Eesistuja Iko Nõmm, liikmed Ande Tänav, Ulvi Loonurm
Otsuse tegemise aeg ja koht
10. august 2017. a, Tallinn
Tsiviilasja number
2-16-6035
Tsiviilasi
BL hagi Danske Bank A/S (Danske Bank A/S Eesti filiaali kaudu) vastu kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 13. veebruari 2017. a otsus
Kaebuse esitaja, kaebuse liik
BL apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
65 883,13 eurot
Menetlusosalised esindajad
Menetluse liik
ja
nende Hageja BL (isikukood XXXXXXXXXXX) lepinguline esindaja vandeadvokaat Ene Mõtte Kostja Danske Bank A/S (Danske Bank A/S Eesti filiaali kaudu, registrikood 11488826), lepinguline esindaja vandeadvokaat Rainer Kuulme Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 13. veebruari 2017. a otsus lõppjärelduses muutmata, arvestades kohtuotsuse põhjendamisel ka ringkonnakohtu motiive.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulude jaotus
Määrata kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus ning mõista BLlt välja Danske Bank A/S kasuks menetluskulude katteks 600 eurot.
5.BL-l tuleb tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue
1.BL (hageja) esitas 16. aprillil 2016. a kohtule hagiavalduse Danske Bank A/S (Danske Bank A/S Eesti filiaali kaudu) vastu 65 883,13 euro väljamõistmiseks.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Danske Bank A/S (kostja, liisinguandja) ja Alnebor OÜ (liisinguvõtja) 15. septembril 2008. a kapitalirendilepingu nr 280915AL. Samal kuupäeval sõlmisid liisinguandja, liisinguvõtja ja OÜ Estikson (müüja) ostu-müügi lepingu nr 280915AL sõiduauto Mercedes-Benz S350 (tehasetähisega WDD2210561A022790) omandamiseks hinnaga 991 200 krooni ehk 63 349 eurot. Kostja kui liisinguandja sõlmis 15. septembril 2008. a hagejaga käenduslepingu nr 280915AL liisingulepingust tulenevate kohustuste tagamiseks solidaarselt liisinguvõtjaga. Hageja vastutuse piirmäär oli 1 030 848 krooni ehk 65 883,13 eurot. Sõidukile tehti lisaks kohustuslikule liikluskindlustusele ka vabatahtlik liikluskindlustus, kus kostja oli nii kindlustatu kui ka soodustatud isik.
3.Hageja tegi 2. juunil 2009. a päringu AS Silberautole (Mercedese ametlik esindaja), kes vastas, et sellise VIN-koodiga autot, milline on liisingulepingu esemeks, ei ole toodetud. Politsei teatas hagejale 26. juunil 2009. a, et sõiduauto on kuulutatud tagaotsitavaks. Hagejale teadaolevalt ei ole sõiduauto asukoht tänaseni teada. Liisinguandjat teavitati kindlustusjuhtumist. Liisinguvõtja ei täitnud alates aprillist 2009. a lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt, mistõttu ütles kostja 11. juunil 2009. a liisingulepingu üles ja nõudis sõiduki tagastamist. Liisinguvõtja sõidukit ei tagastanud. Seetõttu nõudis kostja hagejalt kui käendajalt liisingulepingust tulenevat kahjuhüvitist käendaja vastutuse piirmäära ulatuses ehk summas 65 883,13 eurot. Hageja kostja nõudega ei nõustunud ning vaidles sellele täielikult vastu. Kuna pooled ei jõudnud kohtuvälisele kokkuleppele, pöördus kostja kohtusse nõudes hagejalt 65 883,13 eurot. Harju Maakohus jättis hagi rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 8. jaanuari 2013. a otsusega (jõustus 17. aprillil 2013. a) maakohtu otsuse, rahuldas kostja hagi ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja 65 883,13 eurot.
4.Vastavalt kindlustuspoliisile oli sõiduk kindlustatud ka kahjustuse, hävimise ja varguse riski vastu. Seega toimus liisingulepingu esemeks olnud kindlustatud sõidukiga kindlustusjuhtum, kuid kostja, kes oli kindlustuslepingu järgi nii kindlustatu kui ka soodustatud isik, ei esitanud kindlustuslepingust tulenevat nõuet kindlustushüvitise saamiseks. Hageja leiab, et kuna kostja ei esitanud kindlustusseltsi vastu nõuet, tekitas kostja sellega hagejale õigusvastaselt kahju.
