Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

Edasikaebamise kord Pool võib esitada Tartu Ringkonnakohtule otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.

HAGI ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE

Hageja esitas 20. aprillil 2004 Tartu Maakohtusse hagi kostjaga sõlmitud töölepingu alusel. Hageja sõlmis kostjaga 04.03.1999 määramata ajaks töölepingu, mille järgi hageja võeti tööle põhikohaga korteriühistu elektrikuna põhipalgaga 300 krooni kuus. Kostja otsustas 18.08.2003 lõpetada alates 21.09.2003 töölepingu Eesti Vabariigi töölepingu seaduse (TLS) § 86 p 4 alusel, sest hagejal puudus elektriohutusseadusega nõutav elektritööde litsents. Hageja juhtis kostja tähelepanu asjaolule, et enne töösuhte lõpetamist tuleb kostjal teha talle ettepanek vajaliku kvalifikatsiooni omandamiseks, kusjuures kulud jääksid kostja kanda. Alles töötaja keeldumise korral tuleks lepingu lõpetamisest töötajale 1 kuu ette teatada ja maksta hüvitist ühe kuupalga ulatuses. Hageja taotles kostjalt lepingu lõpetamisel miinimumpalga maksmist alates töölepingu sõlmimisest, s.o palgavahe hüvitamist, mispeale kostja annulleeris otsuse töölt vabastamise kohta, s.t ennistas hageja ilma tema nõusolekuta ja vaatamata litsentsi puudumisele tööle. Kuna hageja ei soovinud tööle ennistamist, kuid soovis kostjalt hüvitust, mida viimane polnud nõus maksma, pöördus hageja 24.09.2003 avaldusega töövaidluskomisjoni poole. Hageja nõudis palgaseaduse (PalS) § 2 lg 7 alusel töötasu täistööajaga töötamise eest seadusega kehtestatud palgamäära järgi kuus, seadusega ettenähtud puhkusekompensatsiooni töötatud aja eest, TLS § 86 p 4 alusel töölepingu lõpetamisel hüvitist ühe kuu töötasu ulatuses ning kompensatsiooni seoses tööraamatu ja lõpparve kinnipidamisega. Töövaidluskomisjon lõpetas 17.02.2004 menetluse hageja avalduses KÜ S. vastu põhjendusega, et avaldus ei kuulu töövaidluskomisjoni pädevusse. Komisjon leidis, et poolte tahe ei olnud töölepingu sõlmimisel asuda töösuhetesse, vaid leping oli sõlmitud teadlikult teise tehingu varjamiseks (TLS § 9) ning poolte vahel olid suhted, mis on omased tööettevõtulepingule. Hageja ei nõustu töövaidluskomisjoni otsusega. Tegelikkusele ei vasta kostja esindaja väited sellest, et töölepingu sõlmimise eesmärgiks oli hageja soov saada seeläbi kindlustatud isikuks ravikindlustusseaduse tähenduses. Eesti Haigekassa Tartu osakonna 29.01.2004 vastusest hageja avaldusele nähtub, et hageja ravikindlustuse algus Eesti Haigekassas on 12.11.1998, s.o. mitu kuud enne töölepingu sõlmimist. Samuti ei vasta tegelikkusele kostja väide, et KÜ S. ei korraldanud ega juhtinud hageja tööprotsessi elektritööde teostamisel elamus ega määranud töö tegemise aega ega viisi, nagu on iseloomulik tööõiguslikule suhtele. Töölepingus on selgesõnaliselt sätestatud, et tööülesandeid annab ja järelvalvet teostab juhatuse esimees. Veel 24.09.2003 on kostja juhatus otsustanud, et elektrik esitab iga kuu esimeseks esmaspäevaks eelneval kuul tehtud tööde aruande kuupäevaliselt ja tehtud tööde loetelu koos ajakuluga ning et septembrikuu aruanne tuleb esitada juhatuse esimehele 06.10.2003. Tõele ei vasta kostja esindaja väide, et hageja on teinud igakuiselt sissemakseid korteriühistu arvele sotsiaalmaksu katteks summas 314 krooni. Korteriühistu esindaja poolt komisjonile esitatud kassa sissetuleku orderitel puuduvad hageja allkirjad ja hagejal on põhjust arvata, et kostja poolt komisjonile esitatud orderid on vormistatud tagantjärele ilma hageja osavõtuta ja on seega fabritseeritud. Kostja raamatupidaja maksis hagejale ja teistele ühistu töötajatele iga kuu esimesel esmaspäeval palka, mille kohta peavad kostjal olema säilinud palgalehed. Lisaks sotsiaalmaksule on

