Kersti Kerstna-Vaks, Indrek Parrest, Üllar Roostoja
Otsuse tegemise koht ja aeg
Tartu, 7. aprill 2025
Tsiviilasja number
2-18-119535
Tsiviilasi
Krediidikaitse Grupp OÜ hagi Vladimir Litvinovi vastu võla ja viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
10 000 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 26. oktoobri 2023 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Vladimir Litvinovi apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg Menetlusosalised ja nende esindajad
22. oktoober 2024ja 18. märts 2025 Apellant (kostja): Vladimir Litvinov XXXXXXXXXXXX), nõustaja Tamara Nikolajeva Vastustaja (hageja): Krediidikaitse Grupp OÜ 11693223), esindaja advokaat Päivi Margna
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Viru Maakohtu 26. oktoobri 2023 otsus osas, milles maakohus mõistis Vladimir Litvinovilt välja laenulepingust nr XXXXXXXXXXXX ja käenduslepingust nr XXXXXXXXXXXX tuleneva intressi 210 eurot ning väljamõistetud viivise suuruse osas, samuti laenulepingu nr XXXXXXXXXXXX ja käenduslepingu nr XXXXXXXXXXXX alusel väljamõistetud võlgnevuse ja viivise suuruse osas, jättes hagi rahuldamise ulatuse osas maakohtu otsuse muutmata.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista V. Litvinovilt välja laenulepingust nr XXXXXXXXXXXX ja käenduslepingust nr XXXXXXXXXXXX tulenev viivis 3500 eurot ja laenulepingust nr XXXXXXXXXXXX ja käenduslepingust nr XXXXXXXXXXXX tulenev põhivõlg 1210,93 eurot ja viivis 1789,07 eurot ning jätta
laenulepingust nr XXXXXXXXXXXX ja käenduslepingust nr XXXXXXXXXXXX tulenev intressinõue 210 eurot rahuldamata.
3.Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
4.Lugeda maakohtu otsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt:
4.1.Lõpetada laenulepingust nr XXXXXXXXXXXX ja käenduslepingust nr XXXXXXXXXXXX tuleneva 1750,07 euro nõude osas menetlus seoses nõudest loobumisega.
4.2.Rahuldada Krediidikaitse Grupp OÜ hagi Vladimir Litvinovi vastu võlgnevuse väljamõistmiseks.
4.3.Mõista Vladimir Litvinovilt välja laenulepingust nr XXXXXXXXXXXX ja käenduslepingust nr XXXXXXXXXXXX tulenev põhivõlg 3500 eurot ja viivis 3500, kokku 7000 eurot.
4.4.Mõista Vladimir Litvinovilt välja laenulepingust nr XXXXXXXXXXXX ja käenduslepingust nr XXXXXXXXXXXX tulenev põhivõlg 1210,93 eurot ja viivis 1789,07 eurot, kokku 3000 eurot.
4.5.Jätta menetluskulud Vladimir Litvinovi kanda.
5.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
6.Jätta apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud kulud Vladimir Litvinovi kanda.
7.Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus eraldi määrusega pärast kohtuotsuse jõustumist. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Krediidikaitse Grupp OÜ esitas 10.09.2018 maksekäsu kiirmenetluses OÜ Peremaakler ja Vladimir Litvinovi vastu avaldused 1989 euro, jooksva viivise ja menetluskulude (tsiviilasi nr 2-18-119535) ning 4753 euro, jooksva viivise ja menetluskulude (tsiviilasi nr 2-18-119537) saamiseks. OÜ Peremaakler suhtes on tehtud maksekäsud (vastavalt 07.01.2019 ja 11.01.2019). Nõuded V. Litvinovi vastu anti üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Krediidikaitse Grupp OÜ (hageja) esitas 18.01.2019 (tsiviilasi nr 2-18-119535) ja 29.01.2019 (tsiviilasi nr 2-18-119537) Harju Maakohtule hagid V. Litvinovi (kostja) vastu võla ja viivise väljamõistmiseks. Harju Maakohus liitis 19.02.2019 tsiviilasjad ühte menetlusse numbriga 2-18-119535. 11.09.2019 määrusega andis Harju Maakohus hagid kohtualluvusel üle Viru Maakohtule.
