2.Mõista kostjatelt Osaühing xxx ja xxx hageja Aktsiaselts xxx kasuks solidaarselt välja tasumata rendimaksete võlg summas 74 076, 07 krooni (seitsekümmend neli tuhat seitsekümmend kuus krooni ja 7 senti).
3.Mõista kostjatelt Osaühing xxx ja xxx hageja Aktsiaselts xxx kasuks solidaarselt välja lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest tekkinud kahju 140 390, 20 krooni
(ühesaja neljakümne tuhande kolmesaja üheksakümne krooni ja 20 sendi) ulatuses.
4.Käesoleva otsuse resolutsiooni punkti 2 osas on otsus tagatiseta viivitamata täidetav. Menetluskulude jaotus
1.Mõista kostjatelt Osaühing xxx ja xxx hageja Aktsiaselts xxx kasuks solidaarselt välja
menetluskulu
hagiavalduselt
tasutud
riigilõivu
katteks
12 000
(kaheteistkümne tuhande) krooni ulatuses.
2.Jätta kummagi kostja menetluskulud kostja enda kanda.
Edasikaebamise kord Pooltel on õigus esitada käesoleva kohtuotsuse peale apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 19. aprillil 2007.a. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
1.8. augustil 2005.a (postitamise kuupäev) kohtule esitatud hagiavalduses palus hageja mõista kostjatelt Osaühingult (OÜ) xxx ja xxx AS-i xxx (edaspidi AS xxx) kasuks solidaarselt välja 302466,27 Eesti krooni, mis koosneb rendimaksete võlgnevusest summas 74076,07 krooni, vara hüvitamata jääkmaksumusest summas 227690,20 krooni ning vara realiseerimisega seotud kuludest summas 700 krooni. 16. novembril 2006.a avalduses esitas hageja lisaks alternatiivse nõude, paludes kostjatelt solidaarselt välja mõista võlgnevus summas 74076,07 krooni ja kahjuhüvitis summas 228390,20 krooni.
2.Hageja väidete kohaselt sõlmiti hageja ja kostjate vahel 10. mail 2000.a kapitalirendi leping nr 004252L (edaspidi kapitalirendileping), mille esemeks oli valupress-termostaatautomaat (edaspidi ka vara). Kapitalirendilepingust tulenevalt kohustus hageja andma vara lepingu perioodiks OÜ xxx (kostja I) valdusesse ja kasutusse, viimane aga kohustus tasuma hagejale selle eest makseid vastavalt kapitalirendilepingu lisaks olevale maksegraafikule. Hagis väidetu kohaselt rikkus OÜ xxx kapitalirendilepingust tulenevaid kohustusi, jättes tasumata lepingu alusel tasumisele kuuluvad maksed, kokku summas 74076,07 krooni. 15. augustil 2002.a saatis hageja kostjale I teatise lepingu ülesütlemise kohta, milles informeeris kostjat võlgnevuse suurusest ja kapitalirendilepingu lõpetamisest juhul, kui OÜ xxx ei likvideeri võlgnevust 14 päeva jooksul. Kostja I ei kustutanud oma kapitalirendilepingust tulenevat võlgnevust nõutud tähtajaks, mistõttu ütles hageja lepingu vastavalt üldtingimuste punktile 11.1.2 erakorraliselt võlgnevuse tõttu üles. Kapitalirendilepingu üldtingimuste punktist 5.17 tuleneb, et kui hageja lõpetab lepingu kostja I süülise käitumise tõttu ühepoolselt ennetähtaegselt, on kostja I kohustatud hagejale vara võõrandamisest tekkinud kulud (st vara võõrandamisest saadud summa ja vara jääkmaksumuse vahe) ja kulud (s.h vara valduse ülevõtmine, vara hoidmine, vara müügikõlblikuks seadmine). Kostja I kapitalirendilepingust tulenev võlgnevus hageja ees moodustub eelpool mainitud tähtaegselt tasumata rendimaksetest summas 74076,07 krooni ning vara (lepingujärgsest)
jääkmaksumusest summas 234690,20 krooni. Lisaks on hageja teinud vara realiseerimisega seonduvalt otseseid kulutusi summas 700 krooni (käibemaksuta). Seoses lepingu ennetähtaegse lõpetamisega kohustus kostja I tagastama hagejale kapitalirendilepingu esemeks oleva vara valduse (üldtingimuste punkt 11.5). Pärast valduse taastamist asus hageja kõnealust vara realiseerima. Vara õnnestus hageja väidetel realiseerida 7000 krooni eest (käibemaksuta). Nimetatud müügihind ei katnud kostja I poolt hagejale tasumisele kuuluvaid summasid, mistõttu hageja on saanud otsest varalist kahju 302466,27 krooni ulatuses (s.o lepingust tuleneva 309466,27 krooni ning vara realiseerimisest saadud 7000 krooni vahe). Nimetatud summa on kostja I kohutatud hagejale hüvitama vastavalt kapitalirendilepingu üldtingimuste punktile 5.17.
