Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

Hageja seisukoht vastuhagile Hageja vastuhagi ei tunnista ja palub selle jätta rahuldamata põhihagis nimetatud põhjendustel. Vastuhagis on kostja esile toodud asjaolud vastuolulised- summa 115.000 on kord laen, kord kahju. Jõustunud kohtuotsusega on kostjalt välja mõistetud tagastamata laen summas 150.000 krooni, seega tegemist ei saa olla kahjuga. Vaidlustatud laenulepingul ei ole puutumust varasemalt sõlmitud lepingutega. Kostja on ise esitanud tõendi nimetusega puudujääk ja aparatuuri remont, mis tõestab laenu saamist. Kostja võttis korduvalt laenu ka kolmandatelt isikutelt. Hageja ei ole kunagi väitnud, et laenulepingus nimetatud summa oleks kostjale üle antud teiste isikute juuresolekul. Esimese astme kohtu otsus

Eeltoodut kinnitavad ka kostja enda selgitused ja tunnistaja ütlused, et raha oli vaja äriühingu majandustegevuseks. Eeltoodust tulenevalt ei ole kostja selgitused tõsiselt võetavad, et tegemist oli näiliku lepinguga, mida hageja lubas tulevikus mitte kasutada. Kui oleks tegemist kostja kirjeldatud lepinguga, siis jääb arusaamatuks, miks pooled nägid vaeva sellise lepingu koostamise, vormistamise ja tunnistajalt allkirja võtmisega, milleks hageja sõitis kostja elukohta Lasnamäele. Hageja põhistus rahaliste vahendite olemasolu kohta oli piisavalt veenev (raha saadud korteri müügist). VÕS § 8 lg 2 järgi leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 sätestab, et kohustused tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele VÕS § 101 lg 1 p 1 järgi kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja VÕS § 113 lg 1 sätestab võlausaldaja õiguse nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlgnikult viivitusintressi arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Pooled on lepingu punktis 4 kokku leppinud viivise suuruseks 0,2% võlasummalt iga viivitatud päeva eest. Viivitus on olnud üle 3 aasta. Kostja ei ole täitnud lepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt, mistõttu tuleb kostjalt välja mõista põhivõlg ja viivis kokku summas 504 000 krooni. Apellatsioonkaebuse nõuded ja põhjendus Apellant palub maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi ning jätta menetluskulud vastustaja kanda. Maakohus on jätnud tuvastamata apellandi poolt vastuhagi õiguslike alustena toodud asjaolud, mille tõttu on jõudnud ebaõigete järeldusteni. Esiteks oli laenuleping rahatu ja seetõttu näilik, kuna apellant ei ole saanud vastustajalt laenuks raha ega muid asju, teeneid või hüvesid, mida oleks saanud poolte laenulepinguna vormistada. Apellant korraldas administraatorina vastustajale kuuluva klubi tegevust. Kui apellant tasus OÜ Irolin nimel töötasusid osaühingu töötajatele ja tasus klubi Pilot kommunaalkulusid OÜ Irolin eest, siis ei ole see vaadeldav kasusaamisena ega ka võõra vara kasutamisena. Teiseks on vastustaja poolt toime pandud pettus laenulepingu sõlmimisel, kallutades apellanti alla kirjutama 265 000 krooni suurusele võlatunnistusele. Vastustaja kinnitas lepingu sõlmimisel, et apellant on vastustaja ettevõttele kahju tekitanud ja see hõlmab ka apellandi poolt 17. oktoobril 2002.a allkirjastatud võlatunnistust summas 150 000 krooni. Samuti seadis vastustaja vormistatud laenulepingu allakirjutamise tingimuseks, et apellant jäetakse ka edaspidi klubis administraatorina tööle ja vastustaja ei anna esimesele laenulepingule 150 000 krooni õiguslikku käiku. Selline tingimus oli apellandi jaoks vältimatu, kuna ta kartis jääda tööta ja võlglaseks vastustaja ees summas 150 000 krooni ning ilmajäetuks võimalusest tuua klubi välja kahjumist. Mingit isiklikku süüd või pahatahtlikust apellandil tekkinud kahjus ei olnud, seega puudus ka põhjus võtta ettevõtte kahjum enda isiklikuks võlaks. Vastustaja püüdis tõendada endal rahaliste vahendite olemasolu tema ja AS Hansa Liisingu vahel terve aasta enne vaidlust sõlmitud korteri ostu-müügilepinguga. Rahalised vahendid läksid äriühingu kontole ning ei ole tõendatud, et nad vastustajal aasta hiljem alles olid. On ebatõenäoline, et oma elukohaks olnud korteri müünud isikul on võimalik aasta hiljem sellises summas laenu anda ja korteri müümine sellistel tingimustel näitab ka selle isiku halba majanduslikku seisundit.

