mille kohaselt kustutati Ida – Viru kinnistusjaoskonna kinnistusregistriosa nr. xxx teises jaos M B ja V B omanike kanded ning kanti kinnistu „D“ omanikuks sisse J L. Kostjate: J L ja V B advokaadi K N kirjaliku vastusega hagile (tl.18-20), mille kohaselt kostjad hagi ei tunnista ja paluvad hagi jätta rahuldamata. Kostja, M B, surmatunnistusega (tl.21), mille kohaselt suri M B 01.augustil 2003.a. Illuka vallas Jaama külas. Ida – Viru Maakohtu määrusega 03.augustist 2005.a. (tl.26-27). R L taotlusega 14.oktoobrist 2005.a. tõendite lisamise kohta (tl.36-37). Fotoärakirjaga 1939.a. põllumajandusloenduse maalehest (tl.38-41). Eesti Vabariigi Maa – Ameti kirjaga 29.maist 2002.a. R L (tl.42-43), milles Maa – Amet jõudis järeldusele, et 1⁄2 „G“ kinnistut on kompenseeritud ning Illuka vallas asuv endine kinnistu koosseisu kuuluv maa on valdavalt soostunud, mille tõttu on vajalik Maa – Ametil teada R L soovi tagastatava maa asukoha suhtes. Maa – Amet selgitab R L, et maa tagastamise küsimus otsustamiseks tuleb Ra L pöörduda kirjalike avaldustega nii Illuka Vallavalituse kui ka Alajõe Vallavalitsuse poole. Maa – Amet kinnitab R L, et lähtudes maade tagastamise hetkeseisust (kirja saatmise hetkel 28.juunil 2002.a.) Alajõe valla Vasknarva külas ning maakorralduse nõuetest on R L võimalik tagastada R L nõudeõiguse osa endisest kinnistust „G“. Alajõe Vallavalitsus on vastavalt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Ida – Viru Maavalitsuse komisjoni otsusele ja subjektide taotlustele tagastanud endised talumaad A73 „D“ maaüksusena, A78 „T“ maaüksusena ja A79 „M“ maaüksusena. Eelnimetatud katastriüksuste moodustamiseks on vallavalitsus lähtunud tagastatava maa asendiplaani koostamisel 1935.a. skemaatilisest kaardist. Maa – Ameti hinnanguil on oluline asjaolu, et kõik kolm eelpoolnimetatud maaüksust on Ida – Viru Maakatastri andmetel mõõdistatud ja tagastatud enne R L poolt taotletava „G“ kinnistu plaani esitamist. Maa – Ameti kirjaliku seisukohaga luges kohus tõendatuks, et pärast Maa – Ameti seisukoha saamist oleks R L pidanud koheselt pöörduma kirjaliku avaldusega Illuka Vallavalituse, Alajõe Vallavalituse ja Ida – Viru Maavalituse poole, kes vastavalt tollel ajal kehtinud „Omandireformi aluste seaduse“ ja „Maareformi seaduse“ sätetele olid pädevad lahendama R L kinnistu „G“ tagastamise küsimust. Selle asemel on R L pöördunud hoopis hagiga kohtu poole, kellele ei ole seadusandlusega pandud pädevust otsustada õigusvastaselt võõrandatud maade tagastamise küsimust. Kohus on õigust mõistev riigiorgan, mitte aga