2.Hageja esitas 18.02.2023 kohtule hagi tervikteksti, milles palus:
2
1) laenulepingu nr XXXXXXXXXXXX (laenuleping 1) ja käenduslepingu nr XXXXXXXXXXXX (käendusleping 1) alusel mõista kostjalt hageja kasuks välja võlg 5516 eurot, sh põhinõue 3500 eurot, intress 210 eurot ja hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 1806 eurot, ning viivis 0,2% päevas põhinõude (3500 eurot) tasumata osalt alates 29.01.2019 kuni põhinõude täitmiseni, kuid kokku mitte rohkem kui 1484 eurot; 2) laenulepingu nr XXXXXXXXXXXX (laenuleping 2) ja käenduslepingu nr XXXXXXXXXXXX (käendusleping 2) alusel rahuldada hageja hagist osalise loobumise avaldus, milles laenusaaja on nõude tasunud täitemenetluses (1750,17 eurot), ning mõista kostjalt hageja kasuks välja põhinõue 1249,83 eurot ja viivis 0,2% päevas põhinõude (1249,83 eurot) tasumata osalt alates 18.02.2022 kuni põhinõude täitmiseni, kuid kokku mitte rohkem kui 1750,17 eurot. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Credit Invest OÜ (laenuandja) ja OÜ Peremaakler (laenusaaja) 15.12.2016 laenulepingu 1, mille alusel sai laenusaaja laenu 3500 eurot, intressiga 6% (st 210 eurot) kuus. Laenuandja kandis laenusumma laenusaaja kontole 15.12.2016, laenusummast arvati maha lepingutasu 100 eurot. Laenusaaja kohustus laenu koos intressiga tagastama vastavalt maksegraafikule hiljemalt 15.01.2017. Laenusaaja on lepingu p 3.10.2 kohaselt laenuandja nõusolekul pikendanud makseperioodi 15 makseperioodi võrra, tasudes eelmise perioodi intressi, seega oli laenu tagastamise tähtaeg 15.04.2018. Laenusaaja laenu koos intressiga tähtajaks ei tagastanud. Laenuandja ja kostja sõlmisid 15.12.2016 käenduslepingu 1, mille kohaselt vastutab kostja laenulepingust 1 tulenevate kõigi nõuete täitmise eest summas kuni 7000 eurot. Laenusaaja on tasunud kohustuste katteks kokku 3360 eurot, tasudes 210 eurot 13.01.2017, 14.02.2017, 15.03.2017, 13.04.2017, 15.05.2017, 14.06.2017, 17.07.2017, 18.08.2017, 19.09.2017, 16.10.2017, 22.11.2017, 20.12.2017, 23.01.2018, 22.02.2018, 22.08.2018 ja 23.09.2018. Asjaolule, et laenusaaja on eeltoodud intressimaksetega pikendanud laenulepingut kuni 15.04.2018, kostja ega laenusaaja vastu vaielnud ei ole. Hageja on maksete hulka lugenud ka kostja 22.08.2018 ja 23.09.2019 maksed laenuandjale kokku 420 eurot, kuigi kostjat oli teavitatud nõude loovutamisest. 23.09.2018 tasutud 210 eurot on arvestatud laenulepingu p-st 6.5 lähtuvalt viivisenõude katteks. Seega on hageja viivisenõue mitte 2016 eurot (0,2% tasumata põhinõudelt perioodi 15.04.2018 kuni 29.01.2019 eest), vaid 1806 eurot (2016 – 210). Laenuandja ja laenusaaja sõlmisid 01.03.2017 laenulepingu 2, mille alusel sai laenusaaja laenu 1500 eurot, intressiga 6% (90 eurot) kuus. Laenuandja kandis laenusumma laenusaaja kontole 01.03.2017, laenusummast arvati maha lepingutasu 100 eurot. Laenusaaja kohustus laenu koos intressiga tagastama vastavalt maksegraafikule hiljemalt 01.04.2017. Laenusaaja on lepingu p 3.10.2 kohaselt laenuandja nõusolekul pikendanud makseperioodi 16 makseperioodi võrra, tasudes eelmise perioodi intressi, seega oli laenu tagastamise tähtaeg 01.08.2018. Laenusaaja laenu koos intressiga tähtajaks ei tagastanud. Laenuandja ja kostja sõlmisid 01.03.2017 käenduslepingu 2, mille kohaselt vastutab kostja laenulepingust 2 tulenevate kõigi nõuete täitmise eest summas kuni 3000 eurot. Laenusaaja on tasunud kohustuste katteks kokku 1440 eurot: 31.03.2017, 28.04.2017, 31.05.2017, 30.06.2017, 31.07.2017, 31.08.2017, 30.09.2017, 06.11.2017, 05.12.2017, 03.01.2018, 07.02.2018 ja 12.03.2018. a 90 eurot ning 17.08.2018 ja 23.09.2018. a 180 eurot. Asjaolule, et laenusaaja on toodud intressimaksetega pikendanud laenulepingut kuni 01.08.2018, kostja ega laenusaaja vastu vaielnud ei ole. Hageja on maksete hulka lugenud ka kostja 17.08.2018 ja 23.09.2019 maksed laenuandjale (st endisele võlausaldajale) kokku 360 eurot.
3
Laenuandja on nõudnud nii laenusaajalt kui kostjalt võlgnevuste tasumist. 14.06.2018, 29.06.2018 ja 13.07.2018 on laenulepingus ja käenduslepingus fikseeritud e-posti aadressil edastatud hagihoiatused. 15.08.2018 loovutas laenuandja laenu- ja käenduslepingutest tulenevad nõuded hagejale ning teavitas sellest samal päeval laenusaajat ja kostjat. Ka hageja on nõudnud laenusaajalt ja kostjalt võlgnevuste tasumist. Pärast hagi esitamist on täitemenetluses laekunud põhivõlgnikult 07.01.2019 maksekäsust tuleneva solidaarkohustuse katteks ajavahemikus 25.03.2018 kuni 01.08.2019. a 1750,07 eurot, mis tuleb arvestada maha laenulepingust tulenevast võlgnevusest käesoleva seisuga.
3.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja leidis, et põhivõlgnik on nõude tasunud. Lisaks on kostja tasunud laenuandjale 780 eurot, mida kinnitab laenuandja 30.10.2018 e-kiri. Hageja nõude arvestus on arusaamatu ja viiviste arvestus ei vasta kostja 16.10.2019 esitatud tõenditele. Kuna kostja ja laenusaaja on solidaarvõlgnikud, siis maksekäsumenetlustes tehtud otsused kehtivad ka kostja suhtes. Hageja väide, et laenulepingud olid pikendatud, on ebaselge. Hageja ei ole esitanud laenulepingute p 3.10.2 kohast laenusaaja nõusolekut laenulepingute pikendamiseks. Samuti puuduvad laenulepingute ülesütlemise avaldused. Laenusaaja peab tasuma intressi kuni laenulepingu ülesütlemiseni. Seega hageja väide, et laenusaaja poolt peale 15.01.2017 ja 01.04.2017 tasutud summad läksid intressideks, ei ole samuti selge. Hageja ei ole esitanud dokumenti, mis kinnitaks nõuete loovutamist hagejale. Kostja ei saanud teavet nõudeõiguse loovutamise kohta enne kohtumenetlust.
