Võlaõigus › Muud kindlustuslepingud

Hageja nõue ja selle põhjendused

puudumine) ja tuginedes liikluseeskirja (LE) §-dele 82, 86, 91, 97, 100, 134 võis JL põhjendatult arvata, et sõiduki XXX juht on tema sõidukit märganud ega takista möödasõidul. Sõiduki XXX juhile JL ei saa ette heita ka LE §-de 123 ja 133 rikkumist. Antud liiklussituatsioonis oli suurema kiirusega liikuval ja vastassuunavööndis asuval möödasõitjal eesõigus vasakpöörde sooritaja ees. Vasakpöörde sooritaja peab endast möödasõitjale teed andma. Peale suunatule sisselülitamist peab juht veenduma, et teised liiklejad seda märkaksid, enne manöövri alustamist peab juht veenduma, et kavandatav manööver faktiliselt teisi liiklejaid, eriti aga temast möödasõidul olevat juhti ei ohusta (LE § 100). Takistuse ega liiklusohuna ei saa käsitleda sõiduki juhi, kellest mööda sõidetakse, õigusvastast tegevust. Samuti ei saa JL panna vastutust sõiduki XXX juhi AJ õigusvastase tegevuse eest ega kohustust seda vältida. Juhti ei saa süüdistada LE § 133 rikkumises, kui möödasõidu katkestamine ei ole enam faktiliselt võimalik või ohutu. JL puudus võimalus möödasõidu katkestamiseks, kuna ta oli juba sõidukist XXX ette jõudnud ja sõiduk XXX keeras sõidukile XXX küljelt sisse. Seega puudub põhjuslik seos JL tegevuse ja saabunud tagajärje vahel. Käesoleval juhul ei põhjustanud varalist kahju mitte möödasõit, vaid sõiduki XXX vasakpööre temast möödasõidul oleva sõiduki pihta. Sõidukite liikumistrajektoorid ristusid sõiduki XXX juhi vasakpöörde tõttu. Põhjusliku seose tuvastamisel on määrav tähtsus küsimusel, kas konkreetne tegu oli vajalik tingimus, milleta antud tagajärg poleks saabunud. Kokkupõrget ei oleks toimunud, kui sõiduki XXX juht oleks LE § 100 kohaselt andnud teed. LE § 2 lg 1 kohaselt „Anda teed (mitte takistada)- all mõistetakse nõuet, et liikleja ei jätaks ega alustaks liikumist ega teeks mingeid manöövreid, mis võiksid sundida teist liiklejat muutma liikumissuunda või – kiirust. Liikleja, kellel on kohustus anda teed, peab sellest selgelt märku andma kiiruse vähendamisega või sujuva peatumisega (temast möödasõidul olevale XXXle). Seega oli kahju saabumise vajalikuks tingimuseks sõiduki XXX juhi tegevus - suundumine vasakule (vastassuunavööndisse) ajal, mil seal asus temast möödasõitu teostav sõiduk XXX. 3.Vastavalt Tallinna Linnakohtu registriosakonna 30.06.2000.a. kandele ühendati Eesti Varakindlustuse AS AS-ga S, seega on hageja S AS-i õigusjärglane. 23.01.2002 Tallinna Linnakohtu registriosakonna kandega muutus AS-i S ärinimi AS-iks I. Hageja palub kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista 55 560 krooni TsK § 387, LKindlS § 7 lg 1, § 26 lg 1 ja 2 ning § 28 lg 1 ja 3 alusel.

