Eesistuja Reet Allikvere, liikmed Kai Kullerkupp ja Urmas Reinola
Otsuse tegemise aeg ja koht
23.märtsil 2006, Tallinn
Tsiviilasi
Vaidlustatud kohtulahend
J-V.M hagi AS T vastu võla ja leppetrahvi väljamõistmiseks ja AS T vastuhagi alusetult omandatud 726 280 krooni väljamõistmiseks Harju Maakohtu 03.10.2006 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS T apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
05.märtsil 2006, avalik kohtuistung
Menetusosalised ja nende
Hageja J-V.M ja tema lepinguline esindaja vandeadvokaat Andres Past, kostja AS T ja tema lepinguline esindaja advokaat Karl Kask
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 03.10.2006 otsus muutmata arvestades Tallinna Ringkonnakohtu otsuses toodud täiendavaid põhjendusi ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Mõista välja AS-ilt T J-V.M kasuks kohtukuluna tasu õigusabi eest summas 9204,00(üheksa tuhat kakssada neli) krooni. Edasikaebamise kord Otsuse
peale
võib
kassatsioonkaebuse
apellatsioonimenetluse Riigikohtule
apellant
päeva
või
jooksul
vastustaja otsuse
esitada
kassaatorile
kättetoimetamisest alates, kuid mitte pärast viie kuu möödumist ringkonnakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Asjaolud ja menetluse käik
1.J-V.M esitas AS T vastu hagi, milles palus kostjalt välja mõista põhivõlg 363 140 krooni ja leppetrahv 14 344, 02 krooni, kokku 377 484, 02 krooni.
2.15.01.2003 sõlmisid AS C (likvideerimisel) ja AS T notariaalse müügilepingu nr 612, millega AS C müüs kostjale x külas x vallas asuva rajatise: sõnnikuhoidla, mille koosseisus oli 4 mahutit kogumahuga 10 000 m3.
3.Hageja oli ca 77,6 protsendi AS C aktsiate omanik, AS C ainus juhatuse liige ja AS C likvideerija.
4.AS C likvideeriti ja kustutati äriregistrist 06.10.2004.
5.29.06.2004 teatas AS C likvideerija kostjale, et seoses AS C likvideerimisega ja aktsionäride üldkoosoleku otsusega 20.05.2004, läheb x külas x vallas müüdud sõnnikuhoidla võlanõue vastavalt müügilepingu lisas nr 1 toodud maksegraafikule üle JV.Mle, kelle arveldusarve on xxxxxxxxxxx Nordea Pank.
6.Kostja ei kontrollinud esialgu, kas AS C loovutas selle nõude hagejale või mitte, asudes sooritama makseid hageja arveldusarvele. Kokku maksis kostja hageja arveldusarvele 726 280 krooni.
7.Hageja põhiline väide hagis on, et AS C loovutas talle nõude ning tal on seetõttu õigus nõuda kostjalt müügilepingu lisas nr 1 olevas maksegraafikus sätestatud kohustuse täitmist ja müügilepingu punktis 3.2. sätestatud leppetrahvi maksmist kokku 377 484 krooni suuruses summas.
8.Kostja põhiline vastuväide hagile on, et AS C ja hageja vahel ei ole nõude loovutamise lepingut, nõude loovutamine on tühine seaduses sätestatud vorminõude mittejärgimise tõttu ja hagejal ei ole õigust nõuda kostjalt müügilepingust tulenevate mistahes rahaliste kohustuste täitmist (st hageja ja kostja vahel ei ole müügilepingust tulenevat ja materiaalõiguslikult kehtivat võlasuhet).
9.Kostja alternatiivne vastuväide hagile on, et AS C rikkus müügilepingu punktist 1.6. tulenevat kohustust ja kostjal (võlgnikul) on seetõttu õigus keelduda hageja (võlausaldaja) suhtes omapoolsete kohustuste täitmisest, kui kohus asja lahendamisel leiab, et hageja ja kostja vahel on müügilepingust tulenev ja materiaalõiguslikult kehtiv võlasuhe.
10.Kostja põhiline väide vastuhagis on, et müügilepingust tuleneva võlasuhte puudumise tõttu on hageja kostja soorituste tulemusena alusetult rikastunud 726 280 krooni ulatuses (st kostja ja hageja vahel on alusetust rikastumisest tulenev võlasuhe).
