Kohtulahend

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

väljakuulutamist ei olnud. Eksitav ja ainetu on hageja poolt enne OÜ V pankroti väljakuulutamist tehtud tasaarvestuse vaidlustamine PankrS-le tuginedes, kuna tasaarvestus oleks olnud PankrS § 99 lõikest 3 tulenevalt võimalik ka pankrotimenetluses. 2.812.815, 38 krooni suuruse nõude tunnustamise taotlemisel jätab hageja tähelepanuta asjaolu, et tegemist ei olnud rahalise kohustuse täitmisega, vaid vastastikuste nõuete tasaarvestamisega. Selle nõude käsitlemine PankrS § 113 lg. 1 tähenduses ei ole asjakohane, kuna isegi juhul, kui kohustuse täitmine on kehtetu, on OÜ-l V õigus antud nõuete tasaarvestamiseks PankrS § 99 lõikest 3 tulenevalt, kuna nõue loovutati ja sellest teavitati rohkem kui kolm kuud enne OÜ F pankroti väljakuulutamist. PankrS § 99 mõtte kohaselt on võlausaldaja, kelle vastu võlgnikul on nõue, seatud paremasse olukorda ja lubatud nõudeid tasaarvestada ka pankrotimenetluse kestel. PankrS § 99 lg. 1 sätestab, et tasaarvestust on õigus teha enne pankroti väljakuulutamist, mitte ei seo seda menetluse algatamisega. Kuna hageja ei ole tasaarvestustehingute kehtetuks tunnistamist taotlenud, PankrS § 109 lg. 1 ja § 110 lg. 1 kohaselt saab seda teha aga üksnes kohus, on tehtud tasaarvestused kehtivad. PankrS § 93 kohaselt saab võlausaldaja esitada pankrotihaldurile nõude, mis on tekkinud enne pankroti väljakuulutamist. 4.174.863, 47 krooni suuruse nõude osas puuduvad hagejal seaduslikud nõude tekkimise alused OÜ V pankroti väljakuulutamisele eelnenud perioodil, kuna kohus ei ole nimetatud kohustuse täitmist kehtetuks tunnistanud. Samuti ei ole hageja esitanud OÜ V vastu vastavat nõuet hagimenetluses, mis võimaldaks selle kandumise pankrotimenetlusse PankrS § 43 lg. 2 alusel. Kostjate OÜ O ja OÜ * seisukoht Kostjad hagi ei tunnistanud.

vaieldamatult viinud võlausaldajate huvide kahjustamisele. Samuti tooks võlausaldajate huvide kahjustamise kaasa tasarvestuskokkuleppe kehtetuks tunnistamine. Sellisel juhul omandaks OÜ V hageja vastu nõude PankrS § 119 lõike 4 alusel, mis tuleks vastavalt PankrS § 146 lg. 1 punktile 1 rahuldada enne jaotise alusel toimuvaid väljamakseid ning viiks üheselt teiste võlausaldajate huvide kahjustamiseni. Põhjendamatu on hageja poolt hagiavalduses väljendatud raha tagastamise nõue PankrS § 119 lg. 1 alusel, kuna vaidlusaluse kokkuleppe alusel hageja OÜ-le V raha üle ei andnud. Need pankrotiseaduse sätted, millele hageja tugineb 4.174.863, 47 krooni suuruse nõude esitamisel, annavad üldised alused vara tagasivõitmiseks pankrotivarasse. PankrS §-des 113 ja 119 toodud aluste kasutamise eelduseks on vastavate asjaolude eelnev kohtulik tuvastamine. Ekslik on hageja arvamus, et vastavate asjaolude tuvastamine on võimalik ka nõude tunnustamise hagi menetlemisel. Kuna hageja ei ole enne OÜ V pankroti väljakuulutamist esitanud viimase vastu tuvastuslikku nõuet PankrS § 113 lg. 1 p. 2 ja § 119 alusel, on ta sellise nõude esitamise õiguse käesolevaks ajaks minetanud. PankrS § 8 lg. 3 kohaselt peab pankrotivõlausaldajal olema võlgniku vastu varaline nõue, mis on tekkinud enne pankroti väljakuulutamist. Lisaks eeltoodule on hageja arvestus võimaliku võlausaldajate huvide kahjustamise suuruse kohta tuletuslik ega vasta tegelikele asjaoludele. Esimese astme kohtu otsus