omandireformi ja maareformi läbiviiv organ. R L ei ole kohtule esitanud mingeid tõendeid selle kohta, et ta on pöördunud Ida – Viru Maavalitsuse, Illuka Vallavalitsuse ja Alajõe Vallavalitsuse poole kirjaliku avaldusega endise „G“ maaüksuse tagastamiseks ning et nimetatud organid oleksid kuidagi rikkunud R L õigusi, mida tuleb kaitsta esimese astme tsiviilkohtus. Kohus selgitab R L, et riigiorganite tegevuse peale, aga samuti ka kohaliku omavalitsusorgani tegevuse peale tuleb esitada kaebus Halduskohtusse, mitte ei tule pöörduda hagiga esimese astme tsiviilkohtusse. Kohtule esitatud Riigiarhiivi teatistega (tl.44-47). Ida – Viru Maakonnavalitsuse tõendiga (tl.48), mille kohaselt R L avaldus registreeritud õigusvastaselt võõrandatud vara omanike registris nr. xxx all. Fotoärakirjadega maaüksuste plaanidest (tl.49-52). Ida – Viru Maakohtu kinnistusosakonna Ida – Viru jaoskonna kinnistusregistriosa nr. xxx „D“ väljatrükiga (tl.53). Ida – Viru Maakohtu 19.oktoobri 2005.a. hagi tagamise määrusega (tl.54). Ida – Viru Maakohtu kinnistusosakonna Ida – Viru jaoskonna kinnistusregistriosa nr. xxx „D“ väljatrükiga (tl.62). Kostjate: J L ja V B lepingulise esindaja, advokaat K N kirjaliku vastusega hagile (tl.70-71). Notariaalse kinnistu müügilepinguga ja asjaõiguslepinguga 11.augustist 2004.a. (tl.72-78) ning notariaalse kinnistu müügilepingu muutmise lepinguga 16.augustist 2004.a. (tl.79-81), mille kohaselt müüs J L kinnistu „D“ edasi uuele omanikule P A. R L lepinguline esindaja advokaat K K poolt kohtule esitatud haginõude suurendamise kirjaliku avaldusega (tl.83-84). 09.jaanuaril 2006.a. toimunud kohtuistungi protokolliga (tl.99-100). Hagimaterjalide tõlgetega Saksa keelde kostja P A jaoks (tl.105-109). 26.aprillil 2006.a. toimunud kohtuistungi protokolliga (tl.115-116). Tunnistaja, S Š kirjaliku avaldusega kohtule (tl.131132). Kostja, J L, kirjaliku taotlusega kohtuistungi edasilükkamise kohta (tl.134138). 19.juunil 2006.a. toimunud kohtuistungi protokolliga (tl.143-145). 27.septembril 2006.a. toimunud kohtuistungi protokolliga (tl.156-163). Kostja, P A, poolt kohtule esitatud kirjaliku vastusega hagile (tl.170-172; 178). Notariaalne kinnistu müügileping ja asjaõigusleping 11.augustist 2004.a. (tl.179). Ida – Viru Maakohtu kinnistusosakonna väljatrükk kinnistu „D“ kohta (tl.180). R L lepingulise esindaja advokaat K K poolt kohtule esitatud kirjalik avaldus haginõude suurendamise kohta (tl.185). Kinnistult „D“ raiutud puidu mahu ja väärtuse hindamise akt (tl.186-188). Kostjate: J L ja V B lepingulise esindaja advokaat E L kirjalik vastus haginõude suurendamise avaldusele (tl.191-192). 06.detsembril 2006.a. toimunud kohtuistungi protokolliga (tl.196200). Alajõe Vallavalitsuse kirjaliku vastusega 03.jaanuarist 2007.a. Rufina Lutšnikovale (tl.207), milles selgitatakse R L, et riigimaa eraldamiseks tuleb pöörduda kirjaliku avaldusega Ida – Viru Maavalitsuse poole. 19.märtsil 2007.a. toimunud kohtuistungi protokolliga (tl.211). 09.mail 2007.a. toimunud kohtuistungi protokolliga (tl.226-227). Viru Maakohtu kinnistusosakonna väljatrükk R L seostatavate kinnistute kohta (tl.244-248), mille kohaselt on R L kinnistusraamatusse kantud Alajõe Vallavalitsuse 20.jaanuari 2004.a. tagastamiskorralduse alusel „V“ kinnistu (registriosa nr. 3572208) omanikuna,