11.Hageja põhiline vastuväide vastuhagile on, et AS C nõue on talle üle läinud, mistõttu hageja ei ole 726 280 krooni ulatuses alusetult rikastunud. Esimese astme kohtu otsus
12.Kohus rahuldas hagi ning jättis vastuhagi rahuldamata, mõistis AS-ilt T välja J-V.M kasuks 377 484, 02 krooni ja kohtukulud kokku 48 148, 90 krooni.
13.Nõue loovutati 20.05.2004 toimunud üldkoosoleku protokolli nr 12 alusel ning tasaarvestati 17.06.2004 lepinguga. Nimetatud protokolli kohaselt otsustati kinnitada likvideeritava aktsiaseltsi vara jaotusplaan, kusjuures kostjalt laekumata nõue 1 186 510 krooni ning kinnistud v ja s lähevad üle tasaarvelduskorras vastavalt varajaotusplaanile hagejale, tehingute kulud tasutakse AS C arvel. Seega AS C soovis loovutada oma nõude AS T vastu hagejale ÄS § 379 alusel. Kostjalt laekumata nõude loovutamiseks ei ole hageja ja AS C eraldi kirjalikus vormis lepingut sõlminud. Kostja ei ole väitnud, et vara jaotusplaan ei ole oma sisult selline, nagu see 20.05.2004 üldkoosoleku protokollist nähtub.
14.VÕS § 170 sätestab, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Hagejal on õigus nõuda kostjalt lepingu järgi tasumisele kuuluva summa tasumist VÕS § 170 alusel isegi juhul, kui loovutustehingu vorminõuet ei ole järgitud.
15.VÕS § 11 lg 3 ja AÕSRakS § 13 lg 6 tulenevat tehingu vorminõuet tuleb arvestada eelkõige esialgse ja uue võlausaldaja vahelistes suhetes, kuna võlgnikule ei saa panna loovutuse kehtivuse kontrolli kohustust. Samas tuleneb VÕS §-st 170, et võlgnikul ei ole ka loovutuse kehtivuse kontrolli õigust, kui esialgne võlausaldaja on võlgnikule nõude loovutamisest teatanud. AS C likvideerijana teatas J-V.M 29.06.2004 kostjale, et 20.05.2004 lepingust tulenev nõue läheb üle J-V.Mle. Võlanõude üleminekust on teatanud ka hageja. Kostja ei ole väitnud, et ta ei ole neid teateid kätte saanud.
16.VÕS § 172 kohaselt võib võlgnik keelduda kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale, kui talle ei anta senise võlausaldaja poolt väljastatud dokumenti nõude loovutamise kohta, välja arvatud juhul, kui senine võlausaldaja on talle nõude loovutamisest kirjalikult teatanud. Seega peab võlgnik ilma lisatõenditeta täitma oma kohustuse uuele võlausaldajale, kui esialgne võlausaldaja on loovutusest kirjalikult teatanud.
17.VÕS § 6 lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Hea usu põhimõttega oleks vastuolus, kui võlgnik tasuks võla osaliselt uuele võlausaldajale ning teataks seejärel, et tema arvates ei ole nõude loovutamine kehtiv ning tasutud summad tuleb tagastada. Kostja oleks pidanud hageja nõudele sel juhul vastu vaidlema juba enne esimese makse sooritamist, vastasel juhul tekib uuel võlausaldajal õiguslik ootus, et võlgnik tema nõudeõigust ei vaidlusta.
18.VÕS § 108 lg 3 kohaselt võib kohustuse, mis ei seisne raha maksmisest, täitmist nõuda mõistliku aja jooksul pärast seda, kui saadi teada kohustuse rikkumisest või pidi sellest teada saama. Tõendite kohaselt teatas kostja hagejale 01.08.2005 ja 29.08.2005 kirjadega, et sõnnikuhoidla tühjendamise kohustust ei ole täidetud. Samas ei ole kostja esitanud hagejale selgelt lepingu täitmise nõuet. Nimetatud nõude esitamiseks on mõistlik aeg möödunud, kuna kostja pidi kohustuse täitmata jätmise puhul sellest teada saama juba 02.06.2003. Kostja ei ole nõudnud hagejalt VÕS § 108 alusel mõistliku aja jooksul kohustuse täitmist ja kostjal ei ole alust keelduda omapoolsest kohustuse täitmisest VÕS § 111 alusel p 1 alusel.