11.novembril 2004.a saatis hageja kostjale I kirja, milles palus tasuda vastav kahjusumma 14 päeva jooksul arvates kirja kättesaamisest. Kostja I ei ole hagejale nimetatud võlgnevust tasunud.
3.18. oktoobril 2006.a kohtule saabunud hageja täiendavas avalduses on hageja asunud seisukohale, et kapitalirendilepingu objektiks olnud valupress-termoplastautomaat KuASY on käesoleva hetkeni kostja I poolt hagejale tagastamata. Hageja väidetel andis kostja I 2002.a detsembris üle seadme, mis hilisemal uurimisel osutus valeks varaks, s.t mitte lepingu objektiks. Tegemist oli lepingulisest varast vähemalt 10 aastat vanema seadmega, mis on toodetud Ukrainas Odessa KPO tehases. Seetõttu ei ole hageja saanud käesoleva ajani rakendada ka ASiga Lepe sõlmitud tagasiostugarantiid.
4.Hageja ja kostja xxx (kostja II) vahel on 10. mail 2000.a sõlmitud käendusleping nr 004252KÄ, mille alusel võttis kostja II endale kohustuse tagada solidaarselt kostjaga I kapitalirendilepingust tulenevate kostja I kohustuste kohane ja täielik täitmine. Vastavalt käenduslepingule kehtib see kuni kapitalirendilepingust tulenevate nõuete täieliku täitmiseni. 28.12.2004.a saatis hageja kostjale xxx teatise, milles informeeris teda kostja I võlgnevusest ning palus kostjal II kustutada kapitalirendilepingust tulenev võlgnevus.
5.Hagis esitatud nõuete õigusliku alusena on hageja viidanud võlaõigusseaduse (VÕS) § 367 lgtele 1 ja 4, § 101 lg 1 p-dele 1, 3 ja 4 ning § 115 lg-le 1, samuti tsiviilkoodeksi (TsK) § 206 lg-le 1 ja § 207 lg-tele 1 ning 2.
KOSTJATE VASTUVÄITED HAGILE
Esitatud kirjalikes vastustes kostjad hagi ei tunnistanud.
