Kohtulahend

08.05.1998 ostumüügilepingu kehtetuks tunnistamisele ei läinud omandiõigus * korterite 13 ja 14 osas OÜ-le B (pankrotis) üle, kuna puudus asjaõigusleping korterite omandiõiguse üleandmise kohta. 11.06.2003 Tallinna Linnakohtu määrusega 2/270–4219/03 kinnitati kokkulepe, mille kohaselt kostja andis OÜ-le B (pankrotis) üle * korterite omandiõiguse. OÜ T loovutas KÜ-le * nõude kostja vastu summas 222 464, 85 krooni, millest 137 177,65 krooni on põhivõlgnevus ja 85 287,20 krooni viivised. Alates 15.08.2005 korraldab elamu majandamist KÜ *. Korteri 13 majandamiskulude suurus 15.08.2005-30.01.2006 oli 5555,07 krooni ja korteri 14 eest 4032,59 krooni. Korterite omanikuks oli kostja alates 08.05.1998 ostu-müügilepingu sõlmimisest kuni 30.01.2006 kinnistu kohta tehtud kande muutmiseni. Viiviste sissenõudmise õigus tulenes korteriomanike 09.12.2002 üldkoosoleku otsusega antud volitusest. Kostja oli korterite omanik, kuna kostja oli korteriomandite kinnistamise ja registriosade avamise avalduse esitamise ajal Hooneregistris registreeritud * korterite 13 ja 14 omanikuna. 03.09.2003 kinnistamisotsusele (tl 181-184) kostja vastulauset ei esitanud. Ka pärast Tallinna Linnakohtu 29.12.2004 otsuse tegemist, millega OÜ B (pankrotis) kinnistu kande muutmise avaldus rahuldati, jäi kanne muutmata kuni 2006 jaanuarini, kuna kostja ei nõustunud tegema kinnistusosakonnale lihtkirjalikku avaldust, millega kustutada registrist tema kasuks seatud võõrandamiskeeld. Kostjal oli võimalik sõlmida notariaalne asjaõigusleping kinnistu üleandmiseks koheselt, kui selgus, et ta on kinnistusraamatusse kantud, kuid ta ei teinud seda. Kostja ei soovinud omandiõigusest loobuda. Tsiviilasjas 2-99-28 (endine 2/2/230-3242/99), milles OÜ T nõudis kommunaal- ja halduskulude võlga, oli esialgselt kostjaks N.N. Tallinna Linnakohtu 16.06.2000 määrusega asendati kostja kostjatega OÜ B (pankrotis) ja T. N (tl 219). Harju Maakohtu 02.06.2006 määrusega lõpetati asjas menetlus seoses hageja OÜ T hagist loobumisega, kuna nõue rahuldati (tl 213-214). Käesolevas asjas esitatud nõue hõlmab pikemat perioodi. Hageja palus kostjalt välja mõista 215 723,62 krooni - võlgnevuse 08.05.1998-15.08.2005 summas 137 177,65 krooni, viivise 85 287,2 krooni ja võlgnevuse 15.08.2005-30.01.2006 summas 9587,57 krooni. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. 09.07.1995 sõlmisid AS V ja H.S lepingu, mille kohaselt AS V andis H.S * korterid 13 ja 14 rendile 50 aastaks (tl 89). 08.05.1998 ostu-müügilepingutes kinnitas müüja esindaja T. N, et lepinguesemete suhtes ei ole vaidlusi ja nende suhtes puuduvad kolmandate isikute õigused. Lepingu p-s 3.1.3. kinnitas müüja, et kõik isikud on korterist välja registreeritud, korterid on vabastatud ja kõik korteritega seotud kommunaal- ja muud maksed on tasutud. Pärast lepingu sõlmimist selgus, et korterites elasid endiselt üürnikud. Kostja palus Lääne-Viru Maakohtusse esitatud hagis tunnistada OÜ B (pankrotis) ja tema vahel sõlmitud ostu-müügilepingu kehtetuks kehtinud TsÜS § 72 lg 1 kohaselt. Lääne-Viru Maakohus rahuldas 23.02.2000 hagi. Kostja pidi tagastama tehinguga saadud korterid ja OÜ B (pankrotis) kostjale korterite eest saadud raha. Kostjal polnud võimalik tehingu järgi saadut tagastada, kuivõrd ta ei saanud tehingu järgi midagi. Vastavalt 08.05.1998 lepingu p-le 4 loetakse omandiõiguse üleminek toimunuks kostjale lepingule allakirjutamisega. Poolte vahel oli kokkulepe omandi üleminekuks, kuid vallasomandi valdust üle ei antud. Seda kinnitab ka Lääne Viru Maakohtu 23.02.2000 otsus nr 2-878/99, millest nähtub, et kuni kohtuotsuse tegemiseni olid * korterid 13 ja 14 üürnike valduses. Lähtuvalt sellest ei ole kostja kunagi saanud nimetatud korterite omanikuks, kuna talle ei ole AÕS § 92 lg 1 kohaselt valdust üle antud. Tallinna Hooneregistri 25.04.2003 õiendi andmed on ebaõiged. Õiged andmed sisalduvad