kostja tasunud regulaarselt hageja töötuskindlustusmaksu, mille kohta hageja esitab vajadusel täiendava tõendi. Ei ole õige, et hagejale ei ole ühistu poolt antud mingeid töövahendeid, mis on vajalikud elektritööde läbiviimiseks. Kostja varustas hagejat alates töösuhte algusest 01.01.1975 lisaks töövahenditele ja materjalidele ka tööruumiga, mis asub korteriühistu elamu VII sektsiooni keldrikorrusel. Nimetatud tööruum on sisustatud vastavalt elektriku töö spetsiifikale ja nõuetele. Hageja valduses on ühistu poolt muretsetud elektriku kruvikeerajate komplekt, näpitstangid, elektriku näpitstangid, lõiketangid, lehtvõtmete komplekt, rauasaag koos tagavara lõikelehtedega, elektri peakilpides kaitsmete vahetamise tangid, erineva suurusega vasarad. Juhatus on varustanud hagejat kõikide elektriremonttöödeks vajalike materjalidega nagu kaitsmed, lülitid, juhtmed, isoleerpael jne. Naeruväärne on kostja esindajate väide, et hageja töö piirdus vaid maja koridorides, keldris ja välisustel läbipõlenud pirnide vahetamisega, mis tähendab ajaliselt maksimaalselt 8 tunni piires töötamist ühes kuus. Hageja on omalt poolt töölepingu tingimusi igati täitnud, teostades ühistu poolt hallatavas elamus kõik vajalikud elektritööd: remontinud elamus elektri peakilpi, teostanud püstakute elektrikilpide remonttöid ja likvideerinud elektriavariisid ka hilja õhtul väljaspool tööaega selle eest lisatasu küsimata. Hageja teostas kostja ja tema liikmete huvides sageli ka kiireloomulisi töid. Näiteks ühistu elamu sisestest riketest põhjustatud elektrikatkestuste ajal ei olnud hagejal võimalik otsustada töö tegemise aja üle, rikked tuli likvideerida võimalikult kiiresti. Töösuhet hageja ja kostja vahel kinnitavad ka hageja tööraamatu sissekanded nr 11-16.

palgakompensatsioon PalS § 2 lg 7 alusel viimase kolme tööaasta eest: o 21.09.2000—31.12.2000 (min palk 1 400 krooni kuus) 470 krooni + 4 200 krooni – 1 000 krooni = 3 670 krooni, o 2001. a (min palk 1 600 krooni kuus) 12 x 1 600 krooni – 3 600 krooni = 15 600 krooni, o 2002. a (min palk 1 850 krooni kuus) 12 x 1 850 krooni – 3 600 krooni = 18 600 krooni, o 01.01.2003—21.09.2003 (min palk 2 160 krooni kuus) 8 x 2 160 krooni + 1 440 krooni – 2 600 krooni = 16 120 krooni, o palgakompensatsiooni kokku: 53 990 krooni;

−

hüvitis kasutamata jäänud puhkuse eest puhkuseseaduse (PuhkS) § 23, 24 ja 25 alusel: o o o o o o

− − −

1999. a (kolm kuud) 300 krooni, 2000. a 1 400 krooni, 2001. a 1 600 krooni, 2002. a 1 850 krooni, 2003. a (8 kuud 21 päeva) 1 500 krooni, puhkusekompensatsioon kokku: 6 650 krooni;

kompensatsioon 04.03.1999. a sõlmitud töölepingu lõpetamise eest TLS § 86 p 4 ja § 90 p 2 alusel ühe kuu keskmise palga ulatuses 1 x 2 160 krooni = 2 160 krooni; kompensatsioon tööraamatu kinnipidamise eest TLS § 119 lg 1 alusel 5 x 2 160 krooni = 10 800 krooni; kompensatsioon lõpparve kinnipidamise eest TLS § 119 lg 2 alusel ühe kuu keskmise palga ulatuses 1 x 2 160 krooni = 2 160 krooni.

Kokku palub hageja kostjalt välja mõista 75 760 krooni. Kohtukulud palub hageja jätta kostja kanda.

