Kohtulahend

teostamisel elamus ning ei määranud töö tegemise aega ega viisi, nagu on iseloomulik tööõiguslikule suhtele. Kui tekkis vajadus elektriku teenuste järele, teavitas KÜ Sõpruse pst 8 juhatus sellest E.N. , kes valis ise aja, millal ta elektriku teenuseid saab osutada, samuti oli ta vaba otsustama töö tegemise viisi üle. Igakuiselt vaatas elektrik üle elektrikilbid ning teostas peakilbi, soojussõlme ja elektriseadmete hooldust talle sobival ajal. Tööõigusliku suhte puhul kasutab töötaja töö tegemiseks üldjuhul tööandja materjale ja vahendeid. Hageja kasutas elektritööde tegemiseks oma tööriistu, mis viitab samuti pooltevahelisele tööettevõtulepingule iseloomulike tunnustega õigussuhtele. Eeltoodust tulenevalt ei ole hageja ja kostja vahelisele õigussuhtele kohaldatavad tööõiguse sätted.

MAAKOHTU LAHEND

Tartu Maakohus rahuldas 23. veebruari 2007 otsusega E.N. hagi osaliselt ning mõistis KÜ-lt Sõpruse pst 8 välja 1839.19 krooni E.N. kasuks, ülejäänud nõude osas maakohus hagi ei rahuldanud. Otsuse põhjenduste kohaselt on tulenevalt TLS §-st 1 tööleping töötaja ja tööandja kokkulepe, mille kohaselt töötaja kohustub tegema tööandjale tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile, tööandja aga kohustub maksma töötajale töö eest tasu ning kindlustama talle poolte kokkuleppe, kollektiivlepingu, seaduse või haldusaktiga ettenähtud töötingimused. TLS § 7 p 11 järgi ei laiene töölepingu seadus tegutsemisele tööettevõtulepingu või muu tsiviilõigusliku lepingu alusel. TLS § 8 alusel loetakse vaidluse korral lepingu olemuse üle, et pooled sõlmisid töölepingu, kui väidetav tööandja ei tõenda vastupidist või kui pole ilmne, et pooled sõlmisid teistsuguse lepingu. TLS § 9 sätestab, et kui pooled sõlmisid töölepingu teise tehingu varjamiseks, kohaldatakse selle tehingu kohta käivaid sätteid, mida pooled tegelikult silmas pidasid. Hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingu pealkiri on Tööleping nr 4. Ka lepingu sisu viitab töölepingule – lepingu kohaselt annab tööülesandeid ja teostab