Vale on kostja väide, et arvestades piiratud nähtavusega teelõiku ei oleks JL tohtinud liikuda kiirusega 90 km/h. Liiklusõnnetuse toimumise teelõik ei olnud piiratud nähtavusega. Eksperdi arvamuse kohaselt ettenähtavus ei seadnud piiranguid lubatud liikumiskiirusega liiklemisele ega möödasõidu teostamiseks. Ainuüksi fakt, et sündmuskohal ei olnud liiklusmärkidega sõidukiirust piiratud ja möödasõit oli lubatud viitab sellele, et tegemist ei olnud piiratud nähtavusega teelõiguga. Antud liiklussituatsioonis oli suurema kiirusega liikuval ja vastassuunavööndis asuval möödasõitjal eesõigus vasakpöörde sooritaja ees. Vasakpöörde sooritaja peab endast möödasõitjale teed andma. Takistuse ega liiklusohuna ei saa käsitleda sõiduki juhi, kellest mööda sõidetakse, õigusvastast tegevust. Samuti ei saa JL panna vastutust sõiduki XXX juhi AJ õigusvastase tegevuse eest ega kohustust seda vältida. Juhti ei saa süüdistada LE § 133 rikkumises, kui möödasõidu katkestamine ei ole enam faktiliselt võimalik või ohutu. JL puudus võimalus möödasõidu katkestamiseks, kuna ta oli juba sõidukist XXX ette jõudnud ja sõiduk XXX keeras sõidukile XXX küljelt sisse. Ekspert on asunud seisukohale, et liiklusõnnetuse vältimise võimalust saab analüüsida ainult juhi suhtes, kes kokkupõrke vältimiseks pidi kasutama ekstreemseid juhtimisvõtteid (antud juhul JL). Ekspert on seisukohal, et olukorras, kus sõiduk lubatud sõidukiirust ei ületanud näitab juba tagajärg ise, et ohule reageerimise hetkel ei olnud sõiduki juhil võimalik kokkupõrget vältida. Kokkupõrget võis ja sai vältida sõiduki XXX juht AJ, kas pidurdades või vasakpöörde katkestamisega. LE §-de 86, 91, 100 panevad vastutuse juhtunu eest sõiduki XXX juhile AJele. Kostja SAS-i vastuväited

JLon rikkunud veel ka LE § 132 p 2 nõuet, mille kohaselt peab juht enne möödasõidu alustamist veenduma, et ees sõitev juht pole andnud vasaksuunamärku. JL`i kohustus oli enne manöövri alustamist veenduda, et eessõitev juht ei ole andnud vasaksuunamärku. LE § 133 kohaselt kui möödasõidu ajal ilmneb takistus või liiklusoht, mida juht ei saanud ette näha või ei osanud õigesti hinnata enne möödasõidu alustamist, tuleb möödasõit katkestada. Antud juhul ei osanud JLenne möödasõidu alustamist õigesti hinnata takistuse või liiklusohu ilmnemist ega katkestanud seejärel möödasõitu. Sõiduki XXX juhi AJ`e käitumises LE rikkumisi, mis oleks põhjuslikus seoses toimunud liiklusõnnetusega, ei esinenud. Sündmuskohal oli vasakpöörde sooritamine lubatud. Hageja väited nagu oleks vasakpööret sooritanud sõiduk XXX suundunud tee paremale äärele ning suunamärguannet mitte andnud, on paljasõnalised ja tõendamata. Vormil “Teade liiklusõnnetusest“ väljal nr 13 liiklusõnnetuse toimumiskoha skeemi järgi on AJ enne pööret suundunud sõidutee pärisuunavööndi vastava ääre lähedale. Hageja väide, et AJ ei andnud vasakpöördeks suunamärguannet põhineb ainult JL`i ütlusel. Alusetud on ka hageja väited, et antud liiklussituatsioonis oli suurema kiirusega liikuval ja vastassuunavööndis asuval möödasõitjal eesõigus vasakpöörde sooritaja ees. Antud väitel ei ole õiguslikku alust. Paljasõnalised ja tõendamata on antud juhul hagiavalduses esitatud väited AJ`e poolsetele LE § 82, § 86, § 91, § 97, § 100, § 134 rikkumistele. Kostja on seisukohal, et nimetatud liiklusõnnetuse põhjustaja oli JL sõidukiga XXX 626, registreerimismärgiga nr 005 CLA ja kannatanu on sõiduki XXX registreerimismärgiga 235 SAB omanik AJ.