6.23. jaanuaril 2006.a esitatud kirjalikus vastuses leiab kostja OÜ xxx, et hageja ei ole tõendanud võlgnevuse suuruse kujunemist ning on jätnud esitamata väidetava võlgnevuse aluseks olevad dokumentaalsed tõendid. Hageja väidetel võõrandati kapitalirendilepingu objekt 7000 krooni eest. Kapitalirendilepingu sõlmimise ajal oli vara hinnaks aga 46016,27 eurot ning selle võõrandamisel 2003.a oli vara väidetav jääkmaksumus 234690,20 krooni. Hageja ei ole kohtule esitanud ühtegi väidet ega tõendit selle kohta, miks ta võõrandas 234690,20 krooni suuruse jääkmaksumusega vara 7000 krooni eest. Väide, et kõrgema hinna eest ei olnud võimalik varale ostjat leida, on kostja I arvates kohatu, kuna tegemist oli töökorras varaga ning kostja I oleks sellele leidnud ostja, kes oleks olnud nõus tasuma vara eest turuväärtuse ulatuses (vähemalt 250000 krooni). Kostja OÜ xxx hinnangul on hageja ise endale kahju tekitanud, võõrandades alla selle jääkmaksumuse ja turuväärtuse. Hageja ei ole tõendanud kellele ja millistel tingimustel vara müügiks pakuti. Kapitalirendilepingu tagatiseks oli lisaks OÜ xxx varadele ja kostja xxx isiklikule käendusele ka AS xxx tagasiostugarantii. Hagist ei nähtu, miks ei rakendatud vara müügil AS xxx
tagasiostugarantiid. Kõnealuse tagatise rakendamisel oleks vara müügihind tõenäoliselt vastanud selle jääkväärtusele. Lisaks on hageja jätnud tähelepanuta küsimuse kostjate süüst väidetava kahju tekkimisel. Kapitalirendilepingu esemeks olnud vara omandiõigus kuulus hagejale ning kapitalirendilepingu ülesütlemise järgselt läks vara hageja valdusesse. Pärast seda ei olnud kostjal I võimalik mõjutada vara võõrandamise protsessi või vara müügihinna kujunemist. Sellises olukorras kostjal I puudub sisuliselt võimalus ennast hageja vara jääkmaksumuse nõude vastu kaitsta. Kuivõrd vara müük ei sõltunud kostja I tahtest, siis pole võimalik ka kostja süü hagejale kahju tekitamisel.
7.Kostja xxx ühtib oma 24. jaanuari 2006.a kirjalikus vastuses kostja OÜ xxx vastuväidetega.
MENETLUSE KÄIK
8.Kohtuistungil jäi hageja kirjalikult esitatud väidete ning 16. novembril 2006.a esitatud nõuete juurde ning palus hagi rahuldada. Kostjad võtsid kohtuistungil 74067,07 krooni ulatuses hagi õigeks, tunnistades selles osas nende vastu esitatud nõuet. Muus osas vaidlesid kostjad hagile vastu, paludes jätta selle rahuldamata. Kohus kuulas kohtuistungil tunnistajana üle xxx.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
9.Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
10.Pooltel puudub vaidlus järgmiste oluliste asjaolude üle. 10. mail 2000.a sõlmisid kostja OÜ xxx kui rentnik ning hageja kui liisinguandja (liisingfirma) kapitalirendilepingu tüüpi liisingulepingu, mille objektiks oli valupress-termoplastautomaat KuASY 160/50-40 koos kahe pressvormiga. Nimetatud vara müüjaks oli AS xxx (registrikood 10059261, likvideerimisel) ja vara lepingujärgne maksumus oli 46016,27 eurot. Vara anti kostja I valdusesse. Kapitalirendilepingu lisaks oleva maksegraafiku (vt toimik, lk 11) järgselt pidi kostja I tasuma hagejale perioodil 10.05.2000-30.05.2004 kokku 65264,64 eurot. Kapitalirendilepingust tulenevad kostja I kohustused on vaidlustamata asjaolude kohaselt tagatud (lisaks kostja I enda varale) xxx AS tagasiostugarantiiga ning kostja xxx isikliku käendusega (käendusleping sõlmitud 10. mail 2000.a, vt toimik, lk 27-28). Alates 2002.a aprillist jättis kostja I lepingujärgsed maksed hagejale tasumata, mistõttu viimane ütles 10. mail 2000.a sõlmitud kapitalirendilepingu alates 22. augustist 2002.a üles.
