Tsiviilasja number
2-06-8536
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Eesistuja Reet Allikvere, liikmed Iko Nõmm ja Urmas Reinola
Otsuse tegemise aeg ja koht
26. oktoober 2007, Tallinn
Tsiviilasi
OÜ Baltic Group Investments hagi AS IF Eesti Kindlustus vastu kindlustushüvitisele õiguse tunnustamiseks ja kindlustushüvitise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 10.11.2006 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Baltic Group Investments apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
08.10.2007, avalik kohtuistung
Menetusosalised ja nende esindajad
Hageja OÜ Baltic Group Investments (registrikood xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Kristina Suvalova Kostja AS IF Eesti Kindlustus (registrikood xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Andrus Kattel
Tühistada Harju Maakohtu 10.11.2006 vaheotsus ja teha uus vaheotsus. Rahuldada OÜ Baltic Group Investments taotlus vaheotsuse tegemiseks. Tunnustada OÜ Baltic Group Investments õigust kindlustushüvise saamiseks AS-ilt IF Eesti Kindlustus poolte vahel 04.02.2004 sõlmitud juriidilise isiku vara kindlustuslepingu alusel 09.01.2005 Haapsalu linnas Sadama 22 hagejale kuuluva Promenaadi hotellihoone ja samas hoones asuva vara kahjustamise eest. Tsiviilasi saata menetluse jätkamiseks nõude suuruse üle Harju Maakohtule. Apellatsioonkaebus rahuldada.
Edasikaebamise kord Kohtu vaheotsuse peale võib kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule kättetoimetamisest.
esitada vandeadvokaadi vahendusel 30 päeva jooksul arvates otsuse
Asjaolud ja menetluse käik 07.04.2006 esitas OÜ Baltic Group Investments AS IF Eesti Kindlustus vastu hagi, milles palus viimaselt välja mõista kindlustushüvitise 2 192 298 krooni, viivise 11.04.2006 seisuga 789 227 krooni ning alates sellest kuupäevast 0,1% makstavast summast päevas (2192, 30 krooni päevas) kuni kohtuotsuse täitmiseni, kuid mitte üle 2 192 298 krooni. 04.02.2004 sõlmisid pooled juriidilise isiku vara kindlustuslepingu. 09.01.2005 sai tormi ja sellega kaasneva üleujutuse tagajärjel kahjustada hageja kasutuses olev Haapsalu linnas Sadama tn 22 asuv hoone. Torm kahjustas hoone katust, fassaadi, ventilatsiooni. Samas ujutas merevesi üle hoone esimese korruse, hävitas enamiku seal olnud varast ja lõhkus sillutise. Hageja esitas kostjale kahjuavalduse, milles soovis tormist ja merevee tõustust tingitud kahju hüvitamist. Kostja keeldus 11.04.2005 teatega üleujutusega tekkinud kahju hüvitamisest, leides, et Haapsalu linnas toimunud üleujutus ei olnud kindlustusjuhtum. 08.06.2006 esitas hageja kohtule taotluse, milles palus vaheotsusega tunnustada hageja nõuet kostja vastu kindlustushüvitise saamiseks kindlustuslepingu alusel 2005 jaanuaris Haapsalus toimunud loodusõnnetusest tekkinud kahju hüvitamiseks. Hagi põhjenduste kohaselt kindlustas hageja 04.02.2004 kindlustuslepinguga Haapsalus Sadama tn 22 kinnistul asuva hoone ja selles asuvad seadmed muu hulgas loodusõnnetuse riski vastu. Ajavahemikus 9.01.