2-05-15845/17 - Võlaõigus - Muud kasutuslepingud - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

krooni, vara hüvitamata jääkmaksumus 227.690, 20 krooni ning ja realiseerimisega seotud kulud 700 krooni. Menetluse käigus esitas hageja alternatiivse nõude, paludes kostjatelt solidaarselt välja mõista võlgnevuse summas 74.076, 07 krooni ja kahjuhüvitise summas 228.390, 20 krooni. Pooled sõlmisid 10. mail 2000. a. kapitalirendilepingu nr. 004252L, mille esemeks oli valupress-termostaatautomaat. Hageja kohustus andma rendivara lepingu perioodiks OÜ Plasteks Est valdusesse ja kasutusse, viimane aga kohustus tasuma hagejale selle eest makseid vastavalt kapitalirendilepingu lisaks olevale maksegraafikule. OÜ Plasteks Est rikkus kapitalirendilepingust tulenevaid kohustusi, jättes tasumata lepingu alusel tasumisele kuuluvad rendimaksed kokku summas 74.076, 07 krooni. 15. augustil 2002. a. saatis hageja OÜ-le Plasteks Est lepingu ülesütlemise teate, milles informeeris kostjat võlgnevuse suurusest ja kapitalirendilepingu lõpetamisest juhul, kui kostja ei likvideeri võlgnevust 14 päeva jooksul. OÜ Plasteks Est ei kustutanud oma võlgnevust nõutud tähtajaks, mistõttu hageja ütles lepingu vastavalt üldtingimuste punktile 11. 1. 2 erakorraliselt üles. Kapitalirendilepingu üldtingimuste punktist 5. 17 tuleneb, et kui hageja lõpetab lepingu OÜ Plasteks Est süülise käitumise tõttu ühepoolselt ennetähtaegselt, on kostja kohustatud hüvitama hagejale vara võõrandamisest tekkinud kulud (s. t. vara võõrandamisest saadud summa ja vara jääkmaksumuse vahe) ja kulud (s. h. vara valduse ülevõtmine, vara hoidmine, vara müügikõlblikuks seadmine). OÜ Plasteks Est kapitalirendilepingust tulenev võlgnevus hageja ees moodustub tähtaegselt tasumata rendimaksetest summas 74.076, 07 krooni ning vara (lepingujärgsest) jääkmaksumusest summas 234.690, 20 krooni. Lisaks on hageja teinud vara realiseerimisega seonduvalt otseseid kulutusi summas 700 krooni (käibemaksuta). Seoses lepingu ennetähtaegse lõpetamisega kohustus OÜ Plasteks Est tagastama hagejale kapitalirendilepingu esemeks oleva vara valduse (üldtingimuste punkt 11. 5). Pärast valduse taastamist asus hageja vara realiseerima. Vara õnnestus realiseerida 7000 krooni eest (käibemaksuta). Müügihind ei katnud kostja poolt hagejale tasumisele kuuluvaid summasid, mistõttu hageja on saanud otsest varalist kahju 302.466, 27 krooni ulatuses (s. o. lepingust tuleneva 309.466, 27 krooni ning vara realiseerimisest saadud 7000 krooni vahe).

Pooltel on õiguslik vaidlus eeskätt küsimuses, kas ja millises ulatuses on kostjad kohustatud hüvitama hagejale väidetava kahju, mis seisneb vara võõrandamisest saadud 7000 krooni ja kapitalirendilepingu järgse vara jääkmaksumuse 234.690, 20 krooni vahes. Samuti on kostjad vaidlustanud kohustuse hüvitada hagejale vara realiseerimisega kaasnenud väidetav kulu 700 krooni. Menetluse käigus on tõusetunud vaidlus ka küsimuses, kas OÜ Plasteks Est on pärast kapitalirendilepingu ülesütlemist tagastanud hagejale lepingu esemeks olnud asja, s. t., kas liisinguvõtja poolt on liisinguandajale üle antud kapitalirendilepingu ese. Hageja väidab, et OÜ Plasteks Est poolt tagastatud termoplastautomaat osutus hilisemal uurimisel ebaõigeks varaks. Nimelt oli tegemist lepingu objektiks olnud seadmest vähemalt 10 aastat vanema, Odessa KPO tehases toodetud seadmega. 10. mail 2000. a. sõlmitud lepingu objektiks olnud valupress-termoplastautomaat KuASY olevat kostja poolt senini hagejale tagastamata. OÜ Plasteks Est on iseenesest möönnud, et vahetas välja lepingu objektiks olnud seadme raami (lisas teise tehase raami), kuid see toiming pigem parendas asja ning faktiliselt oli üleantud seadme näol tegemist sama masinaga. Igal juhul oli seade selle hagejale tagastamise hetkel töökorras. Nimetatud asjaolu kinnitavad muu hulgas nii vara üleandmise-vastuvõtmise akt kui hindamisakt. Ka tunnistaja R. W. Nava on oma ütlustes pidanud võimalikuks, et tegemist võis olla sama seadmega, kuid sellel oli tehtud muudatusi. Vaidlus puudub selles, et OÜ Plasteks Est poolt tagastati hagejale töökorras seade. Seade on hageja poolt 2. detsembril 2002. a. märkusteta vastu võetud. 