MAAKOHTU LAHEND
4.Viru Maakohus lõpetas 26. oktoobri 2023 otsusega laenulepingust nr XXXXXXXXXXXX ja käenduslepingust nr XXXXXXXXXXXX tuleneva 1750,17 euro nõude osas menetluse nõudest loobumisega. Maakohus rahuldas hagi ning mõistis V. Litvinovilt Krediidikaitse Grupp OÜ kasuks välja laenulepingust nr XXXXXXXXXXXX ja käenduslepingust nr XXXXXXXXXXXX tuleneva võla 3500 eurot, tasumata intressi 210 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise põhinõudelt (3500 eurot) 3290 eurot, kokku 7000 eurot, ning laenulepingust nr XXXXXXXXXXXX ja käenduslepingust nr XXXXXXXXXXXX tuleneva võla 1249,83 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise põhinõudelt (1249,83 eurot) 1537,29 eurot ning lisanduva viivise põhinõudelt 1249,83 eurot 0,2% päevas alates 27. oktoobrist 2023 kuni põhinõude täitmiseni, kuid kokku mitte rohkem kui 212,88 eurot. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ning märkis, et menetluskulude rahaline suurus määratakse kindlaks pärast otsuse jõustumist. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt puudub poolte vahel vaidlus järgmises: - 15.12.2016 sõlmisid laenuandja ja laenusaaja laenulepingu 1, mille alusel sai laenusaaja laenu 3500 eurot, intressiga 6% kuus (s.o 210 eurot kuus), tagasimaksmise tähtajaga vastavalt maksegraafikule 15.01.2017 ja kohustusega tasuda viivist 0,2% tasumata makselt päevas; - 15.12.2016 sõlmisid laenuandja ja kostja käenduslepingu 1, millega kostja kohustus vastutama laenulepingust 1 tulenevate kõigi nõuete täitmise eest käendaja vastutuse maksimumsummaga 7000 eurot; - laenusumma 3500 eurot, millest arvestati maha laenulepingu tasu 100 eurot, kanti laenusaaja kontole 15.12.2016 ja laenusaaja on laenusumma kätte saanud; - laenusaaja on tasunud ajavahemikus 13.01.2017–23.09.2018 laenuandjale 3360 eurot; - 01.03.2017 sõlmisid laenuandja ja laenusaaja laenulepingu 2, mille alusel sai laenusaaja laenu 1500 eurot, intressiga 6% kuus (s.o 90 eurot kuus), tagasimaksmise tähtajaga vastavalt maksegraafikule 01.04.2017 ja kohustusega tasuta viivist 0,2% tasumata makselt päevas;
4
- 01.03.2017 sõlmisid laenuandja ja kostja käenduslepingu 2, millega kostja kohustus vastutama laenulepingust 2 tulenevate kõigi nõuete täitmise eest käendaja vastutuse maksimumsummaga 3000 eurot; - laenusumma 1500 eurot, millest arvestati maha laenulepingu tasu 100 eurot, kanti laenusaaja kontole 01.03.2017, laenusaaja on laenusumma kätte saanud; - laenusaaja on tasunud ajavahemikus 31.03.2017–23.09.2018 laenuandjale 1440 eurot; - täitemenetluses on laenusaaja tasunud laenuandjale 1750,17 eurot. Hageja on esitanud laenuandja (allkirjastanud juhatuse liige Fred Häling) poolt 15.08.2018 nii laenusaajale kui kostjale saadetud laenu- ja käenduslepingutest tulenevate nõuete hagejale loovutamise teated. Teated on saadetud e-posti aadressidel XXXXXXXXXXXX ja [email protected]. Esimene on laenu- ja käenduslepingutes nii laenusaaja kui kostja kontaktaadressiks. Teate kätteantuks lugemises on lepitud kokku nii laenulepingus (p 12.5.3) kui ka käenduslepingus (p 3.3), s.o teate saatmisest 1 kalendripäeva möödumisel. Seega on loovutamine nii laenusaaja kui kostja suhtes toimunud ja hageja on astunud senise võlausaldaja asemele. Kohus võttis vastu laenulepingust 2 ja käenduslepingust 2 tulenevast nõudest loobumise summas 1750,17 eurot. Kostja nõustus loobumisega. Loobumistaotlus ning nõude koosseisu ja suuruse muutumine on arusaadav. Loobumisavalduse esitamisel (18.02.2022) olid nõueteks põhinõue 1500 eurot, intressinõue 90 eurot, viivisenõue 01.08.2018 kuni 18.01.2019 eest 510 eurot, täiendavalt on sissenõutavaks muutunud viivisenõue 19.01.2019 kuni 18.02.2022 eest 900 eurot (arvestades kostja vastutuse maksimumsummat, täisviivis oleks 3381 eurot). Hageja on õigesti kooskõlas laenulepingu p-ga 6.5 arvestanud 1750,17 eurot esiteks sissenõutavaks muutunud viivise 1410 eurot, teiseks intressi 90 eurot ja ülejäänu põhinõude 250,17 eurot katteks. Käenduslepingud on kehtivad. Kostja on käenduslepingud sõlminud oma majandustegevuses, kuna tegemist on laenusaaja juhatuse liikmega. Samas on tarbijakäenduslepinguks igasugune käendusleping, milles käendajaks on füüsiline isik. Käenduslepingutes on kokku lepitud kostja vastutuse maksimumsummas – käenduslepingus 1 7000 eurot ja käenduslepingus 2 3000 eurot. Käendaja suhtes ei kehti vastutustundliku laenamise põhimõte, kuna käendaja ei ole laenuvõtja, kes peaks jooksvalt tagatud kohustust täitma. Kostja ei ole välja toonud asjaolusid, mille põhjal saaks käenduslepingut pidada heade kommetega vastuolus olevaks, mh näiteks