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja hagi ei tunnista ja leiab, et hageja ja kostja vahel puudus tööõiguslik suhe. Kostja arvates on Tartumaa Töövaidluskomisjon oma 17.02.2004. a otsuses õigesti tuvastanud, et hageja ja kostja vahel puudusid töösuhted ja et poolte vahel olid tööettevõtulepingule omased suhted. Viimatitoodust tulenevalt ei ole hageja ja kostja vahelisele suhtele kohaldatavad tööõiguse sätted ning hageja poolt 20.04.2004. a hagiavalduses esitatud nõuded tuleb jätta rahuldamata. TLS §-s 1 on sätestatud töölepingu legaaldefinitsioon – tööleping on töötaja ja tööandja kokkulepe, mille kohaselt töötaja kohustub tegema tööandjale tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile, tööandja aga kohustub maksma töötajale töö eest tasu ning kindlustama talle poolte kokkuleppe, kollektiivlepingu, seaduse või haldusaktiga ettenähtud töötingimused. Tulenevalt töölepingu legaaldefinitsioonist iseloomustab tööõiguslikku suhet töötaja allumine tööandja juhtimisele ja kontrollile, st tööd andval isikul esineb direktsioonivõim, määramaks kindlaks, millal, kuidas ja millistel tingimustel tööd teha, ning teine pool on allutatud neile tingimustele. KÜ S. ei korraldanud ega juhtinud E.N. tööprotsessi elektritööde teostamisel elamus ega määranud töö tegemise aega ega viisi, nagu on iseloomulik tööõiguslikule suhtele. Juhul kui tekkis vajadus elektriku teenuste järele, teavitas KÜ S. juhatus sellest E., kes valis ise aja, millal ta elektriku teenuseid saab osutada, samuti oli ta vaba otsustama töö tegemise viisi üle. Igakuiselt vaatas elektrik üle elektrikilbid ning teostas peakilbi, soojussõlme jt elektriseadmete hooldust talle sobival ajal. Tööõiguslikku suhet iseloomustav teine oluline tunnus on, et tööõigusliku suhte puhul kasutab töötaja töö tegemiseks üldjuhul tööandja materjale ja vahendeid. Hageja kasutas elektritööde tegemiseks oma tööriistu, seega teostas ta tööd oma vahenditega, mis tulenevalt tsiviilkoodeksi (TsK) § 358 lg-st 1 viitab samuti pooltevahelisele tööettevõtulepingule iseloomulike tunnustega õigussuhtele. Et vaidlusalune tööleping E.N. ja korteriühistu S. vahel sõlmiti 04.03.1999. a, siis on asjakohatud hageja poolt hagiavalduses esitatud väited selle kohta, et ühistu on väidetavalt 1986.a ostnud hagejale uue mutrivõtmete komplekti jne. Ülaltoodust tulenevalt on kostja seisukohal, et pooltevahelist õiguste ja kohustuste jaotust analüüsides võib jõuda ühesele järeldusele, et pooltevaheline õigussuhe ei ole kvalifitseeritav tööõigusliku suhtena, vaid tsiviilõigusliku tööettevõtulepingulise õigussuhtena. Viimatitoodust tulenevalt ei ole hageja ja kostja vahelisele õigussuhtele kohaldatavad TLS sätted ja ka teised tööõigussuhet reguleerivad õigusaktid, s.h PalS ning viimase § 2 lg-s 7 sätestatu. Kostja soovib tähelepanu juhtida asjaolule, et pooled ei sõlminud töölepingut eesmärgiga astuda tööõiguslikku suhtesse, vaid töölepingu sõlmimise eesmärk oli töölepingu sõlmimisega ning sellest tööandjale tuleneva sotsiaalmaksu maksmise kohustuse täitmisega muuta E.N. kindlustatud isikuks ravikindlustusseaduse tähenduses. Viimatinimetatud asjaolu oli ainus hageja ja kostja vahelise töölepingu vormistamise põhjus. Tööleping on seega sõlmitud näiliselt ning kostja täitis seda töölepingut niivõrd, kuivõrd see oli vajalik kindlustatuse tagamiseks E.N. ehk eesmärgi, mille nimel tööleping üleüldse sõlmiti, saavutamiseks. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ning kohtukulud mõista välja hagejalt.

KOHTUISTUNG

Pooled jäid kohtuistungil oma seisukohtade juurde.