20. detsembri 2002. a. hindamisakti kohaselt on selle vääruseks hinnatud 95.000 krooni ning hageja on asunud sama seadet kapitalirendilepingu üldtingimuste punkti 5. 17 alusel müüma. VÕS § 29 lg. 5 p. 3 kohaselt tuleb lepingupoolte õiguste ja kohustuste määratlemisel muu hulgas arvestada ka lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist. Lisaks peavad võlausaldaja ja võlgnik vastavalt VÕS § 6 lõikele 1 käituma teineteise suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt. Kohustus toimida tsiviilõiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel heas usus tulenes ka enne

Poolte vahel sõlmitud kapitalirendilepingu üldtingimuste punktist 5. 17 tuleneb, et kui liisinguandja (tuginedes lepingu XI osa punktidele) lõpetab lepingu ennetähtaegselt ning võõrandab vara, s. o. lepingu esemeks oleva asja, on liisinguvõtja kohustatud hüvitama liisinguandjale tekkinud kahju (s. t. vara võõrandamisest saadud summa ja vara jääkmaksumuse vahe) ja kulud (s. h. vara valduse ülevõtmine, vara hoidmine ja vara müügikõlblikuks seadmine). Nimetatud lepingutingimus on osaliselt vastuolus kapitalirendilepingu ülesütlemise hetkel kehtinud VÕS § 367 lõikega 3, mis nägi ette, et kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse ja liisingulepingus on kokku lepitud, et pärast liisingulepingu lõppemist kuulub osa liisingueseme jääkväärtusest liisinguandjale, arvatakse pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast maha ka liisinguandjale kuuluv osa liisingueseme jääkväärtusest. VÕS § 367 lg. 3 iseenesest ei keela liisinguandjal pärast lepingu erakorralist ülesütlemist liisinguesemeks olevat asja võõrandada, kuid kohustab arvestama liisingueseme jääkväärtusega. Samas ei ole VÕS § 367 lg. 3 näol tegemist imperatiivse sättega, seega on võimalikud lepingupoolte seaduses sätestatust kõrvale kalduvad kokkulepped (VÕS § 5). Kostjad ei ole oma vastuväidetes tuginenud asjaolule, et kapitalirendilepingu üldtingimuste punkti 5. 17 näol oleks tegemist tühise tüüptingimusega (VÕS § 42 ja § 44). TsMS § 4 lg. 2 kohaselt määravad hagimenetluses pooled vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise ning vastavalt TsMS § 5 lõikele 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Kostja OÜ Plasteks Est ei ole kapitalirendilepingu üldtingimuste punkti 5. 17 alusel kohustatud hüvitama kahju hageja poolt nõutud ulatuses. Kõnealuse kahjunõude analüüsimisel tuleb arvestada ka kahju hüvitamise üldiste eeldustega. Vastavalt VÕS § 127 lõikele 1 on kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 127 lg. 4 kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Puudub vaidlus, et kostja on kapitalirendilepingut rikkunud ning et hageja on seonduvalt lepingu ennetähtaegse lõpetamisega kandnud kahju. Kostja lepingurikkumise ja hagejal tekkinud kahju vahel eksisteerib ka põhjuslik seos conditio sine qua non tähenduses, s. t. kapitalirendilepingu ennetähtaegse lõpetamise ja lepingu esemeks oleva seadme müümise vajaduse tingis kostja lepingurikkumine. Lepingu üldtingimuste punkti 5. 17 sisu põhjal pidi OÜ Plasteks Est taolise kahju olemasolu ja võimalikku suurust ka ette nägema (VÕS § 127 lg. 3). Kuivõrd liisingulepingu näol on olemuslikult tegemist krediteerimislepinguga, ei peaks hageja liisinguandjana igal juhul kandma riski, mis tuleneb asja liisingulepingujärgse jääkväärtuse mittevastavusest selle turuhinnale. Liisingulepingu ennetähtaegse ülesütlemise korral tuleb VÕS § 367 lg. 1 järgi hüvitada liisinguandjale kui krediteerijale krediteerimiseks tehtud kulutused, millisteks on esmajoones liisingueseme ostuhind ja ostuhinna finantseerimise kulud. Alust ei ole välistada kahju hüvitamise kohustust osaliselt või täielikult VÕS § 127 lg. 2 alusel. Samas näeb VÕS § 139 lg. 1 ette, et kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Sama paragrahvi lõikest 2 tulenevalt kohaldatakse esimeses lõikes sätestatut ka juhul, kui kahjustatud isik jättis kahju tekitaja tähelepanu juhtimata ebatavaliselt suurele kahju tekkimise ohule või jättis kahju tekkimise ohu tõrjumata või jättis tegemata toimingu, mis oleks tekkinud kahju vähendanud, kui kahjustatud isikult võis seda mõistlikult oodata. Kahju, mille hüvitamist hagis lepingu punkti 5. 