käendaja vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu. Kostja väide, et laenusaaja suhtes tehtud maksekäsud kehtivad ka kostja suhtes, ei ole korrektne. Maksekäsud on tehtud üksnes laenusaaja suhtes. Kohus nõustus hagejaga, et kostja 25.03.2023 vastuväited seoses viivisemääraga jäävad arusaamatuks ja kohus jättis need tähelepanuta. Kostja on vaidlustanud laenulepingute pikenemise kuni 15.04.2018 ja kuni 01.08.2018 ning pärast lepingutest tuleneva maksetähtaja 15.01.2017 ja 01.04.2017 saabumist tehtud maksete arvestamise intresside katteks. Kohus leidis, et laenulepingute p-ga 3.10.2 võimaldati sisuliselt osalist maksepuhkust, s.o maksepuhkusel tuli tasuda igakuiseid intressimakseid. Pooled ei ole leppinud kokku laenuandja nõusoleku vormis. Laenuandja on vastavalt kokkuleppele intressisummas makse tegemisel laenulepingu pikendamise vaikimisi heaks kiitnud. Ei hageja ega kostja ei ole väitnud, et laenusaaja oleks tähtaja pikenemisele varasemalt vastu vaielnud. Laenulepingu 1 kohaselt kohustus laenusaaja laenusumma 3500 eurot koos intressiga 210 eurot tagastama vastavalt maksegraafikule 15.01.2017. Laenusaaja nimetatud tähtajaks laenu koos intressiga ei tagastanud. Laenusaaja tasus laenuandjale kokku 3360 eurot, tasudes 210 eurot 13.01.2017, 14.02.2017, 15.03.2017, 13.04.2017, 15.05.2017, 14.06.2017, 17.07.2017,
5
18.08.2017, 19.09.2017, 16.10.2017, 22.11.2017, 20.12.2017, 23.01.2018, 22.02.2018, 22.08.2018 ja 23.09.2018. Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et tasutud summade puhul oleks olnud tegemist laenu osalise tagastamisega või summad tuleks arvestada muu võlgnevuse kui intressi katteks, sh 22.08.2018 tehtud (ja intressi katteks arvestatud) makse. Isegi laenutähtaja pikenenuks mittelugemisel tuleks maksete võlgnevuse katteks arvestamisel lähtuda poolte kokkulepitust, s.o esmajärjekorras kuuluks tasumisele sissenõutavaks muutunud viivis (0,2% päevas, mis vastab intressimäärale 6% kalendrikuus). Laenuandja on 13.01.2017–22.08.2018 maksed kooskõlas lepingu p-ga 3.10.2 õigesti lugenud intressi katteks laenu tagastamise tähtaja pikendamise eesmärgil. Eeltoodud maksetega on tõendatud, et laenusaaja soovis laenulepingu tähtaja pikendamist. Seega oli laenuleping pikenenud kuni 15.04.2018. 23.09.2018 tasutud 210 eurot arvestas hageja laenulepingu p-st 6.5 lähtuvalt viivise katteks. Laenulepingu 2 kohaselt kohustus laenusaaja laenusumma 1500 eurot koos intressiga 90 eurot tagastama vastavalt maksegraafikule 01.04.2017. Laenusaaja nimetatud tähtajaks laenu koos intressiga ei tagastanud. Laenusaaja tasus laenuandjale kokku 1440 eurot, tasudes 90 eurot 31.03.2017, 28.04.2017, 31.05.2017, 30.06.2017, 31.07.2017, 31.08.2017, 30.09.2017, 06.11.2017, 05.12.2017, 03.01.2018, 07.02.2018 ja 12.03.2018 ning 180 eurot 17.08.2018 ja 23.09.2018. Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et tasutud summade puhul oleks olnud tegemist laenu osalise tagastamisega või summad tuleks arvestada muu võlgnevuse kui intressi katteks, sh 17.08.2018 ja 23.09.2018 maksed. Laenuandja on 31.03.2017–23.09.2018 maksed kooskõlas lepingu p-ga 3.10.2 õigesti lugenud intressi katteks laenu tagastamise tähtaja pikendamise eesmärgil. Eeltoodud maksetega on tõendatud, et laenusaaja soovis laenulepingu tähtaja pikendamist. Seega oli laenuleping pikenenud kuni 01.08.2018. Põhivõla suurus ja kujunemine on tõendatud hagile lisatud lepingute ja maksegraafikuga ning nõude kujunemine on selge. Kostja ei ole tõendanud, et laenusaaja on kohustused täitnud, v.a hageja nõudest osalise loobumise avalduses märgitud 1750,17 eurot laenulepingu 2 täitmisena. Kostja väljatoodud makseid laenuandjale 780 eurot (17.08.2018. a 180 eurot, 22.08.2018. a 210 eurot, 23.09.2018. a 180 eurot, 23.09.2018. a 210 eurot) on hageja arvestanud. Laenulepingutest tulenevad nõuded on muutunud maksetähtaja saabumisega sissenõutavaks ning sellest ajast oli laenuandjal õigus nõuda viivist. Kostja vastuväited seoses laenulepingute ülesütlemisega, sh intressi ja viivise arvestamise õigusega, ei ole asjakohased. Laenusaaja on rikkunud kohustust tagastada tähtaegselt laenulepingu 1 alusel 3500 eurot ja laenulepingu 2 alusel 1249,83 eurot. Laenulepingutes on lepitud kokku intressimäär 6% kalendrikuus. Laenusaajal on tasumata laenulepingu 1 alusel intress 210 eurot. Laenulepingutes kokkulepitud viivisemäär 0,2% tasumata summalt päevas on majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul tavapärane (vt Riigikohtu 13.05.2020 otsus tsiviilasjas nr 2-18-17536, p 17). Kohus nõustus hagejaga, et kuna käendaja võib esitada võlausaldaja