KOHTU PÕHJENDUSED

Hageja nõuab kostjalt täiendavat töötasu kokku summas 53 990 krooni, puhkusehüvitist summas 6 650 krooni, kompensatsiooni töölepingu lõpetamise eest 2 160 krooni, kompensatsiooni tööraamatu kinnipidamise eest 10 800 krooni ja kompensatsiooni lõpparve kinnipidamise eest 2 160 krooni. Põhiline vaidlusalune küsimus poolte vahel on, kas tegemist on töölepinguga või on tööleping sõlmitud teise lepingu varjamiseks. TLS § 1 kohaselt on tööleping töötaja ja tööandja kokkulepe, mille kohaselt töötaja kohustub tegema tööandjale tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile, tööandja aga kohustub maksma töötajale töö eest tasu ning kindlustama talle poolte kokkuleppe, kollektiivlepingu, seaduse või haldusaktiga ettenähtud töötingimused. TLS § 7 p 11 järgi ei laiene töölepingu seadus tegutsemisele tööettevõtulepingu või muu tsiviilõigusliku lepingu alusel. TLS § 8 alusel loetakse vaidluse korral lepingu olemuse üle, et pooled sõlmisid töölepingu, kui väidetav tööandja ei tõenda vastupidist või kui pole ilmne, et pooled sõlmisid teistsuguse lepingu. TLS § 9 sätestab, et kui pooled sõlmisid töölepingu teise tehingu varjamiseks, kohaldatakse selle tehingu kohta käivaid sätteid, mida pooled tegelikult silmas pidasid. Poolte vahel sõlmitud lepingu (Töövaidluskomisjoni (TVK) tl 3—4) pealkiri on Tööleping nr 4. Ka lepingu sisu viitab töölepingule – nii kasutatud mõisted kui ka asjaolu, et lepingu kohaselt annab tööülesandeid ja teostab järelevalvet ühistu (tööandja) juhatuse esimees; ette on nähtud kindel tööaeg (8 tundi päevas, 40 tundi nädalas) ning palk (300 krooni kuus), samuti puhkus. Töösuhte olemasolu tuvastamisel ei saa aga lähtuda üksnes lepingus kirjapandust, vaid tuleb vaadelda tegelikke asjaolusid. Töölepingut eristavad tööettevõtulepingust eelkõige järgmised tingimused: alluvussuhe tööandja ja töötaja vahel; töövahendite kuuluvus; töö tegemise aja, koha ja viisi määratletus; asjaolu, kas isik on arvatud töötajate koosseisu jne. Kostja leiab, et tegemist ei ole töölepinguga. Tema väitel ei ole korteriühistu andnud hageja käsutusse töövahendeid ega tööruumi. Hageja väidab aga, et tema käsutuses on korteriühistu ruum ning seal asuvad elektriku tööriistad on talle üle antud tööandja poolt. Nagu nähtub ka hageja tööraamatust (I kd tl 9—10), on ta töötanud KÜ-s S. (varasemate nimetustega elamuehituskooperatiiv „Kajakas“, korteriühistu „Koidula“ ja elamuühistu S) alates 1975. aastast pidevalt ning alles 1999. aasta 4. märtsil on temaga sõlmitud kirjalik tööleping – sellest rääkis ka kostja esindaja V.R. vande all ütlusi andes (II kd tl 35—36). Seega jätkati 1999. aastal sõlmitud lepinguga varasemat töösuhet – eelmisi lepinguid ei ole lõpetatud. 18. aprillil 2006 toimus käesoleva menetluse raames paikvaatlus (protokoll: II kd tl 10—11) Tartu linnas S. VII sektsiooni keldris, millega hageja soovis tõendada, et talle on korteriühistu poolt antud kasutamiseks tööruum ja töövahendid. Vaatluse käigus näitas hageja oma tööruumi, samuti mitmeid tööriistu ja – vahendeid, mis paiknesid samas ruumis. Kostja esindaja V.R. väidab, et ta ei ole hagejale tööruumi ega –vahendeid üle andnud, kuid samas ei eita kostja, et vaadeldud objektid võivad olla hagejale ostetud KÜ poolt enne 1999. aastat, mil V.R. sai KÜ juhatuse esimeheks. Hageja ütlustes ei ole järelikult põhjust kahelda. Seega kasutas hageja kuni vaidlusaluse lepingu lõpetamiseni töötamisel korteriühistule kuuluvaid töövahendeid ja –ruumi. Kostja põhjendab väidet, et tegemist ei ole töösuhtega, sellega, et korteriühistu juhatus ei korraldanud ega juhtinud hageja tööprotsessi ega kontrollinud tema töötamist, et puudus alluvussuhe hageja ja kostja vahel. Samas on kostja korduvalt rääkinud hageja tööülesannetest, mida too pidevalt pidi täitma (pirnide vahetamine, elektrinäitude edastamine jm), samuti võttis kostja juhatus 24. septembril 2003 vastu otsuse (II kd tl 16), millega kohustas hagejat esitama igakuiselt aruandeid tööülesannete täitmise kohta – seega soovis kostja hageja tegevust kontrollida. Kuigi tegelikult oli tööleping selleks ajaks lõpetatud ning kostja ei saanud hagejat ühepoolselt tööle ennistada, iseloomustab see otsus siiski hageja ja kostja vahelist töösuhet, sest kostja arvates oli hageja endiselt korteriühistu töötaja. Asjaolu, et KÜ juhatus ei määranud pidevalt hageja töö tegemise täpset viisi, ei tõenda, et tegemist ei olnud töölepinguga – olukorras, kus hageja täitis