5.Hageja sai endale kahju tekkimisest teada 17. aprillil 2013. a kui jõustus Tallinna Ringkonnakohtu otsus, millega hagejalt kostja kasuks kahjuhüvitist välja mõisteti. Selleks, et kahju hüvitamise nõue muutuks sissenõutavaks ja aegumistähtaeg algaks, peaks kahju hüvitamise kohustus olema kahju hüvitama kohustatud isikul tekkinud. Kahju hüvitamise nõue ei saa muutuda sissenõutavaks enne, kui kahju on tekkinud.
Kostja vastuväited
6.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja esitas aegumise vastuväite ja taotles vaheotsuse tegemist.
7.Kostja hinnangul oleks hageja pidanud väidetavast kahjust teada saama 11. juunil 2009. a, s.o hetkest kui kapitalirendileping öeldi üles ja kohustati hagejat tasuma võlgnevus.
8.Kostja leidis, et hageja oleks pidanud väidetavast kahjust teada saama hiljemalt 24. augustil 2010. a, mil kostja esitas hageja vastu hagi tsiviilasjas nr 2-10-40740. Seega on hageja nõue aegunud hiljemalt 24. augustil 2013. a. Maakohtu otsus
9.Harju Maakohus tegi 13. veebruaril 2016. a vaheotsuse lõppotsusena ning jättis hagi rahuldamata aegumise tõttu. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda. Maakohus mõistis hagejalt Eesti Vabariigi kasuks riigituludesse välja riigilõivu 1000 eurot, mille tasumisest hagi esitamisel maakohus hageja vabastas. Maakohus määras kindlaks kostja menetluskulude suuruse ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 1710 eurot.
10.Maakohtu põhjenduste kohaselt tuleneb hageja nõue kahju õigusvastasest tekitamisest ning vaidluse all ei ole maakohtu hinnangul aegumise kontekstis see, kas hageja väidete õigsuse korral oleks kahju hüvitama kohustatud isikuks kostja ja hageja teadmine sellest, vaid see, millal hageja sai teada kahju tekkimisest.
11.Kohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et hageja pidi oma nõudest kostja vastu teada saama 11. juunil 2009. a, kui kapitalirendileping üles öeldi ja kohustati hagejat tasuma võlgnevus, kuna poolte esitatud seisukohtadest nähtuvalt öeldi kapitalirendileping üles liisingumaksete tasumata jätmise tõttu. Sellest ei saa tuletada kohtu hinnangul kostja kohustust esitada kindlustushüvitise nõue ja hageja ei saanud sellest hetkest olla teadlik, et kostja kindlustusandja vastu nõuet ei esita.
12.Võtmata seisukohta, kas kostjal oli kohustus nõuda kindlustusandjalt kindlustushüvitist, hindas kohus, millal oleks hageja väidete õigsuse korral saanud kostjal tekkida kohustus pöörduda kindlustusandja poole. VÕS § 448 lg 1 kohaselt peab kindlustusvõtja kindlustusjuhtumi toimumisest viivitamata kindlustusandjale teatama. VÕS § 449 lg 2 kohaselt kui kindlustusvõtja rikub käesoleva seaduse §-s 448 sätestatud kohustust tahtlikult, vabaneb kindlustusandja täitmise kohustusest. Seega saanuks kostjal tekkida kohustus kindlustusandjale kindlustusjuhtumist teatada viivitamata pärast 2. juunit 2009. a, mil hageja teatas sõiduki kaotsiminekust politseile. VÕS § 475 lg 1 kohaselt on kindlustuslepingust tulenevate nõuete aegumistähtaeg kolm aastat. Aegumistähtaeg hakkab kulgema kalendriaasta, mil nõue muutub sissenõutavaks, lõpust. Arvestades väidetava kindlustusjuhtumi toimumise aega, algaks nimetatud nõude aegumistähtaeg 2009. a lõpust ja nõue aeguks 1. jaanuaril 2013. a. Seega saanuks kostja hiljemalt 31. detsembril 2012. a esitada kindlustusandja vastu nõude, juhul kui tegemist oleks olnud olukorraga, kus kindlustusvõtja tahtlus kindlustusjuhtumist teatamata jätmiseks puudus.
