Tsiviilasi nr 2-03-353
Tsiviilasja number
2-03-353
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Tiit Kollom (eesistuja), Ülle Jänes ja Ulvi Loonurm
Otsuse tegemise aeg ja koht
22.06.2007 Tallinnas
Tsiviilasi
OÜ Locale (pankrotis) hagi AS KOSKEL vastu veolepingust tuleneva kahju 287 085 krooni 40 sendi hüvitamiseks ja 28 708 krooni 54 sendi viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 08.12.2006 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS KOSKEL apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
10.04.2007
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja OÜ Locale (pankrotis) ja tema seadusjärgne esindaja pankrotihaldur Liina Nõmmik; kostja AS KOSKEL ja tema lepinguline esindaja advokaat Aleksei Ratnikov
Harju Maakohtu 08.12.2006 otsus tühistada AS-lt Koskel Locale OÜ (pankrotis) kasuks 153 322,69,69 kr. väljamõistmise osas ja teha selles osas uus otsus. Välja mõista AS-lt Koskel viiskümmend kuus tuhat kolmsada nelikümmend neli (56 344) krooni Locale OÜ (pankrotis) kasuks. Kohtukulud jätta poolt endi kanda. Kostja apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võivad pooled esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning
avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel (TsMS § 218 lg 3). Asjaolud Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 03.12.2002 rahvusvahelise autoveo lepingu nr 1015. Vastavalt nimetatud lepingule kohustus kostja vedama hagejale Hispaaniast Valenciast Tallinnasse aadressile x (kauba üleandmiseks ettenähtud koht) mandariine. Kauba üleandmise tähtpäevaks oli lepingu p 13.1 järgi 16.12.2002, kuid kostja kaupa tähtaegselt ega ka hiljem hagejale üle ei andnud, vaid teatas, et on realiseerinud mandariinid hageja varasema võla katteks. Hageja võttis omaks, et võlgnes kostjale enne veoteenuse osutamist ostetud arbuuside eest 141 156 krooni, mille osas teeb oma nõudega kostja vastu tasaarvestuse. Pooltevahelises õigussuhtes kuulub kohaldamisele rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsioon (edaspidi: CMR konventsioon), mille art 17 p 1 kohaselt vastutab vedaja kauba täieliku või osalise kaotsimineku või vigastamise eest kauba veoks vastuvõtmise hetkest kuni üleandmise hetkeni. Kuivõrd kostja kaupa tähtaegselt kokkulepitud kohta kohale ei toimetanud, tuleb kaup lugeda CMR konventsiooni art 20 p 1 tähenduses kaotsiläinuks ja kostja peab selle hüvitama. Kokku kuulub hüvitamisele saadetises olnud 21 815 kg mandariine (netokaalus) turuhinnaga 13,160 kr/kg. Keskmise turuhinna arvutas hageja kui puuviljade hulgimüüja tema poolt 2002. a. detsembris müüdud mandariinide eest saadud keskmise hinna alusel ja sai kohale toimetamata kauba üldmaksumuseks 287 085,40 krooni. Hageja leidis, et CMR konventsiooni art-test 13 kuni 16 tulenevalt ei olnud vedajal õigust kaupa kinni pidada ega seda müüa, kuna ta ei olnud nõudnud hagejalt (kauba saajalt) maksetagatist ning veo eest tasumise tähtaeg oli pooltevahelise veolepingu järgi 30 päeva pärast kauba mahalaadimist. Tuginedes CMR konventsiooni art 17 p-le 1 ja art 23 p-dele 1, 2 ja 4 ning VÕS §le 158, palus OÜ Locale kostjalt AS KOSKEL enda kasuks välja mõista kauba täieliku kaotsiminekuga tekitatud kahju hüvitamiseks 145 929,40 krooni, mis jäi nõudest järele pärast kostja nõudega summas 141 156 krooni tasaarvestamist, ning CMR konventsiooni art 27 p-st 1 tuleneva viivise 5 % aastas hüvitamisele kuuluvalt summalt ajavahemiku 18.12.2002 kuni 18.12.2004 eest summas 28 708,54 