11.Kapitalirendilepingu järgsete maksete summas 74076,07 krooni tasumata jätmist puudutavas osas on kostjad hagi õigeks võtnud (vt toimik, lk 95 pöördel). Võlgnevuse kujunemine on kajastatud hageja poolt kohtule esitatud teatises (vt toimik, lk 63). Lähtudes kehtiva tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 440 lg-st 1 kuulub hagi selles osas rahuldamisele ning TsMS § 468 lg 1 p-st 1 tulenevalt ka tagatiseta viivitamata täidetavaks tunnistamisele. Kooskõlas TsMS § 444 lg-ga 1 piirdub kohus kapitalirendilepingust tuleneva debitoorse võlgnevuse osas üksnes õigusliku põhjendusega. Enne 1. juulit 2002.a sissenõutavaks muutunud rendimaksete osas on hagi rahuldamise õiguslikuks aluseks kapitalirendilepingu üldtingimuste punkt 2.4 ning TsK § 173 lg 1 ja § 174, mille kohaselt tuli kohustised täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks ning keelatud oli ühepoolne keeldumine kohustise täitmisest. Pärast
1.juulit 2002.a sissenõutavaks muutunud rendimaksete tasumise kohustuste osas tuleneb hagi rahuldamise õiguslik alus vastavalt VÕS §-st 100 ning § 101 lg 1 p-st 1.
12.Pooltel on õiguslik vaidlus eeskätt küsimuses, kas ja millises ulatuses on kostjad kohustatud hüvitama hagejale väidetava kahju, mis seisneb vara võõrandamisest saadud summa (7000 krooni) ja vara (kapitalirendilepingu järgse) jääkmaksumuse (234690,20 krooni) vahes. Samuti on kostjad vaidlustanud kohustuse hüvitada hagejale vara realiseerimisega kaasnenud väidetavad kulud summas 700 krooni. Menetluse käigus on tõusetunud vaidlus ka küsimuses, kas kostja I on
pärast kapitalirendilepingu ülesütlemist tagastanud hagejale lepingu esemeks olnud asja (kas liisinguvõtja poolt on liisinguandajale üleantud antud kapitalirendilepingu ese).
13.Kohus peab otstarbekaks käsitleda esmalt vaidluse viimatinimetatud aspekti. Hageja on 18. oktoobril 2006.a kohtule esitatud avalduses väitnud, et kostja I poolt hagejale tagastatud termoplastautomaat osutus hilisemal uurimisel ebaõigeks varaks. Nimelt oli tegemist lepingu objektiks olnud seadmest vähemalt 10 aastat vanema, Odessa KPO tehases toodetud seadmega.
10.mail 2000.a sõlmitud lepingu objektiks olnud valupress-termoplastautomaat KuASY olevat kostja I poolt senini hagejale tagastamata. Kostja I on iseenesest möönnud, et vahetas välja lepingu objektiks olnud seadme raami (lisas teise tehase raami), kuid see toiming pigem parendas asja ning faktiliselt oli üleantud seadme näol tegemist sama masinaga. Igal juhul oli seade selle hagejale tagastamise hetkel töökorras. Nimetatud asjaolu kinnitavad muu hulgas ka vara üleandmise-vastuvõtmise akt kui hindamisakt (vt toimik, lk 95). Ka tunnistaja xxx on oma ütlustes pidanud võimalikuks, et tegemist võis olla sama seadmega, kuid sellel oli tehtud muudatusi (vt toimik, lk 93). Kohus peab eeltoodud asjaoludele hinnangut andes vajalikuks märkida järgmist. Vaidlus puudub selles, et kostja I poolt tagastati hagejale töökorras seade. Seade on hageja poolt 2. detsembril 2002.a märkusteta ka vastu võetud. 20. detsembri 2002.a hindamisakti kohaselt on selle vääruseks hinnatud 95000 krooni ning hageja on asunud sama seadet kapitalirendilepingu üldtingimuste punkti 5.17 alusel müüma. VÕS § 29 lg 5 p-st 3 tuleb lepingupoolte õiguste ja kohustuste määratlemisel muu hulgas arvestada ka lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist. Lisaks peavad võlausaldaja ja võlgnik vastavalt VÕS § 6 lg-le 1 käituma teineteise suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt. Kohustus toimida tsiviilõiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel heas usus tulenes ka enne 1. juulit 2002.a kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 108 lg-st 1. Eelnenut arvestades ei ole põhjendatud lähtuda käesoleva vaidluse lahendamisel seisukohast, et kostja I ei ole hagejale tagastanud kapitalirendilepingu objektiks olnud valupresstermoplastautomaat KuASY, kuna lepingu mõlemad pooled (hageja ja kostja I) on seda varasemalt lepingujärgselt tagastatud varana (lepingu punkt 11.5) aktsepteerinud. Lisaks puuduvad tõendid selle kohta, et kostja I poolt seadmel tehtud muudatus oleks selle väärtust vähendanud.