13.Kohus leidis, et olukorras, kus kindlustusvõtja, teades kindlustusjuhtumist, ei teata tahtlikult viivitamatult kindlustusandjale kahjujuhtumi toimumisest, kaotab ta õiguse saada kindlustushüvitist. Kui lähtuda hageja seisukohast, et kostjal oli kohustus kindlustusandja poole kindlustushüvitise nõudega pöörduda, siis viivitamata kindlustusandja poole pöördumata rikub ta nimetatud kohustust. Seega saaks hageja väidete õigsuse korral lugeda kostja kohustust rikkunuks alates 2. juunist 2009. a, kuid hiljemalt 1. jaanuaril 2013. a.
14.Kohus leidus, et hagejale oli teada asjaolu, et kostja kindlustusandjalt kindlustushüvitist ei nõua siis, kui kostja esitas hageja vastu 24. augustil 2010. a hagi tsiviilasjas nr 2-10-40740 ja hageja sai kostja hagi kätte. Pooled ei vaidle selle üle, et tsiviilasjas nr 2-10-40740 esitas kostja hageja vastu samas suuruses nõude, mida kindlustusjuhtumi toimumisel oleks olnud kohustatud hüvitama kindlustusandja. Seega pidi hageja teadma 24. augustil 2010. a esitatud hagi kättesaamisel, et kostja kavatseb hüvitist sõiduki eest nõuda hagejalt, mitte kindlustusandjalt. Samas ei oleks saanud kostja enam kindlustusandja vastu nõuet esitada pärast 31. detsembrit 2012. a, mistõttu hiljemalt 1. jaanuaril 2013. a pidi hagejal olema selgus selles, et kindlustusandjalt hüvitise nõudmine ei ole enam võimalik. Seejuures oli hagejale teada, et kostja jätkas menetlust hageja suhtes tsiviilasjas nr 2-10-40740, mille menetlus jõudis lõpule alles 17. aprillil 2013. a Tallinna Ringkonnakohtu otsuse jõustumise järgselt.
15.TsÜS § 150 lg 1 kohaselt ei ole nõutav mitte ainuüksi teadmine kahju tekkimisest ja kahju tekitanud isikust, vaid piisab nendest asjaoludest teadma pidamisest. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et hageja pidi kostja võimalikust kohustuse rikkumisest teada saama hiljemalt 1. jaanuaril 2013. a ja ühtlasi sai hageja teada ka väidetavast kahju tekkimisest hagejale.
16.Kohtu hinnangul ei loonud Tallinna Ringkonnakohtu otsus ega selle jõustumise hetk mingit täiendavat asjaolu, mis oleks hageja kahju tekkimisel arvestatav. Hagejal olid teada kõik asjaolud, mille pinnalt koostada hagi ja esitada see kostja vastu alates 24. augusti 2010. a hagi kättesaamisest, kuid hiljemalt 1. jaanuaril 2013. a. Eeltoodust tulenevalt on hageja kahju hüvitamise nõue TsÜS § 142 lg 1 ja TsÜS § 150 lg 1 kohaselt aegunud hiljemalt alates 1. jaanuarist 2016. a. kuivõrd hageja esitas hagi 16. aprillil 2016. a, jättis maakohus hageja nõude kostja vastu rahuldamata aegumise tõttu, mis on TsMS § 449 lg 3 kohaselt lõppotsus. Apellatsioonkaebus
17.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles kohus jättis hageja nõude rahuldamata aegumise tõttu ja kulud hageja kanda, ning teha uus otsus, millega saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
18.Apellatsioonkaebuse kohaselt ei nõustu hageja sellega, et talle tekkis kahju seetõttu, et kostja jättis esitamata nõude kindlustusandja vastu kindlustushüvitise saamiseks. Puudub vaidlus selles, et kostja oli isikuks, kellel oli õigus saada kindlustusjuhtumi toimumise korral kindlustushüvitist. Kostja oli seega kindlustusandja võlausaldaja ning on võlausaldaja enda asi, kas ta soovib oma nõudeõigust realiseerida või mitte. Kuna kostja oli soodustatud isikuks, siis olukorras, kus kostja jättis kindlustusandja vastu nõude esitamata, loobus kostja kindlustushüvitisest. Ainuüksi selline kostja tegevusetus ei saanud kuidagi hagejale kahju tekitada. Hagejale tekitas kahju see, et kostja asus temalt nõudma raha, millise ta oleks saanud juhul, kui ta ei oleks nõudest kindlustusandja vastu loobunud. Olukorras, kus kostja ei olnud huvitatud kindlustushüvitisest, tulnuks tal loobuda ka nõudest hageja vastu. Seega ei tekitanud hagejale kahju mitte see, et kostja loobus nõudest kindlustusandja vastu, vaid asjaolu, et kostja esitas nõude tema vastu, realiseerides oma õigusi ebaõiges järjekorras.