krooni. Harju Maakohtu 01.06.2005 otsusega kuulutati välja hageja OÜ Locale (likvideerimisel) pankrot ja pankrotihalduriks nimetati Liina Nõmmik. Hageja pankrotihaldur täiendas 21.03.2006 eelistungil haginõuet. Kuivõrd kostja ei ole esitanud nõuet OÜ Locale (pankrotis) pankrotimenetluses ja nõuete jaotusettepanek on esitatud juba kohtule kinnitamiseks, siis ei saa AS KOSKEL nõuet summas 141 156 krooni enam haginõudega tasaarvestada (PankrS § 99 lg 1) ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista tekitatud kahju hüvitis täies ulatuses 287 085,40 krooni koos viivisega 28 708,54 krooni, kokku 315 793,94 krooni. Kohtuistungil võttis hageja õigeks kostja esitatud asjaolu, et mandariinide kilohind oli 13,842 krooni (käibemaksuga) ja sellest tulenevalt 21 815 kg mandariinide kogumaksumus oli 301 963,23 krooni. Hageja selgitas, et ta nõuet ei suurenda. Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Kostja ei nõustunud hageja seisukohaga kauba kaotamise kohta, vaid väitis, et ta teostas veo vastavalt lepingule ja toimetas kaubaks olnud mandariinid sihtkohta Tallinnasse. Kostja esitas hagejale nõude CMR konventsiooni art 13 p 2 alusel ja palus esitada maksetagatise. Hageja ei esitanud 2(8)
tagatist. Vastavalt CMR konventsiooni art 16 p-le 3 tekkis kostjal (vedajal) sellest õigus kaup ära müüa, ootamata hagejalt juhiseid, kuna kaup oli kiiresti riknev. Seega pidas kostja hageja kauba kinni ning kuna hageja veo eest ei tasunud, siis oli kostja sunnitud kauba realiseerima. Hageja võlgneb kostjale veoteenuse eest vastavalt veolepingule 58 000 krooni. Koos varasema võlgnevuse ja viivistega moodustas hageja võlg kostja ees kokku 201 490,54 krooni (141 156 kr + 58 000 kr + viivis 2 334,52 kr). Kostja tellis enne kauba müüki ekspertiisi, mis tuvastas kauba osalise ebakvaliteetsuse, ja 3 750 kg mandariine utiliseeriti Tallinna Jäätmekeskuse AS-s. Ekspertiis maksis 3 000 krooni ja utiliseerimine maksis 810 krooni. 18 065 kg mandariine oli võimalik müüa. Mandariinid realiseeriti 211 903,53 krooni eest. Käibemaksu maksis kostja 38 142,61 krooni, seda hageja talle ei hüvitanud. Seega kuulus kostja poolt hagejale maksmisele 6 603 krooni, mille kostja hagejale ka tasus. Kostja müüs mandariinid parema hinnaga – 13,842 krooni kilogrammi eest –, kui on hageja poolt väidetud hind 13,16 kr/kg. Seetõttu ei saanud kostja hagejale kahju tekitada. Kahju tekkimisel oleks hageja pidanud pöörduma kindlustusseltsi poole. Hagi on esitatud ebaõige kostja vastu. Hageja on ise süüdi selles, et ta ei saanud kaupa kätte, ning seetõttu puudub alus viivise nõudmiseks. Kostja tegutses kauba müümisel vastavalt seadusele. Vahepealne menetluse käik Tallinna Linnakohus rahuldas hagi osaliselt 03.12.2004 otsusega ja mõistis AS-lt KOSKEL OÜ Locale (likvideerimisel) kasuks välja 81 326,40 krooni kahju hüvitamiseks ja 4 000 krooni kohtukulude katteks. Tallinna Ringkonnakohus tühistas Tallinna Linnakohtu eelnimetatud otsuse oma 25.04.2005 otsusega ja saatis tsiviilasja uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Otsuse põhjenduste kohaselt reguleerib rahvusvahelisest kauba autoveo lepingust tulenevaid pooltevahelisi suhteid rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsioon (CMR konventsioon), kuid küsimustes, mida konventsioon ei reguleeri, kuulub kohaldamisele vastav siseriiklik õigus. Vaidlustamata asjaolude kohaselt toimetas vedaja veolepingu esemeks olevad mandariinid Tallinna, kuid keeldus neid hagejale (saajale) üle andmast