sõlmitud LKindlS § 8 kohane liikluskindlustuse leping. Vastavalt LKindlS § 7 lg 1 on kindlustusandjal kohustus hüvitada kindlustatu tekitatud liikluskahju. Seega ei vastutaks AJ liiklusõnnetuses tekkinud kahju eest isegi siis, kui tema oleks liiklusõnnetuse põhjustanud. Tallinna Linnakohtu otsus ei määratle AJ vastutust. Tallinna Linnakohtu 24.01.2003.a. otsus väärteoasjas 4-1737/01, millega tühistati politsei otsus haldusõigusrikkumise asjas JLi karistamise kohta HÕRS § 99 lg 1 järgi ei tõenda AJsüüd. Kohtuotsusest ei nähtu otsuse tühistamise alused ehk isegi seda, millisel VäMS § 29 või § 30 sätestatud alusel väärteoasi lõpetati. Seda enam ei saa väita, et sellega oleks tõendatud AJsüü liiklusõnnetuse põhjustamises. Ühe õnnetuse osalise haldusõigusrikkumise asja lõpetamine ei tõenda teise isiku, samas asjas kannatanu olnud AJ, süüd. Linnakohtu otsus ei tekita talle õigusi ega kohustusi ega saa olla tema varalise vastutuse aluseks. Kehtiva TsMS kohaselt ei ole väärteo- või kriminaalasjas tehtud otsus enam mingis ulatuses siduv teo tsiviilõiguslikke tagajärgi läbivaatavale kohtule. AJ ei vastuta TsK § 448 alusel 16. juulil 2001.a. Läänemaal Lihula-Haapsalu mnt 15. kilomeetril toimunud liiklusõnnetuses JL saadud ja TsK § 387 alusel hagejale üle läinud kahjude ning kahjukäsitluskulude eest, kuna ta ei ole nimetatud kahju tekitanud ehk liiklusõnnetust põhjustanud. AJ ei ole rikkunud talle hagiavalduses paljasõnaliselt süüks arvatud LE sätteid. Kostja on seisukohal, et vaidlusaluse liiklusõnnetuse toimumise otseseks põhjuseks oli JL`i poolsed LE § 91, § 123, § 132 p 2, § 133 ja § 135 p 4 rikkumised. Hagiavalduses on ekslikult jäetud kirjeldamata liiklusõnnetuse kohta iseloomustavad andmed liiklus- ja teeoludest, mis otseselt mõjutasid liiklusõnnetuses osalenud juhtide LE-st tulenevate õiguste ja kohustuste muutumist ajas. Hageja on täielikult tähelepanuta jätnud asjaolu, et nii AJ kui JL sõidusuunas eelnes vahetult liiklusõnnetuse toimumise kohale suhteliselt järsk vasakkurv ettenähtavusega üksnes ca 100m. Nimetatud asjaolu tõendab kaaskostja SAS-i poolt esitatud fototabel sündmuskohast ning Eesti Vabariigi Maa-ameti kaardiserveri avalikult internetilehelt tehtud sündmuskoha aerofoto väljatrükk, mis avalik-õiguslikust allikast pärit teabekandjana on dokumentaalne tõend TsMS § 272 lg 1 tunnustel. AJ ei rikkunud vasakpööret alustades ja sooritades LE § 91 (enne manöövri alustamist peab juht veenduma, et see on ohutu ega takista teisi liiklejaid) ja LE § 100 (pöörates ristmikevahelisel teel vasakule peab juht andma teed temast möödasõidul olevale juhile) nõudeid, sest kui tema alustas vasakpööret, siis olnud J.L ega keegi teine alustanud temast möödasõitu, tal ei olnud tekkinud tee andmise kohustust. Sellised kohustused on juhil just enne manöövri algust: kui juht täidab vastavad nõuded enne manöövri alustamist, siis on tal õigus manööver sooritada e. viia see lõpuni. Vasakpöörde sooritamise kohas oli tee pikisuunas nähtavus selja taga ca 100 meetrit, edasist varjas äsja läbitud kurv ja vasakpöörde alguses ei olnud AJle veel näha JLi juhitud sõiduautot XXX. Kuna vasakpöörde alguses oli tee tagantsuunas nähtavuses tühi e. temast ei olnud keegi alustanud möödasõitu, siis võis ta LE § 91 ja 100 nõuded täitnuna alustada vasakpööret. Vasakpöörde alguseks andis AJLE § 82 nõuete kohase vasaksuunamärguande, reastus § 97 nõuete kohaselt enda suunavööndi vasakusse serva ja siis arvestades asjaolusid, et