otsust. Seega tuleb tunnustada hageja 1.401.513, 71 krooni suurust nõuet OÜ V pankrotimenetluses. Hageja poolt esitatud 2.812.815, 38 krooni ja 4.174.863, 47 krooni suurused nõuded tulenevad asjaolust, et hageja hinnangul on rida OÜ F ja OÜ V vahel toimunud vastastikuste nõuete tasaarvestusi PankrS § 113 lg. 1 punktidest 1 ja 2 lähtuvalt kehtetud. Hageja möönab, et rahalise kohustuse täitmise tunnistab kehtetuks kohus, kuid leiab, et nimetatud küsimuse võib ja saab kohus lahendada nõude tunnustamise menetlemisel. Selle seisukohaga ei saa nõustuda. Tulenevalt PankrS § 93 lõikest 1 saab võlausaldaja haldurile esitada enne pankroti väljakuulutamist tekkinud nõude. Kui nõue tuleneb võlausaldaja ja võlgniku vahel toimunud tehingust, saab see enne pankrotimenetlust tekkinud olla vaid juhul, kui tehing tunnistatakse kehtetuks. Kuna hageja puhul on tegemist pankrotis äriühinguga, saab ta tehingu kehtetuks tunnistamist taotleda pankrotiseaduse alusel vara tagasivõitmise korras. Nimetatud kord sätestatakse PankrS §-s 118, mille lõike 1 kohaselt toimub tagasivõitmine hagi esitamisega kohtule. Seega ei saa hagejal vaidlusaluste tehingute (rahaliste kohustuste täitmine tasaarvestuste teel) alusel OÜ V vastu mingit nõuet olla enne, kui kohus on need kehtetuks tunnistanud, mistõttu on sellise nõude esitamine haldurile ja hiljem selle tunnustamise taotlemine kohtus ainetu. Menetluse otstarbekuse seisukohalt võiks isegi ühes hagis taotleda esmalt tehingu kehtetuks tunnistamist PankrS §-des 110 – 116 ettenähtud alustel ja teisena tehingu kehtetusest tuleneva nõude tunnustamist, kui tegemist on samade pooltega. See oleks analoogiline hagile, milles esmaselt taotletakse isaduse tuvastamist ja seejärel elatise väljamõistmist. On selge, et teine nõue tekib ja selle saab esitada alles siis, kui esimene rahuldatakse, kuid otstarbekuse printsiibist lähtudes on kohtud selliseid hagisid menetlusse võtnud ja menetlenud. Kõnesolevas kohtuasjas ei ole aga tegemist samade pooltega ning hageja ei ole sellist nõuet, s. o. rahalise kohustuse täitmise kehtetuks tunnistamise nõuet üldse esitanud, mistõttu ei saa kohus seda menetleda ja poolte poolt esitatud sellesisulisi asjaolusid hinnata. OÜ F (pankrotis) apellatsioonkaebuse nõuded ja põhjendus Hageja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti rahuldamata OÜ F (pankrotis) nõue OÜ V (pankrotis) pankrotimenetluses nõude tunnustamiseks summas 2.812.815, 38 krooni pandiga tagamata nõudena. Hageja palub hagi selles osas rahuldada, tunnustades tema nõuet kokku 4.214.328, 38 krooni ulatuses. Maakohus on jätnud täielikult tähelepanuta ja hindamata apellandi väited selle kohta, et tasaarvestus summas 2.812.815, 38 krooni on tühine tulenevalt TsÜS § 88 lõikest 1. Nõude õigusliku alusena on apellant viidanud PankrS § 113 lõike 1 punkti 1 kohase rahalise kohustuse täitmise kehtetusele. Tallinna Linnakohtu 14. aprilli 2004. a. määrusega, millega algatati OÜ F pankrotimenetlus, keelati võlgnikul ajutise halduri nõusolekuta kogu oma vara käsutamine. Tasaarvelduse teostamine on käsitletav isiku vara (varalise õiguse) käsutamisena. TsÜS § 88 lõike 1 kohaselt on kohtu poolt antud käsutuskeeldu rikkuv käsutustehing tühine. Vastavale õiguslikule asjaolule saab kohus anda hinnangu kohtuotsuses ka juhul, kui eraldiseisvat nõuet tehingu tühisuse tunnustamiseks ei ole. Kuna 15. aprillil 2004. a. tehtud tasaarvestus on tühine, on apellandil jätkuvalt selles osas ja summas nõue OÜ V (pankrotis) vastu. OÜ O ja OÜ * apellatsioonkaebuse nõuded ja põhjendus Kostjad paluvad maakohtu otsuse tühistada ja jätta OÜ F (pankrotis) nõue täielikult rahuldamata. Kostjad ei nõustu maakohtu seisukohaga, et 28. septembri 2004. a. tasaarveldus on käsitletav võlatunnistusena hageja ees. Kuna tegemist on ühega paljudest poolte vahel toimunud tasaarveldustest ja nimetatud tasaarveldusel märgitud võlgnevuse jääk summas