–12.01.2005 oli Haapsalus torm ja sellest tingitud ulatuslik üleujutus, mille käigus tekkis hagejal varaline kahju. Kostja nõustus 11.04.2005 teates hüvitama hagejale otseselt tormi tekitatud kahju 29 984 krooni. Kostja leidis, et juriidiliste isikute vara kindlustamise üldtingimuste THE 20021 (edaspidi THE 20021) p-de 4.2.2.1.a ja 4.2.2.2.c kohaselt ei ole Haapsalus toimunud üleujutus loodusõnnetuseks ega kindlustusjuhtumiks kindlustuslepingu mõttes, mistõttu ei tule tekkinud kahju hüvitada. THE 20021 p-s 4.2.2.1.a on märgitud järgmist: "Kindlustusjuhtumiks loetakse kahju tekkimist loodusõnnetuse tagajärjel, kui selle põhjustas: a) torm, mille all mõistetakse tuult tugevusega vähemalt 21 m/sek. Tormist põhjustatud kindlustusjuhtumiks loetakse kahju tekkimist otseselt tormi (keeristormi) tagajärjel, samuti kahju, mis on tekkinud puude, postide vms esemete langemisest kindlustatud varale tormi tagajärjel." THE 20021 p 4.2.2.2.c kohaselt ei loeta kindlustusjuhtumiks kahju tekkimist tormi või rahe tagajärjel, kui näiteks tormi tõttu tekkis pinnavete tõus. Hageja leidis, et üleujutuse põhjuseks olid tormi tekitatud tõusulained, mis kergitasid merevee. Poolte tahe lepingu sõlmimisel oli suunatud hageja vara kindlustamisele tõenäoliste loodusõnnetuste, sealhulgas tormi, sellega kaasneva merevee tõusu ja üleujutuse vastu. Kostja ei teatanud hagejale lepingu sõlmimisel, et ainuüksi sellest lepingust ei piisa kõigi tüüpiliste loodusõnnetuse liikide, iseäranis üleujutuse vastu kindlustamiseks, ega pakkunud muid kindlustustooteid. Tormiga kaasnevat üleujutust peetakse loodusõnnetuse klassikaliseks näiteks. Hagejal kui mõistlikul ettevõtjal oli alus arvata, et loodusõnnetuse mõistega on hõlmatud ka võimalik merevee tõus ja üleujutus. Kindlustatud vara asub Haapsalus mere ääres, kus sagedaimaks loodusõnnetuseks on tormi tekitatavad tõusulained, mis kergitavad merevee. Kostja tõlgendus ei vasta poolte tegelikule tahtele ega mõistlikkuse nõudele. Pinnavett ja merevett ei tohi samastada. Geograafiateadus ja Eesti õigusaktid eristavad neid selgelt. Kooskõlas tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-ga 75 ja võlaõigusseaduse
2(7)
(VÕS) § 29 lg-ga 7 tuleb asuda seisukohale, et THE 20021 p 4.2.2.2.c klausel laieneb vaid pinnavee - järvede, paisjärvede, jõgede, ojade, veehoidlate - tõusule. Merevesi ei ole pinnavesi. Merevee tõusu ja sellest tuleneva üleujutuse loodusõnnetuste loetelust välistamine pidanuks olema lepingus selgelt märgitud. THE 20021 punkt 4.2.2.2.c on VÕS § 42 järgi tühine tüüptingimus. Väär on kostja arvamus, et tormiga kaasnev tugev tuul on loodusõnnetuseks, sama tormiga kaasnev üleujutus aga mitte. Kostja hagi ei tunnistanud. Kostjal ei ole kohustust kindlustushüvitist tasuda, sest üleujutus ei ole kindlustuslepingu kohaselt kindlustusjuhtum. Kindlustuspraktikas on üleujutuse puhul tegemist eritingimustel kindlustatava riskiga ja seepärast ei ole taolise õnnetuse riski kindlustamine tüüplepinguga mõistlik ega levinud. Kindlustuslepingus on loodusõnnetuse mõiste defineeritud tormi ja rahena, seejuures on rõhutatud, mis põhjusel tekkinud kahju loetakse kindlustusjuhtumiks. Lisaks on THE 20021 p-s 4.2.2.2.c märgitud, et