elektriku tööülesandeid, ei saanudki töö spetsiifikat mitte tundev isik täpselt määrata seda, mil viisil täpselt töötaja oma ülesandeid täidab. Järelikult ei vasta tõele kostja väide, nagu ei oleks hageja allunud tööülesannete täitmisel kostja korraldustele ning kontrollile. Kostja on väitnud, et hageja täitis oma ülesandeid talle endale sobival ajal, tema tööaega ei määranud kostja. Tänapäeval on aga suhteliselt levinud töötamine sellise korraldusega, et tööandja poolt on määratud üksnes töö tulem ning töö tegemise aeg ei ole kindlaks määratud – töötaja saab selle ise valida. Seega ei tõenda see asjaolu üksi, et tegemist ei ole töösuhtega, kuigi see on üks kriteerium. Nagu nähtub asjaolust, et kostja tegi märkeid hageja tööraamatusse, ning sellest, et hageja oli koos teiste töötajatega kantud kostja palgalehtedele (I kd tl 82—92) ja talle maksti palka välja perioodiliselt samaaegselt teiste töötajatega, oli hageja arvatud korteriühistu töötajate hulka. Ka see kinnitab, et tegemist oli töösuhtega. Kostja on põhjendanud, miks hagejaga sõlmiti täistööajaga tööleping, sellega, et hageja soovis endale ravikindlustust ning 1999. aastal oli see võimalik üksnes täistööajaga töötades. 1999. aastal kehtinud sotsiaalmaksuseaduse (SMS) § 2 lg 1 p 1 kohaselt makstakse sotsiaalmaksu töötajale töövõi teenistuslepingu alusel rahas makstud palgalt ja muudelt tasudelt. Sama paragrahvi lg 2 järgi makstakse sotsiaalmaksu iga põhikohaga töötaja või teenistuja kohta kuus mitte vähem kui tasu arvestamise kuul kehtinud kuupalga alammääralt. Selles sättest võib tõepoolest välja lugeda, nagu olnuks ravikindlustus garanteeritud üksnes isikutele, kellelt makstav sotsiaalmaks ei olnud väiksem seadusega ette nähtud miinimumpalgalt makstavast. Samas sätestab SMS § 2 lg 1 p 7, et sotsiaalmaksu makstakse ka tööettevõtulepingu alusel füüsilisele isikule makstud tasudelt käesoleva seaduse paragrahvi 10 lõike 1 punktis 2 sätestatud juhul. SMS § 10 lg 1 p 2 kohaselt on sotsiaalmaksu maksja kohustatud maksma tööettevõtulepingu alusel füüsilisele isikule makstud tasult sotsiaalmaksu, kui tööettevõtulepingus ei ole märgitud, et tööettevõtja on ettevõtlusega tegelev füüsiline isik ja ta on end oma elukohajärgses Maksuameti kohalikus asutuses sellise isikuna registreerinud. Seega ei olnud ka 1999. aastal ainus võimalus saada ravikindlustust töötada töölepingu alusel – täpselt samamoodi oleks kostja võinud hagejaga sõlmida tööettevõtulepingu. Seega ei põhjenda antud väide, nagu oleks tööleping sõlmitud tööettevõtulepingu asemel üksnes ravikindlustuse tagamiseks hagejale – sama eesmärgi saavutamiseks oleks sama hästi sobinud tööettevõtuleping. Et väidetav tööandja ei ole tõendanud, nagu poleks tegemist olnud töösuhtega, ning see ei ole asjaolusid arvestades ka ilmne, loeb kohus TLS § 8 alusel vaidlusaluse lepingu töölepinguks. Õige ei ole kostja esindaja väide (II kd tl 51—52), nagu kohaldataks TLS § 8 üksnes juhul, kui pooled on sõlminud kokkuleppe, mis ei ole nimetatud töölepinguks, ning antud juhul tuleks rakendada TLS § 9 ja sellega tõendamiskoormis tööandja kasuks ümber pöörata. Selline tõlgendus oleks vastuolus TLS § 8 eesmärgiga, mis on ilmselgelt kaitsta töötajat. TLS § 9 on üksnes säte, mis täpsustab, et kui leping on pealkirjastatud töölepinguna, kuid sellega tegelikult tegemist ei ole, siis TLS ei kohaldata. Eriti just olukorras, kus leping on sõlmitud töölepinguna, kuid hiljem püüab pool tõendada vastupidist, on vajalik panna tõendamiskoormis sellele poolele – on ju loogiline eeldada, et lepingu tegelik sisu vastab selle pealkirjale. Hageja nõuab, et kostja maksaks talle palgakompensatsiooni viimase kolme aasta eest. PalS § 2 lg 7 kohaselt on palga alammäär Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kindlale ajaühikule (tunnile, päevale, nädalale, kuule vms.) vastav palga suurus, millest madalamas ei ole lubatud kokku leppida töötamisel täistööajaga. Hageja töötas kogu töölepingu kehtivusaja palga eest 300 krooni kuus ning tema töölepingusse on märgitud tööajaks 40 tundi nädalas, st täistööaeg. Miinimumpalk oli 2000. aastal Vabariigi Valitsuse (VV) 23.11.1999 määruse nr 360 alusel 8 krooni 25 senti tunnis ja 1 400 krooni kuus. 2001. aastal oli palga alammäär VV 19.12.2000 määruse nr 428 järgi 9 krooni 40 senti tunnis ja 1 600 krooni kuus. 2002. aastal oli palga alammäär VV 18.12.2001 määruse