aga samuti ka Illuka Vallavalitsuse 08.septembri 2004.a. kinnistamisavalduse alusel kinnistu „V“ (registriosa nr.3541208) omanikuna, millega luges kohus tõendatuks, et R L on tagastatud Illuka Vallavalitsuse ja Alajõe Vallavalitsuse poolt tema esivanematelt õigusvastaselt võõrandatud talumaad. Kohtul puuduvad andmed selle kohta, et R L oleks vaidlustanud temale tagastatud maade piire, millega luges kohus tõendatuks, et R L arvates on talumaad tagastatud temale õigesti. Kohtul on andmeid ainult selle kohta, et R L on vaidlustanud õigusvastaselt võõrandatud talumaade tagastamise surnud M B ja V B pidades neid tagastatud maid enda omadeks. Kostjate: J L ja V B lepinguline esindaja advokaat E L poolt kohtule esitatud kirjalike kohtukõne teesidega (tl.251-252). 26.septembril 2007.a. toimunud kohtuistungi protokolliga (tl.254-258). Jõhvi Halduskohtu toimikuga nr.3 – 40 / 2003 R L kaebuses Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Ida – Viru Maavalitsuse komisjoni otsuse nr.21 – 136 16.jaanuarist 1996.a. ja Alajõe Vallavalitsuse korralduse nr. xx 11.septembrist 2001.a. tühistamise nõudes. 23.jaanuari 2003.a. määrusega lõpetas Jõhvi Halduskohus R L poolt esitatud kaebuse menetluse, aga samuti jättis R L taotluse kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks rahuldamata. Tartu Ringkonnakohus haldusasjas nr.2 – 3 – 79 jättis määrusega 25.veebruarist 2003.a. R L erikaebuse rahuldamata ning Jõhvi Halduskohtu 23.jaanuari 2003.a. määruse muutmata. Riigikohus 16.aprilli 2003.a. määrusega otsustas jätta R L erikaebuse Tartu Ringkonnakohtu määrusele menetlusse võtmata, kuna Riigikohus leidis üksmeelselt, et R L erikaebus on ilmselt põhjendamatu. Jõhvi Halduskohtu määrus jõustus Tartu Ringkonnakohtu 25.veebruari 2003.a. määrusega nr.2 – 3 – 79 / 2003. Ida – Viru Maavalitsuse toimiku nr. xxx / 06789 materjalidega I L õigusvastaselt võõrandatud talumaade tagastamise ja kompenseerimise kohta.

KOHTU POOLT RAKENDATAV SEADUS

Tsiviilasja sisuliseks lahendamiseks pidas kohus vajalikuks rakendada Kinnistusraamatuseaduse §52, §631, §651 ning §66 sätteid, mille kohaselt toimub kannete kustutamine vastava kustutuskande tegemisega kinnistusregistri osa vastavasse jakku. Kanne või selle osa, mis kustutatakse, tõmmatakse punase joonega alla. Kui kinnistusregistri kanne on ebaõige kinnistamisotsuse ebaõigsuse tõttu ja kinnistamisotsuse ebaõigsus ilmneb pärast kandele allakirjutamist kinnistamiseks pädeva isiku poolt, kannab kinnistusosakond kinnistusregistrisse ametiülesande korras vastuväite ebaõige kande parandamise tagamiseks ja teatab parandusettepanekust puudutatud isikutele, kellel on tema poolt määratud aja jooksul õigus esitada vastuväiteid. Tähtaja möödumisel otsustab kinnistamiseks pädev isik kande parandamise. Kui kinnistusraamat on muutunud valeks asjaõiguse kinnistusraamatuvälise ülemineku tõttu, võib kinnistusosakond kohustada omanikku või testamenditäitjat esitama kinnistusraamatu parandamiseks avalduse ja kande tegemiseks vajalikud