kindlustusjuhtumiks ei loeta kahju, mis on tekkinud tormi tõttu toimunud pinnavete tõusu tagajärjel. Seejuures ei ole oluline, kas üleujutuse allikaks on mere-, jõe- või järvevesi, sest veeseaduses loetakse kõik maapinnal asuvad veekogud pinnaveeks. Kindlustuslepingu süsteemsel tõlgendamisel peaks olema ilmne, et igasugusest veetõusust tingitud kahju hüvitamine on välistatud. Kostja ei ole andnud sõnale "pinnavesi" eritähendust. Eritähendus on sellele mõistele antud hoopis veeseaduses. Veetõusu Haapsalus põhjustas mitte niivõrd tuule kiirus, vaid just tuule suund. Seega ei ole tormituul seotud üleujutuse tekkimisega. Kui hageja soovinuks end üleujutuse vastu kindlustada, pidanuks ta kostjale sellekohast tahet avaldama. Kostja tüüptingimused ei ole hageja suhtes ebamõistlikult kahjustavad. Poolte õiguste ja kohustuste tasakaalu ei ole rikutud, sest kostja ei ole kohustatud üleujutuse riski kindlustama ja hageja ei ole tasunud selle riski kindlustamise eest. Mõistlik isik pidi THE 20021 punktist 4.2.2.2.c aru saama selliselt, et veetõus ei ole kindlustusjuhtum. Tormi kui nähtust ei ole lepingus ebamõistlikult kitsendatud. Hageja nõue tüüptingimuste tühiseks tunnistamiseks on vastuolus Euroopa Liidu direktiivi nr 93/13/EMÜ sõnastuse ja eesmärgiga. Hageja on ettevõtja. Direktiivi eesmärk ei ole kaitsta ettevõtjat rohkem kui tarbijat. Esimese astme kohtu otsus Maakohus jättis vaheotsusega hagi rahuldamata. Kohus leidis, et hageja nõue kindlustushüvitise saamiseks on põhjendamatu. Pooled vaidlevad selle üle, kas 04.02.2004 kindlustuslepinguga kindlustati loodusõnnetustega kaasnevad riskid kogu mahus, sh merevee tõusust tingitud kahjustused, või mitte. Kostja viitas lepingu sõlmimisel hagejale selgelt, et kasutab tüüptingimusi. Poolte kokkuleppe kohaselt (THE 20021 p 4.2.2.1.a) käsitatakse tormina tuult tugevusega vähemalt 21 m/sek. Tormist põhjustatud kindlustusjuhtumiks loetakse kahju tekkimist otseselt tormi (keeristormi) tagajärjel, samuti kahju, mis on tekkinud puude, postide vms esemete langemisest kindlustatud varale tormi tagajärjel. Kindlustusjuhtumiks ei loeta kahju tekkimist tormi või rahe tagajärjel, kui tormi tõttu tekkis pinnavete tõus (p 4.2.2.2.c). Eelnevast saab järeldada, et pooled on tormi kui loodusõnnetuse mõistet lepingu sõlmimisel konkretiseerinud. Õige ei ole hageja väide, et lepingu sõlmimisega saavutas ta kindlustuskaitse kõigi loodusõnnetuste vastu. Vaidlus on selle üle, kas osundatud tüüptingimused (loodusõnnetuse mõiste kitsendamises) on tühised või mitte. Vaidlusaluse tüüptingimusega on reguleeritud kindlustuskaitse ulatus (kindlustusandja kohustus), mis tasakaalustatakse kindlustusmakse suurusega (kindlustusvõtja kohustus). Seega on vaidlusaluse tüüptingimuse puhul tegemist tingimusega, mis puudutab lepingu põhilist eset ning hinna ja üleantu väärtust (VÕS § 42 lg 2). Finantsinspektsiooni arvamuse kohaselt ei ole kostja tüüptingimused hagejat ebamõistlikult kahjustavad. Kindlustuslepingutes riskide välistuste kehtestamine ei ole
3(7)