nr 396 kohaselt 10 krooni 95 senti tunnis ja 1850 krooni kuus. 2003. aasta palga alammäär oli VV 3.12.2002 määruse nr 366 alusel 12 krooni 90 senti tunnis ning 2160 krooni kuus. Seega nõuab hageja hüvitist vahe eest miinimumpalga ja tema kuupalga vahel, arvestades täistööajaga. Nagu eelnevalt öeldud, ei saa kohus töösuhte tuvastamisel lähtuda üksnes lepingu tekstist, vaid peab hindama ka tegelikke olusid. Kostja on Töövaidluskomisjonis esitanud ekspertiisiakti (TVK tl 36), mille kohaselt KÜ-s S. on elektrikul tegevust kokku ca 3 päeva, s.o 8 * 3 = 24 tundi kuus. Hageja on väitnud (II kd tl 34), et viibis iga päev 8 tundi oma tööruumis. Samas tuleb nii hageja kui ka kostja esindaja seletustest välja, nagu oleks ta tööülesandeid – teateid riketest vm – saanud telefoni teel; hageja on muuhulgas öelnud, et ühistu teadetetahvlil oli tema nimi ja telefoninumber (II kd tl 34). Seega ei saanud ta päevi ilmselt tööruumis veeta, kui tahtis samas täita tööülesandeid, sest telefoni seal ei ole. Hageja ei ole vaidlustanud ekspertiisi õigsust; vaadeldes asjaolusid, on eksperdi arvamus ka usutav. Seega tuvastab kohus, et hageja töötas KÜ-s S. osalise tööajaga – 24 tundi kuus, st 3/20 ehk 0,15 kohaga. Sellest tööajast tuleb lähtuda, hinnates, kas kostja oleks pidanud hagejale maksma suuremat töötasu kui 300 krooni kuus. Periood 21.09.2000— 31.12.2000

01.01.2003— 21.09.2003

Saadud töötasu (kroonides)

Töötasu alampiir vastavalt alampalgale (kroonides) 24 * 3 1/3 * 8,25 = 660

24 * 12 * 9,40 = 2707,20 24 * 12 * 10,95 = 3153,60 24 * 8 2/3 * 12,90 = 2683,20

Järelikult sai hageja 2000—2002 palka, mis ei olnud väiksem Vabariigi Valitsuse kehtestatud alammäärast lähtudes tunnipalgast. 2003. aastal sai hageja palka kokku 2 683,20 – 2 600 = 83,20 krooni vähem kui ette nähtud palga alammäär, tema kuupalk pidanuks olema ~309,60 krooni. Seega peab kostja hüvitama hagejale viimase kolme tööaasta eest palgavahe võrreldes miinimumpalgaga 83,20 krooni.