järelevalvet ühistu (tööandja) juhatuse esimees, ette on nähtud kindel tööaeg (8 tundi päevas, 40 tundi nädalas) ning palk (300 krooni kuus), samuti puhkus. Töölepingut eristavad tööettevõtulepingust järgmised tingimused: alluvussuhe tööandja ja töötaja vahel; töövahendite kuuluvus; töö tegemise aja, koha ja viisi määratletus; asjaolu, kas isik on arvatud töötajate koosseisu jne. 18.04.2006 toimus käesoleva menetluse raames paikvaatlus Tartu linnas Sõpruse pst 8 keldris, millega hageja soovis tõendada, et talle on korteriühistu poolt antud kasutamiseks tööruum ja töövahendid. Vaatluse käigus selgus, et hageja kasutas kuni vaidlusaluse lepingu lõpetamiseni töötamisel korteriühistule kuuluvaid töövahendeid ja ruumi. Kostja juhatus võttis 24.09.2003 vastu otsuse, millega kohustas hagejat esitama igakuiselt aruandeid tööülesannete täitmise kohta. Sellega soovis kostja hageja tegevust kontrollida. Hageja oli koos teiste töötajatega kantud kostja palgalehtedele ja talle maksti palka perioodiliselt samaaegselt teiste töötajatega. Seega oli hageja arvatud korteriühistu töötajate hulka ning tegemist oli töösuhtega. Kostja on Töövaidluskomisjonile esitanud ekspertiisiakti, mille kohaselt on KÜ-s Sõpruse pst 8 elektrikul tegevust kokku ca 3 päeva, s.o 24 tundi kuus. Seega töötas hageja KÜ-s Sõpruse pst 8 osalise tööajaga – 24 tundi kuus, st 0,15 kohaga. PalS § 2 lg 7 kohaselt on palga alammäär Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kindlale ajaühikule (tunnile, päevale, nädalale, kuule vms.) vastav palga suurus, millest madalamas ei ole lubatud kokku leppida töötamisel täistööajaga. Hageja töötas kogu töölepingu kehtivusaja palga eest 300 krooni kuus ning tema töölepingusse on märgitud tööajaks 40 tundi nädalas, st täistööaeg. Miinimumpalk oli 2000. aastal Vabariigi Valitsuse (VV) 23.11.1999 määruse nr 360 alusel 8.25 krooni tunnis ja 1400 krooni kuus. 2001. aastal oli palga alammäär VV 19.12.2000 määruse nr 428 järgi 9.40 krooni tunnis ja 1600 krooni kuus. 2002. aastal oli palga alammäär VV 18.12.2001