ebatavaline; välistused on selged ja teiste tingimustega loogilises seoses. Vabatahtliku kindlustuslepingu sõlmimisel on kindlustusandjal õigus teatud riskide kindlustamisest keelduda või kindlustada see eritingimustel. Kohus leidis, et vaidlusalust tüüptingimust ei saa lugeda tühiseks. Kindlustatava riski, sh loodusõnnetuse riski konkretiseerimine lepingu sõlmimisel ei ole kindlustusvõtja huve ebamõistlikult kahjustav. Pooled vaidlevad ka selle üle, kas tegemist oli pinnavee tõusuga. Hageja käsitlus pinnavee ja merevee mõistetest ei ole lepingu kontekstis kooskõlas mõistliku arusaamaga. Hageja on äriühinguna kindlustusturul hinnatav võrdse partnerina, kes pidi lepingu sõlmimisel ilmutama tähelepanu kindlustuskaitse ulatusele. Seega tuleb eeldada, et tehing on sõlmitud teadlikult ning kindlustatavaid riske ja sellele vastavat kindlustuspreemia suurust kalkuleerides. Loodusõnnetuse mõistet konkretiseerivate tingimustega tutvudes pidi hageja mõistma, et kostja tahe ei ole suunatud kindlustuskaitse pakkumisele loodusõnnetustega kaasnevate riskide vastu kogumis, vaid üksnes lepingu tingimustes konkretiseeritud ulatuses. Mõistega "tormi tõttu tekkinud pinnavee tõus" on hõlmatud kõikide veekogude veepinna tõus ning sellega kaasneva veevoolu tagajärjel tekkivad võimalikud kahjustused. Kohus lähtus mõiste "pinnavesi" analüüsimisel Eesti Entsüklopeedias (1994) antud tähendusest, mis on enam kooskõlas tavalise arusaamaga. Hinnates Eesti Entsüklopeedia artikleid "pind", "pinnakate", "pinnanähtused", "pinnasevesi" jmt, leidis kohus, et pinnaga seotud mõistetele vastanduvad mõisted "aluspõhi", "põhi", "süvanähtused", "põhjavesi" jmt. Pinnanähtusi põhjustavad pinnakihi ja süvakihtide omaduste ja koostise erinevused ning pinnakihi suurem liikumisvabadus. Põhja- ja pinnasevett eristab asjaolu, et pinnasevesi liigub surveta väliste mõjurite toimel. Põhjavesi on maakoore poorides, lõhedes jm tühemetes sisalduv vesi, mis liigub raskusjõu mõjul. Vaidlust ei ole selles, et hageja varale kahju põhjustanud vesi liikus merel puhunud tuulte ehk väliste mõjude toimel. Seega oli tegemist pinnavete liikumisega (tõusuga) tormi tagajärjel. Merevee (merepinnavee) eristamine teistest maapinnal asuvatest veekogudest ei ole kooskõlas lepingu mõttega ega mõistete tavapärase tähendusega. Pinnasevett ei eristata mitte veekogu tüübi (meri, jõgi, järv) järgi, vaid selle liikumist mõjutavate tegurite järgi. Hageja pidi mõistma lepingu sõlmimise tahet lepingus märgitud viisil (VÕS § 29 lg 4). Mõistete ebaselguse korral pidanuks hageja lepingu sõlmimisel juhtima sellele kostja tähelepanu. Vaidlusalused veekahjustused on tingitud tormi tõttu tekkinud pinnavete tõusust. Sellise nähtuse on pooled kindlustatavatest riskidest välistanud. Kostja on kindlustushüvitise väljamaksmisest keeldumisel tuginenud lepingule ega ole seetõttu hageja õigusi rikkunud. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Hageja palus maakohtu vaheotsuse tühistada ja teha uus otsus, millega tunnustada hageja õigust kindlustushüvitisele. Kohus ei lükanud ümber hageja väidet, et kostja tõlgendus põhineb ebaõigel tähistusel ja väljendusviisil. Kohus jättis täiesti alusetult kõrvale hagiavalduses toodud põhjendused pinnaning merevee eristamise vajaduse kohta. Hageja ei lähtunud nende mõistete tõlgendamisel mitte ainult veeseaduses sätestatust, vaid ka hulgaliselt teistest õigusaktidest ja geograafiateadusest. Kohus ei analüüsinud ka hageja väiteid, et üldtingimuste THE 20021 p 4.2.2.2c klausel laieneb vaid pinnavee – järvede, paisjärvede, jõgede, ojade, veehoidlate tõusule ning merevee tõusu ja sellest tuleneva üleujutuse loodusõnnetuste loetelust välistamine pidanuks olema lepingus selgelt viidatud. Kohus lähtus pinnavee mõiste analüüsimisel vaid Eesti Entsüklopeediast, eelistades seda alusetult hageja viidatud allikatele. Hageja on piisavalt põhjendanud, et pinnavett ei tohi samastada merevee mõistega. Kohus ei analüüsinud hageja väidet, et poolte tahe oli suunatud vara kindlustamisele tõenäoliste loodusõnnetuste, sealhulgas tormi, sellega kaasneva merevee tõusu ja üleujutuse vastu. Hageja lähtus lepingu sõlmimisel sellest, et loodusõnnetuse mõiste hõlmab kindlasti ka
4(7)
tormiga kaasneva merevee taseme tõusu ja üleujutuse. Kohus jättis tähelepanuta hageja viited Rahvusvahelise Kaubanduskoja poolt välja antud „ICC Force Majeure Clause 2003” artikli 3 alapunktile e ja Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudi kodulehel olevale materjalile, mis kinnitavad hageja väidet, et üleujutus on loodusõnnetuseks. Kohus ei andnud hinnangut asjaolule, et kostja ei teatanud hagejale lepingu sõlmimisel, et ainuüksi sellest lepingust ei piisa kõigi tüüpiliste loodusõnnetuse liikide, iseäranis üleujutuse vastu kindlustamiseks ega pakkunud muid kindlustustooteid. Kohtu tüüptingimuste tõlgendus ei vasta poolte tegelikule tahtele ega mõistlikkuse nõudele. Kindlustatud vara asub mere ääres. Mõistlik ja heas usus toimiv inimene peab mõistma, et loodusõnnetuse vastu vara kindlustamisel on hõlmatud ka merevee tõusuga seonduvad riskid. Väär on kohtu tõlgendus, et THE 20021 p 4.2.2.2.c ei ole tühine tüüptingimus VÕS § 42 järgi. Kostjapoolne tõlgendus ei vasta lepingu olemusele, sisule, kindlustusvõtja huvidele ja lepingu sõlmimise eesmärgile, mistõttu rikub nimetatud klausel poolte õiguste ja kohustuste tasakaalu ja kahjustab hagejat ebamõistlikult. Kohus jättis tähelepanuta hageja väite, et kostjapoolne lepingu tõlgendus on vastuoluline. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta kohtuotsuse muutmata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 10.11.2006 vaheotsus tuleb tühistada tõendite ebaõige hindamise ja materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise tõttu. Vaidlust ei ole selle üle, et kostja kasutas hagejaga lepingu sõlmimisel tüüptingimusi, st vaidlusalune kindlustusleping oli eelnevalt läbirääkimata tingimustel sõlmitud leping ja kõik tema tingimused ei olnud individuaalselt kokku lepitud. Tüüptingimuse legaaldefinitsiooni annab VÕS § 35, mille kohaselt loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav pool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. VÕS § 35 lg 1 kohaselt loetakse tüüptingimuseks nii lepingutingimus, mis on välja töötatud korduvaks kasutamiseks tüüplepingutes, kui