dokumendid. Kande parandamiseks tõmmatakse ebaõigele kandele joon alla ja tehakse õige kanne vastavalt Kinnistusraamatuseaduse §23. Uues kandes märgitakse, et see asendab eelmist. Kande parandamine muul viisil on keelatud. TsÜS §90 kohaselt võib tehingu, mis on tehtud olulise eksimuse, pettuse, ähvarduse või vägivalla mõjul või raskete asjaolude ärakasutamise tõttu, seaduses sätestatud korras tühistada. Seadus võib sätestada muid aluseid, mille esinemise korral võib tehingu tühistada. Kui tehing on seaduses sätestatud alustel ja korras tühistatud, on see algusest peale kehtetu. Tühistatud tehingu järgi saadu tuleb tagastada vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Tehingu osa võib tühistada, kui tehing on osadeks jagatav ja võib eeldada, et tehing oleks tehtud ka tühistatud osata. TsÜS §92 kohaselt on eksimus ebaõige ettekujutus tegelikest asjaoludest. Tehing on tehtud olulise eksimuse mõjul, kui eksimus tehingu tegemisel oli sellise tähtsusega, et tehingu teinud isikuga sarnane mõistlik isik ei oleks samasuguses olukorras tehingut teinud või oleks selle teinud oluliselt teistsugustel tingimustel. Tehingu teinud isik võib olulise eksimuse mõjul tehtud tehingu tühistada, kui: 1) eksimuse põhjustasid tehingu teise poole poolt teatavaks tehtud asjaolud või asjaoludest teatamata jätmine, kui asjaolude teatavakstegemine oli vastavalt hea usu põhimõttele nõutav; 2) tehingu teine pool teadis või pidi eksimusest teadma ja eksinud poole eksimusse jätmine oli vastuolus hea usu põhimõttega; 3) tehingu teine pool lähtus tehingu tegemisel samadest ekslikest asjaoludest, välja arvatud juhul, kui teine pool oleks asjaoludest õiget ettekujutust omades võinud eeldada, et eksinud pool oleks eksimusest teades tehingu siiski teinud. Ühepoolse tehingu puhul loetakse TsÜS §92 lg.3 mõttes tehingu teiseks pooleks isik, kellele tehingus sisalduv tahteavaldus oli suunatud, ning isik, kes omandab tehingu alusel õiguse. Tehingu teinud isik ei või tehingut tühistada, kui ta vastavalt tehingu tegemise asjaoludele ja tehingu sisule kandis eksimuse riisikot. TsÜS §94 kohaselt on pettus isiku tahtlik eksimusse viimine või eksimuses hoidmine temale ebaõigete asjaolude avaldamise teel, eesmärgiga kallutada isik tehingut tegema. Ebaõigete asjaolude avaldamisega on võrdsustatud nendest asjaoludest teatamata jätmine, millest vastavalt hea usu põhimõttele oleks tulnud teatada, samuti selliste asjaolude tõesena avaldamine, mille tõelevastavust avaldaja ei ole kontrollinud ja mis hiljem osutuvad ebaõigeks. Tehingu teinud isik võib pettuse mõjul tehtud tehingu tühistada. Kui pettuse pani toime kolmas isik, kelle eest tehingu teine pool ei vastuta, võib petetud pool tehingu tühistada, kui teine pool pettusest teadis või teadma pidi. Kui teine pool pettusest ei teadnud ega pidanudki teadma, võib tehingu tühistada juhul, kui tehingu alusel omandas õiguse pettuse toimepannud kolmas isik. Ühepoolse tehingu puhul loetakse TsÜS §94 lg.4 mõttes tehingu teiseks pooleks isik, kellele tehingus sisalduv tahteavaldus oli suunatud, ning isik, kes omandab tehingu alusel õiguse. TsÜS §96 kohaselt võib isik, kes tegi tehingu õigusvastase ähvarduse või vägivalla mõjul, tehingu tühistada, kui ähvardus või vägivald oli vastavalt asjaoludele nii

vahetu ja tõsine, et ei jätnud tehingu teinud isikule mingit mõistlikku valikut. Eelkõige tuleb arvestada ähvardaja või vägivalla kasutaja ja tehingu teise poole isikut ning olukorda, milles ähvardus või vägivald aset leidis. Ähvardus on õigusvastane juhul, kui õigusvastane on: 1) tegu või tegevusetus, millega tehingu teinud isikut ähvardati; 2) ähvarduse mõjul tehtud tehingu eesmärk; 3) teo või tegevusetuse, millega ähvardati, kasutamine tehingu tegemisele kallutamiseks. TsÜS §97 kohaselt võib tehingu teinud füüsiline isik tühistada tema poolt äärmiselt ebasoodsatel tingimustel tehtud tehingu, mille tegemisel teine pool kasutas ära tema erakorralisi vajadusi, sõltuvussuhet, kogenematust või muid selliseid asjaolusid. VÕS §127 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kahju ei kuulu hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Lepingulist kohustust rikkunud lepingupool peab hüvitama üksnes kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Kahjuhüvitisest tuleb maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud, välja arvatud juhul, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral, otsustab hüvitise suuruse kohus. Kui kahju tekkimine tulevikus on kindlaks tehtud, kuid kahju suurust ei saa kindlaks teha, võib kohus hüvitise suuruse otsustada hiljem.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUS

