Eesistuja Kai Kullerkupp, liikmed Ande Tänav Malle Seppik
Otsuse tegemise aeg ja koht
23. veebruar 2007, Tallinn
Tsiviilasja number
2-05-14443
Tsiviilasi
AS-i I hagi S AS-i ja A.J vastu kahju 55 560 krooni hüvitamiseks ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 22. septembri 2006.a otsus (osaotsus)
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS-i I apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
8. veebruar 2007.a
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Apellant (hageja) AS I (reg k xxxxxxxx, E AS-i õigusjärglane), lepinguline esindaja Allan Habicht Vastustaja (kostja) S AS (reg k xxxxxxxx), lepinguline esindaja Elar Simmo Vastustaja (kostja) A. J, lepinguline esindaja advokaat Peep Rajavere
RESOLUTSIOON
1.Jätta muutmata Harju Maakohtu 22. septembri 2006.a otsuse lõppjäreldus – jätta rahuldamata AS-i I hagi S AS-i ja A.J vastu kahju 55 560 krooni hüvitamise osas – arvestades põhjenduste osas ka ringkonnakohtu otsuses märgitut.
2.AS-i I apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
Kohtukulude jaotus
Poolte apellatsioonimenetluses kantud kohtukulud jätta nende endi kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib edasi kaevata Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates.
Asjaolud
1.16.07.2001 toimus Läänemaal Lihula–Haapsalu mnt 15. km liiklusõnnetus, kus osalesid A.J juhitud sõiduk Fiat Ritmo registreerimismärgiga xxx XXX ja J. L juhitud sõiduk Mazda 626 registreerimismärgiga xxx XXX (t lk 34, 52-57, 77-85). J. L ja AS-i S sõlmisid 15.11.2000 sõidukikindlustuse lepingu, mille alusel kindlustati J. L kuuluv sõiduk Mazda 626 registreerimismärgiga xxx XXX, mida kinnitab sõidukikindlustuspoliis nr 40170220 (t lk 14). Hageja on Eesti Varakindlustuse AS-i õigusjärglane. A. J kui sõiduki Fiati juhi tsiviilvastutus oli kahjujuhtumi toimumise ajal kindlustatud S AS-is. Lääne Politseiprefektuuri 28.08.2001 otsusega haldusõigusrikkumise asjas nr AB 345125/2982/2183/106 karistati J. L HÕS § 99 lg 1 alusel liiklusõnnetuse põhjustamise eest hoiatusega. Tallinna Linnakohtu 24.01.2003 otsusega tühistati Lääne Politseiprefektuuri otsus (haldusõiguserikkumise asi nr 4-1737/01) (t lk 17, 39). Tegemist on liikluskindlustusjuhtumi ja liikluskahjuga LKindlS § 26 lg 1 ja 2 mõttes. Hageja on hüvitanud J. L sõiduki kahju summas 96 600 krooni ja hageja on saanud Mazda müügist 42 000 krooni (t lk 13, 15-16, 18). Hageja nõue ja põhjendused
2.Hageja palus kostjatelt solidaarselt välja mõista 55 560 krooni TsK § 387, LKindlS § 7 lg 1, § 26 lg 1 ja 2 ning § 28 lg 1 ja 3 alusel.
3.Liiklusõnnetuse põhjustas Fiati juht A. J, kes ei andnud teed temast möödasõidul olevale J. L juhitud sõidukile Mazda. Mazda asus vastassuunavööndis ja oli Fiatist möödasõidul enne, kui Fiat alustas vasakule pööramist. Mazda alustas möödasõitu, sest ees liikunud Fiat kaldus pärisuunavööndi paremasse äärde, justkui andes möödasõitjale teed. Fiati juht alustas ootamatult vasakpööret ning ei andnud enne manöövrit vasaksuunamärguannet. Järsu vasakpöördega põhjustas Fiati juht kokkupõrke, sest manöövri hetkel oli Mazda vastassuunavööndis ning Mazda ja Fiati väikese kauguse tõttu ei olnud võimalik enam kokkupõrget vältida. Seda, et sõiduk Mazda oli sõidukist Fiat möödasõidul kinnitavad ka sõidukite omavahelise kontakti vigastused.
4.Möödasõit ei olnud liiklusõnnetuse toimumiskohas keelatud. J. L liikus lubatud kiirusega 80– 90 km/h. J. L võis põhjendatult arvata, et Fiati juht on Mazdat märganud ega takista möödasõidul.
5.J. L ei saa ette heita LE §-de 123 ja 133 rikkumist. Suurema kiirusega liikuval ja vastassuunavööndis asuval möödasõitjal oli eesõigus vasakpöörde sooritaja ees. Takistuse ega liiklusohuna ei saa käsitleda sõiduki juhi, kellest mööda sõidetakse, õigusvastast tegevust. J. L ei saa panna vastutust A. J õigusvastase tegevuse eest ega kohustust seda vältida. Juhti ei saa süüdistada LE § 133 rikkumises, kui möödasõidu katkestamine ei ole enam faktiliselt võimalik või ohutu. J. L puudus võimalus möödasõidu katkestamiseks, kuna ta oli juba Fiatist ette jõudnud ja Fiat keeras Mazdale küljelt sisse. Seega puudub põhjuslik seos J. L tegevuse ja saabunud tagajärje vahel.
6.Varalist kahju ei põhjustanud möödasõit, vaid Fiati vasakpööre temast möödasõidul oleva sõiduki pihta. Sõidukite liikumistrajektoorid ristusid Fiati juhi vasakpöörde tõttu. Kokkupõrget ei oleks toimunud, kui Fiati juht oleks LE § 2 lg 1 ja § 100 kohaselt andnud teed. Kahju saabumise vajalikuks tingimuseks oli Fiati juhi tegevus - suundumine vasakule (vastassuunavööndisse) ajal, mil seal asus temast möödasõitu teostav sõiduk Mazda.