19.AS C ja OÜ W vahel 17.03.2003 sõlmitud ostumüügi lepinguga on tõendatud, et OÜ W võttis endale AS C ees kohustuse linnusõnniku lägahoidlast välja vedada. VÕS § 78 lg 1 kohaselt on kohustuse täitmise õigus ka kolmandal isikul. Teostatud tööde akti nr 13 kohaselt on lägahoidlast linnusõnnik välja veetud ja AS-il C puuduvad pretensioonid tööde mahu ja koguse osas. Nimetatud dokumendid koos asjaoluga, et kostja ei ole hagejale enne 01.08.2005 esitanud pretensiooni lepingu täitmise kohta tõendavad, et hageja on lepingu täitnud. Kostjal oli 15.01.2003 lepingu p 1.6 kohaselt õigus pärast 01.06.2003 ise mahutid tühjendada ning kostja ei ole näidanud, et ta oleks seda teinud. Asjakohatu on kostja väide, et teostatud tööde akti nr 13 on allkirjastatud 2005. a suvel, kui AS C oli juba likvideeritud. Kuigi aktile ei ole märgitud selle koostamise kuupäeva, ei muuda see akti sisu valeks. Kuna hageja on tõendanud, et AS C on oma kohustuse täitnud (s.t OÜ W tegi seda AS C eest) ning kostja ei ole tõendanud, et sõnnik on siiani hoidlas, ei ole tõendatud, et kostjale oleks kahju tekkinud hinnapakkumistes näidatud summas.
20.Kuna kostja keeldus lepingujärgsete maksete tasumisest 01.08.2005, on leppetrahvi nõue esitatud mõistliku aja jooksul. Kostja ei ole vaidlustanud ka hageja esitatud leppetrahvi arvestust ja VÕS § 158 ja 15.01.2003 lepingu p 3.2 alusel mõistetakse kostjalt hageja kasuks välja leppetrahvi 14 344.02 krooni.
Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus
21.AS T esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega jätta hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi.
22.Rikutud on VÕS § 11 lg 3 sätestatud vorminõuet ja nõude loovutamine on TsÜS § 83 lg 1 ja § 84 lg 1 kohaselt tühine ning ilma õiguslike tagajärgedeta (st et hagejal ei ole kostja vastu materiaalõiguslikult kehtivat nõuet, mis tuleneks müügilepingust).
23.TsÜS § 84 lg 1 kohaselt ei ole tühisel tehingul (nõude loovutamise tehingul) algusest peale õiguslikke tagajärgi ning tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele.
24.VÕS §-ist 11 lg 3 ning AÕSRakS §-ist 13 lg 6 tuleneb kokku, et ehitise võõrandamise tehingust tuleneva nõude loovutamine peab olema notariaalselt tõestatud ning antud juhul ei ole tehingu vorminõuet järgitud. AS C ja kostja ei ole müügilepingus kokku leppinud ka seda, et sellest lepingust tulenevaid nõudeid oleks õigus loovutada mittenotariaalses vormis.
25.Võlgniku õigus esitada nõude loovutamisele vastuväiteid (sh vastuväiteid nõude loovutamise õiguspärasusele ja kehtivusele) tuleneb VÕS §-ist 171 lg 1. Pelgalt nõude loovutamisest teatamine ei võta võlgnikult õigust esitada vastuväiteid nn uue võlausaldaja vastu, mis tulenevad nõude loovutamisest (sh selle kehtivusest). Samuti ei muuda nõude loovutamisest teatamine loovutamist kehtivaks iseenesest ning ei tähenda, et senisel ja uuel võlausaldajal on omavahel lubatud otseselt eirata seaduses nõude loovutamise kohta sätestatud reegleid või põhilepingut (antud juhul müügilepingut).
26.VÕS § 172 kohaldamine ei ole asjakohane, sest poolte vahel ei ole vaidlust loovutamisdokumendi või loovutamisest teatamise küsimuses, vaid hoopis selles, kas nõude loovutamine hagejale on toimunud ja kehtiv.