Eeltoodut aluseks võttes ja kaalunud kõiki kohtule esitatud tõendeid, asjaolusid, väiteid ning vastuväiteid kogumis, luges kohus tõendatuks, et hagi on põhjendamata ja ei kuulu rahuldamisele. Kõik kohtukulud tuleb jätta menetlusosaliste endi kanda. Kohus luges tõendatuks, et R L ja tema lepinguline esindaja advokaat K K nõuded kinnistu „D“ kohta tehtud kinnistusraamatu kannete ebaõigeks tunnistamise nõudes ei põhine seadusel ja kohus ei saa kinnistusraamatu kandeid ebaõigeks tunnistada. Eesti Vabariigis kehtib nn „kõva kinnistusraamatu“ printsiip, mis sisaldab endas eeldust, et kõik kinnistusraamatu kanded on õiged. Vastavalt Kinnistusraamatuseadusele saab kinnistusraamatu kandeid ainult parandada §52, §631, §651 ja §66 ettenähtud korras. Hageja, R L ja tema lepinguline esindaja, advokaat K K, seda korda

järginud ei ole, mille tõttu ei ole nende poolt viidatud kinnistusraamatu kandeid võimalik ka parandada. Põhjendamatud on ka hageja, R L ja tema lepingulise esindaja, advokaat K K, viited Omandireformi aluste seadusele ja Maareformiseadusele, kuna nende seadusandlike aktide kohaselt tegelevad õigusvastaselt võõrandatud talumaade tagastamisega maavalitused ja kohalikud omavalitsused. Esimese astme tsiviilkohus ei ole pädev vastu võtma otsust R L talumaade tagastamise kohta. Tsiviiltoimiku materjalidega luges kohus tõendatuks, et R L on tegelikult tema talumaad juba enne kohtuotsuse tegemist, selleks pädevate organite poolt, tagastatud, kuid R L ei ole rahul talumaade tagastamisega surnud M B ja V B. Surnud M B ja V B talumaade tagastamise aluseks olnud haldusaktid jäid tühistamata ja R L kaebus Jõhvi Halduskohtus rahuldamata, millega kohus luges tõendatuks, et surnud M B ja V B kandmine kinnistusraamatusse kinnistu „D“ omanikena oli igati õige ja seaduspärane. Kohus luges tõendatuks, et rahuldamata tuleb jätta ka R L ja tema lepinguline esindaja advokaat K K nõuded kinnistu „D“ edasimüügi tehingute tühiseks tunnistamise nõudes, kuna tehinguid saab tühistada ainult TsÜS §90, §92, §94, §96 ja §97 toodud alustel ja korras. R L ja tema lepinguline esindaja, advokaat K K, ei ole esitanud kohtule tõendeid asjaolude olemasolu kohta, mis annaksid kohtule aluse kinnistu „D“ edasimüügi tehingute tühistamiseks. Seadusest tulenevalt saavad tehingut tühistada ainult nendes tehingutes osalenud isikud. R L ei ole osalenud üheski kinnistu „D“ edasimüügi tehingus, mille tõttu asus kohus seisukohale, et R L ei saa ka nende tehingute tühistamist nõuda. Kohus luges tõendatuks, et rahuldamata tuleb jätta ka R L ja tema lepingulise esindaja, advokaat K K, poolt esitatud kahju hüvitamise nõue, kuna R L ei ole kohtus esitanud tõendeid selle kohta, et kinnistult „D“ metsa ülestegemisega põhjustati kahju just nimelt R L. R L ei ole kohtule esitanud tõendeid põhjuslike seoste kohta temal kahju tekkimise ja kinnistul „D“ metsa ülestegemise vahel. Kohus asus seisukohale, et selliseid tõendeid ei saagi R L olla, kuna R L saab kahju tekitada ainult tema (kui omaniku) õiguste rikkumisega R L kuuluva vara sfääris. Kohtuistungil leidis tõendamist, et kinnistu „D“ omanikuks ei ole kunagi olnud R L. Kohus tuvastas kohtuistungi käigus, et kinnistu „D“ omanikuks on P A ja ainult temal saab olla kahju hüvitamise nõue eelmiste kinnistu omanike vastu.

Johannes Külaots Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.