Muud › Muud hagiasjad

Asjaolud ja menetluse käik 29.10.2004 esitas J.N Harju Maakohtule hagi E.L vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks. Hageja taotleb kostja poolt kuriteoga tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 300 000 krooni. Vastavalt kohtuarstliku ekspertiisi aktile esinesid hagejal järgmised kehavigastused: näo põrutus nahaaluste verevalumitega rohkem paremal näopoolel, nahaalune verevalum paremal oimul, nahaalused verevalumid vasema silmalaugudel vasema näopoole külgosades, kerge peaajutrauma, parema kuulmekile rebend, nahaalused verevalumid kaelal, parema silmamuna põrutus ja mõlema silma laugude limaskesta traumaatiline põrutus. Vahetult peale kehavigastuste tekkimist hakkasid hagejat vaevama pearinglus, unetus, piinavad hirmutunded, mälu- ja tähelepanuvõime langus. Kostja hagi ei tunnista. Hageja ise põhjustas kostjale olukorra, kus viimane pidi kaitsma oma rasedat naist hageja rünnaku eest. 30.01.2006 esitas E.L kohtule vastuhagi J.Ni vastu au teotamisega tekitatud mittevaraline kahju hüvitamiseks õiglases määras kohtu äranägemisel. Hageja saatis laimava sisuga avaldusi kostja tööandjale ja selle kõrgemalseisvale organile. Need avaldused ei vasta tegelikkusele ning nende alusel oleks kostja äärepealt kaotanud töökoha. Lisaks märgitud avaldustele on hageja lakkamatult kostjat jälitanud, ähvardanud tappa, laimanud pere ja kolleegide ees ja saatnud avalikult laimava sisuga kirju. Kostja kardab enda ja oma perekonnaliikmete elu ja tervise pärast ning alates 1999 aastast kannatanud hageja õigusvastasest käitumisest tingitud psüühilise pinge ja stressi all. Kostja on sunnitud elama ja töötama välismaal, kuna hageja muutis kostja ja tema perekonnaliikmete elu oma lakkamatute rünnakutega Eesti Vabariigis võimatuks. Kannatanud on ka kostja elukvaliteet, kuna ta ei saa avaldada oma tegelikku elukohta ja registreerida oma nimele telefoninumbrit. Ta ei julge oma lapsi jätta hetkekski järelvalveta, sest hageja on tema abikaasat mitmel korral füüsiliselt rünnanud. Ka kostjale kuuluvat vara ähvardab pidev oht hageja poolt. Hageja vastuhagi ei tunnista. Kahe avalduse esitamisega kostja tööandjale ja selle kõrgemalseisvale organile olid ajendatud kostja julmast käitumisest, milline ei saanud kuidagi olla kooskõlas meditsiinitöötaja kutse-eetika ja arsti Hippocratese vandega. Avaldused kirjutas hageja ajendatuna murest iseenda ning E.L ja J.G patsientide pärast ning need avaldused ei sisalda ebakohaseid väärtushinnanguid ega ebaõigeid faktilisi andmeid. Hageja leiab ka, et vastuhagi on aegunud. Vastuhagis esitatud asjaolude kohaselt on väidetav mittevaraline kahju tekitatud 2001, seoses avalduste saatmisega Tallinna Keskhaigla peaarstile ja Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuametile. Lähtudes võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 9 lg 2 on mittevaralise kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg kolm aastat.

Esimese astme kohtu otsus Kohus rahuldas hagi osaliselt ja jättis vastuhagi rahuldamata. Kohus lähtus enne võlaõigusseaduse kehtima hakkamist moraalse kahju hüvitamist reguleerivatest õigusnormidest, kuna hagejale kehavigastuste tekitamine, mis põhjustas temal füüsilist valu ja hingepiina, toimus 07.06.2001. Enne 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 172 lg 2 järgi isikule tekitatud moraalne kahju kuulub kahju tekitanu poolt hüvitamisele. Kahju tekitanu vabaneb moraalse kahju hüvitamise kohustusest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi. TsÜS § 172 lg 3 sätestab, et kui isiklikke õigusi on rikutud, otsustab kohus asjaolude kohaselt, kas sellega on tekitatud moraalset kahju. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt arvestab kohus hüvituse suuruse määramisel tekitatud moraalse kahju ulatust ja iseloomu ning kahju tekitanu süü astet.