27.Vaidlevate poolte vahel ei ole võlasuhet, mis tuleneks müügilepingust ja nõude loovutamisest ning pooled ei ole VÕS § 6 lg 1 ja 2 kontekstis käsitletavad, kui võlausaldaja ja võlgnik. Hagejal ei saa tekkida õigustatud ootust, et kostja täidab kohustust, mida õiguslikult ei ole olemas. Heas usus toimimine ei mõjuta kuidagi tehingu (nõude loovutamise) kehtivust, sh ei muuda heas usus toimimine tehingut (nõude loovutamist) kehtivaks, kui ei ole järgitud seaduses sätestatud vorminõuet.
28.Kuna antud asjas nõude loovutamist ei ole toimunud, siis ei ole hagejal ka õigust leppetrahvile. Õigus leppetrahvile ei saa hagejale VÕS § 167 lg 3 kohaselt üle minna nõudest eraldi.
29.Kostja alternatiivne vastuväide on, et tal on õigus keelduda oma kohustuse täitmisest hageja ees VÕS § 110 lg 1, § 111 lg 1 ja § 171 lg 1 järgi, kuna AS C rikkus müügilepingu punktist 1.6. tulenevat kohustust. Kohus (kui ta leiab, et nõude loovutamine on kehtiv) peab otsuse tegemisel uuesti hindama, kas 2005 suvel koostatud akt nr 13 siiski saab tõendada AS C kohustuse täitmist ning lahendama ka küsimuse, kellena tegutses hageja, kui ta kirjutas AS C nimel aktile alla. Kostja on seisukohal, et hageja sai seda teha üksnes asja soodsast lahendamisest otseselt ja rahaliselt huvitatud füüsilise isikuna, kuid mitte AS C seadusliku esindajana. Vastustaja seisukoht
30.J-V.M ei pea apellatsioonkaebust õigeks, vaidleb sellele vastu ning palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata.
Tsiviilkolleegiumi seisukoht
31.Kohtukolleegium leiab, et Harju Maakohtu 3.10.2006 otsus on lõppjäreldustes õige, kuid osaliselt tuleb muuta põhjendusi.
32.Maakohtu seiskohad nõude loovutamise temaatikas ei ole kõik õiguslikult põhjendatud. Maakohus leidis ebaõigesti, et võlgnikul ei ole tulenevalt VÕS §-st 170 loovutuse kehtivuse kontrolli õigust, kui esialgne võlausaldaja on võlgnikule nõude loovutamisest teatanud. Riigikohus on lahendis 3-2-1-35-05 asunud seisukohale, et VÕS § 170 esimese lause kohaselt loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv, kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et ta on nõude loovutanud uuele võlausaldajale. Selle sätte eesmärgina näeb kolleegium võlgniku kaitset. Kui nõude loovutamisest on võlgnikule teatatud, võib ta põhimõtteliselt täita kohustuse uuele võlausaldajale. Sel juhul ei saa nõude loovutanud võlausaldaja enam tema vastu täitmise nõuet esitada. Selline järeldus tuleneb VÕS § 170 esimese lause osast, mille kohaselt loetakse loovutamine sättes ettenähtud tingimustel toimunuks just võlgniku suhtes. Samas ei ole nimetatud sätte eesmärk välistada võlgniku vastuväide selle kohta, et nõude loovutamine ei ole kehtiv. Seetõttu võib võlgnik VÕS § 171 lg 1 alusel, mille kohaselt võib võlgnik uue võlausaldaja nõude vastu lisaks vastuväidetele, mis tal on uue võlausaldaja vastu, esitada kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal, esitada ka neid vastuväiteid, mis tulenevad nõude loovutamisest. Vastuväiteid nõude loovutamisele saab lugeda VÕS § 171 lg 1 järgi vastuväideteks uue võlausaldaja vastu, sest nõude loovutamise tühisuse korral (nt vorminõuete rikkumise tõttu) ei ole uus võlausaldaja materiaalõiguslikult õigustatud võlgnikult kohustuse täitmist nõudma. Seega ei ole õige maakohtu põhjendus, et võlgnik saab nõude loovutamisel esitada vastuväiteid loovutatud nõudele, mitte nõude loovutamisele. Selles põhjenduse osas tuleb maakohtu otsust muuta.