2(7)

Hooneregistri 29.08.2003 õiendis nr 5596, milles on omanikuks märgitud OÜ B (pankrotis) (tl 90). Omandi üleminek ei ole seotud Hooneregistri kandega, tegemist on kolmandatele isikutele informatiivset tähendust omava registriga. Hooneregistri kanded ei ole õigustloovad, mistõttu ei tulene ka hooneregistri ekslikust kandest, et omandiõigus korteritele oleks kuulunud kostjale. Tallinna Halduskohus leidis vääralt, et kuna kostja ei esitanud koos tehingu tühistamise nõudega restitutsiooni nõuet, kehtib abstraktsiooniprintsiibist lähtudes asjaõigusleping endiselt ning kostja on korterite omanik. Müüja ei teinud võimalikuks omandi üleminekut, kuna ei andnud valdust kostjale üle. Kuna kostjal puudus lepingu järgi saadu, ei saanud ta esitada vastastikuse restitutsiooni nõuet. Hagi on esitatud vale isiku vastu. Kostjaks peaks olema OÜ B (pankrotis), kuivõrd omand ei ole kostjale kunagi üle läinud ja OÜ B (pankrotis) on jätkuvalt korterite omanik. 30.05.2003 tõestas Tallinna notar M. M asendaja H. S Tallinna linna avalduse Tallinna Linnakohtu kinnistusosakonnale korteriomandite kinnistamiseks ja registriosade avamiseks (tl 161-170). Avalduse p-st 1 tuleneb, et * elamu korterid koos vastava muu osaga elamust on vastavalt Hooneteregistri toimiku xxxxx alusel 21.05.2003 väljastatud tõendile 8095 erastanud või omandanud mh kostja. Hooneteregistri tõendis nr 8095 on märgitud, et 23.02.2000 kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-878/99 tunnistati kehtetuks OÜ B (pankrotis) ja kostja 08.05.1998 ostu-müügileping (tl 171). Tegemist on ebaõige kandega, kuivõrd kande alusdokumentidest tuleneb, et kostja ei olnud vastava korteri kui vallasasja omanik ka kinnistamise hetkel. Kostja ei ole kunagi vastavate korterite osas kinnistamisavaldust esitanud. Kinnistamise fakt iseenesest ei tähenda, et isik, kelle nimele korteriomand kinnistati, on selle omanik – kinnistamise fakt annab AÕS § 56 järgi aluse eeldada, et kinnistusraamatusse kantud andmed on õiged. Kuivõrd kostja ei omandanud kortereid, puudus tal ka õigus ja võimalus saada EES § 211 alusel * korteriomandite 13 ja 14 omanikuks. Kinnistamine toimus vaatamata alusdokumendis (hooneregistri tõend) märgitule ebaõigesti. Kinnistusraamatu kanne oli ebaõige kuni 30.01.2006, mil kinnistusraamatusse kanti korterite omanikuna OÜ B (pankrotis). Arusaamatu on hageja väide, et kostja ei teinud lihtkirjalikku avaldust tema kasuks seatud võõrandamiskeelu registrist kustutamiseks. 28.04.2005 kinnistusosakonna määrus käsitleb Tallinna Linnakohtu 28.01.2004 hagi tagamise määruse alusel OÜ B (pankrotis) kasuks (mitte kostja kasuks) korteritele seatud käsutamise keelumärkeid - vastavad märked kustutati registrist juba 24.05.2005. Omanikukande muutmine on tingitud asjaolust, et alles 2005 detsembris andis OÜ V (pankrotis) nõusoleku asendada 26.01.2004 Lääne-Viru Maakohtu kohtumääruse alusel sisse kantud täielik käsutamise keelumärge osalise käsutamise keelumärkega ning lubada kanda korterite omanikuna sisse OÜ B (pankrotis)(tl 196-197). Hageja ei tõendanud viivise sissenõudmise õiguse tekkimist ja see tuleb lugeda tõendamatuks. Hageja kasutas oma protsessiõigusi pahauskselt, kuna esitas mh nõude ka perioodi 08.05.199819.05.1999 eest, vaatamata sellele, et OÜ T esitas vastava nõude kohtusse juba 1999 (tsiviilasi 23242/99) (tl 198-203). Käesolev hagi tuleks jätta läbi vaatamata. Samuti väitis kostja, et hageja nõue ei ole selge. Hageja ei ole selgitanud, millest nõue koosneb, ei ole esitanud kostjale saadetud arveid ega esitanud dokumente, millest tuleneb alust viivise nõudmiseks. Kolmanda isiku seisukohad OÜ B (pankrotis) on seisukohal, et ta on korterite omanik alates 30.01.2006. Eelneva perioodi eest