14.Edasiselt analüüsib kohus hagis esitatud nõuet vara jääkmaksumuse ja müügihinna vahe hüvitamiseks. Lähtudes 1. juulil 2002.a jõustunud võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seadus (VÕSRS) §-st 11 kohaldatakse enne 1. juulit 2002 tekkinud võlasuhtele enne VÕSRS jõustumist kehtinud seadust. Samas näeb VÕSRS § 12 lg 1 ette, et enne 1. juulit 2002 sõlmitud kestvuslepingutele kohaldatakse alates
1.juulist 2002.a tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses sätestatut. VÕSRS § 12 lg-s 1 sätestatu ei välista ega piira sama paragrahvi teisest lõikest tulenevalt lepingupoolte õigusi ja kohustusi, mis on tekkinud enne 1. juulit 2002.a. Kestvuslepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 1. juulit 2002.a, kohaldatakse senikehtinud seadust. Käesoleval juhul on poolte vahel sõlmitud kapitalirendilepingu näol kohtu hinnangul tegemist kestvuslepinguga (võlaõigusseaduse (VÕS) § 195 lg 3). Kuivõrd vaidlusaluste kostjate kohustuste teke on seotud lepingu ülesütlemisega, mis vaidlustamata asjaolude kohaselt toimus
22.augustil 2002.a (seega pärast 1.juulit 2002.a), kuulub kohaldamisele võlaõigusseaduses sätestatu. Kooskõlas VÕS §-ga 361 kohustub liisinguandja liisingulepinguga omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Liisinguandja on kohustatud tagama liisinguvõtjale liisingueseme valduse üleandmise ja mitte takistama liisinguvõtjat liisingueseme
valdamisel ja kasutamisel (VÕS § 362 lg 1). Vastavalt VÕS §-le 100 on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Juhul kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja kooskõlas VÕS § 101 lg-le 1 nõuda muu hulgas kohustuse täitmist (p 1) ning ka kahju hüvitamist (p 3).
