Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Tiit Kollom ja Malle Seppik
Otsuse tegemise aeg ja koht
04. juuli 2007, Tallinn
Tsiviilasi
MTÜ Eesti Liikluskindlustuse Fond hagi Salva Kindlustuse AS vastu hüvitise ja käsitluskulude väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 17.11.2005 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
MTÜ Eesti Liikluskindlustuse Fond apellatsioonkaebus
Menetluse liik
kirjalik menetlus
Menetusosalised ja nende esindajad
Hageja MTÜ Eesti Liikluskindlustuse Fond (reg kood 80206477, asukoht Mustamäe tee 44 Tallinnas), esindajad Jüri Aava ja adv Jüri Leppik Kostja Salva Kindlustuse AS (reg kood 10284984, asukoht Pärnu mnt 16 Tallinnas), esindajad Elar Simmo ja adv Kenno Vilippus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 17.11.2005 otsus ja teha uus otsus.
2.Välja mõista Salva Kindlustuse AS-lt 7460 (seitse tuhat nelisada kuuskümmend) krooni tasutud hüvitise ja käsitluskulude katteks MTÜ Eesti Liikluskindlustuse Fond kasuks.
Välja mõista Salva Kindlustuse AS-lt riigilõiv 1100 (üks tuhat ükssada) krooni riigituludesse.
Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada vandeadvokaadi vahendusel kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse kättetoimetamisest.
Asjaolud ja menetluse käik
1.21.08.2003 toimus Pärnu-Lihula maanteel Audru alevis liiklusõnnetus, kus põrkasid kokku teega külgneva ala juurdesõiduteel liikunud G. S juhitud Ford Sierra ja juurdesõiduteega ristuval jalgrattateel liikunud registreerimata mootorratas, mida juhtis M. H. Kostja tunnistas 29.10.2004 otsusega juhtumi liikluskindlustusjuhtumiks, asudes seisukohale, et liiklusõnnetuse põhjustas mootorratast juhtinud M.H, kes rikkus liikluseeskirja (LE) §-s 235 sätestatut. Kostja keeldus eeltoodud põhjendusel mootorratta omanikule liikluskahju hüvitamast. Pärnu Politseiprefektuuri 25.11.2003 kriminaalasja menetluse lõpetamise määruses asuti seisukohale, et liiklusõnnetuse põhjustas Ford Sierra juht, kes rikkus LE § 92 p 1. Samale järeldusele jõudis ka liiklusõnnetuse kohta arvamuse andnud ekspert-käsitleja E. E.
2.07.12.2004 otsusega nr 1 luges hageja liiklusõnnetuse liikluskahjuks ja selle põhjustajaks sõiduauto juhi. Hageja hüvitas 10.12.2004 otsuse alusel mootorratta omanikule tekkinud kahju 12 210 krooni. Hageja esitas kostja vastu 14 920 krooni suuruse regressinõude, millest 2710 krooni on käsitluskulud. Kostja leidis, et liikluskahju eest vastutavad mõlemad juhid 50% ulatuses, ja nõustus hüvitama poole nõutud summast. Kindlustuse vahekohus jättis 05.05.2005 otsusega rahuldamata hageja kaebuse, milles hageja leidis, et liikluskahju põhjustas sõiduauto juht. Kindlustuse vahekohus leidis, et vastutus liikluskahju põhjustamise eest jaguneb poolte vahel võrdselt.
3.Hageja esitas 16.05.2005 hagi kohtusse, milles palus kostjalt välja mõista 7460 krooni. Hageja leidis, et vaidlusaluse liiklusõnnetusega põhjustas liikluskahju LE § 92 nõudeid rikkunud sõiduauto juht, kes liikus teega külgneva ala juurdesõiduteel ja ei andnud teed ristuval jalgrattateel liikuvale mootorratturile. Mootorratta juhi poolt LE § 117 rikkumine ei ole põhjuslikus seoses liikluskahju tekkimisega. Seetõttu on hagejal õigus nõuda kostjalt liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 43 lg 4 alusel nõude hüvitamise ja käsitlemise kulusid.