vastassuunavöönd oli tühi ning temast möödasõitu polnud alustatud, vastassuunavööndisse. Manööver oli selleks hetkeks väikse kiirusega sooritatuna juba u. 4-5 sekundit aega võtnud, mille jooksul kahtlemata liiklussituatsioon muutus, kuid siis oli tee andmise kohustus juba teisel liiklejal, kes alustas oma manöövrit hiljem. AJ sõitis enne vasakpöörde algust kiirusega umbes 60 km/h e 16,7 m/s. Kuna vasakpööre on peaaegu täisnurkne ja suubub parklasse, siis pidi ta vasakpöördeks kiirust veeldi aeglustama, kiirusele u. 15 km/h e. 4 m/s. J.L sõitis kiirusega u 90 km/h e 25 m/s. Sellest nähtub, et JLjuhitud sõiduk lähenes AJjuhitud sõidukile õnnetusele eelnenud liiklussituatsioonis 18 meetrit sekundis võrra. Ettesuunas nähtavusala 100m läbimiseks ja AJle juhitud sõidukile järele jõudmiseks kulunuks JLjuhitud sõidukil üksnes ca 5 sekundit. AJpoolt JLhaldusõigusrikkumise asja kohtueelses menetluses seletuses (esitatud kostja SAS poolt) antud ütlusi vasakule reastumise ja pärisuunavööndi vabastamise kohta kinnitab asjaolu, et J.L üritas AJst mööduda teega külgneva ala – parkla, mitte vastassuunavööndi kaudu, mida ta tunnistas haldusõigusrikkumise asja arutamisel Tallinna Linnakohtus (protokoll tl.70-71) ja mida kinnitavad teade liiklusõnnetusest skeemil (esitatud SAS poolt) fikseeritud pidurdusjäljed parklas. Et J.L üritas AJst mööduda parkla kaudu, tähendab, et AJst ei saanud mööduda vastassuunavööndi kaudu, sest AJjuhitud sõiduk oli vastassuunavööndis (nagu AJon tunnistanud). Sellest nähtub, et pärisuunavöönd oli juba vabastatud e. vasakpööre oli aegsasti varem alustatud. Kostja osundab, et JLi, SV ja PP poolt haldusõigusrikkumise asja menetluses antud ütlused AJ juhitud sõiduki suunamärguande kohta ei ole täiel määral usaldusväärsed. Esmalt ei ole viidatud isikute ütlused nimetatud asjaolude osas järjekindlad ega ka kategoorilised: JLon oma väärteo menetlusel Tallina Linnakohtus andnud ütlusi (kohtuistungi protokoll, tl.66), et ei oska öelda, kas XXXi sunnatuli möödasõidu ajal põles, võis mitte põleda. Kui J.L ei oska seda täpselt öelda, siis ei olnud ta selles asjaolus enne möödasõidu alustamist veendunud. Suunamärguande tajumist võisid takistada ilmastikuolud: õnnetuse ajal oli ilm selge ja päikesepaisteline, päike paistis tagant (L ja P ütlused väärteoasja arutamisel linnakohtus) ja valgustas AJ juhitud sõiduauto tagatulesid, mis muutis nende põlemise või vilkumise väga raskesti märgatavaks. Kostja möönab, et õnnetuse kohal ei olnud liikluskorraldusvahenditega kehtestatud möödasõidukeeldu, kuid möödasõit oli keelatud LE § 135 p 4 tunnustel. Vastavalt LE § 135 p.4 on möödasõit keelatud piiratud nähtavusega teelõigul. Vastavalt LE § 2 p 33 mõistetakse piiratud nähtavuse all olukorda, kus muu hulgas kurvid vähendavad nähtavust niivõrd, et antud teelõigul lubatud suurima sõidukiirusega (90 km/h) liikumine võib muutuda ohtlikuks. Nagu eespool kirjeldatust ja aerofotost nähtub, eelnes vahetult õnnetuspaigale suhteliselt järsk kurv, milles on nähtavus ette u 100 meetrit. Täiendavateks ohufaktoriteks on teega külgnev ala: parkla ja kõrvaltee, kuna see tingib aeglasemalt liiklevaid maanteele peale- ja mahasõitjaid ning bussipeatus (mida tõendab kaaskostja esitatud fototabel). Kurvi ja vahetult kurvile järgnevat, parklat, kõrvalteed ja bussijaama arvestades on viidatud teelõigul maksimaalselt lubatud sõidukiirusega liiklemine ohtlik. Samadel põhjendustel ei vastanud JL valitud sõidukiirus LE § 123 nõuetele: ta ei suutnud enda juhitava sõiduki ja AJ juhitud sõiduki kiiruste suure vahe tõttu takistuse märkamisest jäänud 4-5 sekundi jooksul adekvaatselt reageerida teel olnud takistusele: vasakpööret aeglaselt sooritavale sõidukile.