nõudele vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik, ei saa kostja esitada tema endaga seotud vastuväiteid laenulepingust laenusaajale tuleneva viivise tasumise kohustusele. Samuti ei ole kostja toonud välja asjaolusid, mis annaksid aluse võlaõigusseaduse (VÕS) § 162 lg 1 kohaldamiseks ja viivise vähendamiseks või viivisekokkuleppe tüüptingimusena laenusaaja suhtes ebamõistlikult kahjustavaks ja tühiseks lugemiseks. Seega puudub alus viivise vähendamiseks. Kohus täpsustas laenulepingu 1 alusel nõutava viivise osas, et hagejal saab tekkida viivisenõue alates 16.04.2018, viivis 2016 eurot vastab perioodile 16.04.2018–28.01.2019, sissenõutav viivis on 1806 eurot (2016 – 23.09.2018 tasutud 210 eurot). Eeltoodust tulenevalt mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja:
6
- laenulepingu 1 ja käenduslepingu 1 alusel põhivõla 3500 eurot, intressi 210 eurot ja viivise põhinõudelt 3500 eurot perioodi 16.04.2018–26.10.2023 eest 3290 eurot, arvestades kostja vastutuse maksimumsummat 7000 eurot, - laenulepingu 2 ja käenduslepingu 2 alusel põhivõla 1249,83 eurot, viivise põhinõudelt 1249,83 eurot perioodi 19.02.2022–26.10.2023 eest 1537,29 eurot ja lisanduva viivise põhinõudelt 1249,83 eurot 0,2% päevas alates 27.10.2023 kuni põhinõude täitmiseni, kuid kokku mitte rohkem kui 212,88 eurot.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.V. Litvinov esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 26. oktoobri 2023 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda, või saata asi uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) ei ole kohus arvestanud kostja väiteid. Kostja ja tema äriühing võtsid laenuandjalt laenu 1500 eurot ja 3500 eurot ning täitsid oma kohustusi 2016. aastast kuni 2018. aastani. Asjaolu, et laenulepinguid pikendati, tähendab, et kohustusi täideti korralikult. Laenusaaja e-posti aadress oli kuni 2018. a maini XXXXXXXXXXXX. Mais sulges Rambler.ru ühepoolselt palju e-posti aadresse. Seetõttu suheldi laenuandjaga e-posti aadressidel XXXXXXXXXXXX ja [email protected]. Laenuandjal ei olnud vastuväiteid selle kohta, et kirjavahetuses kasutati e-posti aadressi XXXXXXXXXXXX. Kirjavahetuses kohtutäituriga kasutati aadressi [email protected]; 2) tasuti 2018. a augustis ja septembris laenuandjale 760 eurot, mida hageja ei ole arvestanud; 3) ei lõpetatud kostja äriühinguga lepingut 2018. a augustis või septembris. Võib-olla laenuandja kirjutas 06.07.2018 e-posti aadressil XXXXXXXXXXXX, kuid kirjavahetuses laenuandjaga kasutati juba e-posti aadressi XXXXXXXXXXXX; 4) teavitati kostjat nõude loovutamisest hagejale 2018. a septembris telefoni teel Pärnu Maakohtust. Augustis ja septembris tasuti laenuandjale kaks makset. Kui nõue oli loovutanud, siis pidi nõude uus omanik võtma ühendust, et sõlmida leping; 5) ei hoidunud kostja võlast kõrvale, vaid püüdis aastatel 2018–2019 kogu aeg olukorda lahendada, kuid hageja oli huvitatud nõude jäägi kasvamisest; 6) palub kostja arvestada oma endise advokaadi Andrei Matvejevi arvamust laenulepingutest; 7) viitab kohus otsuses lepingutele, mille allkirjastas laenuandja juhatuse liige. Üks nendest on allkirjastatud 2019. a jaanuaris; 8) ei kontrollitud käenduslepingu sõlmimisel kostja maksevõimet. Taotluses oli kirjas kostja tulu keskmiselt 850 eurot. Kostja tasus laenumakseid koos abikaasaga igakuiselt 490–500 eurot, kostja osa 245–250 eurot, korterikulud olid 140 eurot, kostja osa 70 eurot, kostja pidi tasuma ka laenu 70 eurot, sest ta oli kaaslaenutaotleja poja ostetud korteri osas, lisaks toidukulud. Kinnisvara oli koormatud hüpoteekidega Luminor Bank kasuks. Ühtegi küsimust laenuandjal kostja tulude ja kulude kohta polnud. Kostja abikaasa oli töötu. Seega pidi olema selge, et kostja ei suuda tagastada laenu 5000 eurot. Creditinfo maksehäireregistrist nähtub, et kostjal oli laenuandja ees võlg 1864 eurot ja 864 eurot, info avatud 2018. a märtsis ja aprillis. Samas pikendati kostja äriühingu laenulepinguid. Ühtegi teadet selle võla kohta kostjal ei olnud; 9) olid tasutud summad piisavad, et lõpetada 2019. aastal vähemalt üks laenuleping ja selleks polnud vajadust pöörduda kohtutäituri poole. Hageja tahtis maksimaalselt suurendada viiviseid. Tegelikult nii suurt võlga ei olnud. Kostja ei ole nõus tasuma viiviseid 17.08.2018 – oktoober 2023 eest. Kohus pidi arvestama, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku
7
laenamise põhimõtet. Laenuandja peab käenduslepingu puhul esimeses järjekorras üle vaatama käendaja tulud ja kulud ning otsustama, kas antud füüsiline isik võib olla käendaja või mitte.