15.Pooltel puudub vaidlus, et kostja I jättis alates 2002.a aprillist täitmata kapitalirendilepingu üldtingimuste punktist 2.4 tuleneva kohustuse tasuda lepingumakseid vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule ning et nimetatud lepingurikkumise tõttu on kapitalirendileping hageja poolt üles öeldud alates 22. augustist 2002.a. Samuti on vaidlustamata asjaoluks, et hageja on kostja I poolt kapitalirendilepingu esemena tagastatud seadme müünud 2003.a oktoobri lõpus hinnaga 7000 krooni (ilma käibemaksuta). Poolte vahel sõlmitud kapitalirendilepingu üldtingimuste punktist 5.17 tuleneb, et juhul kui liisinguandja (tuginedes lepingu XI osa punktidele) lõpetab lepingu ennetähtaegselt ning võõrandab vara (s.o lepingu esemeks oleva asja), on liisinguvõtja (rentnik) kohustatud hüvitama liisinguandajale tekkinud kahju (s.t vara võõrandamisest saadud summa ja vara jääkmaksumuse vahe) ja kulud (s.h vara valduse ülevõtmine, vara hoidmine ja vara müügikõlblikuks seadmine). Nimetatud lepingutingimus on kohtu hinnangul osaliselt vastuolus kapitalirendilepingu ülesütlemise hetkel kehtinud VÕS § 367 lg 3 regulatsiooniga, mis nägi ette, et juhul kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse ja liisingulepingus on kokku lepitud, et pärast liisingulepingu lõppemist kuulub osa liisingueseme jääkväärtusest liisinguandjale, arvatakse pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast maha ka liisinguandjale kuuluv osa liisingueseme jääkväärtusest. VÕS § 367 lg 3 iseenesest ei keela liisinguandjal pärast lepingu erakorralist ülesütlemist liisinguesemeks olevat asja võõrandada, kuid kohustab arvestama liisingueseme jääkväärtusega. Samas ei ole VÕS § 367 lg 3 näol kohtu hinnangul tegemist imperatiivse sättega, seega on võimalikud lepingupoolte seaduses sätestatust kõrvale kalduvad kokkulepped (VÕS § 5). Kostjad ei ole oma vastuväidetes tuginenud asjaolule, et kapitalirendilepingu üldtingimuste punkti 5.17 näol oleks tegemist tühise tüüptingimusega (VÕS § 42 ja § 44). TsMS § 4 lg 2 kohaselt määravad hagimenetluses pooled vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise ning vastavalt TsMS § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest.
16.Kohus on siiski seisukohal, et kostja I ei ole kapitalirendilepingu üldtingimuste punkti 5.17 alusel kohustatud hüvitama kahju hageja poolt nõutud ulatuses. Kõnealuse kahjunõude analüüsimisel tuleb kohtu hinnangul arvestada ka kahju hüvitamise üldiste eeldustega. Vastavalt VÕS § 127 lg-le 1 on kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 127 lg 4 kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Iseenesest puudub vaidlus, et kostja I on kapitalirendilepingut rikkunud ning et hageja on seonduvalt lepingu ennetähtaegse lõpetamisega kandnud kahju. Kohtu hinnangul eksisteerib kostja I lepingurikkumise ja hagejal tekkinud kahju vahel ka põhjuslik seos conditio sine qua non tähenduses, s.t kapitalirendilepingu ennetähtaegse lõpetamise ja lepingu esemeks oleva seadme müümise vajaduse tingis kostja I lepingurikkumine. Kohtu hinnangul pidid kostja I lepingu üldtingimuste punkti 5.17 sisu põhjal taolise kahju olemasolu ja võimalikku suurust ka ette nägema (VÕS § 127 lg 3). Kuivõrd liisingulepingu näol on olemuslikult tegemist krediteerimislepinguga, ei peaks hageja liisinguandajana igal juhul kandma riski, mis tuleneb asja liisingulepingu-järgse jääkväärtuse mittevastavusest selle turuhinnale. Liisingulepingu ennetähtaegse ülesütlemise korral tuleb VÕS § 367 lg 1 järgi hüvitada liisinguandjale kui krediteerijale krediteerimiseks tehtud kulutused, millisteks on esmajoones liisingueseme ostuhind ja ostuhinna finantseerimise kulud (vt nt: Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19. aprilli 2006.a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-29-06, p 24). Kohtu arvates ei ole käesoleval juhul alust ka kahju hüvitamise kohustuse osaliseks või täielikuks välistamiseks VÕS § 127 lg 2 alusel.
