Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Hageja ja kostja sõlmisid viis laenulepingut perioodil 07.02.2016-23.02.2016. Kostja ei ole oma kohustusi täitnud. Kostja hagile vastuväiteid ei esitanud. Kohtu põhjendused Kohus lahendab asja kirjalikus menetluses tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 404 lg 1 alusel, kuivõrd hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3200 eurole ja koos kõrvalnõuetega 6400 eurole ning pooled ei ole taotlenud istungit. Kohus leiab, et asja võib lahendada kirjalikus menetluses alusel. Hageja ja kostjad on sõlminud järgnevad laenulepingud: • 07.02.2016 summas 100 eurot tagasimakse kuupäevaga 29.02.2016, tagasimakstav summa 240 eurot, mis hõlmab eelnenud võlga 120 eurot (t lk 22-23); • 10.02.2016 summas 100 eurot tagasimakse kuupäevaga 29.02.2016, tagasimakstav summa 120 eurot (t lk 24-25); • 13.02.2016 summas 100 eurot tagasimakse kuupäevaga 29.02.2016, tagasimakstav summa 120 eurot (t lk 26-27); • 16.02.2016 summas 100 eurot tagasimakse kuupäevaga 31.03.2016, tagasimakstav summa 130 eurot (t lk 28-29); • 23.02.2016 summas 120 eurot tagasimakse kuupäevaga 31.03.2016, tagasimakstav summa 140 eurot (t lk 30-31). Kostja ei ole laenusummasid hagejale tagastanud. Kohus leiab, et laenulepingute sõlmimine on leidnud tõendamist. Kostja ei ole vaidlustanud raha saamist. Samuti puuduvad tõendid selle kohta, et kostja oleks laenu tagastanud. Kohus loeb need asjaolud tuvastatuks. Poolte vahel sõlmitud lepingute näol on tegu laenulepingutega. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 397 lg 1 sätestab, et „majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud.“ Esiteks on hageja esitanud põhinõude summas 750 eurot. Kohus selgitab, et nimetatud nõue ei ole täies ulatuses põhinõue. Laenulepingute kohaselt on hageja laenanud kostjale 620 eurot, selles ulatuses on tegu põhinõudega. Laenulepingutes on aga kokku lepitud intressis, mille hageja on hõlmanud põhinõude hulka. Tegelik põhivõlg on esitatud lepingutest nähtuvalt 620 eurot ning 130 eurot on nõutav intress. Nimetatud asjaolu ei mõjuta selle nõude rahuldamist, kuivõrd kohus peab põhinõuet ja intressinõuet põhjendatuks. Teise nõudena on hageja esitanud viivisenõude summas 5 650 eurot. VÕS § 113 lg 1 sätestab: „rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.“ Lepingutes on viiviseks kokku lepitud 5 eurot päevas. Arvestades viivise suurust, lepingute arvu ning võlgnevuste sissenõudmise aega, on ilmne, et arvestuslik viivis on oluliselt suurem kui hageja poolt nõutav. Vaatamata hageja poolt väiksema viivisenõude esitamisele ei ole kohtu hinnangul sellises suuruses nõue põhjendatud. Viivisenõue on põhinõudest umbes 8 korda suurem. Viivise eesmärk on lihtsustada raha tagastamata jätmisega tekkiva kahju hüvitamist, kuid see

peab jääma mõistlikkuse piiresse. Hageja ei ole selgitanud, et tal on tekkinud selline kahju 620 euro laenamisest, mis võiks põhjendada sellises summas viivise väljamõistmist. Viivis ei tohi muutuda kellegi rikastumise allikaks, vaatamata sellele, et kostja on kunagi sellise kokkuleppega nõustunud ning on võla tasumisega viivitamise tõttu kohustatud viivist tasuma. Eeltoodule tuginedes ei ole kohtu hinnangul sellises suuruses viivise nõudmine kooskõlas hea usu põhimõttega. Hea usu põhimõtet võib kohus kohaldada omal algatusel, seega vähendab kohus viivist vaatamata sellele, et kostja ei ole hagile vastuväiteid esitanud. Kohtu hinnangul piirdub mõistliku viivise suurus põhinõude suurusega. Eelnevast tulenevalt rahuldab kohus hagi osaliselt ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja 620 eurot põhivõla, 130 eurot intressi ning 750 eurot viiviste katteks, kokku seega 1 500 eurot. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldab hagi ~25% ulatuses, mistõttu jagab kohus menetluskulud sama protsendi järgi. TsMS § 174 lg 1 ja 2 alusel määrab kohus menetluskulud kindlaks käesolevas kohtuotsuses. TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Hageja palub kostjalt välja mõista menetluskuludena riigilõiv 475 eurot ja viivise väljamõistetud menetluskuludelt. Kostja hageja menetluskuludele vastuväiteid ei ole esitanud. TsMS § 138 lg 1 ja 2 järgi on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud, kohtukulud on mh riigilõiv. Hagihinnaks on 6 400 eurot ning sellise hinnaga hagilt tuli riigilõivuseaduse kohaselt tasuda riigilõivu 475 eurot. Hageja on selle lõivu tasunud ja see kulu on põhjendatud. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus peab hageja põhjendatud menetluskuluks 475 eurot. Kuna menetluskulud jäävad 25% ulatuses kostja kanda ja 75% ulatuses hageja enda kanda, mõistab kohus kostjalt hageja menetluskulude katteks välja 118,75 eurot. Ülejäänud osas jäävad hageja menetluskulud tema enda kanda. Kohus mõistab välja ka viivise kostja poolt hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt. Kostja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ning ka kohtutoimikust ei ilmne, et kostjal oleks olnud menetluskulusid. Kostja ei ole esitanud dokumente, millelt tuleks tasuda riigilõivu, samuti ei ole ta kasutanud õigusabi. Seetõttu jätab kohus menetluskulude suuruse rahaliselt kindlaks määramata. Kuivõrd kohus andis pooltele tähtaja menetluskulude nimekirja ja tõendite esitamiseks, ei saa kostja taotleda menetluskulude kindlaksmääramist pärast kohtulahendi jõustumist TsMS § 177 lg 2 järgi. /Allkirjastatud digitaalselt/ Meelis Eerik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.