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) mõttes. Tulenevalt TsÜS §-st 72 saab tahteavaldust tagasi võtta üksnes siis, kui enne tahteavaldust või sellega ühel ajal jõuab tahteavalduse saajani tahteavaldust tagasivõttev tahteavaldus. 18. augusti otsust annulleerivast juhatuse otsusest on hagejat teavitatud alles 11. septembril 2003 (tulenevalt juhatuse ja revisjonikomisjoni ühise koosoleku protokolli väljavõttest II kd tl 15 on otsus tehtud samal päeval, kuigi ilmselt ekslikult on märgitud protokolli kuupäevaks hilisem aeg, 11. november 2003), seega pärast seda, kui ta oli kätte saanud teate töölepingu lõpetamisest. Sellisel viisil ei saa korteriühistu oma tahteavaldust tagasi võtta – töösuhet võinuks jätkata üksnes siis, kui töötaja oleks sellega nõustunud. Et aga, nagu nähtub E.N. hagiavaldusest (I kd tl 6), hageja ei soovinud tööle ennistamist, siis ei saanud korteriühistu teda tööle ennistada. Riigikohus on oma otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-30-97 leidnud, et kohus peab lugema töötaja omal soovil töölt lahkunuks, kui töölepingu lõpetamine oli ebaseaduslik ning töötaja ei soovi tööle ennistamist. Seega tuleb antud juhul lugeda E.N. tööleping lõppenuks TLS § 79 alusel. TLS § 117 lg 2 sätestab, et kui töötaja loobub tööle ennistamisest, on tööandja kohustatud maksma töötajale hüvitust kuni töötaja kuue kuu keskmise palga ulatuses. Hageja nõuab kostjalt (I kd tl 73—74) kompensatsiooni üksnes ühe kuu keskmise palga ulatuses. Kohus leiab, et selline hüvitis on põhjendatud. Et hageja palk oli viimasel tööaastal 309,60 krooni kuus, peab kostja maksma talle hüvitist 309,60 krooni. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks andnud hagejale puhkust vastavalt PuhkS-s ja töölepingus sätestatule ehk 28 päeva aastas. PuhkS § 25 kohaselt on tööandja töölepingu lõppemise korral kohustatud töötajale maksma kasutamata jäänud puhkuse eest rahalist hüvitist, kuid kokku mitte rohkem kui nelja aasta kasutamata jäänud puhkuse eest. Järgnevate arvutuste tegemisel lähtub kohus vastaval perioodil kehtinud Vabariigi Valitsuse määrustest (1999—2001: VV 15.12.1998 määrus nr 278; 2002—2003: VV 23.08.2001 määrus nr 278). Periood 1999 (3 kuud)

2003 (9 kuud)

Päevapalk (PP, kroonides) Puhkusehüvitis (kroonides) 3 * 300 / 66 = ~13,64

5/7 * PP * 28 * 3/12 = ~68,18

12 * 300 / 256 = ~14,06

5/7 * PP * 28 = ~281,25

12 * 300 / 257 = ~14,01

5/7 * PP * 28 = ~280,16

12 * 300 / 353 = ~10,20

PP * 28 = ~285,55

9 * 309,601 / 264 = ~10,55

PP * 28 * 9/12 = ~221,65

Kokku hüvitist: 1 136,79

Järelikult peab kostja maksma hagejale kasutamata puhkuse eest hüvitist kokku 1 136,79 krooni. Lisaks taotleb hageja, et kostja maksaks talle hüvitist tööraamatu kinnipidamise eest TLS § 119 lg 1 alusel viie kuu keskmise palga ulatuses. Riigikohus on oma otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-76-06 punktis 17 öelnud järgmist: Alates 1. juulist 2002. a tuleb õiguskaitsevahendite kohaldamisel lähtuda ka võlaõigusseaduse sätetest. VÕS § 6 lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Kolleegium leiab, et hea usu põhimõttega oleks vastuolus, kui tööandja peaks maksma hüvitist tööraamatu kätteandmisega viivitamise eest, kuigi töötaja pole seeläbi kahju saanud. VÕS § 101 lg 1 p 3 sätestab ühe õiguskaitsevahendina kohustuse rikkumisel kahju hüvitamise nõude. Kui tööandja rikub tööraamatu kätteandmise kohustust, võib töötaja nõuda kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 1 alusel, kuid nõude eelduseks on töötajal kahju tekkimine, s.o töötaja peab tõendama, et tööraamatu kinnipidamisega on talle kahju tekkinud. Hageja ei ole tõendanud, et talle oleks tekkinud mingit kahju seoses tööraamatu kinnipidamisega tööandja poolt. Seega tuleb see hüvitise nõue jätta rahuldamata.

Siin on arvestatud kuupalgaga, mis tuleneb arvutustest lähtuvalt alampalgast, sest 2003. aastal pidanuks hageja saama palka rohkem kui 300 krooni kuus.

Hageja soovib, et kostja maksaks talle hüvitist ka lõpparve kinnipidamise eest ühe kuu keskmise palga ulatuses. TLS § 119 lg 2 kohaselt on tööandja lõpparve kinnipidamisel kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. PalS § 32 lg 1 järgi on tööandja kohustatud töölepingu lõppemise päeval töötajale maksma kõik tööandjalt saada olevad summad. Kui töötaja ei saanud töölepingu lõppemise päeval lõpparvet vastu võtta, on tööandja kohustatud maksma lõpparve viie päeva jooksul, arvates nõude esitamisele järgnenud päevast. Et lõpparve hõlmab kõiki maksmisele kuuluvaid summasid, siis kuulub siia hulka ka puhkusehüvitis, hüvitis töölepingu lõpetamise eest jne. Kostja ei ole hagejale kõiki neid summasid, st lõpparvet maksnud, seega peab kostja tasuma hagejale hüvitist lõpparve kinnipidamise eest 309,60 krooni (hageja keskmine palk 2003. aastal). Kohus rahuldab hagi osaliselt ning kostja peab hagejale tasuma kokku 83,20 + 309,60 + 1 136,79 + 309,60 = 1 839,19 krooni.