6.Krediidikaitse Grupp OÜ vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata, maakohtu otsuse tühistamata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt ei ole kostja oma vastuväiteid tõendanud. Kostja on esitanud tõendeid suhtlusest hageja esindajaga 2019. aastal. Laenuandja on edastanud teavitused võlgnevuste ja nõuete loovutamise kohta laenusaajale ja käendajale käenduslepingus fikseeritud e-posti aadressil ajavahemikus 14.06.2018 kuni 15.08.2018. Kuna kostja ei täitnud käenduslepingute p 3.1 järgset kohustust teavitada laenuandjat kirjalikult e-posti aadressi muutumisest, tuleb vastavalt käenduslepingutele lugeda laenuandja teavitused edastatuks kehtivalt. Arusaamatuks jääb, millised tõendid tõendavad seda, et kohtutäitur Risto Sepa hinnangul ei olnud laenusaaja kohustused sellises suuruses nagu väidab kohus. Kostja on esitanud apellatsioonkaebusega enam kui 40 uut tõendit ega ole põhjendanud, miks neid ei olnud võimalik esitada maakohtus. Vastavalt 18.01.2019 menetlusdokumendi lisale 4 on laenusaaja arvestanud kostja makseid mh august – september 2018. Kostja väitel on ta teinud 2018. a augustis ja septembris laenuandjale makseid kokku 760 eurot, kuid ei ole esitanud selle tõendamiseks ühtegi tõendit. Apellatsioonkaebuses on esitatud uus väide, et kostja tulusid ja kulusid arvesse võttes ei oleks tohtinud temaga käenduslepingut sõlmida. Kostja kohustused ei ole tõendatud. 23.01.2024 täiendusega esitatud avaldusest käenduse vormistamiseks nähtub, et kostja on laenuandjale teatanud oma igakuiseid kohustusi 32 eurot, rikkudes VÕS § 14 lg-t 1. Isegi kui kostjal ei olnud käenduslepingute sõlmimisel piisavalt vara käenduslepingute teenindamiseks, ei muuda see käenduslepinguid tühiseks. Laenuandja ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Riigikohus on leidnud, et vastutustundliku laenamise põhimõttest ei tulene krediidiandja jaoks kohustust hinnata käendaja maksevõimet ja majanduslikku olukorda. Käendaja ei ole laenuvõtja, kes peaks jooksvalt tagatud kohustust täitma. Samas laenuandja on kontrollinud kostja sissetulekuid ja kohustusi ning täitnud ka krediidiasutuse kontrollikohustuse tarbijakrediidilepingu sõlmimisel. See, et kostja on hiljem koormanud end kohustustega, mis on muutnud võimatuks nõuete täitmise, ei ole etteheidetav laenuandjale ega hagejale. Ringkonnakohtul tuleks jätta hilinemisega esitatud uued tõendid ja vastuväited tähelepanuta.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus: - mõistis V. Litvinovilt välja laenulepingust nr XXXXXXXXXXXX ja käenduslepingust nr XXXXXXXXXXXX tuleneva intressi 210 eurot ning väljamõistetud viivise suuruse osas, jättes maakohtu otsuse V. Litvinovilt kokku väljamõistetud 7000 euro osas muutmata; - V. Litvinovilt laenulepingu nr XXXXXXXXXXXX ja käenduslepingu nr XXXXXXXXXXXX alusel väljamõistetud võlgnevuse ja viivise suuruse osas, jättes V. Litvinovilt kokku väljamõistetud 3000 euro osas muutmata. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab V. Litvinovilt välja laenulepingust nr XXXXXXXXXXXX ja käenduslepingust nr XXXXXXXXXXXX tuleneva viivise 3500 ning laenulepingust nr XXXXXXXXXXXX ja käenduslepingust nr
8
XXXXXXXXXXXX tuleneva võlgnevuse 1210,93 eurot ja viivise 1789,07 eurot. Seega jääb maakohtu otsus hagi rahuldamise koguulatuse osas muutmata. Muus osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
8.Laenulepingu 1 ja laenulepingu 2 p-de 3.10.2 järgi on laenusaajal õigus laenu pikendada laenuandja nõusolekul piiramatu arv kordi. Tagastustähtaja pikendamiseks peab laenusaaja tasuma eelneva perioodi intressi. Laenu tagastustähtaeg pikeneb automaatselt 30 päeva võrra kui laenuandja arveldusarvele (vt lepingute p 1.7) on laekunud enne tagastustähtaja saabumist või samal päeval eelneva perioodi intress (vt lepingu p 3.6). Juhul, kui laenusaaja teeb makse, milles ei ole näidatud makse selgituses laenuandja selge tahe makse sooritamisel ning makse ei ole piisav, et katta kõiki sissenõutavaks muutunud summasid, sh põhinõuet, loetakse, et makse on tehtud intressi katteks laenu tagastamise tähtaja pikendamise eesmärgil. Laenulepingu 1 järgi kohustus laenusaaja tagastama laenuandjale laenusumma 3500 eurot koos intressiga 210 eurot 15.01.2017. Laenusaaja nimetatud tähtajaks laenu koos intressiga laenuandjale ei tagastanud. Kooskõlas laenulepingu p-s 3.10.2 sätestatuga tasus laenusaaja laenuandjale alates 13.01.2017 kuni 22.02.2018 igakuuliselt 210 eurot, kokku 2940 eurot. Asja materjalidest nähtub veel see, et lisaks eelmärgitud maksetele on laenusaaja tasunud 22.08.2018 210 eurot ja 23.09.2018 210 eurot. Maakohus, nõustudes hagejaga, on arvestanud nimetatud maksetest 210 eurot intressi katteks laenu tagastamise pikendamise eesmärgil ning 210 eurot laenulepingu p 6.5 kohaselt viivisenõude katteks. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et laenusaaja igakuulised 210 euro suurused maksed alates 13.01.2017 kuni 22.02.2018 on tehtud kooskõlas laenulepingu p-s 3.10.2 sätestatuga intressi katteks laenu tagastamise tähtaja pikendamise eesmärgil. Sellega on nõustunud apellatsioonkaebuses kostja, kes on apellatsioonkaebuses mh märkinud, et kuni 2018. a maikuuni täideti lepingut korralikult. Laenulepingu 1 p-st 3.10.2 tuleneb, et laenutähtaja pikendamiseks peab laenusaaja tasuma eelneva perioodi intressi ning see peab laekuma laenuandja arveldusarvele enne laenu tagastustähtaja saabumist või samal päeval tagastustähtajaga. Kuna viimase tähtaegse intressimakse tegi laenusaaja 22.02.2018 (perioodi 15.02.2018-15.03.2018 eest) ning järgmise intressimakse tähtaeg saabus 15.03.2018, siis laenusaaja poolt 22.08.2018 ja 23.09.2018 makseid ei saa lugeda tehtuks laenu tagastamise tähtaja pikendamise eesmärgil. Maakohtu vastupidine seisukoht ei ole kooskõlas laenulepingu 1 p-s 3.10.2 sätestatuga. Seega on laenulepingu 1 pikenenud kuni 15.03.2018 (mitte 15.04.2018, nagu seda leidis maakohus) ning põhjendamatu on maakohtu seisukoht, et 22.08.2018 makse 210 eurot tuleb arvestada intressi katteks. Laenusaaja 22.08.2018 ja 23.09.2018 mõlemad maksed kokku 420 eurot tuleb arvestada viivise katteks ning hagejal puudub intressinõue 210 eurot. Kostja ei ole laenu tagastanud ning alates 16.03.2018 on kostja kohustatud tasuma viivist lepingu p-s 3.9 sätestatud määras. 16.03.2018 kuni 26.10.2023 (maakohtu otsuse kuupäev) on viivise suuruseks lähtudes viivise määrast 0,2% päevas 14 350 eurot. Arvestades kostja vastutuse piirmäära 7000 eurot (käenduslepingu 1 p 1.1), tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 3500 eurot ja viivis 3500 eurot. Eeltoodut arvestades tuleb osaliselt tühistada maakohtu otsuse resolutsiooni p-i 3 ning lugeda õigeks, et kostjalt väljamõistetav võlgnevus 7000 eurot sisaldab endas põhivõlgnevust 3500 eurot ja viivist 3500 eurot (ning mitte intressi 210 eurot ja viivist 3290 eurot).
9.Laenulepingu 2 järgi kohustus laenusaaja tagastama laenuandjale laenusumma 1500 eurot koos intressiga 90 eurot 01.04.2017. Laenusaaja nimetatud tähtajaks laenu koos intressiga laenuandjale ei tagastanud. Kooskõlas laenulepingu p-s 3.10.2 sätestatuga tasus laenusaaja laenuandjale alates 31.03.2017 kuni 12.03.2018 igakuuliselt 90 eurot, kokku 1080 eurot.
9
Lisaks eelnevale on laenusaaja tasunud veel 17.08.2018 180 eurot ja 23.09.2018 180 eurot. Maakohus, nõustudes hagejaga, on lugenud nimetatud maksed kokku 360 eurot tasutuks intressi katteks laenu tagastamise pikendamise eesmärgil vastavalt laenulepingu 2 p-s 3.10.2 sätestatule. Nagu ringkonnakohus käesoleva otsuse p-s 8 tuvastas, ei saa laenusaaja poolt 17.08.2018 ja 23.09.2018 tehtud kahte makset lugeda intressimakseteks ning tehtuks laenu tagastamise tähtaja pikendamise eesmärgil. Seega on laenulepingu 2 pikenenud kuni 01.04.2018 (mitte 01.08.2018, nagu seda leidis maakohus). Laenulepingu p 6.5 kohaselt tuleb 17.08.2018 ja 23.09.2018 tehtud maksed kokku 360 eurot lugeda tehtud viivise katteks ning hagejal puudub intressinõue 90 eurot. Selles osas tuleb maakohtu otsuse põhjendusi muuta. Hageja 18.02.2022 menetlusdokumendi kohaselt on pärast hagi esitamist ajavahemikul 25.03.2019 kuni 01.08.2019 põhivõlgnikult laekunud solidaarkohustuse katteks 1750,07 eurot. Nimetatud aja seisuga omas hageja laenulepingust 2 tulenevat põhinõuet 1500 eurot ja viivisenõuet ajavahemiku 02.04.2018 kuni 01.08.2018 eest 1461 eurot. Laenulepingu 2 p 6.5 kohaselt tuleb 1750,07 euro laekumisest arvestada viivise katteks 1461 eurot ja ülejäänud 289,07 eurot põhivõlgnevuse katteks. Põhivõlgnevuse jääk on seega 1210,93 eurot (1500289,07) ning sellelt arvestatud viivis on alates 02.08.2019 kuni 26.10.2023 (maakohtu otsuse tegemiseni) 3744,20 eurot. Seoses sellega, et laenuleping 2 pikenes kuni 01.04.2018, hagejal puudub intressinõue 90 eurot ning 1750,07 euro laekumisest tuleb arvestada 289,07 eurot põhivõlgnevuse katteks, tuleb kostjalt mõista hageja kasuks põhivõlgnevus 1210,93 eurot (mitte 1249,83 eurot). Arvestades kostja vastutuse piirmäära 3000 eurot (käenduslepingu 2 p 1.2) tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 1210,93 eurot ja viivis 1789,07 eurot.