põhjendusel, et varasem veotasu on maksmata ja hageja keeldus andmast maksetagatist. Niisugusel juhul ei ole tegemist kauba kaotsiminekuga CMR konventsiooni art 20 p 1 mõttes ning CMR konventsiooni sätted kauba kaotsiminekuga tekitatud kahju hüvitamise kohta kohaldamisele ei kuulu. TsMS § 164 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt selgitab kohus eelmenetluses muuhulgas välja kostja vastuväited ja protsessiosaliste põhjendused ning tõendid, mis protsessiosalistel on esitada oma väidete põhjendamiseks. Kuna Harju Maakohus jättis nimetatud ülesanded täitmata, kui ei teinud kostjale ettepanekut nende faktiliste asjaolude esitamiseks, mis on CMR konventsiooni art 13 p 2 kohaldamise eelduseks, samuti nende ajaolude kohta tõendite esitamiseks, saatis ringkonnakohus tsiviilasja uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Ringkonnakohus märkis, et esimese astme kohtul tuleb vastata hageja väidetele, miks CMR konventsiooni art 13 p 2 ei ole kohaldatav, ning teha kindlaks mandariinide hind, andes hinnangu kostja seisukohale, et hinda 13,16 krooni kilogrammi eest ei saa aluseks võtta. 25.04.2005 otsuses tsiviilasjas nr 2-2/360/05 asus Tallinna Ringkonnakohus seisukohale, et vedajal on CMR konventsiooni art 13 p-st 2 tekkivate õiguste kõrval ka 3(8)
rahvusvahelise eraõiguse järgi kohaldamisele kuuluvast siseriiklikust õigusest tulenevad õigused, s. o kinnipidamisõigus ehk seadusest tulenev pandiõigus. Seega peab esimese astme kohus välja selgitama, millise riigi õigus kuulub vaidluses CMR konventsiooniga sätestamata küsimustes kohaldamisele, ja tuvastama, kas vedaja teostas kinnipidamisõigust kooskõlas seadusega. Maakohtu otsus Harju Maakohus rahuldas 08.12.2006 otsusega hagi osaliselt ja mõistis AS-lt KOSKEL OÜ Locale (pankrotis) kasuks välja 139 326,40 krooni kahju hüvitamiseks ja viivise 13 996,29 krooni, kokku 153 322,69 krooni. Kohus jättis kohtukulud kummagi poole enda kanda. Otsuse põhjenduste kohaselt kuulub vaidluse lahendamisel kohaldamisele rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsioon (CMR konventsioon) tulenevalt selle art 1 p-st 1. Nimetatud sätte järgi kohaldatakse konventsiooni igasuguse kauba autoveo lepingu suhtes, mida tehakse tasu eest sõidukiga, kui lepingus näidatud kauba vastuvõtmise koht ja kauba üleandmiseks ettenähtud koht asuvad eri riikides, millest vähemalt üks on konventsiooni osapool, olenemata lepingupoolte elukohast ja rahvusest. Rahvusvahelise eraõiguse seaduse § 32 lg 1 järgi kohaldatakse lepingule selle riigi õigust, mille kohaldamises pooled on kokku leppinud. Pooled on 03.12.2002 sõlmitud rahvusvahelise autoveo lepingus nr 1015 ja transpordiekspeditsiooni lepingus nr 021202 kokku leppinud CMR konventsiooni kohaldamises. Nimetatud konventsiooni art 13 p 1 reguleerib kauba kinnipidamisõigust. Kuna vaidlusalune küsimus on reguleeritud konventsiooni artikliga 13, puudub alus kinnipidamisõiguse üle tekkinud vaidluse lahendamiseks Eesti siseriikliku õiguse alusel. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et kostja vedajana toimetas veolepingu esemeks olevad mandariinid Tallinna, kuid keeldus neid varasema veotasu maksmata jätmise ja maksetagatise andmata jätmise tõttu hagejale (saaja) üle andmast. Kaup toimetati Tallinna ja müüdi kostja poolt. Asjaolu, et mandariine ei antud hagejale üle, tähendab hageja seisukohalt kauba kaotsiminekut. CMR konventsiooni art 17 p 1 kohaselt vastutab vedaja kauba täieliku või osalise kaotsimineku või vigastamise eest kauba veoks vastuvõtmise hetkest kuni üleandmise hetkeni. Konventsiooni art 20 p 1 sätestab, et kui kaupa ei toimetatud kohale kokkulepitud tähtaja möödumisest kolmekümne päeva jooksul või kui tähtaega ei kooskõlastatud − kuuekümne päeva jooksul kauba vastuvõtmise päevast arvates, on kauba kaotamine vaieldamatu ja isik, kellel on nõude esitamise õigus, võib lugeda kauba kaotatuks. Artiklite 17 ja 20 sõnastusest ja CMR konventsiooni IV peatüki eesmärgist tulenevalt tuleb artiklit 20 tõlgendada selliselt, et antud juhul oli tegemist kauba kaotsiminekuga. Vastasel juhul puuduks võimalus vedaja vastutuseks CMR konventsiooni alusel, kuna konventsioonis ei ole ette nähtud vastutust vedajale juhul, kui ta jätab kauba saajale üle andmata ja realiseerib kauba, selleks alust omamata. Maakohus leidis, et kostjal ei olnud õigust kohaletoimetatud kauba üleandmisest keelduda ning seda hiljem müüa. CMR konventsiooni art 13 p 2 alusel olnuks kostjal õigus hagejale kaupa mitte üle anda, enne kui hageja saajana on esitanud maksetagatise. Kuid kostjal oli õigus nõuda maksetagatist üksnes saatedokumendis märgitud maksete kohta. Kostja ei ole hagejale esitanud CMR konventsiooni art 12 p-de 1, 2 ning art 5 ja 6 kohast saatedokumenti, mis on art 13 p 2 kohaldamise eelduseks. Sellest tulenevalt 4(8)
puudus kostjal õigus art 13 p 2 alusel kaupa hagejale mitte üle anda maksetagatise esitamiseni. Saatedokumendi (tl 235) esitas kostja kohtule alles 07.04.2006. Hagejaga lepingut sõlmides teadis kostja, et hagejal on arbuuside eest tasumata. Vaatamata sellele oli ta nõus hagejale uut kaupa vedama. Sellest tulenevalt ei kohaldu CMR konventsiooni art 17 p-s 2 sätestatud vedaja vastutusest vabanemise alused. CMR konventsiooni art 16 p 3 järgi olnuks kostjal õigus kauba müümiseks art 14 ja art 15 märgitud juhtudel. Selliseid juhtusid ei esinenud, mistõttu kostjal puudus õigus kauba müümiseks ka CMR konventsiooni art 16 järgi. Eeltoodud põhjendustel jõudis esimese astme kohus järeldusele, et kostja vastutab CMR konventsiooni art 17 p 1 ja art 20 p 1 alusel kauba kaotsimineku eest ning sama konventsiooni art 23 alusel tuleb temalt hüvitamisele kuuluva summana välja mõista kauba maksumus. Mandariinide hinna üle vaidlus puudub, kuna pooled leppisid hinnas 13,842 kr/kg kokku 17.10.2006 kohtuistungil (tl 274 pöördel). Kauba koguseks on 21 815 kg. Kauba maksumus tuleb hüvitada täies ulatuses, kuivõrd kostja esitatud ekspertiisiakt, mida kohus hindas dokumentaalse tõendina, ja Tallinna Jäätmekeskuse AS 09.01.2003 arve ei kinnita tunnistaja A.K ütlusi, mille kohaselt ca 4 tonni mandariine viidi madala kvaliteedi tõttu prügilasse. Tallinna Jäätmekeskuse AS arvel märgitu kohaselt ladustati prügilas olme- ja tööstusjäätmed ning viidud taara kaaluks oli 5 260 kg ja netokaaluks 3 750 kg. Arvel märgitust ei ole võimalik teha järeldust, et Jäätmekeskusesse viidi ebakvaliteetseid mandariine. UÜ Ekspertiisibüroo Nora Kasemaa ekspertiisiakt ei sisalda ühtki viidet mandariinide halvale kvaliteedile. Seega kuuluks hüvitamisele 13,842 * 21 815 = 301 963,23 krooni. Hageja esitas nõude 287 085,40 krooni suuruses. Kohus leidis, et väljamõistmisele kuuluvat 287 085,40 krooni tuleb vähendada 141 156 krooni võrra, mida hageja kostjale varasemalt võlgnes arbuuside veo eest. Kuna hageja ise tasaarvestas 01.07.2003 esitatud hagiavalduses oma nõude kostja eelnimetatud nõudega tema vastu summas 141 156 krooni, puudus kostjal vajadus ja õigustus tasaarvestatud nõude uuesti