määruse nr 396 kohaselt 10.95 krooni tunnis ja 1850 krooni kuus. 2003. aasta palga alammäär oli Vabariigi Valitsuse 03.12.2002 määruse nr 366 alusel 12.90 krooni tunnis ning 2160 krooni kuus. 2003. aastal sai hageja palka kokku 2683.20-2600=83.20 krooni vähem kui ette nähtud palga alammäär, tema kuupalk pidanuks olema 309.60 krooni. Seega peab kostja hüvitama hagejale viimase kolme tööaasta eest palgavahe võrreldes miinimumpalgaga 83.20 krooni. 18.08.2003 tegi KÜ Sõpruse pst 8 juhatus otsuse vabastada E.N. töölt alates 21.09.2003 seoses mittevastavusega tehtavale tööle. TLS § 86 p 4 ja § 101 lg 1 p 1 alusel võib tööandja lõpetada töötajaga töölepingu juhul, kui töötajal puudub dokument, mille olemasolu on vastavale tööle lubamise kohustuslik eeltingimus. TLS § 49 p 51 järgi on tööandja kohustatud korraldama oma kulul tööalast koolitust, kui ta ise muudab tööks vajalike kutseoskuste nõudeid. Riigikohus on otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-145-02 leidnud, et tööandja on TLS § 49 p 51 kohaselt kohustatud korraldama oma kulul tööalast koolitust üksnes siis, kui ta ise muudab tööks vajalike kutseoskuste nõudeid. Kui nõudeid ei kehtesta mitte tööandja, vaid need kehtestatakse seaduse või määrusega, siis ei lasu tööandjal TLS § 49 p-s 51 nimetatud kohustust. Kostja seletustest tulenes, et korteriühistus sooviti muuta elektriku tööülesandeid ning seetõttu osutus vajalikuks täiendav litsents. Kuna tööandja ei ole enne lepingu lõpetamist täitnud oma TLS § 49 p-st 51 tulenevat kohustust, siis oli lepingu lõpetamine ebaseaduslik. Töölepingu lõpetamise teade on tahteavaldus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) mõttes. Tulenevalt TsÜS §-st 72 saab tahteavaldust tagasi võtta üksnes siis, kui enne tahteavaldust või sellega ühel ajal jõuab tahteavalduse saajani tahteavaldust tagasivõttev tahteavaldus. Hageja ei soovinud tööle ennistamist, mistõttu ei saanud korteriühistu teda tööle ennistada. Seega tuleb antud juhul lugeda E.N. tööleping lõppenuks TLS § 79 alusel. TLS § 117 lg 2 sätestab, et kui töötaja loobub tööle ennistamisest, on tööandja kohustatud maksma töötajale hüvitust kuni töötaja kuue kuu keskmise palga ulatuses. Kuna hageja palk oli viimasel tööaastal 309.60 krooni kuus, peab kostja maksma talle hüvitist 309.60 krooni. Puhkuseseaduse (PuhkS) § 25 kohaselt on tööandja töölepingu lõppemise korral kohustatud töötajale maksma kasutamata jäänud puhkuse eest rahalist hüvitist, kuid kokku mitte rohkem kui nelja aasta kasutamata jäänud puhkuse eest. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks andnud hagejale puhkust vastavalt PuhkS-s ja töölepingus sätestatule ehk 28 päeva aastas. Seega peab kostja maksma hagejale kasutamata puhkuse eest hüvitist kokku 1136.79 krooni. Kuna hageja ei tõendanud talle tekkinud kahju seoses tööraamatu kinnipidamisega tööandja poolt, ei kuulu hüvitise nõue seoses tööraamatu kiinipidamisega rahuldamisele. TLS § 119 lg 2 kohaselt on tööandja lõpparve kinnipidamisel kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. PalS § 32 lg 1 järgi on tööandja kohustatud töölepingu lõppemise päeval töötajale maksma kõik tööandjalt saada olevad summad. Kui töötaja ei saanud töölepingu lõppemise päeval lõpparvet vastu võtta, on tööandja kohustatud maksma lõpparve viie päeva jooksul, arvates nõude esitamisele järgnenud päevast. Lõpparve hõlmab puhkusehüvitist, hüvitist töölepingu lõpetamise eest jne. Kuna kostja ei ole hagejale lõpparvet maksnud, peab kostja tasuma hagejale hüvitist lõpparve kinnipidamise eest kokku 1839.19 krooni. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED APELLATSIOONIKOHTUS E.N. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu 23. veebruari 2007 otsuse ning teha uue otsuse, millega mõista KÜ-lt Sõpruse pst 8 välja palgakompensatsioon PalS § 2 lg 7 alusel viimase kolme tööaasta eest kokku 53 990 krooni; hüvitis kasutamata jäänud puhkuse eest PuhkS §-de 23, 24 ja 25 alusel kokku 6650 krooni; kompensatsioon töölepingu lõpetamise eest TLS § 86 p 4 ja § 90 p 2 alusel ühe kuu keskmise palga ulatuses