17 alusel nõutakse, on osaliselt tekkinud hagejast endast tingitud asjaoludest. Samuti ei nähtu kogutud tõenditest, et hageja oleks olnud piisavalt aktiivne tekkinud kahju vähendamisel. Selles puudub vaidlus, et kostja tagastas hagejale kapitalirendilepingu objektiks olnud seadme 2. detsembril 2002. a. Nimetatud asjaolu on tõendatud ka vara üleandmise-vastuvõtu aktiga. 20. detsembril 2002. a. hageja tellimusel koostatud hindamisaktist nähtuvalt on asjatundja seadme väärtuseks

Lepingu üldtingimuste punkti 5. 17 kohaselt on vastustaja kohustatud, juhul kui apellant (tuginedes lepingu XI osa punktidele) lõpetab lepingu ennetähtaegselt ning võõrandab vara, hüvitama apellandile vara võõrandamisest tekkinud kahjud (s. t. vara võõrandamisest saadud summa ja vara jääkmaksumuse vahe) ja kulud (s. h. vara valduse üle võtmine, vara hoidmine, vara müügikõlbulikuks seadmine). VÕS § 76 lg. 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 sätestab, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Juhul, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja kooskõlas VÕS § 101 lg. 1 punktiga 1 nõuda kohustuse täitmist. Samas, vaatamata asjaolule, et lepingu punktis 5. 17 on vara müügihinna ja jääkmaksumuse vahet kokkuleppeliselt nimetatud kahjuks, ei tule apellandi nõude analüüsimisel võtta automaatselt aluseks VÕS-i kahju hüvitamise sätteid. Vara müügihinna ja jääkmaksumuse vahe kuulub vastustajatelt väljamõistmisele just kohustuse täitmise sätete alusel. Kohus on kohaldanud ka VÕS-i kahju hüvitamise sätteid ning põhjendamatult laiendanud nende sätete sisu lepingu punktile 5. 17. Maakohus on asunud seisukohale, et kahju on osaliselt tekkinud hagejast endast tingitud asjaoludest ning apellant ei ole vara realiseerimisel olnud piisavalt aktiivne. Samas ei ole kohus tuginenud tõenditele ega analüüsinud, milline on taolise vara müügi tavapärane või piisavalt aktiivne müük ja millise müügistrateegia valikul oleks konkreetse vara lõplik realiseerimishind erinevaks kujunenud. Asjas kogutud tõendid näitavad, et apellant on esimesel võimalusel teinud kõik endast oleneva, et taastada vara valdus ning see võimalikult parema hinna eest realiseerida, s. h. on müügiprotsessi kaasatud vastustajad. Kohus hindas esitatud tõendit ebaõigesti, leides, et vara hindamise aktis toodud vara hind kajastab vara reaalset väärtust tagastamise hetkel. Hindamisaktis on toodud vara väärtus ennekõike hinnanguline, kuid mitte konkreetse vara tegelik turuväärtus. Asjaolu, et hindamisaktis on määratud hinnaks 95.000 krooni, ei tähenda, et OÜ Plasteks Est tagastas apellandile vara nimetatud summa väärtuses. Hindaja on määranud vara hinnaks 95.000 krooni, et selle hinnaga alustada vara müügiprotsessi, vara reaalne turuhind selgus siiski alles müügiprotsessi käigus, kus vara realiseeriti 7000 krooniga. Seega tagastas vastustaja vara väärtusega 7000 krooni ning vastupidine on ka vastustaja poolt tõendamata (näiteks, kas turul oleks leidunud isik, kes oleks kallima hinnaga soovinud vara omandada). Asjas kogutud tõendid näitavad, et isegi vastustajad ei suutnud leida varale kallima hinnaga ostjat. Vastustaja seisukoht Vastustuses vaidleb Enn Jänes apellatsioonkaebusele vastu. Tagasiostugarantii realiseerimata jätmine on määravaks asjaoluks. AS-i Lepe tagatis oli sellise iseloomuga, mida tuli lepingu rikkumisel OÜ Plasteks Est poolt kasutada esimesena. Kui AS Lepe oleks keeldunud