566.014, 71 krooni kajastab poolte vahelist saldot ainult tasaarvelduslepingus märgitud kohustuste tasaarvlemisest tulenevalt, siis ei välista see täiendavate pooltevaheliste nõuete aluse olemasolu. Kui nimetatud tasaarveldus on võlatunnistus VÕS § 30 tähenduses, saab võlana käsitleda ainult summat 566.014, 71 krooni. Vaidlust ei ole selle üle, et tasaarveldusavaldus esitati ja OÜ F ei ole seda vaidlustanud. Hageja paljasõnaline vastuväide ei saa olla aluseks tasaarvestuse kehtetusele. TsÜS § 67 lg. 1 kohaselt on tasaarvestus käsitletav tehinguna, millele VÕS § 198 kohaselt on lubatud TsÜS § 67 lg. 2 kohane vorm, seega oleks tasaarvestamise avaldusele saanud kohaldada TsÜS § 90 lõikes 1 sätestatut TsÜS §-s 99 sätestatud tähtaja jooksul. Asjaolu, et sama nõude tunnustamiseks on hageja pankrotimenetluses esitatud hagiavaldus, ei muuda

nõusolekuta. Keelu kohaldamise tagajärjel kaotas hageja õiguse oma vara käsutada, sealhulgas kohustust täita. Vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 88 lg. 1 lausele 1 on kohtu või muu seadusega selleks õigustatud ametiasutuse või ametiisiku poolt antud käsutuskeeldu rikkuv käsutustehing tühine. PankrS § 20 lõikes 1 sätestatud käsutuskeeldu rikkuv tehing on tühine ka PankrS § 20 lõikest 2 (käsutuskeelu kehtestamise korral kohaldatakse vastavalt PankrS § 36 lõikeid 2 – 4 ja 6) ja § 36 lg. 2 lausest 1 (võlgniku poolt pärast pankroti väljakuulutamist tehtud pankrotivara hulka kuuluva eseme käsutustehing on tühine) tulenevalt. Kuna 15. aprilli 2004. a. tasaarvelduse kokkuleppes sisalduva hagejapoolse tasaarvestuse avaldusega käsutas hageja käsutuskeeldu rikkudes oma vara (nõudeõigust), on hageja tasaarveldusavaldus tühine. See ei too aga veel kaasa tasaarvestuse kehtetust. Nii on tasaarvestuse sisuks tasaarvestada sooviva isiku subjektiivne õigus, mille teostamise tagajärjeks on tasaarvestuse poolte vaheliste vastastikuste nõuete lõppemine vastavalt VÕS § 197 lõikele 2 ja mille teostamiseks ei ole teise poole nõusolek vajalik. Tasaarvestus toimub VÕS § 198 kohaselt avalduse tegemisega teisele poolele ja selle õiguslikud tagajärjed tekivad tasaarvestava poole tasaarvestuse avalduse kättesaamisest teise poole poolt. Vaidlusalune tasaarvestuse kokkulepe sisaldab mõlema poole tasaarvestuse avaldusi. Eespooltoodust tulenevalt on vaidlusaluses kokkuleppes sisalduv OÜ F vastaspoolele suunatud tasaarvestusavaldus tühine ega saanud kaasa tuua õiguslikke tagajärgi. See iseenesest ei too aga kaasa OÜ V poolt OÜ-le F tehtud tasaarvestuse avalduse tühisust. Kui käsitleda OÜ V nõuet aktiivnõudena, siis on nimetatu poolt tehtud tasaarvestuse avalduse kehtivuseks muuhulgas vaja, et OÜ-l V oleks olnud õigus täita oma kohustus hageja ees ja nõuda hagejalt tema kohustuse täitmist. Kuna pankrotimenetluse algatamine ei toonud OÜ-le F kaasa muid piiranguid peale käsutustehingute tegemise keelu, siis ei mõjutanud see OÜ V õigust oma kohustus hagejale täita ning tema õigust nõuda hagejalt tema kohustuse täitmist. Sellele, nagu ei oleks OÜ-l V neid õigusi olnud, ei ole ka menetluses tuginetud. Samuti ei ole menetluses tuginetud muudele asjaoludele, mis võiksid tasaarvestuse välistada. Seega on tasaarvestus aset leidnud ning selle tühisuse tunnustamiseks ei ole alust. Vaidlusaluse tasaarvestusega täideti hageja kohustus võlausaldajale ja seega on võimalik selle kohustuse täitmise tagasivõitmine PankrS §-s 113 sätestatud alustel. Kuna tagasivõitmise hagi ei ole aga esitatud, ei ole vaidluse lahendamisel võimalik tuvastada, kas alused tagasivõitmiseks esinevad. Mis 1.401.513, 71 krooni suuruse nõude tunnustamist puudutab, siis ei vaidle pooled selle üle, et hageja pankrot kuulutati välja 31. augustil 2004. a. ning et 28. septembril 2004. a. tegi OÜ V hagejale tasaarvestuse avalduse G OÜ-lt omandatud 835.499 krooni suuruse nõude tasaarvestamiseks hageja nõudega OÜ V vastu samas suuruses (tl. 25). Tasaarvestuse avalduse punktis 2) on kostja märkinud, et tal on hageja ees kohustus summas 1.401.513, 71 krooni ning punktis 3) on kostja märkinud, et tasaarvestuse tulemusena võlgneb OÜ V hagejale 566.014, 71 krooni. Pooled ei vaidle ka selle üle, et vaidlusaluses avalduses märgitud nõude summas 835.499 krooni omandas OÜ V G OÜ-lt 10. mail 2004. a. ning et nõude omandamisest teatas OÜ V hagejale nõudeavaldusega hageja pankrotimenetluses. Nõudeavalduse esitamise aega ei osanud kumbki pool täpsustada, kuid mõlemad kinnitasid, et see esitati pärast hageja pankroti väljakuulutamist nõuete esitamiseks ettenähtud tähtaja jooksul, seega pärast 31. augustit 2004. a. Hageja tugines nimetatud nõude alusena asjaolule, et 27. jaanuari 2004. a. lepingutega loovutas hageja OÜ-le V nõudeid kolmandate isikute vastu, mille eest OÜ V kohustus tasuma 8.024.513, 71 krooni ning millest tulenevalt oli OÜ-l V