Samas näeb VÕS § 139 lg 1 ette, et kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Sama paragrahvi teisest lõikest tulenevalt kohaldatakse esimeses lõikes sätestatut ka juhul, kui kahjustatud isik jättis kahju tekitaja tähelepanu juhtimata ebatavaliselt suurele kahju tekkimise ohule või jättis kahju tekkimise ohu tõrjumata või jättis tegemata toimingu, mis oleks tekkinud kahju vähendanud, kui kahjustatud isikult võis seda mõistlikult oodata. Kohus leiab, et kahju, mille hüvitamist hagis lepingu punkti 5.17 alusel nõutakse, on osaliselt tekkinud hagejast endast tingitud asjaoludest. Samuti ei nähtu kogutud tõenditest, et hageja oleks olnud piisavalt aktiivne tekkinud kahju vähendamisel. Puudub vaidlus selles, et kostja I tagastas hagejale kapitalirendilepingu objektiks olnud seadme 2. detsembril 2002.a. Nimetatud asjaolu on tõendatud ka asja materjalide hulgas oleva vara üleandmise-vastuvõtu aktiga (vt toimik, lk 82).
20.detsembril 2002.a hageja tellimusel koostatud hindamisaktist nähtuvalt on asjatundja kõnealuse eseme väärtuseks hinnanud (ilma käibemaksuta) 95000 krooni (vt toimik, lk 66). Hageja on seadme müünud 2003.a oktoobri lõpus hinnaga 7000 krooni. Hinnale lisandub käibemaks (vt toimik, lk 67 ja lk 68). Kohtu hinnangul oleks käesoleval juhul ebamõistlik ja vastuolus hea usu põhimõttega (VÕS § 6 lg 2), kui kostja I peaks liisinguvõtjana vastutama selle eest, et liisinguandja võõrandab 7000 krooni eest seadme, mille väärtuseks on varasemalt hinnatud 95000 krooni. Isegi kui eeldada, et 2003.a oktoobris ei olnud võimalik seadet kõrgema hinnaga müüa, siis ei kuulu eseme väidetav turuhinna langus pärast selle liisinguandjale tagastamist üksnes kostja I riskisfääri. Kohus nõustub siinkohal kostjate vastuväitega, et pärast kapitalirendilepingu objektiks olnud eseme liisinguandjale tagastamist, ei olnud kostjal I võimalik seadme müügiprotsessi vahetult mõjutada. Kahjuhüvitise vähendamisel omab siinkohal tähtsust ka asjaolu, et hageja ei ole kasutanud AS-iga xxx sõlmitud tagasiostugarantiid. Kohtule pole teada nimetatud tagasiostugarantii tingimused, kuid tõenäoliselt võimaldanuks kõnealuse tagatise realiseerimine tekkinud kahju vähendada. Iseenesest ei tulene lepingust hagejale kohustust tagasiostugarantiid kasutada, kuid VÕS § 139 lg-te 1 ja 2 kohaldamisel on selle tagatise realiseerimata jätmine arvestatavaks asjaoluks. Hageja väidetest ega tunnistaja xxx ütlustest ei selgu üheselt, miks garantii jäi kasutamata ning kas kostja I poolt tagastatud seadet üldse AS-ile xxx tagasiostuks pakuti. Tunnistaja xxx on küll andnud ütlusi selle kohta, et xxx kostja I seadusjärgse esindajana lubas ka ise seadme müügiga tegeleda, kuid tunnistaja mäletamist mööda ostjaid ei leidnud (toimik, lk 92). Nimetatud tõik ei muuda siiski kohtu ülaltoodud järeldusi. Kostjal I ei olnud kohustust seadmele ostja leida.
17.Lähtudes ülaltoodust on kohtu arvates põhjendatud kostja I vastutus osas, mis jääb kapitalirendilepingu objektiks olnud seadme jääkmaksumuse (234690,20 krooni) ja selle eeldatava turuväärtuse vahele hagejale tagastamise hetkel (95000 krooni).