jääkväärtuse suuruse summa tagastamisest, alles siis oleks seda saanud nõuda vastustajatelt. Apellant ise on tekitanud olukorra, kus tal on tekkinud kahju ning seetõttu ei ole põhjendatud kahju sissenõudmine vastustajatelt. Vastustaja OÜ Plasteks Est ei ole kirjalikku vastust apellatsioonkaebusele esitanud. Kohtuistungil vaidles vastustaja apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Otsust ei ole vaidlustatud osas, millega maakohus hagi osaliselt rahuldas. Seega ei kontrolli kolleegium kooskõlas TsMS § 651 lõikega 1 otsuse seaduslikkust ja põhjendatust selles osas. Ka ülejäänud osas ei anna apellatsioonkaebus maakohtu otsuse tühistamiseks alust. Maakohus on otsust piisavalt põhjendanud, kolleegium järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea kooskõlas TsMS § 654 lõikega 6 vajalikuks neid korrata. Apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud. Kolleegium ei nõustu apellandiga, nagu oleks maakohus ebaõigesti tõlgendanud liisingulepingu punkti 5. 17, kui pidas selles sisalduvat kohustust kahju hüvitamise kohustuseks, millele kohalduvad VÕS-i kahju hüvitamise sätted. Osundatud lepingupunktis on tüüptingimust kasutanud hageja ise märkinud, et tegemist on kahju hüvitamise kohustusega, kusjuures ka oma sisult vastab selles lepingupunktis märgitud

20.detsembril 2002. a. 95.000 krooni, kuid ca 10 kuud hiljem müüs selle kõigest 7000 krooni eest, et ainuüksi kostja ei saa vastutada hinna languse eest ajavahemikul, mil ese oli hageja valduses, et kostjal ei olnud võimalik sel ajal müüki mõjutada, et AS Lepe oli andnud esemele tagasiostugarantii, et hageja ei olnud seda kasutanud ega olnud ka mõistetavalt selgitanud, miks ta seda ei kasutanud. Faktilisi asjaolusid, millele kohus oma järelduste alusena tugines, ei ole apellant vaidlustanud ka apellatsioonkaebuses, seega ei ole aga asjakohane apellandi väide maakohtu poolt tõendite ebaõige hindamise kohta. Kolleegium leiab, et maakohtu otsuse järeldused on kooskõlas asjas tuvastatud faktiliste asjaoludega. Apellatsioonkaebuse väide, nagu oleks apellant esimesel võimalusel teinud kõik endast oleneva, et taastada vara valdus ja see võimalikult parema hinna eest realiseerida, on üld- ja paljasõnaline: kaebuses ei ole apellant täpsustanud, milliseid konkreetseid tegusid ta silmas peab, millal need tehti ja kuidas need müüki mõjutasid, aga samuti, millised on need tõendid, mis apellandi väiteid kinnitavad. Ka hageja poolt koostatud vara hindamise aktile antud hinnangut ei pea kolleegium võimalikuks muuta. Vara väärtuse määramine asjatundja poolt on oma olemuselt hinnanguline, sellest ei tulene aga, nagu ei oleks võimalik sel teel turuväärtust määrata. Nõustuda ei saa apellandiga, nagu ei oleks hageja tellimusel BRC Vallasvara töötaja Randel Nava poolt vaidlusaluse eseme kohta koostatud hindamisaktil tähendust vara turuväärtuse määramisel: aktist nähtub, et vaidlusaluse eseme omapära arvestades on spetsialist selle väärtuseks hinnanud 95.000 krooni; samas ei ole hindamisaktis märgituga seostatav apellandi väide, nagu sisaldaks hindamisakt soovituslikku hinda, millega müügiprotsessi alustada. Apellant ei ole ka esitanud tõendeid selle kohta, kellele ja millise hinnaga vaidlusalust pressi müüa pakuti, aga samuti, millistel asjaoludel kujunes selle müügihinnaks 10 kuud pärast eseme apellandile üleandmist 7000 krooni. Apellant ei ole kaebuses konkretiseerinud, milliste tõendite alusel oleks maakohus pidanud tuvastama, et kallima hinnaga kui 7000 krooni ei õnnestunud pressile ostjat leida. Apellant on palunud mõista vastustajalt välja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu 4750 krooni. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb apellandi taotlus kooskõlas kuni 31. detsembrini 2005. a. kehtinud TsMS § 60 lõigetega 1 ja 8 jätta rahuldamata ja apellatsioonimenetluses tasutud riigilõiv tema enda kanda. Vastustaja ei ole apellatsioonimenetluse menetluskulu jaotamist taotlenud.