ka muu ilma läbirääkimisteta eelnevalt välja töötatud lepingutingimus, mille sisu ei ole pool, kelle suhtes seda kasutatakse, võimeline mõjutama. Seega on tüüptingimuste kasutamise peaprobleemiks ühe lepingupoole lepinguvabaduse piiramine faktiliselt üksnes lepingu sõlmimise vabadusega. Tüüptingimuste kasutamise korral on üldjuhul tegemist pooltevahelise läbirääkimispositsiooni ebavõrdsusega. Seadusandja on tüüptingimuste suhtes kehtestanud eriregulatsiooni VÕS §-des 35-45. Vaidluse lahendamisel on seega keskne küsimus kostja poolt hageja suhtes kasutatud juriidiliste isikute vara kindlustamise üldtingimuste THE 20021 p-de 4.2.2.1.a ja 4.2.2.2.c kui tüüptingimuse tõlgendamisest ja tähendusest. THE 20021 p 4.2.2.1.a kohaselt loetakse kindlustusjuhtumiks kahju tekkimist loodusõnnetuse tagajärjel, kui selle põhjustas torm, mille all mõistetakse tuult tugevusega vähemalt 21 m/sek. Tormist põhjustatud kindlustusjuhtumiks loetakse kahju tekkimist otseselt tormi (keeristormi) tagajärjel, samuti kahju, mis on tekkinud puude, postide vms esemete langemisest kindlustatud varale tormi tagajärjel. THE 20021 p 4.2.2.2.c järgi ei loeta kindlustusjuhtumiks kahju tekkimist tormi või rahe tagajärjel, kui näiteks tormi tõttu tekkis pinnavete tõus. Oma nõuet esitades tugines hageja esmajoones sellele, et 4. veebruari 2004. a kindlustuslepingu juriidiliste isikute vara kindlustamise üldtingimuste THE 20021 pde 4.2.2.1.a ja 4.2.2.2.c kohaselt oli kindlustatud ka tormist tingitud merevee tõusu tagajärjel tekkinud kahju. Kostja arvates välistab aga THE 20021 p 4.2.2.2.c tema kohustuse
5(7)
eelmärgitud asjaoludel kahju tekkimisel kindlustushüvitist maksta. Pooled vaidlevad seega eeskätt selle üle, kas THE 20021 p-s 4.2.2.2.c kasutatud mõiste "pinnavesi" hõlmab ka merevett. Riigikohus on samas ajas tehtud otsuses leidnud, et kuna THE 20021 p-des 4.2.2.1.a ja 4.2.2.2.c antud tingimus on tüüptingimus, tuleb selle tõlgendamisel lähtuda VÕS §-s 39 sätestatust. VÕS § 39 on erinorm VÕS § 29 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 75 suhtes. Tüüptingimuse tõlgendamisel ei saa kohaldada VÕS §-s 29 sätestatud põhimõtet, mille kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel poolte ühisest tegelikust tahtest. Kolleegiumi hinnangul on maakohus ekslikult leidnud, et VÕS § 39 sätestab tüüptingimuse tõlgendamiseks sama põhimõtte, mille näeb lepingu tõlgendamiseks ette VÕS § 29 lg 4, millele maakohus tugines. Viimase kohaselt tõlgendatakse juhul, kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. VÕS § 39 lg 1 esimese lause järgi tuleb tüüptingimust aga tõlgendada nii, nagu teise lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. VÕS § 39 lg 1 teise lause kohaselt tõlgendatakse kahtluse korral tüüptingimust tingimuse kasutaja kahjuks. Seega tuleb VÕS § 39 lg-st 1 lähtudes tüüptingimust tõlgendada objektiivselt lepingu teiseks pooleks oleva n-ö mõistliku isiku, st selle lepingupoolega sarnase mõistliku isiku, kelle suhtes tüüptingimust kasutati, seisukohalt ning kahtluse korral tuleb tüüptingimust tõlgendada tüüptingimuse kasutaja kahjuks, kes