2(7)

Lähtudes kohtuarstliku eksperdi poolt tuvastatud hagejale kostja poolt tekitatud kehavigastuste iseloomust ning võttes arvesse poolte omavahelisi suhteid, on ilmne, et hagejale kehavigastuste tekitamisega põhjustati talle füüsilist valu ja hingelist piina. Rikutud on hageja isiklikke õigusi ning seega tekitatud mittevaralist/moraalset kahju. Väljamõistetava hüvitise suuruse määramisel arvestas kohus järgmisi asjaolusid: hageja vigastused olid kerged, põhjustades tervisekahjustuse 3 nädala piirides; kostja poolt toimepandud tegu on käsitletav nii teo toimepanemise ajal kehtinud kriminaalkoodeksi kui ka hetkel kehtiva karistusseadustiku sätete järgi teise astme kuriteona; kostja õigusvastasele käitumisele hageja suhtes aitas kaasa ka hageja ise, püüdes kostjaga suhteid jätkata, kasutades selleks normaalselt toimivas tsiviilühiskonnas taunitavaid ning ebaeetilisi meetodeid. Kuigi tunnistaja T.N kinnitas, et pooled leppisid kokku kahju hüvitamise summas 300 000 krooni, mida küll kostja eitab, ei ole see kohtule õiglase hüvitise väljamõistmisel siduv. Väljamõistetav summa ei tohiks kaasa tuua kahju tekitanu ja tema perekonna heaolu olulist vähenemist ning samuti ei tohi see kujuneda kahju tekitanule rikastumise allikaks. Lähtudes eelnevast ning arvestades senist kohtupraktikat peab kohus õigeks hageja poolt nõutava hüvitise vähendamist, pidades mõistlikuks väljamõistetavaks rahasummaks 30 000 krooni. Kohus leidis, et nõude aegumist tuleb kohaldada vastuhagi osas, mis käsitles mittevaralise/moraalse kahju nõuet seoses 2001 juunis ja oktoobris hageja poolt avalduste saatmisega Tallinna Keskhaigla peaarstile ja Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuametile. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 9 lg 2 kohaselt kui TsÜS või VÕS kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 01.07.2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse TsÜS-s või VÕS-s sätestatud aegumistähtaega alates 01.07.2002. Alates 01.07.2002 kehtiva TsÜS § 150 lg 1 kohaselt, kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Vastuhagis esitatud mittevaralise kahju nõue seoses hageja poolt kostja jälitamise, tapmisähvarduste ja avaliku laimamise kohta pärast 30.01.2003 ei ole tõendatud. Vastuhagis on viidatud asjaolule, et hageja on teinud oma lakkamatute rünnakutega kotja ja tema pere liikmete elu Eesti Vabariigis võimatuks ning kostja on koos perega sunnitud käesoleval ajal elama välismaal. Telefonikõnedes S.Rle, N.Gile ja J.G.Le sisalduv väidetav ähvardus oli suunatud küll kostja vastu, kuid kostja ei ole põhjendanud, millist kostja õigushüve on hageja poolt rikutud. Hageja väidab, et pöördumised kostja sugulaste poole tingis kostja asukoha kindlakstegemise vajadus, seoses tsiviilasja arutamisega kohtus. Kostja elama asumine välismaale, juhul kui sellise otsuse tegemiseks oli oma osa ka hageja agressiivsel käitumisel, ei toonud kostjale kaasa heaolu langust, pigem vastupidi. On üldteada, et hetkel on Põhjamaades töötavate arstide töötasu kolm korda suurem Eestis töötavatest kolleegidest. Tunnistaja S.Rle saadetud kiri ei sisalda ebaõigeid, eksitavaid või au teotavaid andmeid ning tõendamata on, et nimetatud kirjas kajastatu oleks kostjal tekitanud psüühilist pinget ja stressi ning põhjustanud mittevaralise kahju tekkimise.