Nõustuda tuleb maakohtu järeldusega, mille kohaselt 28. septembril 2004. a. OÜ V poolt hagejale esitatud tasaarvestusavalduses (alapunkt 2) on kostja ühemõtteliselt kinnitanud, et võlgneb hagejale 27. jaanuaril 2004. a. sõlmitud nõude loovutamise lepingu alusel 1.401.513, 71 krooni. Selle kinnitusega ei looda iseseisvat kohustust VÕS § 30 mõttes, küll on aga tegemist deklaratiivse võlatunnistusega. Niisuguse võlatunnistuse tagajärjeks on tõendamiskoormise ümberpööramine: kohustuse puudumist peab tõendama kohustuse olemasolu kinnitanud pool ehk OÜ V. OÜ V (pankrotis) seda tõendanud ei ole. Seega tuvastas maakohus õigesti, et 28. septembril 2004. a. oli OÜ-l V hageja ees rahaline kohustus summas 1.401.513, 71 krooni. Pooled vaidlevad selle üle, kas nimetatud kohustus lõppes osaliselt 28. septembril 2004. a. tasaarvestuse tulemusena. Kolleegium nõustub hagejaga, et tasaarvestuse eeldused ei olnud täidetud ning tasaarvestust ei ole seega aset leidnud. Nii võib PankrS § 99 lg. 1 lause 1 kohaselt võlausaldaja juhul, kui ta võis enne pankroti väljakuulutamist oma nõude tasaarvestada võlgniku nõudega, kaitstud nõude tasaarvestada ka pärast pankroti väljakuulutamist. OÜ V omandas 835.499 krooni suuruse nõude hageja vastu 10. mail 2004. a. Sellele, nagu ei oleks nõue hageja pankroti väljakuulutamise ajaks olnud sissenõutav, ei ole kostja tuginenud. Seega tuleb lähtuda eeldusest, et tegemist oli nõudega, mida kostja oleks võinud tasaarvestada ka enne pankroti väljakuulutamist, kuid kuna nõuet ei olnud

aluseks olevast lepingust taganemist, oleks kostjad TsMS § 329 lg. 1 kohaselt pidanud esitama vastuses hagile, kui niisugune taganemine oleks 7. jaanuaril 2005 tõepoolest aset leidnud. Tähelepanuta ei saa jätta ka, et nõude loovutamise lepingust kui käsutustehingust taganemine ei ole iseenesest võimalik. Selle üle, millisest lepingust (käsutustehingust või selle aluseks olevast võlaõiguslikust kokkuleppest) OÜ V väidetavalt taganes, ei ole kostjate hilinemisega esitatud, vastuoluliste ja tõendamata väidete põhjal võimalik otsustada. Kuna apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata, jäävad menetluskulud kooskõlas TsMS § 163 lõikega 1 tema enda kanda.

Mare Merimaa

Urmas Reinola

iga

menetlusosalise

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.