4.Kostja hagi ei tunnistanud. Tema arvates oli 50% ulatuses liikluskahju tekkimises vastutav mootorratta juht, kes jalgrattateel sõites ei andnud vastavalt LE §-le 235 teed sõidukile, mis sõitis teega külgneva ala juurde viival juurdesõiduteel, mis on LE § 2 lg 48 järgi käsitatav teena. Sõiduauto liikus teega külgnevalt alalt teele viival juurdesõiduteel enne seda, kui põrkas kokku jalgrattateel liikunud mootorrattaga. Esimese astme kohtu otsus
5.Maakohus jättis hagi rahuldamata.
6.Maakohus leidis, et sõiduauto liikus teeseaduse (TeeS) § 2 ja LE § 2 lg 48 järgi teel ning LE § 235 sätestab, et kui teel on omaette jalgrattatee ja reguleerimata tee ristumiskoht, peavad jalgrattur ja mopeedijuht andma teed teel liiklejale, kui teeandmise kohustus ei ole liikluskorraldusvahenditega seatud teisiti. Seega oleks mootorrattur pidanud andma teed sõiduautole. Eeltoodud kohustuse rikkumine mootorratturi poolt oli kohtu arvates samuti põhjuslikus seoses liiklusõnnetuse toimumisega. Mootorratta juhi poolt LE § 117 rikkumine ei olnud põhjuslikus seoses kahju tekkimisega. Liikluskahju tekkimise eest vastutavad mõlemad juhid.
2(4)
Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus
7.MTÜ Liikluskindlustuse Fond palub apellatsioonkaebuses otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Maakohus on kohaldanud materiaalõiguse normi valesti.
8.Hageja ei vaidlusta maakohtu järeldust, mille kohaselt liikus sõiduauto Ford Sierra TeeS § 2 ja LE § 2 lg 48 mõttes teel. Teeandmise kohustus teele ja teelt ära sõites ning liiklemise eesõigus ristmikel on määratud LE §-dega 92, 159 ja 160. LE § 160 sätestab, et rööbasteta sõiduki juht peab – kui eesõigusmärgid ei näita teisiti – reguleerimata samaliigiliste teede ristmikul andma teed paremalt läheneva rööbasteta sõiduki juhile. LE § 235 sätestab, et kui teel on omaette jalgrattatee ja tee reguleerimata ristumiskoht, peavad jalgrattur ja mopeedijuht andma teed teel liiklejale, kui teeandmise kohustus pole liiklusmärkidega seatud teisiti. Hageja on seisukohal, et LE § 235 on erinorm LE § 160 suhtes ja kehtib üksnes reguleerimata samaliigiliste teede ristmikul, jättes jalgratturi ilma parema käe eesõigusest. Vastupidine tõlgendus teeks jalgrattateel jalgrattaga liikumise praktiliselt võimatuks ja jalgrattur peaks andma teed igale hoovist, põllult, metsast ja mujalt väljujale. Vastustaja seisukoht
9.Vastustaja ei nõustunud apellatsioonkaebuse väidetega ja palus jätta kaebuse rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
10.Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel. Ringkonnakohtul on võimalik teha uus otsus, millega hagi tuleb rahuldada.
11.Esimese astme kohtus ei olnud vaidlust liiklusõnnetuse toimumise asjaolude üle. Nii hageja kui kostja olid seisukohal, et kokkupõrge toimus teega külgneva ala juurde viiva juurdesõidutee ja jalgrattatee ristumiskohal. Vaidlus oli üksnes selles, kummal juhil oli selliste teede ristumisel teeandmise kohustus.
12.Kostja tunnistas, et Ford Sierra juht oli kohustatud mootorrattale teed andma LE § 92 p 1 alusel, mille kohaselt peab juht andma teed parklast, puhkekohast, teega külgnevalt alalt, õuealalt või nende juurdesõiduteelt või pinnasteelt teele sõites igale teel liiklejale. Teeandmiskohustus ei sõltu sellest, millisele liiklemiseks mõeldud teele nimetatud aladelt ja juurdepääsuteelt välja sõidetakse.