summas 2160 krooni; kompensatsioon tööraamatu kinnipidamise eest TLS § 119 lg 1 alusel summas 10 800 krooni; kompensatsioon lõpparve kinnipidamise eest TLS § 119 lg 2 alusel ühe kuu keskmise palga ulatuses 2160 krooni, kokku 75 760 krooni. Kohtukulud jätta samuti KÜ Sõpruse pst 8 kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt on ekslikult loetud ekspertiisiaktiks kostja poolt kohtule esitatud 21.11.2003 e-kiri, milles keegi S. Ilves hindab elektriku töökoormust. Kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 130 lg 1 sätestab, et ekspertiisi teeb ekspertiisiasutuse ekspert või kohtu poolt määratud teine asjatundja. Eksperdiks võib kohus määrata isiku, kel on arvamuse andmiseks vajalikud teadmised ja kogemused, ja kes on ekspertiisi tegemiseks andnud nõusoleku. Eksperdi määramisel arvestab kohus poolte arvamusi. Sama paragrahvi lg 2 järgi, kui pooled on eksperdi isikus kokku leppinud, määrab kohus selle isiku sobivuse korral eksperdiks, kui see isik seaduse kohaselt võib ekspert olla. TsMS § 134 lg 1 järgi annab ekspert arvamuse kirjalikult. Arvamus peab sisaldama uuringute üksikasjaliku kirjelduse, uuringu tulemusena tehtud järeldused ja põhjendatud vastused kohtu küsimustele. Alates 01.01.2006 kehtiva TsMS § 293 lg 2 järgi kohaldatakse eriteadmistega isiku ülekuulamisele asjaolu või sündmuse tõendamiseks, mille kogemiseks olid vajalikud eriteadmised, tunnistaja ülekuulamise kohta sätestatut. Kui menetlusosaline on kohtule esitanud eriteadmistega isiku kohta arvamuse ja isikut ei kuulata üle tunnistajana, hinnatakse arvamust dokumentaalse tõendina. Apellandile on teadmata, kes on S. Ilves ning millised on tema teadmised ja kogemused. Esitatud e-kiri ei vasta ekspertarvamuse vorminõuetele. Apellandil oli tööruumis statsionaarne telefon numbriga 480 908, millelt ta teateid riketest vastu võttis. PalS § 2 lg 2 järgi on põhipalk töölepingus või õigusaktis kindlaks määratud tunni, päeva-, nädala- või kuupalgamäära alusel arvutatud palk. Sama paragrahvi lg 7 järgi on palga alammäär Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kindlale ajaühikule (tunnile, päevale, nädalale, kuule vms.) vastav palga suurus, millest madalamas ei ole lubatud kokku leppida töötamisel täistööajaga. Pooled olid kokku leppinud tööaja kestuses 8 tundi päevas, 40 tundi nädalas. Tööandja on kohustatud kindlustama töötajat tööga kokkulepitud tööaja ulatuses ja maksma töö eest palka mitte vähem kui seadusega kehtestatud alammäär. Apellant oli pidevas töövalmiduses. Pooled ei olnud omavahel kokku leppinud tunnitasu arvestuses. Apellant ei töötanud vastustaja juures osalise tööajaga 24 tundi kuus. KÜ Sõpruse pst 8 vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt ei oma vastustaja poolt kohtule esitatud 21.11.2003 e-kiri, milles S. Ilves hindab elektriku töökoormust praktilist tähendust, kuna tegemist ei ole ekspertiisiaktiga vaid dokumentaalse tõendiga, sest apellant pole maakohtus tõendi õigsust vaidlustanud. 18.04.2006 toimus käesolevas menetluse raames paikvaatlus Tartu linnas Sõpruse pst 8 VII sektsiooni keldris, millega apellant soovis tõestada, et talle on antud kasutada tööruum ja töövahendid. Paikvaatluse käigus ei leidnud tuvastamist, et apellandi näidatud tööruumides oleks olnud telefon. Seega jääb mõistmatus, milles väljendus apellandi pidev töövalmidus. Pooltevahelises lepingus oli ette nähtud tööaja kestus 8 tundi päevas, 40 tundi nädalas, kuid reaalselt pole võimalik rakendada korteriühistu elektrikut tööle iga päeva selliseks ajaks. Ka OÜ Plus Elekter e-kirjast on näha, et elektrikul ei oleks üle kolme päeva maksimaalselt KÜ-s Sõpruse pst 8 midagi teha. Reaalselt ei olnud vajalik apellanti iga päev kaheksaks tunniks tööle rakendada. E.N. ja KÜ Sõpruse pst 8 vahel ei eksisteerinud tööõiguslikku suhet. Tartumaa Töövaidluskomisjon on 17.02.2004 otsuses tuvastanud, et apellandi ja vastustaja vahel puudub töösuhe ja et poolte vahel olid tööettevõtu lepingule omased suhted.