7.Eksperdi arvamuse kohaselt oleks J. L suutnud õnnetust vältida, kui ta oleks õnnetuskohast olnud rohkem kui 54 meetri kaugusel, tegelikkuses oli ta ohule reageerides vähem kui 36 meetri kaugusel. Fiati suunatuli ei olnud enne manöövri alustamist sisse lülitatud. Isegi, kui Fiatil oleks olnud suunatuli sisselülitatud, ei andnud see LE § 86 kohaselt eesõigust möödasõidul oleva Mazda juhi suhtes. Ekspert asus seisukohale, et Mazda pidurdusjälgede alguspunkt ja nende suund alguses annavad põhjust arvata, et J. Li ohule reageerimisel paiknes Mazda
2(10)
vastassuunavööndis. Mazda juht J. L ei rikkunud LE §-i 123. Sõiduk liikus enne ohu märkamist kiirusega 75 km/h. Liiklusõnnetuse toimumiskohal oli lubatud sõita kiirusega 90 km/h. J. L ei ületanud lubatud sõidukiirust. Eksperdi arvamuse kohaselt ei seadnud ettenähtavus piiranguid lubatud liikumiskiirusega liiklemisele ega möödasõidu teostamiseks. Ainuüksi fakt, et sündmuskohal ei olnud liiklusmärkidega sõidukiirust piiratud ja möödasõit oli lubatud, viitab, et tegemist ei olnud piiratud nähtavusega teelõiguga.
8.Ekspert asus seisukohale, et liiklusõnnetuse vältimise võimalust saab analüüsida ainult juhi suhtes, kes kokkupõrke vältimiseks pidi kasutama ekstreemseid juhtimisvõtteid (antud juhul J. L). Ekspert leidis, et olukorras, kus sõiduk lubatud sõidukiirust ei ületanud näitab juba tagajärg ise, et ohule reageerimise hetkel ei olnud sõiduki juhil võimalik kokkupõrget vältida. Kokkupõrget võis ja sai vältida Fiati juht A. J, kas pidurdades või vasakpöörde katkestamisega. LE §-de 86, 91, 100 panevad vastutuse juhtunu eest Fiati juhile A. Jle.
9.Vastavalt tsiviilkoodeksi (TsK) § 387 ja kindlustusseaduse (KindlS) § 18 läks nõudeõigus tekitatud kahju eest vastutava isiku vastu kindlustusvõtjalt üle kindlustusandjale väljamakstud hüvitise summa piires. S AS-il kui sõiduki Fiat juhi A. J kindlustusandjal on liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 5, § 7 lg 1, § 26 lg 1 ja 2 ja § 28 lg 1 ja 3 alusel kindlustatu poolt kannatanule tekitatud liikluskahju hüvitamise kohustus. Kostja S AS-i vastuväited
10.Kostja hagi ei tunnistanud.
11.Tallinna Linnakohtu 24.01.2003 otsus Lääne Politseiprefektuuri 28.08.2001 otsuse nr AB345125/2183/106 tühistamise kohta ei tõenda, et tsiviilvastutus seoses kahju tekitamisega lasub A.Jl. Otsus kinnitab üksnes, et J. Li suhtes tehtud otsus on tühistatud ja menetlus väärteoasjas lõpetatud. Ka ei tõenda Tallinna Linnakohtu otsus, et J. Lil puudus tsiviilvastutus seoses kõnealuse liiklusõnnetusega.
12.Liiklusõnnetuse toimumise põhjuseks oli J. Li LE § 91, § 123, § 132 p 2, § 133 rikkumine. J. L ei veendunud enne möödasõidu alustamist, et see on ohutu ega takista teisi liiklejaid, ei valinud liiklusoludele vastavalt kiirust. J. L rikkus LE § 132 p 2 nõuet, mille kohaselt peab juht enne möödasõidu alustamist veenduma, et ees sõitev juht pole andnud vasaksuunamärku. J. L ei hinnanud enne möödasõidu alustamist õigesti takistuse või liiklusohu ilmnemist ega katkestanud seejärel möödasõitu.
13.A. J käitumises ei esinenud LE rikkumisi, mis oleks põhjuslikus seoses liiklusõnnetuse toimumisega. Sündmuskohal oli vasakpöörde sooritamine lubatud. Vormi “Teade liiklusõnnetusest“ väljal nr 13 liiklusõnnetuse toimumiskoha skeemi järgi suundus A. J enne pööret sõidutee pärisuunavööndi ääre lähedale. Hageja väide, et A. J ei andnud vasakpöördeks suunamärguannet põhineb ainult J. Li ütlusel. Alusetud on hageja väited, et antud liiklussituatsioonis oli suurema kiirusega liikuval ja vastassuunavööndis asuval möödasõitjal eesõigus vasakpöörde sooritaja ees. Paljasõnalised on hageja väited A. J poolt LE § 82, § 86, § 91, § 97, § 100, § 134 rikkumiste kohta. Liiklusõnnetuse põhjustas J. L sõidukiga Mazda 626 ja kannatanu on sõiduki Fiat omanik A. J.
14.Sõiduki Mazda 626 juht J. L rikkus lisaks LE § 91, § 123, § 132 p 2, § 133 ka LE §-i 135 p 4, mille kohaselt oli J. L keelatud mööda sõita piiratud nähtavusega teelõigul. Vastavalt S AS-i lepingulise kahjukäsitleja S OÜ poolt tehtud sündmuskoha fotodele oli ca 100 m enne kokkupõrget järsk kurv ning nähtavus oli piiratud. Arvestades kurvi ning kõrvaltee, kuhu A. J pööras lähedust kurvile, ei saanud A. J manöövri alguses kurvi tõttu J. Li juhitud sõidukit näha.