J.Ni apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus J.N esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osaliselt ning uue otsusega rahuldada hagi täielikult.

3(7)

Otsus on ebaõige materiaalõiguse ja menetlusõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu. Kohus on küll vastu võtnud, kuid jätnud hindamata hageja esitatud tõendid. Kohus on ebaõigesti kohaldanud varem kehtinud TsÜS § 172 lg 4 sätteid, mille kohaselt hüvitise suuruse määramisel arvestab kohus tekitatud moraalse kahju ulatust ja iseloomu ning kahju tekitanu süü astet. Kohaldamata on jäetud TsK § 448 lg 1 sätted, mille kohaselt tekitatud kahju kuulub kahju tekitanud isiku poolt hüvitamisele täies ulatuses. Hageja arvates on ebaõigesti kohaldatud ka TsK § 462 lg 1 sätteid, sest antud asjas ei ole tuvastatud, et kahju tekkimist või suurenemist oleks soodustanud kannatanu enda raske ettevaatamatus. Arvestades hagejale tekitatud olulist psüühika ja närvitegevuse häiret ning kostja head majanduslikku kindlustatust ning ühiskonna üldist heaolu taset, ei saa 30 000 krooni olla kuidagi mõistlik ja õiglane hüvitise suurus. Hagejal on seaduslik õigus nõuda õiglast kompensatsiooni. Kostja ei ole kogu menetluse kestel esitanud kordagi vastuväiteid hageja püsivale terviserikkele ja hageja poolt taotletud kahju hüvitise suurusele. Menetluses ei arutatud kordagi selle üle, kas hageja traumajärgne psüühiline tervisehäire on püsiv või mitte, ning kas 300 000 kroonine hüvitis on õiglane või ülemäära suur. Ka ei arutatud seda, et kas selline hüvitis tooks kaasa kostja ja tema perekonna heaolu olulise vähenemise või mitte, ning kas 300 000 krooni kahjuhüvitist kujuneks hagejale rikastumise allikaks. Kohus on jätnud need asjaolud faktiliselt välja selgitamata ja rajanud otsuse vaid oletustele.

E.L seisukoht Kostja ei pea J.Ni apellatsioonkaebust õigeks, vaidleb sellele vastu ning palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata.

E.L apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus E.L esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada 30 000 krooni väljamõistmise ja vastuhagi rahuldamata jätmise osas ning uue otsusega vastuhagi rahuldada. J.Ni hagi osas saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks, et tuvastada, kas hageja on tsiviilprotsessiteovõimeline. Otsus on ebaõige materiaalõiguse ja menetlusõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu. Kohtuotsus on osaliselt rajatud tunnistajate ütlustele, mis ei ole tõesed. Hageja tunnistajad T.N ja P.I andsid kohtuistungil valeütlusi. T.N andis kohtuistungil teadvalt valeütlusi selle kohta, et tema koos oma ema J.Niga kohtus kostjaga ja viimane lubas maksta 300 000 krooni. Kostja ei ole tunnistajat enne kohtuistungit kordagi näinud ega teadnud isegi, milline viimane välja näeb. Hageja rahaline nõue tekkis alles hagi esitamisega. Enne seda nõudis hageja, et kostja temaga abielluks ja hakkaks temaga koos elama. Samuti valetab tunnistaja P.I, kes väidetavalt nägi pealt füüsilise vägivallaga lõppenud tüli kostja ja hageja vahel 2000. P.I oli hageja lepinguline esindaja E.L süüasjas Rapla Maakohtus. Seal ei rääkinud tunnistaja midagi sellest, et ta tüli pealt nägi. Järelikult andis tunnistaja ütlusi faktide kohta, mis said talle teatavaks tegutsedes lepingulise esindajana. Kostja esitas 07.12.2005 kohtule avalduse hageja osas kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi läbiviimiseks, kuna hageja käitumine kostja suhtes oli ja on jätkuvalt täiesti ebanormaalne. Kostjal on põhjendatud kahtlus hageja vaimse tervise ja võime osas endale oma tegudest aru anda, neid adekvaatselt juhtida ning hinnata. Maakohus ei rahuldanud kostja esitatud kirjalikku ja motiveeritud taotlust kontrollida hageja tsiviilprotsessiteovõimet. Sellega on kohus rikkunud TsMS § 204 lg 1 ja 2 fikseeritud menetlusnorme. Hageja