Liiklusõnnetust ei põhjustanud AJ nõuetekohane vasakpööre, vaid JL poolt ebaõige LE § 123 nõudeid: teeoludele mittevastava – kurvi ja piiratud nähtavust mittearvestavalt suure sõidukiirus valik ning LE § 91 ja § 132 ja § 135 p 4 nõuete rikkumine AJ juhitud sõidukist möödasõidul. J.L ei käitunud adekvaatselt mõlema sõiduki sõidukiiruste suurest vahest tingitult kiirelt muutuvas liiklussituatsioonis. Et õnnetus ei toimunud hagiavalduses kirjeldatud viisil, tõendavad ka liiklusõnnetuse materjalid: kaaskostja SAS-i poolt esitatud teade liiklusõnnetusest - Liiklusõnnetuse skeemil paiknevad mõlemad sõidukid teega paralleelselt - seega ei saa väita, et AJ juhitud sõiduk oleks JL juhitud sõidukile risti küljelt sisse sõitnud: selleks pidanuks AJ juhitud sõiduk olema tee suunaga võrreldes risti või vähemalt suhteliselt suure nurga all. AJ juhitud sõiduki vigastused vasakul tiival, mis nähtub SAS-i poolt esitatud sõiduki skeemist ja AJ sõiduki XXX fotodest, on rohkem vasakul küljel kui ees, seega on hagiavalduses esitatud versioon JL juhitud sõidukile küljelt sisse sõitmise kohta vale. Seda kinnitavad ka JL juhitud sõiduauto XXX vigastused, mis on sõiduki paremal esitiival ja esiosal. Ilmselt alusetud ja õigusetud on ka hageja väited, et antud liiklussituatsioonis oli suurema kiirusega liikuval ja vastassuunavööndis asuval möödasõitjal eesõigus vasakpöörde sooritaja ees. Antud väitel ei ole mingit õiguslikku alust. Vastastikuse tee andmise kohustuse määravad LE § 91 nõuded: eesõigus on sellel liiklejal, kes alustab enne manöövrit ehk kes on juba manöövril. Kostja on seisukohal, et ta ei ole põhjustanud 16. juulil 2001.a. Läänemaal Lihula-Haapsalu mnt 15. kilomeetril toimunud liiklusõnnetust ega vastuta seetõttu õnnetuses saabunud kahjude eest. Õnnetuse põhjustas endapoolsete LE rikkumistega ja kahju tekkimise eest vastutab õnnetuses osalenud sõiduauto XXX juht JL. Kohtu põhjendused

LKindlS §-s 26 määratletakse liikluskindlustusjuhtumi sisu ja eeldused, mis peavad olema täidetud selleks, et juhtum oleks käsitletav kindlustusjuhtumina. LKindlS § 26 lg 1 kohaselt on liikluskindlustuse kindlustusjuhtum (liikluskahju) kindlustamisele kuuluva sõidukiga käesolevas paragrahvis sätestatud tingimustel kahju tekitamine. LKindlS § 26 lg 2 määratleb kindlustusjuhtumi üldregulatsiooni. LKindlS § 26 lg 2 kohaselt on liikluskahjuga tegemist ainult siis, kui samal ajal esinevad järgmised tingimused: 1) teeliikluses on tekitatud kahju kindlustamisele kuuluva sõidukiga; 2) kahju on tekitatud sõiduki liikumise või paiknemise tagajärjel; 3) esineb põhjuslik seos sõiduki liikumise või paiknemise ja tekitatud kahju vahel; 4) sõiduki valdajal on tsiviilvastutus seoses kahju tekitamisega. Vaidlust ei ole selles, et tegemist on liikluskindlustusjuhtumi ja liikluskahjuga LKindlS § 26 lg 1 ja 2 mõttes. Vaidlust ei ole selles, et hageja on hüvitanud J.L sõiduki kahju summas 96 600 krooni ja hageja on saanud XXX müügist 42 000 krooni (t lk 13, 15-16, 18). Vaidlust ei ole selles, et kostja AJ kui sõiduki XXX juhi tsiviilvastutus oli kahjujuhtumi toimumise ajal kindlustatud SAS-is.