esitamiseks hageja pankrotimenetluses. Haginõude suurendamine 21.03.2006 eelistungil oli vastuolus hageja varasema käitumisega ligi kolme aasta jooksul ning seetõttu vastuolus hea usu põhimõttega. Ülalmärgitud põhjendustel rahuldas kohus hagi osaliselt 145 929,40 krooni ulatuses. Kostja on 26.02.2003 maksekorraldusega nr 444 kandnud hageja arvele üle 6 603 krooni, mistõttu väljamõistmisele kuulub 139 326,40 krooni. Hageja nõudis viivist ajavahemiku 18.12.2002 kuni 18.12.2004 eest Hageja esitatud viivisemäär 5 % aastas on kooskõlas CMR artikliga 27. Väljamõistmisele kuuluva viivise suuruse arvutamisel tuleb arvestada asjaoluga, et kostja tasus 26.02.2003 hagejale 6 603 krooni ning seega on viivise suuruseks 13 996,29 krooni. Kokku tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 153 322,69 krooni. Apellatsioonkaebus Kostja palub täielikult tühistada Harju Maakohtu 08.12.2006 otsuse ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Apellant palub kohtukulud vastustajalt välja mõista. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt rikkus esimese astme kohus oluliselt menetlusõiguse normi, jättes oma otsuses täies ulatuses arvestamata Tallinna Ringkonnakohtu seisukoha käesolevas tsiviilasjas 25.04.2005 tehtud kohtuotsuses. 5(8)
Apellandi arvates tegi Tallinna Ringkonnakohus 25.04.2005 sisuliselt kohtuotsuse, milles leidis, et hagi ei kuulu selles esitatud alustel (CMR konventsiooni art 20 p 1) rahuldamisele, kuid teatud asjaolude täpsustamiseks tuleb asi saata tagasi esimese astme kohtule menetlemiseks. Harju Maakohus ei järginud kaevatavas otsuses ringkonnakohtu juhiseid materiaalõiguse kohaldamise ja mandariinide hinna tõendamise osas ega teinud vajalikke menetlustoiminguid ringkonnakohtu otsuses sätestatud asjaolude väljaselgitamiseks ja tõendamiseks. Samuti ei ole maakohus põhjendanud, miks ta ei nõustu Tallinna Ringkonnakohtu otsuses toodud seisukohaga, et käesoleval juhul ei ole tegemist kauba kaotsiminekuga CMR konventsiooni art 20 p 1 mõttes ning CMR konventsiooni sätted kauba kaotsiminekuga tekitatud kahju hüvitamise kohta kohaldamisele ei kuulu. Kostja jääb seisukohale, et ta ei kaotanud kaupa, vaid toimetas selle Tallinnasse kohale. Seda tõendavad kostja arve-saatelehed, teated 2002. a. detsembrist ja ekspertiisiakt. Kuna hagi ei võinud CMR konventsiooni art 20 p 1 alusel rahuldada, siis kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõiguse normi. Ei ole vaidlust, et kaup oli kohale toimetatud, kuid jäi hagejale üle andmata, kuna hageja ei täitnud CMR konventsiooni art 13 p 2, mis sätestab, et vaidluse korral ei ole vedaja kohustatud kaupa üle andma enne, kui saaja on esitanud maksetagatise. Kostja tõendas esimese astme kohtumenetluses, et ta nõudis hagejalt maksetagatist ja varasemat võlga (141 156 krooni) kahel korral, 16.12.2002 ja 19.12.2002. Samas ei ole hageja tõendanud, et tema oleks kostjalt saatedokumenti nõudnud. Tallinna Ringkonnakohus andis 25.04.2005 otsuses käesolevas tsiviilasjas juhise, et sel ajal kehtinud TsMS § 164 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel peab kohus tegema kostjale ettepaneku nende faktiliste asjaolude esitamiseks, mis on CMR konventsiooni art 13 p 2 kohaldamise aluseks, s. o saatedokumendi esitamiseks. Sellise saatedokumendi AS KOSKEL Harju Maakohtule ka esitas. Apellandi arvates ei ole kaevatavas otsuses esiletoodud asjaolu, et kostja teadis hagejaga veolepingut sõlmides võlgnevusest arbuuside eest, mõjuvaks aluseks CMR art 17 p 2 