10.Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et käenduslepingud 1 ja 2 on kehtivad. Samuti on maakohus õigesti tuvastanud, et kostja ei ole maakohtu menetluses tuginenud asjaoludele, mille põhjal saaks käenduslepinguid 1 ja 2 pidada heade kommetega vastuolus olevaks, mh käendaja vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu. Ringkonnakohus märgib siinkohal järgmist. Käendusele kui tagamistehingule on omane suurte riskide eest vastutamine. Samuti ei kehti käendaja suhtes vastutustundliku laenamise põhimõte, kuna käendaja ei ole laenuvõtja, kes peaks jooksvalt tagatud kohustust täitma (vt Riigikohtu 31.01.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710, p 48). Sama otsuse p-s 49 on Riigikohus märkinud, et käendusleping võib siiski olla heade kommetega vastuolus mh juhul, kui esineb järgmiste asjaolude kogum: - käendajaks on põhivõlgnikuga lähedastes isiklikes suhetes isik, eelkõige perekonnaliige, kes sõlmis lepingu sõltuvussuhtest või muust isiklikust põhjusest tulenevalt; - käendaja ei saa käenduslepinguga tagatavast kohustusest isiklikku kasu; - käendaja vastutuse maksimumsumma on käendaja sissetulekute suhtes (arvestades mh nende tulevikuperspektiivi) äärmiselt ebaproportsionaalne ning seetõttu võis juba lepingu sõlmimise ajal eeldada, et käendusriisiko realiseerumisel ei suuda käendaja põhivõlgniku kohustust olulises osas täita; - eespool nimetatud eeldused olid võlausaldajale lepingu sõlmimisel äratuntavad. Lisaks märkis Riigikohus eelviidatud otsuses, et erandjuhul võib käendaja vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu käendusleping olla vastuolus heade kommetega ainuüksi vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu. Näiteks, kui maksimumsumma on sedavõrd ebaproportsionaalne, et tarbijal ei ole ka minimaalset elatustaset säilitades ja jooksvaid vältimatuid kulutusi kandes eeldatavasti võimalik tagatava laenulepingu tähtaja jooksul sellist rahasummat tasuda. Praegusel juhul oli käendajaks laenusaaja (Peremaakler OÜ) juhatuse liige ning käenduslepingutes oli kokku lepitud kostja vastutuse maksimumsummas vastavalt 7000 eurot 10
ja 3000 eurot. Seega ei esine käesolevas vaidluses sellist asjaolude kogumit, mille põhjal võiksid käenduslepingud 1 ja 2 olla kostja vastutuse maksimumsumma tõttu heade kommetega vastuolus. Lisaks on kostja avalduses käenduse vormistamiseks kinnitanud oma igakuuliste sissetulekute suuruseks 1000 eurot ning märkinud, et talle kuulub viis kinnisasja (nendest kolm ainuomandis) koguväärtusega 179 000 eurot.
11.Asja materjalide kohaselt teavitas laenuandja kostjat ja laenusaajat 15.08.2018 kirjalikult laenulepingutest 1 ja 2 tulenevate nõuete loovutamisest hagejale. Laenuandja saatis nimetatud teated laenulepingustes 1 ja 2 ning käenduslepingutes 1 ja 2 märgitud e-posti aadresside XXXXXXXXXXXX ja [email protected]. Kuna kostja ei ole käenduslepingutes 1 ja 2 kokkulepitud korras (vt käenduslepingute p-d 3.1) e-posti andmete muutmisest laenuandjat teavitanud, siis luges maakohus põhjendatult eteated laenulepingustest 1 ja 2 tulenevate nõuete loovutamisest hagejale kostja poolt kätte saaduks. Seetõttu ei ole põhjendatud kostja väide, et tegelikult kasutas ta e-posti aadressi XXXXXXXXXXXX. Ringkonnakohus leiab, et isegi siis, kui lähtuda kostja väitest, et nõuete loovutamisest sai ta teada maksekäsu kiirmenetluse käigus, ei ole nõuete loovutamised tema õigusi rikkunud, kuna laenusaaja poolt 2018. a augustis ja septembris tehtud maksetega kokku 780 eurot (210+210180+180) on hagiavalduses arvestatud (apellatsioonkaebuses on kostja ekslikult märkinud 2018. a augustis ja septembris tehtud maksete suuruseks 760 eurot).
12.Kostja juhib apellatsioonkaebuses tähelepanu mh sellele, et üks laenuleping on laenuandja poolt allkirjastatud 2019. a jaanuaris. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitaja ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Vastavalt VÕS § 9 lg-le 2 pakkumusele nõustumuse andmisega on leping sõlmitud ajast, mil pakkumuse esitaja nõustumuse kätte sai. Kui nõustumus väljendub teos, mis ei ole otsene tahteavaldus, on leping sõlmitud ajast, mil pakkumuse esitaja teost teada sai, välja arvatud juhul, kui pakkumusest, lepingupoolte vahelisest praktikast või tavast loetakse leping sõlmitud teo tegemisest. Asja materjalidest nähtuvalt on laenuleping 1 ja käendusleping 1 laenuandja poolt allkirjastatud 29.01.2019 ja laenuleping 2 ja käendusleping 2 16.01.2019. Samas nähtub asja materjalidest, et laenulepingu 1 järgne laenusumma on laenusaajale üle kantud 15.12.2016 ning laenulepingu 2 järgne laenusumma on laenusaajale üle kantud 01.03.2017. Samuti nähtub asja materjalidest, et laenusaaja on teinud laenulepingu 1 järgi intressimakseid alates 13.01.2017 ning laenulepingu 2 järgi intressimakseid alates 31.03.2017. Nimetatud asjaolud kinnitavad, et pooled on saavutanud kokkuleppe laenulepingute olulistes tingimustes ja tahet olla nendega õiguslikult seotud. Seega ei ole asja lahendamise seisukohalt tähtsust sellel, mis kuupäeval on laenulepingud laenuandja poolt allkirjastatud. Hageja esitas maakohtusse hagi laenulepingust 2 ja käenduslepingust 2 tuleneva nõude osas 18.01.2019 ja laenulepingust 1 ja käenduslepingust 1 tuleneva nõude osas 29.01.2019. Seega nõudis hageja kostjalt kui käendajalt käenduslepingustest tulenevate kohustuste täitmist pärast hageja poolt käenduslepingute allkirjastamist. Kostja on käenduslepingu 2 allkirjastanud 01.03.2017 ja käenduslepingu 2 15.12.2016 ning see kinnitab kostja tahet käendada OÜ Peremaakler (mille osanik ja juhatuse liige on kostja) laenulepingutest tulenevaid kohustusi.
13.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
11
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.