19.Kohus asus ebaõigesti seisukohale, et hagejale olid 24. augustil 2010. a esitatud hagi kättesaamisest, kuid hiljemalt 1. jaanuaril 2013. a teada kõik asjaolud, mille pinnalt koostada hagi ja esitada see kostja vastu. Kahju hüvitamise nõude eelduseks on kahju tekkimine, kuid hagejale ei olnud ajaks, mil kostja tema vastu hagi esitas ega ka ajaks, mil kostja nõue kindlustusandja vastu aegus, mingit kahju veel tekkinud. Seega on
meelevaldne väita, et hageja pidi talle tekkinud kahjust teada saama siis, kui kostja esitas tema vastu hagi, mida maakohus ei rahuldanud.
20.Isegi juhul, kui nõustuda kohtuga selles osas, et hagejale oli juba 24. augustil 2010. a kahju tekkinud, ei oleks hageja siiski 24. augustil 2010. a saanud kostja vastu hagi esitada, sest kahju hüvitamise nõude sissenõutavaks muutumiseks ei piisa üksnes sellest, et kahju võib hüpoteetiliselt või tulevikus tekkida. Kahju tekkimine tähendab ühtlasi ka seda, et kohtusse pöörduda sooviv isik peab saama välja arvutada nõutava kahju suuruse. Seega saab kahju hüvitamise nõue muutuda sissenõutavaks alles siis, kui kulutused on kantud, isik on tunnustanud kahju hüvitamise kohustust või kui kulude kandmine on kindel.
21.TsÜS § 150 lg 1 kohaselt on kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Hageja ei saanud endale kahju tekkimisest teada siis, kui selgus, et kostja ei esita kindlustusandja vastu nõuet, sest kostja vastavasisulise tegevusetuse tulemusel hagejale kahju ei tekkinud. Hageja jääb oma seisukoha juurde, mille kohaselt sai ta endale kahju tekkimisest teada 17. aprillil 2013. a, kui jõustus Tallinna Ringkonnakohtu otsus, millega hagejalt kostja kasuks kahjuhüvitis välja mõisteti. Vastasel juhul tuleks välja, et hageja kahju hüvitamise nõue muutus sissenõutavaks enne hagejale kahju tekkimist. Selline olukord ei ole aga õiguslikult võimalik. Selleks, et kahju hüvitamise nõue muutuks sissenõutavaks ja aegumistähtaeg algaks, peaks kahju hüvitamise kohustus olema kahju hüvitama kohustatud isikul tekkinud. Vastus kaebusele
22.Kostja palus jätta hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
23.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on lõppjärelduses õige ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 21 alusel tuleb siiski osaliselt muuta kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
24.Kolleegiumi arvates on maakohus otsust põhjendades ekslikult keskendunud aegumise küsimusele. Seda põhjusel, et hagejal puudub ringkonnakohtu hinnangul nõue, millele aegumist kohaldada. Samal põhjusel on asjakohatud aegumist käsitlevad apellatsioonkaebuse kaalutlused.
25.Hageja esitas kostja suhtes kahju hüvitamise nõude, tuginedes sellele, et kostja on tekitanud hagejale kahju sellega, et kindlustusjuhtumi korral ei nõudnud kostja kui kindlustatu ja soodustatud isik kindlustusandjalt kindlustushüvitist, vaid esitas nõude hageja vastu. Maakohus on otsust tehes tegelenud peamiselt aegumise küsimusega ja leidnud, et asjas on oluline tuvastada, millal sai hageja teada temale tekkinud kahjust. Seejuures on kohus jätnud tähelepanuta, et enne, kui saab otsustada aegumise üle, tuleb teha kindlaks, kas hagejal on kostja vastu nõue. Seda põhjusel, et aeguda saab üksnes nõue. Kuna maakohus ei ole nõude olemasolu küsimusele tähelepanu pööranud, siis on väär maakohtu seisukoht, et hagi aegumise kontekstis ei ole määrav, kas hageja väidetavat kahju hüvitama kohustatud isikuks on kostja.