15.Sõidukite kokkupõrke tagajärjel sai vigastada Fiati vasakpoolne esitiib. Mazdal tuvastati
3(10)
esiotsa ning parempoolse esitiiva vigastused. Eeldatavalt sai sõiduk Mazda ulatuslikumaid vigastusi kraavi sõitmise tulemusena. Avariiliste sõidukite ülevaatuse käigus tuvastatud vigastuste paiknemise ning liiklusõnnetuse skeemi põhjal saab järeldada, et A. J juhitud Fiat oli kokkupõrke toimumise ajaks jõudnud vastassuuna vööndisse, eespool sõidukist Mazda.
16.A. J ja tunnistajad kinnitasid oma seletustes, et Fiat andis enne vasakule keeramist vasaksuunamärguannet. A. J vasakpööre ei saanud olla ootamatu, ootamatu oli J. Li möödasõidu sooritamine vahetult pärast kurvi, teadmata, mis takistus teda ees ootab. Enne möödasõidu alustamist ei veendunud J. L möödasõidu ohutuses. Kostja A.J vastuväited
17.Kostja hagi ei tunnistanud. A. J on ebaõige kostja. A. J oli mootorsõiduki omanikuna liiklusõnnetuse toimumise ajal 16.07.2001 kehtiv S AS-iga sõlmitud liikluskindlustuse leping. A. J ei vastuta liiklusõnnetuses tekkinud kahju eest ka siis, kui tema oleks liiklusõnnetuse põhjustanud.
18.Tallinna Linnakohtu 24.01.2003 otsus väärteoasjas 4-1737/01 ei määratle A. J vastutust ega tõenda tema süüd. Otsus ei tekita talle õigusi ega kohustusi ega saa olla tema varalise vastutuse aluseks. Väärteo- või kriminaalasjas tehtud otsus ei ole siduv teo tsiviilõiguslikke tagajärgi läbivaatavale kohtule.
19.A. J ei vastuta TsK § 448 alusel toimunud liiklusõnnetuses J. Li saadud ja TsK § 387 alusel hagejale üle läinud kahjude ning kahjukäsitluskulude eest, kuna ta ei ole liiklusõnnetust põhjustanud. A. J ei rikkunud talle hagiavalduses süüks arvatud LE sätteid. Liiklusõnnetuse toimumise otseseks põhjuseks oli J. Li poolsed LE § 91, § 123, § 132 p 2, § 133 ja § 135 p 4 rikkumised.
20.A. J ei rikkunud vasakpööret alustades ja sooritades LE § 91 ja LE § 100 nõudeid, sest alustades vasakpööret, ei olnud J. L alustanud temast möödasõitu, tal ei olnud tekkinud tee andmise kohustust. Sellised kohustused on juhil enne manöövri algust: kui juht täidab vastavad nõuded enne manöövri alustamist, on tal õigus manööver sooritada.
21.Nii A. J kui J. Li sõidusuunas eelnes vahetult liiklusõnnetuse toimumise kohale järsk vasakkurv ettenähtavusega üksnes ca 100m. Vasakpöörde sooritamise kohas oli tee pikisuunas nähtavus selja taga ca 100 meetrit, edasist varjas läbitud kurv ja vasakpöörde alguses ei olnud A. Jle näha J. Li juhitud Mazdat. Kuna vasakpöörde alguses oli tee tagantsuunas nähtavuses tühi, temast ei olnud alustatud möödasõitu, võis ta LE § 91 ja 100 nõuded täitnuna alustada vasakpööret. Vasakpöörde alguseks andis A. J LE § 82 nõuete kohase vasaksuunamärguande, reastus § 97 nõuete kohaselt enda suunavööndi vasakusse serva ja arvestades asjaolusid, et vastassuunavöönd oli tühi ning temast möödasõitu polnud alustatud, vastassuunavööndisse. Manööver oli selleks hetkeks väikse kiirusega sooritatuna juba u 4-5 sekundit aega võtnud, mille jooksul liiklussituatsioon muutus, kuid siis oli tee andmise kohustus juba teisel liiklejal, kes alustas manöövrit hiljem.
22.A. J poolt haldusõigusrikkumise asja kohtueelses menetluses antud ütlused vasakule reastumise ja pärisuunavööndi vabastamise kohta kinnitavad, et J. L üritas A. Jst mööduda teega külgneva ala – parkla, mitte vastassuunavööndi kaudu, mida ta tunnistas haldusõigusrikkumise asja arutamisel Tallinna Linnakohtus (tl 70-71) ja mida kinnitavad liiklusõnnetuse skeemil fikseeritud pidurdusjäljed parklas. A. Jst ei saanud mööduda vastassuunavööndi kaudu, sest A. J juhitud sõiduk oli vastassuunavööndis. Sellest nähtub, et pärisuunavöönd oli juba vabastatud ehk vasakpööre oli aegsasti varem alustatud.
23.J. Li, S. V ja P. P poolt haldusõigusrikkumise asja menetluses antud ütlused A. J juhitud
4(10)
sõiduki suunamärguande kohta ei ole järjekindlad ega kategoorilised: J. L andis ütlusi (tl 66), et ei oska öelda, kas Fiati sunnatuli möödasõidu ajal põles, võis mitte põleda. Seega ei olnud ta selles enne möödasõidu alustamist veendunud. Suunamärguande tajumist võisid takistada ilmastikuolud: õnnetuse ajal oli ilm selge ja päikesepaisteline, päike paistis tagant (L ja P ütlused väärteoasja arutamisel linnakohtus) ja valgustas A. J juhitud sõiduauto tagatulesid, mis muutis nende põlemise või vilkumise raskesti märgatavaks.