RINGKONNAKOHTU OTSUSTUS JA PÕHJENDUSED

Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole põhjust. Kuna vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis ei pea ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks korrata esimese astme kohtu kõiki põhjendusi. Tulenevalt TsMS § 651 lg 1 kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et ükski apellandi väide ei anna põhjust vaidlustatud otsuse tühistamiseks või muutmiseks. Maakohus on õigesti hagi osalisel rahuldamisel hinnanud asjas olevaid tõendeid kogumis, sh töövaidluskomisjoni toimikulehel 36 olevat OÜ Plus Elekter e-kirja, järeldades, et hageja töötas vaatamata töölepingus märgitud 8-le tunnile päevas KÜ-s Sõpruse pst 8 tegelikult osalise tööajaga – 24 tundi kuus, s.o 0,15 kohaga. Maakohtu otsus tõendite hindamisel on kooskõlas TsMS §-s 232 sätestatuga. Iseenesest on õige apellandi väide, et TVK tl 36 olev OÜ Plus Elekter e-kiri ei saa olla tulenevalt TsMS §-des 293 ja 301 lg 1 käsitletav ekspertarvamusena, kuid see ei ole viinud maakohut asja ebaõigele otsustamisele. TsMS §-s 272 lg 1 sätestatakse, et dokumentaalne tõend on igasugune kirjalikult, pildistamisega või video-, heli- või elektroonilise salvestusega või muu andmesalvestusega jäädvustatud dokument või muu sellesarnane andmekandja, mis sisaldab andmeid asja lahendamiseks tähtsate asjaolude kohta ja mida on võimalik kohtuistungil esitada tajutaval kujul. Vastavalt sama paragrahvi lõikele 2 on dokumendid ka ametlikud ja isiklikud kirjad, kohtulahendid teistes kohtuasjades ning menetlusosalise poolt kohtule esitatud eriteadmistega isikute arvamused. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt eeldatakse esitatud dokumendi õigsust. Nimetatud sätetest tulenevalt on kõnesolev OÜ Plus Elekter e-kiri käsitletav ametliku kirjana, mida maakohus oli õigustatud hindama dokumentaalse tõendina kõrvuti teiste tõendite ja esitatud asjaoludega. Apellandi väited, et ta oli pidevas töövalmiduses ja et tema tööruumis oli statsionaarne telefon numbriga 480 908, millelt ta teateid riketest vastu võttis, on paljasõnalised ning on ümber lükatud nii eelviidatud e-kirjas tooduga kui ka maakohtu poolt osundatud muude tõenditega. Tulenevalt OÜ Plus Elekter e-kirjast kuluks elektrikul Sõpruse pst 8 maja elektrisõlmede ja –paigaldiste hooldamisele ning elektripirnide vahetamisele maksimaalselt 3 tööpäeva kuus. Apellant ei ole esitanud omapoolseid tõendeid selle kohta, et Sõpruse pst 8 majas oli vajadus igakuiselt elektritöid teha OÜ Plus Elekter poolt märgitust rohkem. Maakohus on 18.04.2006 läbi viinud hageja tööruumi vaatluse Sõpruse pst 8 VII sektsiooni keldris ja selle käigus ei ole tuvastatud, et apellandi tööruumis olnuks lauatelefon. See, et vaatlus on teostatud ca 3 aastat hageja töölepingu lõpetamisest hiljem, ei tähenda, et kohus ei saaks sellest teha järeldust telefoni puudumise kohta, kuivõrd apellant ei ole esitanud ühtegi omapoolset tõendit tõendamaks, et lauatelefon vaidlusalusel perioodil tema tööruumis siiski oli. Arvestades eeltoodut on maakohus õigesti järeldanud, et apellant ei oleks ilmselt saanud telefoni puudumise tõttu päevi tööruumis veeta, kui tahtis samas täita tööülesandeid, ning et apellant töötas vastustaja juures faktiliselt osalise tööajaga – 24 tundi kuus (0,15 kohaga). Asjaolu, et pooled pidasid tööaja kokkuleppimisel tegelikult silmas hageja osalise tööajaga töötamist, tuleneb ringkonnakohtu arvates ka poolte poolt lepingus kokkulepitud töötasu suurusest (300 krooni kuus). Ringkonnakohus jätab TsMS § 651 lg 1 alusel tähelepanuta vastustaja väite, et apellandi ja vastustaja vahel puudub töösuhe ja et poolte vahel olid tööettevõtulepingule omased suhted, kuivõrd vastustaja ei ole nimetatud osas maakohtu otsuse peale omapoolset apellatsioonkaebust (või ka vastuapellatsioonkaebust) esitanud.

Kuna apellatsioonkaebust ei rahuldata, siis tuleb apellandi kohtukulud apellatsioonimenetluses jätta TsMS § 60 lg 1 ja 8 (kuni 01.01.2006 kehtinud redaktsioon) alusel tema enda kanda.

Üllar Roostoja

Andra Pärsimägi

Egon Konsand

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.