3(7)

tuleb tasuda isikul, kes oli võlgnevuse tekkimise ajal korterite omanik. Maakohtu otsuse põhjendused Harju Maakohus jättis hagi rahuldamata. Kohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja õigusabikulud 11 800 krooni ja hagejalt riigituludesse postikulu 319,20 krooni. OÜ T on nõude loovutanud KÜ-le *. Hagi ei ole võimalik jätta TsMS § 423 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata, kuna käesolev hagi käsitleb pikemat perioodi kui OÜ T 1999.a esitatud hagi, samuti ei kattu menetlusosalised. Kostja kanti * korteriomandite 13 ja 14 omanikuna kinnisturaamatusse 03.09.2003. Asja materjalide juures olevad kohtulahendeid saab käsitleda dokumentaalsete tõenditena. Kohus nõustus kostjaga, et kostjale ei ole korterite omand üle läinud. Tulenevalt OÜ B (pankrotis) ja kostja vahel 08.05.1998 sõlmitud ostu-müügilepingu p-st 4 loetakse lepinguobjektide omandiõiguse üleminek ostjale toimunuks lepingule allkirjutamisega poolte poolt. AÕS § 92 lg 1 (08.05.1998 redaktsioon) sätestas, et vallasomand tekib vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Seega leppisid pooled kokku omandi üleandmises, kuid valdust üle ei antud. Ka Lääne-Viru Maakohus tuvastas 23.02.2000 otsuses tsiviilasjas nr 2-878/99, et korterid *-13 ja 5-14 olid üürnike valduses. Kuna valdust kostjale üle ei antud, pole kostja saanud kunagi * korterite 13 ja 14 omanikuks. Nimetatud asjaolu kinnitab ka * korterite 13 ja 14 kohta AS V ja H. S vahel sõlmitud rendileping. Kuna kostja ei saanud * korterite 13 ja 14 omanikuks, ei pidanud ta täitma AÕS §-st 75, EES § 15 lg-st 1 ja KOS § 13 lg-st 1 tulenevaid kohustusi. EES § 211 lg 1 kohaselt on õigus saada korteriomandi omanikuks eluruumi vallasasjana omaval isikul. Kuna kostja polnud korterite kui vallasasjade omanik, ei saanud ta olla korteriomandite omanikuks. Vallasasjast korteri omanik saab sisuliselt omapoolsete toiminguteta ja oma tahet väljendamata korteriomandi omanikuks. Leidis tuvastamist, et kostja ei ole esitanud avaldust kinnistamiseks. Kinnistusraamatu kanne on ebaõige. Kinnistusraamatusse tuli kanda korteriomandi omanikuna OÜ B (pankrotis). Sarnasele seisukohale asus ka Riigikohus lahendis 3-2-1-16-05, märkides, et kui kinnistusraamatusse kantakse esmakinnistamisel korteriomanikuna isik, kes tegelikult vallasasjast korteri omanik ei olnud, on kinnistusraamatu kanne ebaõige. Õige on kostja väide, et hooneregistri tõendil, mis saadeti kinnistusosakonnale, on märge ostu-müügilepingu kehtetuks tunnistamise kohta. Õige on kostja väide, et hooneregistri tõend ei ole õigustloov, vaid informatiivne. Hooneregistri ekslikust kandest ei tulene, et korterite omandiõigus oleks kuulunud kostjale. Asjaolu, et kinnistusraamatu kanne on ebaõige, kinnitavad ka Tallinna Linnakohtu 11.06.2003 määrus tsiviilasjas 2/270–4219/03 ja Tallinna Linnakohtu 29.12.2004 otsus tsiviilasjas 2/20-726/04. Nimetatud lahenditega tunnistati OÜ B (pankrotis) omandiõigust * korterite 13 ja 14 suhtes vallasvarana ja ka korteriomanditele. Tallinna Linnakohus asendas 19.06.2000 määrusega tsiviilasjas 2/5/230-3242/99 OÜ T (esialgne hageja käesolevas menetluses) taotluse alusel N. N kostjate T. N ja OÜ-ga B (pankrotis). Määruse kohaselt esitas OÜ T kohtule taotluse, milles palus kostja asendada, sest Lääne-Viru Maakohtu otsusega tunnistati kehtetuks N. N ja OÜ B (pankrotis) 08.05.1998 ostu-müügileping, mistõttu loetakse tehing kehtetuks algusest peale ning selle kohtuotsuse alusel on korterid OÜ Bi (pankrotis) omandis, kes peab täitma korteriomaniku kohustusi EES § 151 järgi. Tallinna Halduskohus asus 07.04.2003 otsuses seisukohale, et kostja on korterite omanik, kuid