24.Möödasõit oli keelatud LE § 135 p 4 tunnustel. Vastavalt LE § 135 p 4 on möödasõit keelatud piiratud nähtavusega teelõigul. Vastavalt LE § 2 p 33 mõistetakse piiratud nähtavuse all olukorda, kus mh kurvid vähendavad nähtavust niivõrd, et teelõigul lubatud suurima sõidukiirusega (90 km/h) liikumine võib muutuda ohtlikuks. Kurvi ja vahetult kurvile järgnevat, parklat, kõrvalteed ja bussijaama arvestades on viidatud teelõigul maksimaalselt lubatud sõidukiirusega liiklemine ohtlik.
25.Samadel põhjendustel ei vastanud J. Li valitud sõidukiirus LE § 123 nõuetele - ta ei suutnud enda juhitava sõiduki ja A. J juhitud sõiduki kiiruste suure vahe tõttu takistuse märkamisest jäänud 4-5 sekundi jooksul adekvaatselt reageerida teel olnud takistusele, vasakpööret aeglaselt sooritavale sõidukile. Liiklusõnnetust ei põhjustanud A. J nõuetekohane vasakpööre, vaid J. Li poolt LE § 123, § 91 ja § 132 ja § 135 p 4 nõuete rikkumine A. J juhitud sõidukist möödasõidul.
26.Et õnnetus ei toimunud hagiavalduses kirjeldatud viisil, tõendavad ka teade liiklusõnnetusest - skeemil paiknevad sõidukid teega paralleelselt, seega ei saa väita, et A. J juhitud sõiduk oleks J. Li juhitud sõidukile risti küljelt sisse sõitnud, selleks pidanuks A. J juhitud sõiduk olema tee suunaga võrreldes risti või vähemalt suhteliselt suure nurga all; A. J juhitud sõiduki vigastused vasakul tiival, mis nähtub S AS-i esitatud sõiduki skeemist ja A. J sõiduki Fiat fotodest, on rohkem vasakul küljel kui ees, seega on vale hagiavalduses esitatud versioon J. Li juhitud sõidukile küljelt sisse sõitmise kohta. Seda kinnitavad ka J. Li juhitud sõiduauto Mazda vigastused, mis on sõiduki paremal esitiival ja esiosal.
27.Alusetu on hageja väide, et suurema kiirusega liikunud ja vastassuunavööndis asunud möödasõitjal oli eesõigus vasakpöörde sooritaja ees. Vastastikuse tee andmise kohustuse määravad LE § 91 nõuded - eesõigus on liiklejal, kes alustab enne manöövrit ehk kes on juba manöövril.
28.Õnnetuse põhjustas LE rikkumistega ja kahju tekkimise eest vastutab Mazda juht J. L. Maakohtu otsuse põhjendused
29.Harju Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud AS-i I kanda. Kohus mõistis AS-ilt I välja menetluskulu 2778 krooni A.J kasuks ja postikulu 307,10 krooni riigituludesse.
30.Vaidlus on selles, kes põhjustas liikluskahju ja kas kostjad on selle kohustatud hagejale hüvitama. Kohaldamisele kuulub TsK § 387 (kuni 01.07.2002 redaktsioonis) ja kindlustusseaduse (KindlS) § 18 (kuni 01.07.2002 redaktsioonis).
31.Hageja 21.04.2003 kirjaga S AS-ile on tuvastatud, et hageja palus hüvitada liikluskahju 54 600 krooni ja käsitluskulu 960 krooni (t lk 19-20). S AS-i 21.05.2003 vastusest hagejale nähtuvalt ei nõustunud kostja hüvitama liikluskahju ega käsitluskulu (t lk 21-22).
32.Kohus jättis tähelepanuta J. Li seletuse hageja õiguseelnejale, Lääne Politseiprefektuuri poolt 26.07.2001 koostatud haldusõiguserikkumise protokolli ja fotod, H. L, H. L ja A. J seletused ning J. Li tehtud fotod kuna need ei ole tõendid TsMS § 229 lg 1 tähenduses (t lk 15, 39, 52-56, 58-60, 77-85, 108-111).
33.Õige on A. J väide, et kehtiva TsMS kohaselt ei ole väärteo- või kriminaalasjas tehtud otsus
34.Kuna hageja ei andnud nõusolekut kostja A. J vande all ülekuulamiseks, jättis kohus tähelepanuta A. J seletuse tuginedes TsMS § 268.
35.Eksperdiarvamuse kohaselt saab tehniliselt liiklusõnnetuse vältimise võimalust analüüsida ainult juhi suhtes, kes kokkupõrke vältimiseks pidi kasutama ekstreemseid juhtimisvõtteid ja uuritaval juhul oli selleks Mazda juht. Eksperdiarvamusest nähtuvalt võis Mazda liikumiskiirus olla 75 km/h, tunnistaja J. L kinnitas, et sõidukiirus oli 80-90 km/h. Seega on eksperdiarvamus kujunenud Mazda ebaõige sõidukiiruse arvestuse eeldusest. Eksperdiarvamust ei saa aluseks võtta, kuna ekspert kinnitas, et sündmuskohal ei tuvastatud liikumise ega lohisemise jälgi, samuti sõidutee tegelikku ettenähtavust ei ole paikkonna kirjelduse alusel võimalik tuvastada ja seda saab reaalselt kindlaks määrata ainult sündmuskohal, kuna puudub informatsioon Fiati liikumistrajektoori kohta, ei ole võimalik tuvastada ka sõiduki paiknemist sõiduteel hetkel kui Mazda juht reageeris liiklusohule.