13.Ebaõige on aga kostja ja kohtu seisukoht, et juurdesõidutee ja jalgrattatee ristumiskohta saab käsitleda samaliigiliste teede ristmikuna, kus teeandmise kohustust reguleerivad LE §-d 160 ja 235, mille alusel oleks jalgrattateel liikunud mootorratta juht pidanud andma teed sõiduautole.
14.LE § 160 järgi peab reguleerimata samaliigiliste teede ristmikul rööbasteta sõiduki juht kui eesõigusmärgid ei näita teisiti - andma teed paremalt läheneva rööbasteta sõiduki juhile. Eesõigusmärkide puudumisel sätestab LE § 160 samaliigiliste teede ristmikel nn parema käe reegli, mille järgi peab sõidukijuht andma teed sõidukile, mis läheneb paremalt poolt. Eelnevast järeldub, et LE § 160 järgi peab sõidukijuht teed andma samaliigiliste teede ristmikel kõigile sõidukitele, muu hulgas ka jalgrattale või mootorrattale, mis lähenevad paremalt poolt.
15.LE § 235 järgi, kui teel on omaette jalgrattatee ja tee reguleerimata ristumiskoht, peavad jalgrattur ja mopeedijuht andma teed ristuval teel liiklejale, kui teeandmise kohustus pole liikluskorraldusvahenditega seatud teisiti.
16.LE § 235 ei ole erinorm LE § 160 suhtes, sest nende kahe normi reguleerimisala on erinev, kuna LE § 160 reguleerib sõidujärjekorda samaliigiliste teede ristmikel, aga LE § 235 reguleerib sõidujärjekorda omaette jalgrattatee ja tee ristumiskohal.
17.LE § 92 p 1 sätestab teeandmiskohustuse tingimusteta igale teel liiklejale, samal ajal kui LE § 235 sätestab teeandmiskohustuse mitte igale, vaid lihtsalt ristuval teel liiklejale.
3(4)
Nimetatud erisus annab alust järelduseks, et LE §-s 235 on mõeldud jalgrattateega ristuva tee all sõiduteed, mitte aga teega külgnevat ala ja selle juurde viivat juurdesõiduteed. Samuti tuleks sõidueesõiguse osas eelistada sõiduteel, muu hulgas ka omaette jalgrattateel liiklejaid juurdesõiduteel liiklejatele seetõttu, et sõidukiirus parklast, puhkekohast, teega külgnevalt alalt või nende juurdesõiduteelt teele sõitjatel on tavapäraselt oluliselt väiksem kui sõiduteel liiklejatel ja sellest tulenevalt on esimestel oluliselt kergem ja ohutum vajadusel pidurdada, et läbi lasta sõiduteel liiklejaid.
18.Eeltoodust tulenevalt leiab kohtukolleegium, et liikluskahju põhjustas sõiduki Ford Sierra juht G. S, kes eiras LE § 92 p-s 1 sätestatut. Seega on vaidlusaluse kindlustusjuhtumi kohustatud kindlustusandjaks 100%-liselt kostja ning Salva Kindlustuse AS-lt tuleb MTÜ Eesti Liikluskindlustuse Fond kasuks välja mõista 7460 krooni tasutud hüvitise ja käsitluskulude katteks.
19.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 sätestab, et enne 01.01.2006 alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud seaduses sätestatut. Kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 60 lg-te 1 ja 8 alusel kannab kohtukulud kostja. Hageja kohtukulu nõuet ei esitanud, kuid oli riigilõivuseaduse (RLS) § 16 lg 1 p 4 alusel vabastatud riigilõivu tasumisest. RLS § 37 lg-te 1 ja 15 ning lisa 2 kohaselt on riigilõivu suuruseks kokku 1100 krooni, mis tuleb kostjal maksta riigituludesse.
G. Kivinurm
T. Kollom
M. Seppik
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.