4(7)

tsiviilprotsessiteovõime väljaselgitamine on vältimatult vajalik ka selleks, et tuvastada, kas hageja ise saab objektiivselt aru ümbritsevast ja kui ei saa, siis millisel määral on hageja subjektiivne taju häiritud. Mittevaralise/moraalse kahju tekitamise hagiasja arutamisel on oluline, et isik, kes kahju hüvitamist nõuab, saaks ise objektiivselt aru sellest, mida ta nõuab. Antud juhul on hageja eesmärk mitte temale tekitatud kahju hüvitamine rahas, vaid kättemaks apellandile kui hageja ihade ja unistuste objektile, kes hageja ettekujutustes on teda petnud, keeldudes astumast hagejaga naise/mehe suhtesse ja keeldudes hagejaga abiellumast. See asjaolu aga seab kahtluse alla selle, kas sellisel eesmärgil esitatud haginõue on põhjendatud mittevaralise kahju hüvitamiseks ja kostjalt raha väljamõistmiseks või mitte. Täiesti põhjendamatu on kohtu seisukoht, et kostja vastuhagi mittevaralise/moraalse kahju tekitamiseks on osaliselt aegunud ja osaliselt tõendamata. Hageja ründed ja ähvardused on jätkuva iseloomuga ning hageja jälitab ja ahistab kostjat kuni käesoleva ajani. Kohus ei ole teinud tunnistajate ja ka kostja ütlustest õigeid järeldusi ning on alusetult jätnud kostja vastuhagi rahuldamata. Moraalse kahju hüvitamise hagis on olulise tähtsusega asjaolu, et hageja ise läks teadlikult ja tahtlikult kostjaga 07.06.2001 konflikti otsima. Moraalse kahju nõude põhjendatuse üle otsustamisel isegi juhul, kui on tuvastatud isiklike õiguste rikkumine, peab otsustama asjaolude kohaselt, kas sellega on tekitatud moraalset kahju. Hüvitise suuruse määramisel peab arvestama tekitatud moraalse kahju ulatust ja iseloomu ning kahju tekitanu süü astet. Hageja poolt kostja lähedaste ahistamine ja ähvardamine toob paratamatult kaasa mittevaralise/moraalse kahju kostjale. Kohus ei ole pädev otsustama selle üle, kus isik elada tahab. Ka ei saa kohus hinnata, kas kostja elama asumine välismaale toob kaasa tema heaolu tõusu või mitte. Käesoleval ajal on kostja eriala arvestades väga hea palk ka Eestis. Kostja läks välismaale vastu oma tahtmist, kuna kogu pere eelistab elada ja töötada Eestis.

J.Ni seisukoht Hageja ei pea E.L apellatsioonkaebust õigeks, vaidleb sellele vastu ning palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kohtukolleegium leiab, et Harju Maakohtu 17.11.2006 otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS §-st 654 lg 6 korrata. Apellatsioonkaebuses leiab apellant, et maakohus on otsuse tegemisel materiaalõiguse norme ebaõigesti kohaldanud. Kolleegium leiab, et maakohus on õigesti kohaldanud materiaalõiguse norme ja hageja nõude rahuldanud osaliselt. Kui isikule kehavigastuse õigusvastase tekitamisega põhjustatud varalise kahju suurus määratakse õigusaktides sätestatud alustel, tingimustel ja korras, siis moraalse kahju suuruse kindlaksmääramiseks objektiivsed kriteeriumid puuduvad. Ka ei ole kehavigastusest tingitud isiku elukvaliteedi langus osas, mis ei ole seotud varalise kahjuga, otseselt mõõdetav rahas. Põhiseaduse §-st 25 tulenevalt on aga isikul õigus nii varalise kui mittevaralise kahju hüvitamisele. Kolleegium on seisukohal, et mittevaralise kahju suurus väljendub kohtu hinnangus, mille kujundamisel kohus juhindub õiguse üldpõhimõtetest, ühiskonna üldise heaolu tasemest ning kohtupraktikast. Selleks, et tagada kahjude võrreldavus, peaks kohus, kui ta TsÜS § 172 lg 3