36.Tunnistaja J. Li ütlus, et ta sai aru, et Fiat tahab teeserva seisma jääda ning sellepärast alustas möödasõitu, on ebausaldusväärne, kuna Fiat pidanuks paiknema sellisel juhul pärisuunavööndis. Tunnistaja J. L ei osanud kommenteerida, kas Fiat võis olla juba 30 m vastassuunavööndis. J. L ei veendunud enne möödasõidu alustamist, et see on ohutu ega takista teisi liiklejaid. Asjaolu, et suurim lubatud sõidukiirus liiklusõnnetuse kohas oli 90 km/h, ei andnud J. Lile eesõigust vasakpöörde sooritaja ees.
37.Mazda juht rikkus LE § 123 nõudeid, kuna ei valinud liiklusoludele vastavalt kiirust.
38.Tunnistaja J. Li ütlus, et ta ei näinud Fiati sisselülitatud suunatuld, on vastuolus tunnistaja H. L ütlustega, mille kohaselt ta nägi sõidukit Fiat, mille vasak suunatuli vilkus. Seega J. L rikkus ka LE § 132 p 2 nõuet, mille kohaselt enne möödasõidu alustamist peab juht veenduma, et ees sõitev juht pole andnud vasaksuunamärku. J. Li kohustus oli enne manöövri alustamist veenduda, et eessõitev juht ei ole andnud vasaksuunamärku. J. L ei osanud enne möödasõidu alustamist õigesti hinnata takistuse või liiklusohu ilmnemist ega katkestanud seejärel möödasõitu.
39.Fiati juhi A. J käitumises ei esinenud LE rikkumisi, mis oleks põhjuslikus seoses liiklusõnnetuse toimumisega. Sündmuskohal oli vasakpöörde sooritamine lubatud. Hageja väited ja tunnistaja J. Li ütlused, et vasakpööret sooritanud sõiduk Fiat suundus tee paremale äärele ega andnud suunamärguannet, on paljasõnalised. Vormil “Teade liiklusõnnetusest“ väljal nr 13 liiklusõnnetuse toimumiskoha ja politsei poolt koostatud skeemi järgi on A. J enne pööret suundunud sõidutee pärisuunavööndi vastava ääre lähedale (t lk 34, 57). Alusetud on hageja väited, et antud liiklussituatsioonis oli suurema kiirusega liikuval ja vastassuunavööndis asuval möödasõitjal eesõigus vasakpöörde sooritaja ees. Antud väitel ei ole õiguslikku alust. Paljasõnalised ja tõendamata on antud juhul hagiavalduses esitatud väited A. J poolsetele LE § 82, § 86, § 91, § 97, § 100, § 134 rikkumistele.
40.Asjaolu, et hageja hüvitas J. L 16.07.2001 toimunud liiklusõnnetusega põhjustatud liikluskahju, ei anna alust nõuda kostjatelt liikluskahju summas 55 560 krooni, kuna esitatud tõenditega ei leidnud kinnitust, et kostja A. J on süüdi põhjustatud liiklusõnnetuses. Seega on alusetu hageja nõue kostjatelt liikluskahju hüvitamiseks ja hagi tuleb jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjendused
41.AS I palus apellatsioonkaebuses otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada.
42.Kohus kuulas hageja nõusolekut saamata üle kostja A. J ja tugines sisuliselt neile otsuse tegemisel, millega rikkus TsMS § 268.
6(10)
43.Kohtu järeldus, et J. L rikkus LE § 123 ja põhjustas liiklusõnnetuse, ei tugine tõenditel ja on vastuolus loogikaga. Eksperdi arvamuse kohaselt liikus Mazda enne ohu märkamist kiirusega 75 km/h. Liiklusõnnetuse toimumiskohal ei olnud sõidukiirust piiratud, seega oli lubatud sõita kiirusega 90 km/h. J. L ei ületanud lubatud sõidukiirust. Ekspert leidis, et antud teelõigul ei seadnud ettenähtavus piiranguid lubatud liikumiskiirusega liiklemisele ega möödasõidu teostamiseks. Tegemist ei olnud piiratud nähtavusega teelõiguga ja möödasõit oli lubatud.
44.Kokkupõrge toimus hetkel, kui Mazda oli möödasõidul ja Fiati juht alustas vasakpööret. Sellises liiklussituatsioonis ei saa kohaldada LE § 123. Õnnetuse põhjustas A. J, kes ei andnud teed temast möödasõidul olevale sõidukile. Liikluseeskirju eirav juht ei saa olla etteaimatav takistus. Kokkupõrget ei oleks toimunud, kui Fiati juht oleks andnud LE § 100 kohaselt teed. Vale on kohtu seisukoht, et möödasõidul olnud ja suurema kiirusega liikunud J. Lil ei olnud eesõigust vasakpööraja ees.
45.Kohus ei selgitanud, miks A. J ei näinud ega oleks pidanud nägema vahetult enne vasakpööret temast tagapool liikunud Mazdat. Kohus ei selgitanud, milliste tõenditega leidis kinnitust, et A. J veendus enne vasakpöörde alustamist manöövri ohutuses.
46.J. L ei rikkunud LE § 133, sest olles möödasõidul ning arvestades sõidukite kiiruse vahet, ei olnud J. Lil võimalik ohu ilmnemisel möödasõitu katkestada. Nimetatud asjaolu, on tõendatud eksperdiarvamuse p 4 järeldusega.