4(7)

Tallinna Halduskohtu lahendis esitatud motivatsioon ei haaku teiste asjas kogutud tõenditega. Kostja selles menetluses ei osalenud. Nimetatud asjaolu ei oma tähtsust, kuna kinnistusraamatust on * korteriomandite 13 ja 14 suhtes tehtud keelumärked maha võetud. Tähtsust ei oma asjaolu, et kostja ei esitanud vastulauset. Apellatsioonkaebuse põhjendused KÜ * palus apellatsioonkaebuses otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Nõue esitati õige kostja vastu. Lääne-Viru Maakohtu 23.02.2000 otsusega tunnistati ostumüügileping kehtetuks, kuid Tallinna Hooneregistris omaniku kohta tehtud kannet ei muudetud. Tallinna Halduskohtu 07.04.2003 otsusega jäeti N. N kaebus Tallinna Hooneregistri vastu omaniku kande muutmisest keeldumise õigusvastaseks tunnistamiseks rahuldamata, kuna kohus tuvastas, et vaatamata võlaõigusliku tehingu kehtetuks tunnistamisele asjaõiguslikku lepingut omandi üleandmise kohta ei tühistatud. 11.06.2003 kinnitas Tallinna Linnakohus määrusega N. N ja OÜ B (pankrotis) kokkuleppe omandiõiguse üleandmise kohta, kuid Hooneregistris omaniku kohta muudatusi ei tehtud, kuna 30.05.2003 esitati notariaalne avaldus EES § 244 lg 1 korras korteriomandite kinnistamiseks, mille alusel kanti 03.09.2003 kinnistusraamatusse korterite 13 ja 14 omanikuna sisse N. N. Kanne muudeti alles 30.01.2006 Tallinna Linnakohtu otsuse alusel ning omanikuna kanti sisse OÜ B (pankrotis). N. N ei ole esitanud nõuet kinnistusraamatu kande muutmiseks või parandamiseks AÕS § 65 korras ja AÕS §-s 65 sätestatud korras kande muutmise või kustutamise protseduuri käesolevas asjas rakendatud ei ole. Teisi viise kinnistusraamatu kande muutmiseks seadus ette ei näe. Kohus tegi seaduses ettenähtud korda rikkudes järelduse, et kinnistusraamatu kanne N. N omandiõiguse kohta on ebaõige. N. N sellist nõuet ei esitanud. Kohus rikkus TsMS § 436 lg-tes 3 ja 4 sätestatut, tehes otsuse nõude ja asjaolude kohta, mis kohtuliku arutamise objektiks ei olnud. Kinnistusraamatu kannet on varasemates kohtuvaidlustes AÕS § 65 korras esitatud nõuetega vaidlustatud, kuid nõuded jäeti rahuldamata. Kohtu järeldus, et nimetatud otsused ei oma käesolevas asjas tähtsust, on väär. Kui kinnistusraamatu kande õigsust eeldatakse ning selle õiguse lõppemise kord on sätestatud seaduses, puudub kohtul õigus seda korda eirates teha järeldusi, mis väljuvad hagi eseme piiridest. Kohtu järeldused on ebaõiged ka sisuliselt, kuivõrd kohtu arutlused vallasomandi vastu võtmata jätmise kohta N. N poolt ei ole tõendatud ega asjakohased. EES § 214 lg 4 kohaselt tuleb eluruumi võõrandamisel vallasasjana notariaalsele kinnistamisavaldusele lisada notariaalne asjaõigusleping omandiõiguse üleandmise kohta. Ainult sellisel viisil on võimalik vallasasjana korterit omanud isiku asemel kinnistusraamatusse kanda teine isik, kes omandas eluruumi enne kinnistamisavalduse tegemist. Notariaalset asjaõiguslepingut ei sõlmitud, mistõttu jäeti varasemad avaldused kinnistusraamatu kande muutmiseks rahuldamata. Puuduvad õiguslikud alused, mis võimaldaks hagejal hoolduskulusid sisse nõuda OÜ-lt B (pankrotis). Otsuses väljendatud kohtu arvamus ei saa olla aluseks nõuda majandamiskulude tasumist teistelt isikutelt kui korteriomanik. Kohus pani otsusega õigustatud isiku olukorda, kus tal on muutunud võimatuks tehtud kulutuste sissenõudmine. Vastused apellatsioonkaebusele N.N ei nõustunud apellatsioonkaebuse põhjendustega ja palus jätta selle rahuldamata. OÜ B (pankrotis) jäi maakohtus esitatud seisukohtade juurde ja leidis, et tema omandiõigus vaidlusalustele korteriomanditele tekkis 30.01.2006.