26.Iseenesest on maakohtul õigus, et üks nõude eeldus, mis peab olema täidetud, on see, et hagejale pidi olema rikkumise tagajärjel tekkinud kahju. Samas on maakohus jätnud tuvastamata kostjale etteheidetava käitumise, millele väidetav kahju hüvitamise nõue saaks tugineda.
27.Erinevalt hagejast leiab ringkonnakohus, et nõude alusena esiletoodud asjaoludest nähtuvalt puudus kostjal nii lepingust kui ka seadusest tulenev kohustus nõuda väidetava kindlustusjuhtumi korral hüvitist kindlustusandjalt. VÕS § 425 järgi on soodustatud isikul kindlustusjuhtumi toimumise korral küll õigus saada kindlustusandjalt kindlustushüvitist, kuid mitte kohustus seda nõuda. Teiste sõnadega – liisinguandjal on õigus valida, kas ta nõuab sõiduki kaotsimineku korral selle väärtuse hüvitamist kindlustuslepingu alusel kindlustusandjalt või liisingulepingu alusel liisinguvõtjalt, kelle valdusest sõiduk kaduma läks. Juhul, kui liisinguandja otsustab nõuda sõiduki väärtuse hüvitamist liisinguvõtjalt, võib viimasel tekkida nõudeõigus liisinguvõtja vastu loovutada talle nõue kindlustusandja vastu. Eeltoodust tulenevalt puudus kostjal kohustus nõuda hagejalt kohtuotsusega väljamõistetud summade tasumist kindlustusandjalt ning kuna kostja ei ole oma lepingust ega seadusest tulenevaid kohustusi rikkunud, ei saa sõiduki väärtuse hüvitamise kohustuse hagejale langemist kostjale ette heita. Hagejal nõude puudumise tõttu ei kerki aegumise küsimust ja maakohtu otsuse vastavad põhjendused tuleb otsusest välja jätta.
28.Maakohtu otsuse lõppjärelduses muutmata jätmise tõttu ei ole põhjust muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta TsMS § 171 lg 1 järgi hageja kanda.
29.Kostja esitas 29. mail 2017. a ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja, milles palus hüvitada apellatsioonimenetlusega seoses kantud menetluskulud kokku 600 eurot. Menetluskulude nimekirjade kohaselt seisnes õigusabi tagatise taotluse koostamine (1h 30min) ning apellatsioonkaebusega tutvumises ja sellele vastuse koostamises (3 h 30min). Menetluskulude kindlaksmääramise avalduses palub kostja menetluskulud välja mõista käibemaksuta. Hageja ei ole kostja menetluskulude nimekirjade osas oma seisukohta avaldanud.
30.Ringkonnakohus leiab, et nimetatud menetlustoimingud ja märgitud ajakulu on vajalikud ja põhjendatud. Lepingulise esindaja tasumäära põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu kaalutlusotsus. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja lepingulise esindaja tunnitasu 120 eurot (käibemaksuta) jääb advokaadi keskmise mõistliku tunnitasu piiridesse sarnase õigusteenuse eest ning sellist tunnihinda võib pidada tavapäraseks. Seega mõistab ringkonnakohus hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud ringkonnakohtus (5 x 120) 600 eurot (käibemaksuta).
31.Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus vastavalt menetlusosalise taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
32.TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.
33.Seoses kohtunik Reet Allikvere ja kohtunik Margo Klaari eemalviibimisega asendasid neid apellatsioonkaebuse lahendamisel vastavalt ringkonnakohtu tööjaotusplaanile kohtunik Ande Tänav ja kohtunik Ulvi Loonurm.
(allkirjastatud digitaalselt) Iko Nõmm
(allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav
(allkirjastatud digitaalselt) Ulvi Loonurm
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.