47.Fiati suunatuli ei olnud enne manöövri alustamist sisse lülitatud. Tunnistaja H. L ütluste kohaselt oli kokkupõrke hetkel Fiatil vasak esimene suunatuli sisse lülitatud. Enne kokkupõrget ei saanud H. L Fiati suunatuld näha, sest vaatevälja piirasid tee ääres kasvavad puud. H. L kinnitas kohtuistungil, et tagumisi suunatulesid ta vilkumas ei näinud. Puuduvad tõendid, et Fiatil oleks põlenud tagumine suunatuli. Tagumise suunatule põlemine, on vastuolus tunnistaja J. Li ütluste ning väärteoasja materjalidega. Arvestades Fiati vanust ja tehnilist seisukorda, on võimalik, et suunatule sisselülitamisel pirn ei süttinud. Ka juhul, kui Fiatil oli suunatuli sisselülitatud, ei andnud see LE § 86 kohaselt eesõigust möödasõidul oleva Mazda juhi suhtes. Ekspert selgitas, et Mazda pidurdusjälgede alguspunkt ja nende suund alguses annavad põhjust arvata, et J. Li ohule reageerimisel paiknes Mazda vastassuunavööndis.
48.Kohus hindas tõendeid meelevaldselt. Väär on kohtu seisukoht, et tunnistaja J. Li seletus hageja õiguseelnejale, Lääne Politseiprefektuuri 26.07.2001 haldusõigusrikkumise protokoll ja fotod ei ole käsitletavad tõenditena. Väärteoasjas kogutud tõendid on tõendid TsMS § 229 lg 1 ja § 272 tähenduses. Arvestades liiklusvaidluste eripära, saavad siin olla tõenditeks sõidukijuhtide poolt kohtueelselt antud seletused kindlustusandjale ja politseile.
49.Kohus jättis arvesse võtmata ekspertiisiakti, kuna J. Li ütlusi arvestades ei olnud ekspertiisiakti lähteandmed õiged. On arusaamatu, miks ekspertiisiakti arvestamata jätmiseks olid J. Li ütlused tõesed, kuid muus osas ei saanud neile tugineda. Ekspertiisiakti kohaselt oli Mazda sõidukiirus 75 km/h ja sisuliselt puudub vastuolu J. Li pakutud sõidukiirusega.
50.Paljasõnaline on A. J väide, et ta suundus aegsasti enne manöövrit tee keskele. Nimetatud väide on vastuolus J. Li ütlustega. A. J „Teade liiklusõnnetusest“ skeemi kohaselt ei saanud liiklusõnnetust üldse toimuda.
51.Asjas kogutud tõendid kinnitavad, et möödasõidu käigus asetses Fiat pärisuunavööndis ja kaldus paremale tee serva. Seda, et Mazda oli Fiatist möödasõidul, kinnitavad ka sõidukite omavahelise kontakti vigastused, kokkupõrke koht teel ja pidurdusjäljed. Ka ekspertiisiarvamuse kohaselt oli Mazda vastassuunavööndi kaudu Fiatist ette jõudmas, pidurdas ja üritas kokkupõrke vältimiseks suunduda võimalikult vasakule. Ekspert leidis, et Mazda pidurdusjälgi arvestades, reageeris Mazda juht liiklusohule vastassuunavööndis. Seega sai Fiat vastassuunavööndisse
7(10)
suunduda ainult ajal, mil Mazda sooritas möödasõitu. J. Li ja tunnistaja H. L ütluste kohaselt oli nähtavus kurvist liiklusõnnetuse toimumiskohani vähemalt 200 meetrit. Seega pidi A. J enne vasakpöörde alustamist nägema, et tagant läheneb sõiduk. A. J ei veendunud, et vasakpööre on ohutu ja keeras Mazdale ette. Nimetatut kinnitab ka A. J 16.07.2001 politseile antud seletus. Kuna tahavaatepeeglist ei olnud Mazdat näha, pidi see olema juba möödasõidul ja ta pidi seda nägema küljepeeglist.
52.Tunnistaja J. Li ütluste kohaselt alustas ta möödasõitu tema ees aeglasemalt pärisuunavööndis liikunud Fiatist, mis kaldus vasakule teeserva. J. Li ütlused on usaldusväärsed, sest Fiat asetseski möödasõidu alustamisel pärisuunavööndis. On selgusetu, millistele tõenditele tuginedes leidis kohus, et Fiat asetses enne vasakpööret 30 meetrit vastassuunavööndis. J. L tajus ohtu alles möödasõidul olles, järelikult ei saanud sõiduk asetseda vastassuunavööndis nii pikalt. A. J selgitused liiklusõnnetuse tehiolude kohta ei saa vastata tõele. Vastused apellatsioonkaebusele
53.S AS ja A. J ei nõustunud apellatsioonkaebuse põhjendustega ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused
54.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja kohtuotsus lõppjärelduse osas muutmata, arvestades põhjenduste osas ka ringkonnakohtu otsuses märgitut.
55.Ebaõige kohtuotsuse tegemist ei toonud kaasa ega rikkunud apellandi menetlusõigusi muul viisil asjaolu, et maakohus kuulas menetluse käigus hageja nõusolekuta vande all üle kaaskostja A. J. Kohtuotsusest nähtuvalt jättis kohus A. J vande all antud seletuse tähelepanuta põhjusel, et hageja (apellant) kostja ülekuulamiseks nõusolekut ei andnud. Põhjendatud ei ole apellandi väiteid, nagu tuginenuks maakohus siiski sisuliselt A. J vande all antud ütlustele. Maakohtu otsuse põhjendustest ei nähtu, nagu oleks maakohus mõne oma seisukoha kujundamisel lähtunud A. J väidetest.