5(7)

Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, ära kuulanud menetlusosalised ja tutvunud asja materjalidega, leiab, et maakohtu otsuse muutmiseks ei ole alust ning TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Kuna ringkonnakohus nõustub maakohtu otsusega, siis TsMS § 654 lg 6 järgi ei korda kolleegium otsuse põhjendusi. Kostja ostis 08.05.1998 Tallinnas * asuvas elamus korterid 13 ja 14. Lääne-Viru Maakohtu 23.02.2000 otsusega tunnistati ostu-müügitehing kehtetuks. 03.09.2003 kanti kostja * korteriomandite omanikuna kinnistusraamatusse. 30.01.2006 kanti kinnistusraamatusse korteriomandite omanikuna OÜ B (pankrotis). Elamut * haldas kuni korteriühistu * moodustamiseni 2002 detsembris OÜ T. Hageja otsuse ja lepingu alusel haldas OÜ T elamut ka pärast korteriühistu moodustamist kuni 15.08.2005. Pärast seda haldab elamut hageja. OÜ T nõude kostja vastu on hageja omandanud 04.04.2006 sõlmitud nõude loovutamise lepinguga. EES § 15 järgi oli erastatud eluruumide kui vallasasjade haldamine kuni korteriühistu moodustamiseni kohustatud subjekti või isiku, kellele oli kohustatud subjekt haldamise üle andnud, kohustus ja eluruumi omanik pidi osutatud teenuste eest tasuma vastavalt korteriomandi seadusele. KOS § 13 lg 1 järgi tasub korteriomanik kaasomandil lasuvad maksud, kannab avalik-õiguslikud reaalkoormatised ja kaasomandi majandamise kulutused. Hageja nõuab kostjalt korterite haldamisel ja kommunaalteenuste osutamisel tekkinud võlga. Kostja vaidleb nõudele vastu väites, et ta ei ole korterite vallasasjadena ega ka korteriomandite omanik kunagi olnud. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, mille kohaselt ei läinud 08.05.1998 sõlmitud lepinguga kostjale üle korterite omand. Tehingu ajal kehtinud AÕS § 92 lg 1 kohaselt oli vallasomandi tekkimiseks vajalik lisaks kokkuleppele omandi üleandmise kohta ka valduse üleandmine. Maakohus on esitatud tõenditest õigesti järeldanud, et kostjale ei ole korterite valdust üle antud. Apellant on kaebuses rõhutanud, et vaatamata Lääne-Viru Maakohtu 23.02.2000 otsusele ostu-müügilepingu kehtetuks tunnistamise kohta ei ole muudetud hooneregistris omaniku kannet. Kolleegium leiab, et maakohus on õigesti andnud hinnangu hooneregistri tõendile, mille kohaselt oli korterite omanik kostja. Hooneregistri tõend on informatiivne ja hooneregistrisse tehtud kanne ei tõenda omandiõigust. Seega ei olnud kuni korterite kandmiseni kinnistusraamatusse hageja õigustatud nõudma kostjalt võlga. Kolleegium märgib, et esialgne hageja OÜ T, kellelt hageja on nõude omandanud, on olnud teadlik, kes oli korterite omanik, sest 1999 Tallinna Linnakohtule N.N vastu esitatud hagis hooldustasu ja kommunaalmaksete võla nõudes on OÜ T taotlusel kostja N.N asendatud kostjatega OÜ B (pankrotis) ja T. N. OÜ-lt T menetluse kestel nõude omandanud KÜ * teadmine nõude aluseks olevate asjaolude kohta ei saa olla erinev OÜ-st T. OÜ B (pankrotis) on enne korteriomandi kinnistamist püüdnud parandada hooneregistris olevaid ebaõigeid andmeid, kuid keelumärgete olemasolu tõttu pole see tal õnnestunud. 