Kohus jätab tähelepanuta JL seletuse hageja õiguseelnejale, Lääne Politseiprefektuuri poolt 26.07.2001 koostatud haldusõiguserikkumise protokolli ja fotod, H L , H L ja AJ seletused ning JL tehtud fotod kuna need ei ole tõendid TsMS § 229 lg 1 tähenduses (t lk 15, 39, 52-56, 58-60, 77-85, 108-111). Argumenteeritud on AJ positsioon, et kehtiva TsMS kohaselt ei ole väärteo- või kriminaalasjas tehtud otsus enam mingis ulatuses siduv teo tsiviilõiguslikke tagajärgi läbivaatavale kohtule. TsMS § 268 kohaselt kohus võib vaieldava asjaolu kohta vande all üle kuulata ka tõendama kohustatud poole, kui üks pool seda taotleb ja teine pool sellega nõustub. AJ taotles vande all ülekuulamist. Kuna hageja ei andnud nõusolekut kostja AJ vande all ülekuulamiseks, siis jätab kohus tähelepanuta AJ seletuse tuginedes TsMS § 268. Kohus asub seisukohale, et hageja välistas võimaluse kostjal AJel, kes oli üks liiklusõnnetuses osalejatest, anda seletust toimunud liiklusõnnetuse asjaolude kohta. Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et tunnistaja J.L oli liiklusõnnetuse toimumise ja on käesoleval ajal hageja töötaja. Tunnistaja JLütluste kohaselt oli tema sõidukiirus 80-90 km vahel ja sõiduki pidurdusteekond võis olla umbes 20 m. Tunnistaja JL ütluste kohaselt ei näinud ta XXXi sisselülitatud suunatuld. Tunnistaja JL ütluste järgi asus XXX tema sõidukist paremal pool. Kokkupõrge toimus vastassuuna vööndis. Keelumärke ei olnud ja lubatud sõidukiirus oli 90 km/h. Eemalt vaadates tunnistaja ohtu ei näinud. Tunnistaja JL väiteil oli politsei selgituse põhjal XXXi suunatule pirni niit terve, kuid sokkel oli korrosiooni kihiga osaliselt kaetud. Tunnistaja ütlustest nähtuvalt sai ta aru, et XXX tahab teeserva seisma jääda, sellepärast alustas möödasõitu. Tunnistaja J.L ei osanud kommenteerida asjaolu, kas XXX võis olla juba 30 m vastassuunavööndis. Ohtu hakkas nägema umbes 10-15 m ette. Tunnistaja ütluste kohaselt XXX kaldus minu poole. Tunnistaja hoidis sõidukiga võimalikult vasakule, et kokkupõrget vältida. Kostja AJon tunnistaja H L äi. Tunnistaja H L ütlustega on leidnud kinnitust, et ta oli kaupluse ukse ees ja nägi selgelt teed. Natuke eemal kauplusest nägi sõidukit XXX, mille vasakul tiival olev suunatuli vilkus, sellest järeldas tunnistaja, et äi tuleb neile järele. Ootamatult ilmus XXX ja alustas möödasõitu vasakult poolt. Vahetult enne kraavi toimus sõidukite kokkupõrge. Tunnistaja H. L ütlustest nähtuvalt olid tema arvates XXX pidurdusjäljed kuskil 30 m. Tunnistaja H. L kinnitas, et XXX kiirus võis olla üle 90 km/h, sest nii ütles üks politseinik, kes kohal käis. Tunnistaja H. L kinnitas, et XXX praktiliselt seisis, sest hakkas alla parklasse keerama. XXX XXXle ette keerata ei jõudnud. XXX oli suhteliselt otse tee suhtes, vasakul vastassuunavööndis. Eksperdiarvamuse kohaselt ei ole ekspertiisiks esitatud materjalide alusel XXX ja XXXi vahelist nurka sõidukite kontakteerumisel võimalik täpselt kindlaks määrata. Ligilähedase hinnangu kohaselt võis sõidukite vaheline nurk olla suurusjärgus 45°. XXXi liikumistrajektoori kokkupõrke kohale lähenemisel ei ole võimalik tuvastada, kuna sündmuskohal ei ole tuvastatud sõiduki liikumise- ega lohisemisjälgi. XXX pidurdusjälgede paiknemise alusel on põhjust arvata ainult seda, et hetkel, kui XXX juht reageeris ohule, liikus sõiduk vastassuunavööndis. Olukorras, kus sõiduk lubatud liikumiskiirust ei ületanud, näitab juba tagajärg ise, et ohule reageerimise hetkel ei olnud sõiduki juhil võimalik kokkupõrget vältida. XXX liikumistrajektoori sündmuskohale lähenemisel ja möödasõidu alustamise hetke ei ole võimalik kindlaks määrata. XXX liikumiskiirus enne pidurdusjälgede tekkimist võis