56.Ringkonnakohus ei nõustu ka apellandi väidetega, nagu oleks maakohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Materiaalõiguse ebaõige kohaldamisena heidab apellant kohtule sisuliselt ette asjaolude ebaõiget tuvastamist – sh eeskätt asjaolu osas, kas Mazda juht J. L rikkus sõiduvõtete valikul liikluseeskirja (LE) ja põhjustas sellega liiklusõnnetuse. Maakohus on oma otsuses (lk 9) õigesti märkinud, et vaidlus on selles, kes juhtidest põhjustas liikluskahju ja kas kostjad on kohustatud selle hagejale hüvitama. Samuti märkis kohus, et vaidluse lahendamiseks tuleb TsK § 387 kohaselt tuvastada, kas kostja A. J oli süüdi liikluskahju tekitamises. Hageja väidete kohaselt alustas A. J vasakpööret ajal, mil Mazda juht J. L oli juba möödasõidul, seevastu kostjad on seisukohal, et vasakpöörde alustamise ajaks ei olnud J. L ega ka keegi teine veel A. J juhitud sõidukist möödasõitu alustanud. Seega ei ole vaidluse sisuks mitte liikluseeskirja tõlgendamine vaid faktilised asjaolud: kumb juhtidest alustas oma manöövrit varem ning kas juhid järgisid manöövri teostamisel kõiki liikluseeskirja nõudeid (kohustus näidata suunda jne).
57.Vastavalt TsMS § 230 lõikele 1 peab hagimenetluses kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Rajades oma nõude TsK §-le 387, LKindlS § 7 lg 1, § 26 lg 1 ja 2 ning § 28 lg 1 ja 3 lasub seega hagejal kohustus tõendada, et A. J tekitas oma käitumisega liikluskahju ning on selle eest vastutav. Arvestades poolte kirjeldusi sündmuskohal toimunust tuli hagejal niisiis tõendada, et J. L oli möödasõitu alustanud juba enne vasakpöörde alustamist A. J poolt ning et A. J jättis vastuolus LE §-ga 100 andmata teed temast möödasõidul olevale juhile. Ringkonnakohus märgib, et nii möödasõit kui
8(10)
vasakpööre on mõlemad potentsiaalselt ohtlikud manöövrid, mille puhul juhil tuleb hoolikalt veenduda, et manööver konkreetses olukorras teisi liiklejaid ei ohusta. Möödasõidu puhul tuleb arvestada, et möödasõitu sooritav sõiduk ei pruugi olla temast eespool liikuvatele või vastutulevatele sõidukitele igal teelõigul nähtav. Küll aga tuleb möödasõiduks LE § 132 kohaselt valida niisugune teelõik, mis on vajalikus ulatuses vaba. Seega möödasõitu sooritavale juhile peavad ees liikuvad või vastutulevad sõidukid olema nähtavad.
58.LE rikkumist ega kahju tekitamist A. J poolt ei tõenda asjaolu, et vaidlusalusel teelõigul oli möödasõit lubatud, ega see, et J. L ei ületanud lubatud sõidukiirust. Ainuüksi möödasõidu sooritamine lubatud alal ning kiirusepiirangutest kinnipidamine ei garanteeri möödasõidu ohutust ega anna alust järelduseks, et niisuguses olukorras toimunud liiklusõnnetuse pidi põhjustama teine juht. Ka asjaolu, et J. L ei olnud lubatud kiirusega liikudes võimalik möödasõitu katkestada, ei tõenda iseenesest, et J. L sooritas möödasõitu kõiki LE nõudeid järgides ning õigeid sõiduvõtteid valides ning et kokkupõrke põhjustas A. J.
59.Tõendamata ja oletuslikud on apellandi seisukohad, et sõiduki Fiat suunatuli ei olnud enne vasakpöörde alustamist sisse lülitatud ning sõiduki vanust ja tehnilist seisukorda arvestades oli võimalik, et suunatule pirn sisselülitamisel ei süttinud. Tunnistaja J. L ütluste (t lk 145) kohaselt ta Fiatil suunatuld vilkumas ei näinud, samas tunnistaja H. L ütluste (t lk 147) kohaselt vilkus Fiatil vasakpoolne suunatuli. Varasema menetluse käigus ei ole hageja (apellant) tuginenud sellele, nagu ei saanuks tunnistaja enne kokkupõrget Fiati suunatuld näha tee ääres kasvavate ning vaatevälja piiravate puude tõttu. Tunnistaja H. L ütlustes on juttu kaupluse juures kasvavast ühest puust ning nähtavus oli tunnistaja hinnangul üle 200 m. Tsiviilasja menetluse käigus kogutud tõenditega võrreldes teistsugusteks järeldusteks ei anna alust ka haldusõiguserikkumise asja nr 41737/01 materjalid, kuna väärteoasjas antud seletuste kohaselt on A. J, H. L ja H. L kinnitanud Fiati poolt suuna näitamist, S. V ja J. L aga suunatule mittepõlemist. Kolleegium märgib, et suunatule sisselülitamisel põlevad sõidukitel reeglina üheaegselt nii eesmine kui tagumine suunatuli ning käesolevas asjas tulnuks hagejal tõendada oma oletust, et isegi juhul, kui Fiatil eesmine suunatuli põles, ei pruukinud samaaegselt töötada tagumine suunatuli.
60.Kolleegium nõustub apellandiga selles, et väärteoasjas kogutud materjalid, samuti fotod, saavad iseenesest olla tõendiks tsiviilkohtumenetluses TsMS § 229 lg 1 ja § 272 mõttes. Kuna aga väärteomenetluses käsitleti sama õnnetusjuhtumit, mis on ka käesoleva tsiviilvaidluse esemeks, ning vaidlusaluste asjaolude kohta kogus kohus tõendeid TsMS sätete kohaselt, ei tulnud kohtul väärteoasja materjalide kohta eraldi seisukohta võtta. TsMS § 232 lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. TsMS § 238 lg 5 sätestab ka alused, millistel võib kohus jätta vastu võetud või kogutud tõendi asja lahendamisel arvestamata. Muu hulgas võib kohus jätta tõendi arvestamata juhul, kui asjaolu kohta on kohtu hinnangul juba piisavalt muid tõendeid esitatud. Apellatsioonkaebusest ei nähtu, missugusele järeldusele pidanuks kohus apellandi arvates jõudma, kui kohus oleks hinnanud väärteomenetluse materjale ja fotosid, ning mil viisil need lükkavad ümber tsiviilkohtumenetluses kogutud tõendid.