03.09.2003 on avatud kinnistusregistriosad nr xxxxxxxx ja xxxxxxxx, mille II jakku on kantud korteriomandite omanikuna kostja. AÕS § 56 lg 1 kohaselt kinnistusraamatu kande õigsust eeldatakse. Seega tuleb lähtuda kannetest niikaua kui pole tõendatud, et kanded on ebaõiged. EES § 21 1 järgi korteriomandi omanikuks on õigus saada eluruumi vallasasjana omaval isikul. Maakohus on õigesti tuvastanud, et korteriomandite omanikuna oleks tulnud kanda kinnistusraamatusse OÜ B (pankrotis), kes oli vallasasjadena korterite omanik. Järelikult olid kinnistusraamatu kanded ebaõiged kuni 30.01.2006, sest kinnistusraamatusse oli kantud korteriomandite omanikuna isik, kes vallasasjadena korterite omanik ei olnud. Kuna OÜ T oli teadlik sellest, et kostja ei olnud vallasasjadena korterite omanik, siis pidi OÜ T teadma ka seda, et kostja ei saanud korteriomandite

6(7)

omanikuks ja kinnistusraamatu kanded ei ole õiged. Kolleegiumi arvates ei ole asjakohane apellatsioonkaebuses väide, mille kohaselt seoses sellega, et kostja ei ole esitanud nõuet AÕS § 65 alusel kinnistusraamatu kande parandamiseks, ei saanud kohus selle asjaolu suhtes otsust teha. Maakohus ei ole teinud otsust kinnistusraamatu kande kohta, vaid ainult tuvastanud kinnistusraamatu kande ebaõiguse. Kolleegium leiab, et apellandi viide EES § 214 lg-le 4 on ebaõige, kuna kostja ei ole kunagi olnud vallasasjast korteri omanik, mistõttu ei saanud ta oma omandit kellelegi üle anda. Samuti on ebaõige kaebaja väide, et tal puudub õigus nõuda kulusid OÜ-lt B (pankrotis). Esialgne hageja OÜ T on OÜlt B (pankrotis) nõudnud kommunaalkulude tasumist ja pärast OÜ B (pankrotis) pankrotistumist on võimalus esitada nõue pankrotiseaduses sätestatud korras. Apellant on kaebuses palunud kohtukulu jätta vastustaja kanda. Asja menetluskuluks on apellandi poolt tasutud riigilõiv 11 250 krooni. Kuna kohtumenetlus on alanud enne 01.01.2006, siis vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-le 3 tuleb menetluskulude kindlaksmääramisel ja jagamisel kohaldada kuni 31.12.2005 kehtinud seadust. Kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 60 lg-te 1 ja 8 järgi tuleb apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel apellandi menetluskulu jätta tema enda kanda.

Ülle Jänes

Gaida Kivinurm

Margo Klaar

7(7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.