olla suurusjärgus 75 km/h. Hetkel, kui XXX juht reageeris ohule võis sõiduauto asuda pidurdusjälgede algusest 23,4 m kaugusel. Reaalne oht liiklemisele tekkis hetkel, kui XXX alustas manöövrit vasakule ja suundus vastassuunavööndisse. Teadmata sõiduauto XXX liikumistrajektoori ei ole võimalik teostada arvutusi, mis määraksid sõiduki asukoha ühel või teisel ajahetkel. Sõidutee tegelikku ettenähtavust ei ole paikkonna kirjelduse alusel võimalik tuvastada ja seda saab reaalselt kindlaks määrata ainult sündmuskohal. Ekspertiisiks esitatud materjalides (tsiviiltoimikus lk 72) toodud aerofoto alusel sõidutee ettenähtavus ei seadnud piiranguid lubatud liikumiskiirusega liikumisele ega möödasõitude teostamisele. Liiklemispiiranguid ei olnud kehtestatud ka liikluskorraldusvahenditega (t lk 72, 122-127). Eksperdiarvamuse kohaselt saab tehniliselt liiklusõnnetuse vältimise võimalust analüüsida ainult juhi suhtes, kes kokkupõrke vältimiseks pidi kasutama ekstreemseid juhtimisvõtteid ja uuritaval juhul oli selleks XXX juht. Eksperdiarvamusest nähtuvalt võis XXX liikumiskiirus olla 75 km/h, tunnistaja J.L kinnitas, et sõidukiirus oli 80-90 km/h. Seega on eksperdiarvamus kujunenud XXX ebaõige sõidukiiruse arvestuse eeldusest. Kohus leiab, et eksperdiarvamust ei saa aluseks võtta kuna ekspert on kinnitanud, et sündmuskohal ei ole tuvastatud liikumiseega lohisemisjälgi, samuti sõidutee tegelikku ettenähtavust ei ole paikkonna kirjelduse alusel võimalik tuvastada ja seda saab reaalselt kindlaks määrata ainult sündmuskohal, kuna puudub informatsioon XXXi liikumistrajektoori kohta, siis ei ole võimalik tuvastada ka sõiduki paiknemist sõiduteel hetkel kui XXX juht reageeris liiklusohule. LE § 91 kohaselt enne sõidu, manöövri või peatumise alustamist peab juht veenduma, et see on ohutu ega takista teisi liiklejaid ja teel töötajaid. Tunnistaja JL ütlus, et ta sai aru, et XXX tahab teeserva seisma jääda ning sellepärast alustas möödasõitu, on ebausaldusväärne, kuna XXX pidanuks paiknema sellisel juhul pärisuunavööndis. Tunnistaja JL ei osanud kommenteerida asjaolu, kas XXX võis olla juba 30 m vastassuunavööndis. Kohus asub seisukohale, et JLei veendunud enne möödasõidu alustamist, et see on ohutu ega takista teisi liiklejaid. Asjaolu, et suurim lubatud sõidukiirus Lihula-Haapsalu mnt 15.km toimunud liiklusõnnetuse kohas oli 90 km/h, ei andnud JL eesõigust vasakpöörde sooritaja ees. LE § 123 kohaselt juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse selliseks, mille puhul on arvestatud tema sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mis tahes takistuse ees. Juht peab vähendama kiirust ning vajaduse korral peatuma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb. Käesoleval juhul rikkus sõiduki XXX juht LE § 123 nõudeid, kuna ei valinud liiklusoludele vastavalt kiirust. Tunnistaja JL ütlus, et ta ei näinud XXXi sisselülitatud suunatuld on vastuolus tunnistaja HLütlustega, mille kohaselt ta nägi sõidukit XXX, mille vasakul tiival asuv suunatuli vilkus. Seega on JL rikkunud veel ka LE § 132 p 2 nõuet, mille kohaselt enne möödasõidu alustamist peab juht veenduma, et ees sõitev juht pole andnud vasaksuunamärku. JL`i kohustus oli enne manöövri alustamist veenduda, et eessõitev juht ei ole andnud vasaksuunamärku. LE § 133 kohaselt kui möödasõidu ajal ilmneb takistus või liiklusoht, mida juht ei saanud ette näha või ei osanud õigesti hinnata enne möödasõidu alustamist, tuleb möödasõit katkestada. Kohus asub seisukohale, et antud juhul ei osanud JL enne möödasõidu alustamist õigesti hinnata takistuse või liiklusohu ilmnemist ega katkestanud seejärel möödasõitu.