61.Ebaõige on apellandi seisukoht, et kohus on jätnud täiesti arvesse võtmata ekspertiisiakti. Eksperdiarvamust on kohus analüüsinud otsuse lk-l 11 arvestades seejuures, et eksperdiarvamuse järeldused põhinevad suures osas oletuslikel lähteandmetel ning et täpse arvamuse andmiseks puudusid eksperdil vajalikud andmed liiklusõnnetuse toimumise tegelike asjaolude kohta. Nii on ekspert leidnud sõiduauto Mazda võimaliku liikumiskiiruse enne pidurdusjälgede tekkimist arvutuslikult mitte konkreetse juhtumiga seoses kindlakstehtud mõõtmistulemuste, vaid peamiselt hinnanguliste ja keskmiste ekspertiisipraktikas kasutatavate näitajate ning eelduste põhjal (t lk 124). Maakohus on eksperdiarvamuse osas sisuliselt jõudnud järeldusele, et eksperdiarvamus ei võimalda tuvastada sõiduki Fiat liikumistrajektoori ega paiknemist sõiduteel hetkel, kui Mazda 9(10)
juht reageeris liiklusohule. Sama tuleneb aga sõnaselgelt ka eksperdi järeldustest (eksperdiarvamuse järeldused p 2, 8 ja 10 t lk 126-127). Eksperdiarvamusest ei tulene seega, kus asetses sõiduk Fiat hetkel, mil Mazda juhil tekkis vajadus pidurdamisega ohule reageerida. Maakohus ei saanudki võtta eksperdiarvamust aluseks niisuguste asjaolude tuvastamisel, mida ei olnud eksperdile esitatud lähteandmete põhjal võimalik kindlaks teha.
62.Sõiduki Fiat liikumise kohta pärisuunavööndis enne vasakpöörde alustamist on tõenditena esitatud tunnistaja J. Li ütlused (t lk 145), vorm „Teade liiklusõnnetusest“ (t lk 34) ja politsei koostatud liiklusõnnetuse skeem (t lk 57). Hageja väited tsiviilasjas TsMS § 229 lg 2 kohaselt tõendiks ei ole. Tunnistaja J. Li ütluste kohaselt sai ta aru, et Fiat tahab teeserva seisma jääda. Seevastu „Teate liiklusõnnetusest“ ja liiklusõnnetuse skeemi kui dokumentaalsete tõendite kohaselt oli Fiati juht A. J enne vasakpööret suundunud sõidutee pärisuunavööndi vasaku ääre lähedale. Kuna TsMS § 232 kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis ning ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, leidis maakohus kolleegiumi arvates põhjendatult, et vasturääkivate tõendite puhul ei saa lugeda tõendatuks hageja väidet sõiduki Fiat paiknemise kohta vahetult enne vasakpöörde alustamist.
63.Eeltoodut arvestades ei nõustu kolleegium apellandi väitega, nagu kinnitaksid kõik asjas kogutud tõendid seda, et möödasõidu käigus asetses sõiduk Fiat pärisuunavööndis. Ka asjaolu, et ohule reageerimise ajal paiknes sõiduk Mazda vastassuunavööndis, ei võimalda iseenesest teha järeldusi selle kohta, kus paiknes sõiduk Fiat ajal, mil sõiduk Mazda oli alustanud möödasõitu ning mil tekkis vajadus reageerida ohule. Asjakohaseks ei saa pidada apellandi oletuslikke arvestusi sõidukite liikumiskiiruse kohta ning neil arvestustel põhinevaid järeldusi, kas ja millal pidanuks sõiduki Fiat juht märkama tagantpoolt lähenevat sõidukit Mazda. Kuna vaidlusaluste asjaolude tõendamise kohustus lasus hagejal (vt ka otsuse p 57), tulnuks hagejal esitada niisugused tõendid, mis võimaldanuksid kohtul hageja väited tõendatuks lugeda vaatamata kostjate vastuväidetele ning kostjate esitatud tõenditele. Ringkonnakohus leiab, et hageja tõenditele vastukaaluks on kostja esitanud samaväärset tähendust omavad omapoolsed tõendid, mistõttu ei olnud maakohtul alust lugeda hageja väiteid piisavalt tõendatuks. Seega jättis maakohus õigesti hagi rahuldamata.
64.Pooled taotlesid menetluskulude jätmist vastaspoole kanda. Vastavalt Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-le 3 kohaldatakse enne nimetatud seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Vastavalt kuni
31.detsembrini 2005.a kehtinud TsMS § 60 lõigetele 1 ja 8 jäävad apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel apellandi kohtukulud tema enda kanda. TsMS § 60 lg 3 kohaselt võis pool nõuda kohtukulude hüvitamist eeldusel, et ta esitas enne kohtuvaidlusi kohtule kohtukulude nimekirja ja kuludokumendid. Vastustajad ringkonnakohtule apellatsioonimenetluses kantud kohtukulude kohta kulunimekirja ega kuludokumente ei esitanud, mistõttu ka vastustajate poolt apellatsioonimenetluses kantud kohtukulud jäävad nende endi kanda.
M. Seppik
A. Tänav
K. Kullerkupp
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.