33.Samas ei ole VÕS § 170 sätte eesmärgiks vabastada võlgnik üldse loovutatud nõude osas kohustuse täitmisest. VÕS § 170 aitab võlgnikku eelkõige siis, kui ta teab või vähemalt kahtleb, et hoolimata nõude loovutamisest teatamisest või loovutamisdokumendi väljastamisest ei ole loovutamist tegelikult toimunud. Antud vaidluse käigus ei ole kostja sellistele asjaoludele oma vastuväidetes tuginenud ega neid tõendanud. Kolleegiumi arvates saab võlgnik esitada loovutamislepingule vastuväited tulenevalt vorminõuete rikkumisest ja loovutamislepingu tühisusest, kui see tekitab võlgnikus segaduse, millisele võlausaldajale kohustus täita tuleb. VÕS § 170 eesmärgiks ei ole vabastada võlgnikku kohustuse täitmisest. Erinevatest kommentaaridest VÕS §-le 170 nähtub, et ka loovutamislepingu tühisuse korral peaks võlgnik jätkama kohustuse täitmist võlasumma hoiustamisega. Antud vaidluses aga küsimust, kummale võlausaldajale täita, ei tõusetu, sest esialgne võlausaldaja AS C on likvideeritud ja äriregistrist kustutatud 06.10.2004.
34.VÕS § 172 kohaselt võib võlgnik keelduda kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale, kui talle ei anta senise võlausaldaja poolt väljastatud dokumenti nõude loovutamise kohta, välja arvatud juhul, kui senine võlausaldaja on talle nõude loovutamisest kirjalikult teatanud. Võlgnik peab ilma lisatõenditeta täitma oma kohustuse uuele võlausaldajale, kui esialgne võlausaldaja on loovutusest kirjalikult teatanud. Seega on maakohus õigesti hagi kostja vastu rahuldanud ja vastuhagi rahuldamata jätnud. Kaebuse p-s 4.1 toodud vastuväited ei anna alust otsuse tühistamiseks.
35.Muus osas nõustub kolleegium täiesti maakohtu põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS §-st 654 lg 6 korrata. Maakohus on kõigile kostja poolt VÕS § 171 lg 1 alusel esitatud vastuväidetele hinnangu andnud, kõiki tõendeid kogumis hinnanud ja põhjendatult hagi rahuldanud. Maakohus on õigesti tuvastanud, et esialgne võlgnik AS C ei ole oma kohustusi kostja ees rikkunud. Maakohus on kogumis kõiki tõendeid hinnanud ja põhjendatult leidnud, et kostja ei ole tõendanud mitte ühe tõendiga oma väidet, et sõnnik on siiani hoidlas. See on vaid kostja paljasõnaline vastuväide. Antud asjaolu oleks
kostjal olnud võimalik tõendada, kuid ta pole pidanud seda vajalikuks. Maakohus on otsuse lk.6 märkinud, et t.l. 122,123,124,125 asuvad tõendid ei tõenda kostja vastuväiteid kohustuse täitmisele. Seega ei ole õige apellatsioonkaebuses toodud väide, mille kohaselt ei ole kohus hinnanud t.l.122-125 asuvaid tõendeid.
36.Maakohus on asja lahendamisel kohaldanud õigesti materiaalõiguse norme ning pole rikkunud menetlusõiguse norme viisil nagu kaebuses märgitakse. Ülaltoodu alusel ei anna ükski kaebuses toodud väide alust kaevatava otsuse tühistamiseks ja apellatsioonkaebuse rahuldamiseks.
37.Hageja on esitanud taotluse kohtukulude hüvitamiseks õigusabi eest summas 9204,00 krooni. Taotlus kuulub rahuldamisele kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 61 lg 1 p 8 ja 61 lg 1 p 1 alusel. Arvestades asja mahtu ja keerukust on kulutused õigusabile summas 9204,00 kr mõistlikud ja põhjendatud.
38.Kuna apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata, siis jääb rahuldamata ka kostja taotlus kohtukulude hüvitamiseks.
R. Allikvere
K. Kullerkupp
U. Reinola
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.