18.Samuti peab kostja I kapitalirendilepingu punkti 5.7 kohaselt kandma lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel vara realiseerimisega seonduvad otsesed kulud. Samasisuline kohutus tuleneb ka VÕS § 367 lg-st 4. Hageja väitel on ta käesoleval juhul kandnud vastavaid kulusid 700 krooni ulatuses, mis moodustuvad tasust OÜ xxx poolt osutatud müügiteenuse eest. Kohtu hinnangul on kulud hagis nõutavas ulatuses mõistlikud ja põhjendatud. OÜ xxx on vaidlustamata asjaolude kohaselt korraldanud seadme transpordi ning tegelenud selle müügiga. Kulude kandmine on hageja poolt ka piisavalt tõendatud (vt toimik, lk 69-71).
19.Kostja xxx (kostja II) on tsiviilasja menetluse käigus ühtinud põhivõlgniku poolt hageja nõuetele esitatud vastuväidetega ning ei ole omalt poolt esitanud täiendavaid vastuväiteid. Hageja ja kostja II vahel on 10. mail 2000.a sõlmitud käendusleping, millega xxx kohustus
tagama hageja ja kostja I vahel sõlmitud kapitalirendilepingust tulenevate rentniku kohustuste kohese ja täieliku täitmise. Lepinguga on käendaja vastutust piiratud 46016,27 euroga. Käenduse kehtivuse lõpp on seatud sõltuvusse kapitalirendilepingust tulenevate nõuete täitmisega rentniku või käendaja poolt (vt toimik, lk 27-28). TsK § 207 lg-st 1 tuleneb, et kohustise mittetäitmise korral vastutavad võlgnik ja käendaja võlausaldaja (kreeditori) ees kui solidaarsed võlgnikud, kui käenduslepinguga ei ole kindlaks määratud teisiti. Ka VÕS § 145 lg-s 1 sätestatu kohaselt vastutavad põhivõlgnik ja käendaja kohustuse rikkumise korral võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada.
20.Võttes aluseks eeltoodu, kuulub kostjatelt hageja kasuks solidaarselt väljamõistmisele 10. mail 2000.a sõlmitud kapitalirendilepingu järgsete rendimaksete võlg summas 74076,07 krooni ning lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest tingitud kahju 140390,20 krooni ulatuses, mis koosneb lepinguobjekti jääkväärtuse ja eeldatava väärtuse vahest lepingueseme hagejale tagastamise hetkel 139690,20 krooni (s.o 234690,20 kr – 95000 kr) ning lepingu lõpetamisega seonduvatest lisakuludest summas 700 krooni.
21.Kooskõlas 1. jaanuaril 2006.a jõustunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-ga 3 kohaldatakse enne selle seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele kuni 31. detsembrini 2005.a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuni 31. detsembrini 2005.a kehtinud TsMS § 60 lg 1 sätestas, et kohus mõistab poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kui hagi rahuldati osaliselt, mõistetakse kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti. Hagi osalise rahuldamise korral võis kohus jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Käesolevas asjas on hageja taotlenud enda kohtukulude solidaarset väljamõistmist kostjatelt. Toimikumaterjalidest nähtuvalt on hageja tasunud esitatud hagiavalduselt 3. augustil 2005.a riigilõivu 17000 krooni (vt toimik, lk 9). Juhindudes kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 48 lg 1 p-st 2 tuli hagihinna määramisel käesoleval juhul aluseks võtta hagetava vara väärtus. Lähtudes ülalosundatud TsMS § 60 lg-st 1 kuulub hagiavalduselt tasutud riigilõiv kostjatelt hageja kasuks väljamõistmisele proportsionaalselt hagi rahuldatud osaga. Hageja nõuded on käesoleva otsusega rahuldatud kokku 214466,27 krooni ulatuses. Nimetatud summalt tulnuks hagiavalduse esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse § 37 lg-st 1 ja lisast 2 tulenevalt tasuda riigilõivu 12000 krooni. Kostja I on kirjalikus vastuses palunud kohtukulud panna hageja kanda. Kohtukulude nimekirja ega kuludokumente kostjad kohtule esitanud ei ole. Kohus jätab kummagi kostja kohtukulud kostja enda kanda.
Indrek Parrest /allkiri/ kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.