lepingutingimuse eelneva väljatöötajana kannab ka lepingutingimuse tõlgendamisega seotud riske. Tüüptingimust tuleb tõlgendada nii, nagu hagejaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi, arvestades muu hulgas VÕS §-s 7 sätestatud mõistlikkuse põhimõttega, mitte aga lähtudes sellest, kuidas tüüptingimuses kasutatud mõisteid on määratlenud teadlased, kes ei ole hagejaga sarnased. Vaidlus puudub selles, et kindlustusavalduses on märgitud kindlustusjuhtumiks loodusõnnetus. Hageja on korduvalt rõhutanud asjaolu, et kindlustatud vara asub Haapsalu linnas mere ääres ja seetõttu on kindlustuslepingu sõlmimisel lähtunud just sellest, et loodusõnnetuse mõiste hõlmab kindlasti ka tormiga kaasneva merevee taseme tõusu ja üleujutuse. Kindlustatud vara asub mere ääres, kus sagedasemaks loodusõnnetuseks ongi just tormi poolt tekitatud tõusulained. Kostja ei ole ümber lükanud hageja väiteid ega tõendanud, et hagejale selgitati võimlust eraldi sõlmida kokkulepe ka tormi tekitatud tõusulainetega tekitatud kahju hüvitamiseks. Kostja esindaja küll seletas ringkonnakohtu istungil, et selline võimalus oli olemas, kuid ei kinnitanud, et selline pakkumine oleks tehtud hagejale. Lähtudes eeltoodust ja VÕS §-s 7 sätestatud mõistlikkuse printsiibist, leiab kolleegium, et hagejaga sarnane mõistlik isik eeldanuks samuti, et mere ääres asuva vara kindlustamisel tormi vastu, katab kindlustusleping ka kahjud, mis on tekitatud tormi poolt tekitatud tõusulainetega. Seega on vaidlusalused tüüptingimused THE 20021 p-des 4.2.2.1.a ja 4.2.2.2.c ebaselged nende sõnastuse mitmeti mõistetavuse tõttu ning lepingus endas puuduvad selgitavad kokkulepped, mõisted, viited, mis võimaldaksid tingimuse sisu kahtluseta kindlaks teha. THE 20021 p-s 4.2.2.1.a on märgitud järgmist: "Kindlustusjuhtumiks loetakse kahju tekkimist loodusõnnetuse tagajärjel, kui selle põhjustas: a) torm, mille all mõistetakse tuult tugevusega vähemalt 21 m/sek. Tormist põhjustatud kindlustusjuhtumiks loetakse kahju tekkimist otseselt tormi (keeristormi) tagajärjel, samuti kahju, mis on tekkinud puude, postide vms esemete langemisest kindlustatud varale tormi tagajärjel (t.l. 40). Nimetatud punktist ei nähtu, et sellega on kaetud vaid tormiga tekitatud nn teisane kahju nagu istungil väitis kostja esindaja. Vaidlus puudub selles, et kahju hageja varale tekkis tormi tagajärjel. Mõiste pinnavesi on mitmeti mõistetav pooltele, mida näitas ka poolte tuginemine teadlaste arvamustele. Eeltoodu alusel on tõendamist leidnud, et vaidlusalused lepingupunktid on mitmeti tõlgendatavad. VÕS §-is 39 lg 1 on sätestatud imperatiivne kohustus tõlgendada kahtluse korral tüüptingimust tingimuse kasutaja kahjuks. Kolleegium leiab, et asjas on
6(7)
leidnud tuvastamist, et hageja varale 09.01.2005 tormiga tekitatud kahju on kindlustusjuhtumiks ja hagi kuulub vaheotsusega rahuldamisele. Kuna menetlus TsMS § 449 lg 2 kohaselt nõude suuruse üle jätkub maakohtus, siis määratakse seal kindlaks ka poolte kohtukulud. Apellatsioonkaebus rahuldada.
R. Allikvere
I. Nõmm
U. Reinola
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.