kohaldamata jätmiseks. Kostja täitis veolepingust tulenevad omapoolsed kohustused nõuetekohaselt ja tähtaegselt ning nõudis hagejalt õiguspäraselt maksetagatist, tulenevalt hageja varasemast maksekäitumisest. Kuna hageja tagatist ei esitanud, siis CMR konventsiooni art 16 p-st 3 lähtuvalt tekkis kostjal õigus kaup ära müüa, ootamata juhiseid isikult, kellel on kauba käsutusõigus, sellepärast et kaup oli kiiresti riknev (mandariinid). Vastavalt CMR konventsiooni art 16 p-le 5 määratakse kauba müügiprotseduur kindlaks asukohariigi seaduste või tavadega. Veolepingut ei olnud võimalik täita hageja käitumise tõttu, mis oli suunatud selgelt tasumise kohustusest kõrvalehoidmisele ja välistamisele (s. t hageja pahatahtlikult ei esitanud vedajale maksetagatist). Seega tekkis takistus, mille tõttu ei olnud võimalust kaupa üle anda, hageja süü läbi ning hageja ei kõrvaldanud antud takistust vabatahtlikult ega muul moel mõistliku tähtaja jooksul. Sellest järeldub, et kostjal oli õigus kaup realiseerida CMR konventsiooni art 16 p 3 alusel. Kostja õigust kaupa müüa tõendab ka see, et tal oli tegevusluba antud liiki kauba müügiks, mille apellant palub dokumentaalse tõendina vastu võtta apellatsioonimenetluses, kuna esimese astme kohus keeldus alusetult antud tõendit arvestamast. Kostja sai tegevusloa faksiga Põllumajandusministeeriumilt pärast asja sisuliseks arutamiseks määratud kohtuistungi lõppu ja kohus jättis rahuldamata kostja taotluse istungi edasilükkamiseks tõendi saamise eesmärgil, mida võib pidada menetlusõiguse normi oluliseks rikkumiseks. Apellandi arvates on mandariinide hind ja selle alusel maksmisele kuuluva hüvitise 6(8)
suurus kaevatavas kohtuotsuses ebaõigesti määratud. Kostja esitas tõendi selle kohta, et mandariinide hind oli 13,842 kr/kg koos käibemaksuga. Sellest tulenevalt oleks hüvitise arvutamisel tulnud aluseks võtta mandariinide hind ilma käibemaksuta, mis oli 11,73 kr/kg. Maakohus seda asjaolu otsuse tegemisel ei arvestanud ja keelas kostja esindajal anda kohtuistungil selgitusi mandariinide hinna kujunemise kohta, millega jättis kostja ebaseaduslikult ilma TsMS § 199 lg 1 p-st 4 tulenevast õigusest. Kuivõrd kostja oli kauba müügitehingutelt juba käibemaksu tasunud, puudus alus käibemaks temalt teistkordselt hageja kasuks välja mõista. Samas leiab apellant, et ta ei ole vastustajale kahju tekitanud. Osa kaupa oli riknenud ning halva kvaliteediga mandariinid koguses 3 750 kg viidi utiliseerimisele Tallinna Jäätmekeskuse AS-i. Tunnistaja A.K ütlusi selle kohta ei ole menetluse kestel ümber lükatud ega vaidlustatud. UÜ Ekspertiisibüroo Nora Kasemaa ekspertiisiakti koostamise käigus vaadati mandariinide kvaliteeti valikuliselt. Mandariinid realiseeriti 211 903,53 krooni eest (hind on näidatud ilma käibemaksuta; hind koos käibemaksuga on 250 046,14 krooni). Käibemaksu 38 142,61 krooni ei ole OÜ Locale kostjale hüvitanud. Seega pidi AS KOSKEL OÜ-le Locale maksma 8 937,53 krooni (211 903,53 krooni miinus hageja võlg 199 156 krooni miinus ekspertiisikulud 3 000 krooni miinus utiliseerimise kulud 810 krooni). Kostja tasus hagejale 6 603 krooni ja võiks möönda, et ta võlgneb hagejale veel 2 334,53 krooni. Kuna mandariinide hinna arvutamise metoodika on ebaõige, siis viivise arvestamine on iseenesest vale. Apellant tugineb ka asjaolule, et tema ei ole asjas õige kostja. Kostja juhtis hageja tähelepanu mitmel korral asjaolule, et kui eeldada, et hagejal tekkis kahju ja see on tõendatud ning asjas kuuluvad kohaldamisele ainult CMR konventsiooni sätted, siis oleks hageja pidanud esitama hagi veose kindlustanud kindlustusseltsi vastu. On üldiselt teadaolev fakt, et Eestis on igal rahvusvahelisel vedajal olemas kindlustus. Kindlustus katab kõik nõuded, mis on esitatud vedaja vastu. Kindlustuse piirsummaks on 50 000 USD. Samas ei ole hageja jätkuvalt tõendanud, et tal kahju tekkis ja et ta üldse sai vaidlusaluste mandariinide omanikuks. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata ja kaevatava kohtuotsuse muutmata. Vastustaja palub jätta kohtukulud apellandi kanda. Ringkonnakohtu istung Istungil palus apellandi esindaja kaebuse rahuldada, vastustaja esindaja - rahuldamata jätta. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Ringkonnakohus leidis, et kaebus tuleb rahuldada osaliselt. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega kohaldatava seaduse osas, samuti maakohtu põhjendustele selles, et kostjale puudus õigus vaatavat kaupa realiseerida, et kostja vastutus ja selle ulatus tuleneb CMR artiklitest 17 ja 23 lg.1 ning et kaup oli 7(8)
Tallinnasse saabumisel kvaliteetne. TsMS § 654 lg.6 kohaselt ei pea kolleegium vajalikus neid kohtuotsuse põhjendusi korrata. Vastupidiselt apellatsioonkaebusele leiab kolleegium, et kohaldatava seaduse valikul ei eksinud maakohus TsMS § 658 lg.2 sätete vastu, kuivõrd samas asjas tehtud Tallinna Ringkonnakohtu 25.04.2005 otsus oli tehtud enne uue menetlusseadustiku kehtimahakkamist. Kolleegium ei nõustu aga kauba maksumuse määramisega maakohtu poolt. Kohus on kauba maksumuse määramisel aluseks võtnud hinna, millega kostja kauba realiseeris (realiseerimishind ehk jaehind). Kolleegiumi arvates tuleb kauba maksumuse määramisel lähtuda mitte realiseerimishinnast, vaid kauba maksumusest enne müümist, s.o. lähtuda võib küll keskmisest kilohinnast, millega kaup müüdi, kuid sellest tuleb maha arvata käibemaks. Seda arvestades tuleb mandariinide keskmiseks kilohinnaks 11,73 kr. (tõend toimiku lk. 120). Korrutades selle mandariinide kogusega 21 825 kg., saame kauba maksumuseks 255 889,95 kr. Vaidlust pole selles, et nimetatust tuleb tasaarvestuse korras maha arvata 141 156 kr. kostja varasemat võlga. Kolleegiumi hinnangul tuleb lisaks nimetatud summast maha arvata ka veokulu ehk veotasu 58 000 kr., lähtudes sellest, et vedaja vastutuse korral kauba täieliku kaotsimineku eest on olemuslikult tegemist kahju hüvitamisega; kahju suuruse määramisel tuleb maha arvata igasugune kasu, mida kahju isik sai, eelkõike tema poolt säästetud kulu; selliseks ongi hageja poolt kokkuhoitud veotasu 58 000 kr. Seega on hagejal õigus saada kostjalt 56 733,95 kr. Nimetasud summast tuleb maha arvata kostja poolt hagejale tasutud 6063 kr., ning lisada viivis kahe aasta eest (5% aastas) 5673,40 kr. Seega tuleb hagi rahuldada 56344,35 kr. ulatuses ning seda summat ületavas osas jätta hagi rahuldamata. Kas kostjal oli müügitegevuseks kauplemisluba, see ei omagi asjas tähtsust. Kaotsiläinud kauba saajaks veoseveolepingu järgi oli hageja, mistõttu on asjakohatu apellandi väide, et hageja ei muutunud kauba omanikuks. Kostja ei ole ka tõendanud, et hageja oleks kauba maksumuse eest hüvitust saanud kindlustusfirma kaudu; kauba maksumuse hüvitamist võib veose saaja nõuda ka kindlustuslepingu olemasolul otse vedajalt. Seega rahuldab kolleegium apellatsioonkaebuse osaliselt ja jätab poolte kohtukulu nende enda kanda.
Tiit Kollom
Ülle Jänes
Ulvi Loonurm
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.