KOHTUKULUDE JAOTUS

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) (kuni 01.01.2006.a kehtinud redaktsioon) § 60 lg 1 kohaselt mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kui hagi rahuldati osaliselt, mõistetakse kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti. Hagi osalise rahuldamise korral võib kohus jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Sama seaduse § 46 sätestab kohtukuludena riigilõivu, asja läbivaatamiskulud ja kassatsioonikautsjoni. § 52 p 4 järgi on asja läbivaatamiskulud mh õigusabikulud. Nii hageja kui ka kostja taotlevad kohtukulude väljamõistmist teiselt poolelt. Hageja on esitanud taotluse mõista kostjalt välja hageja kasuks tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest 11 250 krooni. Kostja on palunud mõista välja hagejalt kostja kasuks tasu õigusabi eest 5 900 krooni. Kohus leiab, et antud asjas on õiglane TsMS § 60 lg 1 3. lause alusel jätta kummagi poole õigusabikulud tema enda kanda. Riigilõivuseaduse (RLS) (hagi esitamise ajal kehtinud redaktsioon) § 16 lg 1 p 1 alusel on riigilõivu tasumisest vabastatud hageja palga nõudmise, tööle ennistamise ning töölepingu lõpetamise või teenistusest vabastamise aluse formuleeringu muutmise hagis. TsMS § 60 lg 2 alusel kohaldatakse § 60 lg-s 1 sätestatut ka siis, kui pool, kelle kahjuks on otsus tehtud, oli vabastatud kohtukulude tasumisest riigituludesse. TsMS § 64 lg 1 kohaselt mõistab kohus riigilõivu, mille tasumisest hageja oli vabastatud, kostjalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga. Riigikohus on oma otsuses kohtuasjas nr 3-2-1-139-06 p-s 14 leidnud järgmist: Kolleegiumi arvates on varasema RLS § 16 lg 1 p-s 1 nimetatud juhtudel tegemist nn automaatse ja lõpliku riigilõivu tasumisest vabastamisega/tasumiskohustuse puudumisega. Varasema RLS § 16 lg 1 p 1 sõnastuse kohaselt puudutab see ainult hagejat ning seega tuleb kostjalt hagi rahuldamise korral riigilõiv välja mõista. Küll ei saa nõuda riigilõivu tasumist hagejalt, kui hagi jäetakse rahuldamata. Hageja on antud kohtuasjas vabastatud riigilõivu tasumisest palganõude (kokku 53 990 krooni) osas, seda ka hoolimata sellest, et hagi rahuldati töötasunõudest üksnes 83,20 krooni osas. Eeltoodud sätete alusel peab kostja seega tasuma riigituludesse riigilõivu rahuldatud osa eest, hageja aga ei pea ka tagantjärele riigilõivu maksma. 83,20 krooni moodustab 53 990 kroonist 0,15 %. Kogu haginõudelt oleks RLS § 37 lg 1 ja RLS lisa 2 järgi tulnud tasuda riigilõivu 5 000

krooni, seega moodustab sellest riigilõiv palganõudelt 53 990 / 75 760 * 5 000 = ~3 563,23 krooni. Järelikult peab kostja riigituludesse maksma 0,15 % 3 563,23-st = ~5,49 krooni. Ülejäänud osas ei ole hageja riigilõivu tasumisest vabastatud. Seega tuleb ülejäänud 21 770 krooni suuruselt nõudelt mõista riigilõiv hagejalt ja kostjalt välja proportsionaalselt vastavalt hagi rahuldatud ulatusele. Kohus rahuldab hagi lisaks palganõudele 1 839,19 – 83,20 = 1 755,99 krooni osas, hageja nõudest moodustab see 1 755,99 / 21 770 = ~8,07 %. Riigilõiv muudelt nõuetelt peale töötasu nõude on tulenevalt eelmises lõigus toodud arvutustest 5 000 – 3 563,23 = 1 436,77 krooni. Seega peab kostja tasuma sellest riigituludesse 8,07 % 1 436,77-st = ~115,95 krooni ja hageja 1 436,77 – 115,95 = 1 320,82 krooni.

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.