Tunnistaja S.T ütlusi on kohus hinnanud ebaõigesti. Tunnistaja pidas silmas, et apellant käsutas rahalisi vahendeid mitte enda tarbeks vaid klubi Pilot tarbeks. Tunnistaja väitis kindlalt, et pole mingeid rahalisi vahendeid apellandil näinud ei lepingu sõlmimise ajal ega enne seda. Teise tunnistaja ülekuulamise taotluse jättis kohus põhjendamatult rahuldamata. Ülekuulamata tunnistajad võiksid anda ütlusi klubi sissetulekute, väljaminekute suuruse ja kahju tekkimise põhjuste kohta. Viiviste väljamõistmise eelduseks on võlgniku pahatahtlik käitumine. Põhinõude täitmisega viivitamisena saab apellandi käitumist käsitleda alates käesolevas asjas lahendi jõustumisest. Apellant ei saanud nõuet täita, kuna tema vara oli koormatud käsutamise keelumärkega vastustaja kasuks. Hinnang tuleb anda asjaolule, mille tõttu põhinõude täitmise viivitus on kestnud ja kas apellandi käitumine on süüline ja vastustaja kõrvalnõude rahuldamine seaduslik. Vastustaja seisukoht Vastustaja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium, tutvunud asja materjalidega, leiab, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ja kaebuse rahuldamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Kuna kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega, siis tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ei korda kolleegium maakohtu otsuse põhjendusi. Kolleegium märgib, et apellant on enamuse apellatsioonkaebuse väiteid esitanud ka vastuses hagile ja vastuhagis ning maakohus on neile otsuses vastanud. Apellant väidab, et laenuleping oli rahatu ja seetõttu näilik, kuna apellant ei ole kunagi vastustajalt saanud laenuks raha ega muid asju, teeneid või hüvesid, mida oleks saanud pooltevahelise laenulepinguna (võlatunnistusena) vormistada. Vastavalt TsMS § 230 lõikele 1 peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Vaidlust ei ole asjaolus, et apellant kirjutas vaidlustatud laenulepingule 30. novembrist 2002.a ise alla (tl 7-10). Laenulepingu punktis 5 kinnitatakse raha tegelikku üleandmist laenuandja poolt laenuvõtjale. Kolleegiumi arvates leidis maakohus õigesti, et kostja, kirjutades laenulepingule alla, on tunnistanud varasemat raha saamist ja võtnud endale kohustuseks raha tagastamise kokkulepitud tähtajaks. Kolleegium leiab, et apellant ei ole apellatsioonikohtu istungil millegagi tõendanud oma väiteid, et laenuleping 265 000 kroonile kajastab tegelikult vastustajale kuuluva ettevõtte OÜ Irolin kahjumit klubis Pilot, mille hüvitamist temalt nõutakse, mitte temale antud laenu. Samas on ta nõus vabatahtlikult hüvitama 30.11.2002.a sõlmitud laenulepingu järgi 115 000 krooni. Ka ei ole apellant millegagi tõendanud oma väidet, et vaieldav laenuleping hõlmab tema poolt ka 17.10.2002.a allkirjastatud võlatunnistust 150 000 kroonile, mis on temalt juba kohtuotsusega välja mõistetud ja mida ta ei ole vaidlustanud. Õige on maakohtu tuvastatu, et 30.11.2002.a pooltevahelise laenulepingu puhul ei ole tegemist näilise tehinguga. VÕS § 396 lõike 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Kostja on tunnistanud kohustuse olemasolu ja lubanud kohustuse täitmist. Asjas puuduvad tõendid nagu oleks kostja suhtes kasutatud mingit sundi,

sh moraalset survet laenulepingule alla kirjutamiseks. Täielikult tõendamata on apellandi väide nagu oleks laenuleping sõlmitud pettuse teel. Vastustaja vande all antud seletuse kohaselt vajas apellant laenu seoses alkoholi kaubandusega Venemaalt Eestisse ja laenu soovis ta suuremas summas kui temal laenata oli ning laenulepingu teksti koostas apellant temaga kooskõlastatult. Maakohus jättis õigesti kostja vastuhagi laenulepingu tühistamiseks rahatuse tõttu rahuldamata. Ebaõige on apellandi väide, et viiviste väljamõistmise eelduseks on võlgniku pahatahtlik käitumine. VÕS § 8 lõike 2 järgi on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Vastavalt laenulepingu punktile 4 on võlgnik kohustatud tasuma viivist 0,2% tagastamata summast, iga viivitatud päeva eest ja vastavalt punktile 2 oli apellant kohustatud laenu tagastama hiljemalt 03. jaanuar 2003.a. VÕS § 76 lõike 1 kohaselt kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 82 lõike 1 kohaselt kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel kuupäeval. Vaidlust ei ole selles, et apellant ei ole saadud laenu õigeaegselt tagastanud ning vastavalt VÕS § 113 lõikele 1 võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Seega on viivitus põhivõla tasumiseks kestnud üle 4,5 aasta, mis kolleegiumi arvates ei ole mõistlik ja mida tuleb hinnata apellandi pahatahtliku käitumisena rahalise kohustuse täitmisel. Apellandi väide, et tal puudus kohustuse täitmise võimalus, kuna tema vara oli koormatud käsutamise keelumärkega vastustaja kasuks, ei vabastada teda laenulepingu punktis 4 ettenähtud viivise tasumisest ja maakohus on õigesti mõistnud apellandilt vastustaja kasuks välja lisaks põhivõlale 265 000 krooni ka hageja poolt 10.08.2005.a arvestatud viivise 239 000 krooni, mida hageja on kolleegiumi arvates mõistlikult vähendanud, arvestades põhivõla suurust ja kostja viivituses oldud aega. Et otsus tehti kostja kahjuks tuleb TsMS § 162 lg 1 mõtte kohaselt apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda.

Urmas Reinola

Gaida Kivinurm

Iko Nõmm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.