5(7)

alusel leiab, et kehavigastusega on tekitatud mittevaralist kahju, otsuses märkima kahju suuruse ning selle aluseks olevad asjaolud ja kohaldatud põhimõtted. Sellist seisukohta on väljendanud Riigikohus lahendis 3-2-1-1-01. Maakohus on otsuses nimetatud põhimõtteid järginud, hinnanud asjas kõiki esitatud tõendeid kogumis ja põhjendanud hüvitise vähendamist. Ka on maakohus arvestanud, et kostja pani hagejale kehavigastuse tekitamisega toime kuriteo, mille eest on teda karistatud KrK § 113 järgi rahatrahviga 3180,00 krooni (t.l.10-12). Asjaolu, et praeguse karistusseadustiku järgi on kostja poolt toimepandud kuriteo eest ette nähtud rangemad karistused, ei anna põhjust väljamõistetava hüvituse suurendamiseks nagu kaebuses ekslikult leitakse. Ebaõige on ka hageja seisukoht, mille kohaselt poleks maakohus tohtinud arvestada hageja enda käitumist, kuna Rapla Maakohtu 15.02.2002 otsusega pole tuvastatud, et kostja kuritegelikule käitumisele aitas kaasa ka kannatanu enda käitumine. Kolleegium on seisukohal, et kohus peab õiglase hüvitise väljamõistmiseks alati kaaluma, kas hüvitamisele kuulub kogu tekitatud kahju või esineb alus hüvitise vähendamiseks. Kohus on õigustatud andma hinnangu ka hageja käitumisele. Samas on täiesti ebaõige kostja vastulauses toodud järeldus, et kuna kohus vähendas hageja poolt nõutud hüvitist 10 korda, siis sellega andis ta hinnangu hageja käitumisele. Midagi sellist maakohtu otsusest ei järeldu. Kolleegium on seisukohal, et mittevaralise kahju suurus väljendub kohtu hinnangus, mille kujundamisel kohus juhindub õiguse üldpõhimõtetest, ühiskonna üldise heaolu tasemest ning kohtupraktikast. Maakohus on otsuses analüüsinud ja andnud hinnangu kõigile kogutud tõenditele ning kaebuses toodud väited ei anna alust nimetatud tõendeid teisiti hinnata. Kostja poolt apellatsioonkaebuses toodud väited ei anna alust tühistada kaevatavat kohtuotsust ja kaebus tuleb samuti jätta täies ulatuses rahuldamata. Maakohus on õigesti jätnud kostja vastuhagi rahuldamata ja seda piisavalt põhjendanud. Kostja on kaebuses küll väitnud, et tunnistajad T. N ja P. I andsid valeütlusi ja nende ütlusi ei oleks tohtinud maakohus aluseks võtta. Nimetatud kostja väited on paljasõnalised ja tõendamata. Kostjal tulnuks esimese astme kohtus nimetatud tunnistajate ütlused ümber lükata teiste tõenditega, mitte viidata apellatsioonkaebuses neile paljasõnaliselt kui valeütlustele. Maakohus jättis põhjendatult rahuldamata kostja taotluse hageja suhtes kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi läbiviimiseks, et tuvastada hageja tsiviilprotsessivõimet. Vastava taotluse jättis rahuldamata ka apellatsioonikohus. Sellist ekspertiisi võib kohus määrata vaid kahtluse korral ja lähtudes just hageja enda huvidest, sest juhul, kui hagejal puudub tsiviikohtumenetlusteovõime, siis tuleks talle määrata TsMS § 204 lg 3 alusel eestkostja, et tema olulised huvid saaks kaitstud. TsMS § 204 lg 1 kohaselt kontrollib kohus menetlusosaliste tsiviilkohtumenetlusõigusvõime ja tsiviilkohtumenetlusteovõime olemasolu ning ei luba selle puudumisel isikul menetluses osaleda. Seega ei riku kostja vastava taotluse rahuldamata jätmine kuidagi kostja õigusi, kuna nimetatud sätted kaitsevad just eelkõige hageja enda õigusi. Maakohus on otsuses piisavalt põhjendanud, miks ta kostja vastuhagi rahuldamata jättis. Maakohus kohaldas õigesti asjas aegumist hageja tegude osas, millised ta väidetavalt pani toime enne 30.01.2003. Maakohus on kostja poolt esitatud tõendeid eelnevalt hinnates otsuse p-s 18 põhjendanud, et kostja ei ole tõendanud hageja poolt peale 10.01.2003 jätkuvalt kostja suhtes ebaeetiliste tegude toimepanekut. Maakohus on andnud p-s 19 hinnangu ka tunnistajate S.R, N.G ja J.G.L ütlustele ja leidnud, et hageja on nimetatud isikutele küll helistanud, kuid kostja ei ole vastuhagis põhjendanud, kuidas see rikub just kostja õigushüve. Seda ei nähtu ka apellatsioonkaebusest. Pealegi selgus poolte antud seletustest, et J.G.Lon ise esitanud hagi hageja vastu oma rikutud õiguste kaitseks. Ka kaebusest ei nähtu, milliseid õigusvastaseid tegusid pani hageja just kostja enda suhtes toime peale 10.01.2003. Kuivõrd ka vastuhagist