Sõiduki XXX juhi AJ`e käitumises LE rikkumisi, mis oleks põhjuslikus seoses toimunud liiklusõnnetusega, ei esinenud. Sündmuskohal oli vasakpöörde sooritamine lubatud. Hageja väited ja tunnistaja JL ütlused, nagu oleks vasakpööret sooritanud sõiduk XXX suundunud tee paremale äärele ning suunamärguannet mitte andnud, on paljasõnalised ja tõendamata. Vormil “Teade liiklusõnnetusest“ väljal nr 13 liiklusõnnetuse toimumiskoha ja politsei poolt koostatud skeemi järgi on AJ enne pööret suundunud sõidutee pärisuunavööndi vastava ääre lähedale (t lk 34, 57). Alusetud on ka hageja väited, et antud liiklussituatsioonis oli suurema kiirusega liikuval ja vastassuunavööndis asuval möödasõitjal eesõigus vasakpöörde sooritaja ees. Antud väitel ei ole õiguslikku alust. Paljasõnalised ja tõendamata on antud juhul hagiavalduses esitatud väited AJ`e poolsetele LE § 82, § 86, § 91, § 97, § 100, § 134 rikkumistele. TsK § 448 lg 1 (kuni 01.07.2002 redaktsioonis) järgi isikule või varale tekitatud kahju kuulub kahju tekitanud isiku poolt täies ulatuses hüvitamisele. Varaline kahju väljendub vara vähenemises õiguserikkumise tagajärjel. Kahju hüvitamise kohustise oluliseks tingimuseks on põhjusliku seose olemasolu õiguserikkumise ja kahju vahel. Asjaolu, et hageja hüvitas JL16.07.2001 toimunud liiklusõnnetusega põhjustatud liikluskahju, ei anna alust nõuda kostjatelt liikluskahju summas 55 560 krooni, kuna esitatud tõenditega ei ole leidnud kinnitust, et kostja AJon süüdi põhjustatud liiklusõnnetuses. Seega on alusetu hageja nõue kostjatelt liikluskahju hüvitamiseks ja hagi tuleb jätta rahuldamata. 11.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt kohaldatakse enne TsMS alates 01.01.2006 kehtiva redaktsiooni jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud TsMS sätestatut. Vastavalt TsMS § 60 lg 1 (kuni 31.12.2005 kehtinud redaktsioonis) mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kuna hagi jääb rahuldamata, siis kohtukulu tuleb jätta hageja kanda. TsMS § 61 lg 1 p 1 kohaselt poolele, kelle kasuks otsus tehti, mõistab kohus teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindajana poolt osutatud õigusabi eest: hinnaga hagi puhul kuni viis protsenti hagi rahuldatud osast hagejale või kuni viis protsenti hagi rahuldamata jäetud osast kostjale. AJon kandnud õigusabikulu 4 248 krooni (t lk 40-41). Seega tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista menetluskulu 55 560 x 5% =2 778 krooni. TsMS § 52 p 5 (kuni 31.12.2005 kehtinud redaktsioonis) kohaselt on asja läbivaatamisekulud: postikulud ja kutsete kättetoimetamise kulud. TsMS § 54 lg 4 sätestab, kui pool, kes pidi ette maksma postikulud, seda kohtu määratud tähtpäevaks ei teinud, võib kohus jätta taotletava toimingu tegemata või mõista läbivaatamiskulud välja kohtuotsusega protsessiosaliselt, arvestades käesoleva seadustiku paragrahvis 60 sätestatut. Seega kuulub hagejalt väljamõistmisele TsMS § 54 lg 4 järgi postikulu 33,50 + 33,50 + 33,50 + 33,50 + 31,10 + 30,80 + 30,80 + 20,10 + 20,10 + 20,10 + 20,10 = 307,10 krooni riigituludesse (t lk 28-29, 4647, 76, 103-104, 116-117, 129-130). Kohtuotsuse vabatahtlikul täitmisel tuleb hagejal märkida maksekorraldusele viitenumber ja selgitusse toimingu nimetus, mille eest tasumine toimub.

Viivi Villemson kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.