6(7)

endast ei nähtu, millal kostja just välismaale tööle asus ja milliste konkreetsete hageja tegude tõttu, siis ei saa välismaale tööle asumist seostada kuidagi hageja tegudega. Toimikumaterjalide kohaselt lahkus kostja Eestist siis 2003 – 2004. Samas 2004 aastal sai kostja veel maksustavat tulu Eestis (t.l.40) Täiesti tõendamata on aga kostja paljasõnalised väited osas, kus seostatakse hagejat kostja auto põlema panemisega, happega ülevalamisega ja kummide katki torkamisega jms. Nimetatud faktide osas läbiviidud uurimine pole tuvastanud hageja seotust nimetatud sündmustega. Kostja on kaebuses korduvalt kinnitanud üldsõnaliselt, et hageja kuni käesoleva ajani ähvardab ja jälitab kostjat. Nimetatud väide on paljasõnaline, sest kaebuses pole esitatud ühtegi fakti, millest selline hageja tegevus nähtuks, puuduvad viited vastavatele tõenditele. 2005 aastal oli tsiviilasja raames selgeks saanud, et kostja asukoht on teadmata, sest kohtudokumente talle üle anda ei õnnestunud (t.l.28-42). Hageja ei püüdnud välja selgitada kostja asukohta 2005 aastal seega mitte kostja tagakiusamiseks nagu kostja seda ekslikult tõlgendab, vaid hageja protsessuaalne kohustus oli kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 147 lg 1 p 2 ja 3 alusel kostja asukoha väljaselgitamine. Asjaolu, et hageja püüdis kostja elukohta välja selgitada kohtu abiga, nähtub ka tunnistaja S.R ütlustest, mille kohaselt helistati talle politseist ja taheti teada kostja asukohta. Tunnistaja vaid oletas, et ei helistatud politseist vaid helistajaks oli hageja (t.l.96). Toimikumaterjalidest nähtub aga, et maakohus pöördus korduvalt (2004 lõpus ja 2005 a alguses) politsei poole abi saamiseks, sealhulgas ka Põhja Politseiprefektuuri poole, et kostja asukohta välja selgitada (t.l.17, 31). Seega ei anna ükski kaebuses toodud väide alust otsuse tühistamiseks või muutmiseks. Ülaltoodu alusel tuleb jätta apellatsioonkaebused rahuldamata ja kaevatav kohtuotsus muutmata. Kuna apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata, siis jäävad ka poolte kohtukulud nende endi kanda.

R. Allikvere

U. Loonurm

U. Reinola

7(7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.