A.K hagi H.K vastu üürilepingu tunnistamiseks ja 123 000 krooni saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 04.10.2006 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
H.K apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
01. veebruar 2007. a, avalik kohtuistung
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja A.K, esindaja Ervin Nurmela; kostja H.K, esindaja adv Veljo Viilol
lõppenuks
RESOLUTSIOON
Harju Maakohtu 04.10.2006 otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates.
Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue
1.Hageja esitas 12.12.2005 kohtule hagi, milles palus kostjalt välja mõista üürilepingu sõlmimisel tasutud ettemaks 78 000 krooni ja üürniku poolt tehtud remondikulud summas 45 000 krooni. 01.01.1996 sõlmisid K.K ja kostja eluruumi üürilepingu Tallinnas x asuva kahetoalise korteri üürimise kohta. K. K suri 19.10.2001. K. K oli hageja ja tema abikaasa M. K tütar, hageja on tema seadusjärgne pärija.
2.Hagiavalduse kohaselt tasus üürnik üürilepingu sõlmimisel kostjale ettemaksuna 6000 USA dollarit, millest üürilepingu poolte kokkuleppe kohaselt pidi maha arvatama igakuine üürisumma. Kostja esitas üürnikule ka igakuiselt üüriarveid, mis on üürniku poolt tasutud. Hageja leiab, et temale kui üürniku seadusjärgsele pärijale on üürilepingust tulenevad õigused ja kohustused üle läinud. Hageja asus pärast üürniku surma eluruumi kasutama ja
täitis üürilepingust tulenevat üüri tasumise kohustust. Hageja teatas kostjale üürilepingu lõpetamisest 31.10.2005. Üürilepingu p 8.3 sätestab, et üürnikul on lepingu lõppemise korral õigus tagasi nõuda ettemaksuna tasutud summad, mida ei ole üürisummadega tasaarvestatud.
3.Üürnik tegi tema kasutusse antud eluruumis remonti summas 45 000 krooni, et muuta üüritud elamispind elamiskõlblikuks, sest tegemist oli põlenud korteriga. Hageja oli seisukohal, et kuigi remondikulude suurust ei ole täpselt võimalik kindlaks teha, on nimetatud summa mõistlik. Kostja vastuväited
4.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja vastuväidete kohaselt leppisid üürnik ja üürileandja kokku, et üüri suuruseks on 1500 krooni kuus, sest Tallinna linnas kehtis üüri piirmäär vaid sundüürnikele. Ettemaks tasuti seetõttu, et kostja soovis seda raha kasutada korteri parendamiseks enne üürniku sissekolimist. Üürilepingu poolte vahel oli suuline kokkulepe, et üürikviitungil kajastatud üür on tegelikult korteri hooldus- ja halduskulu, hinnaks 4 kr /m2 ning alates 01.01.1997 4,504 kr /m2 ning korteri tegelik üür 1500 krooni arvestatakse maha ettemaksust. Üürnikule esitatud arved olid märksa väiksemad, kui teistele majaelanikele esitatavad arved. Suulise kokkuleppe olemasolu kinnitab ka asjaolu, et üürnik ei nõudnud arvete mahaarvamist ettemaksust, vaid tasus arved ära. Kostja ja üürniku vahel oli usalduslik vahekord. Hagejal oli vastavalt seadusele 1 kuu jooksul alates üürniku surmast õigus esitada teade üürilepingusse astumise kohta, kuid hageja seda teinud ei ole. Kostja leiab, et üürileping ei ole hagejale üle läinud. Üürniku poolt tehtud remont teostati 10 aastat tagasi. Üürnik tegi korteris sanitaarremonti, mille hüvesid kasutas vaid ise. Käesolevaks ajaks on remondi tulemus amortiseerunud. Osa remondi materjale hankis kostja. Üürnik oleks pidanud eelnevalt kirjalikult nõudma remondi tegemist ja eluruumi puudused välja tooma ja alles üürileandja keeldumisel oleks üürnikul olnud õigus ise remonti teha. Parendusi oleks saanud teha vaid kostja kirjalikul nõusolekul. Korteri olukord ei ole 10 aastat tagasi tehtud remondi tõttu paranenud. Remondikulud ei ole tõendatud. Maakohtu otsus ja selle põhjendused
5.Harju Maakohus rahuldas hagi osaliselt, s.o üürilepingu sõlmimisel tasutud ettemaksu 78 000 krooni osas ning mõistis selle summa kostjalt välja. Kohus tuvastades, et A.Ki ja H.Ku vaheline üürileping lõppes 31.01.2006.
6.Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et hageja on üürniku pärija. Samuti puudub vaidlus selles, et üürnik tasus üürilepingu sõlmimisel kostjale 6000 USA dollarit ettemaksu. Vaidlust ei ole ka selles, et enne üürile andmist olid eluruumil põlengukahjustused. Pooled vaidlevad selle üle, kas üürilepingust tulenevad õigused ja kohustused on hagejale üle läinud, millised olid üürilepingu tingimused üüri suuruse osas ja millisel määral on üürnik eluruumis remonti teinud. Samuti vaidlevad pooled selle üle, kas remont oli kapitaalse iseloomuga ja eluruumi parendanud ning kas üürnikul oleks olnud õigus nende parenduste eest hüvitust saada.
7.Üürilepingust tulenevate õiguste ja kohustuste ülemineku puhul tuleb rakendada elamuseaduse sätteid, sest üürnik suri 19.10.2001. Samuti tuleb rakendada elamuseaduse sätteid, andmaks hinnang üürniku ja kostja vahel sõlmitud suulisele üüri tasumise kokkuleppele, sest kokkulepe ja üürileping sõlmiti elamuseaduse kehtimise ajal. Üürilepingu lõppemisest tulenevatele õigustele ja kohustustele tuleb hinnang anda võlaõigusseaduse järgi, sest poolte vaheline üürileping lõppes pärast 01.07.2002. Elamuseaduse (ES) § 40 lg 1 sätestab, et üürniku surma, alatise lahkumise või väljatõstmise korral on ühel temaga koos elanud perekonnaliikmetest nende omavahelisel kokkuleppel õigus nõuda enda tunnistamist
üürnikuks esialgse üürniku asemel varem sõlmitud üürilepingu järgi. Seadus ei sätesta, kas tahteavaldus tuleb teha kirjalikult või suuliselt. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) 2001. a kehtinud redaktsiooni § 91 lg 1 sätestab, et pooled võivad teha tehingu mistahes vormis, kui seadus ei sätesta tehingu kohustuslikku vormi. ES § 31 lg 1 sätestab, et üürileping tuleb sõlmida kirjalikus vormis. TsÜS § 93 lg 1 järgi on kohustusliku lihtkirjaliku vormi nõude järgimata jätmisel tehing tühine, kui seadusest ei tulene teisti. Elamuseadus ei sätesta, et üürilepingu kirjaliku vormi järgimata jätmisel on üürileping tühine. Ka kohtupraktika on asunud seisukohale, et kohustusliku kirjaliku vormi järgimata jätmisel ei ole üürileping tühine, vaid üürilepingu sisustamisel tuleb lähtuda seadusega sätestatud tingimustest. Üürniku surma korral üürilepingusse astumisel ei pea perekonnaliige tegema kirjalikku tahteavaldust selleks, et üürileping temale üle läheks. Pooled ei vaidle asjaolu üle, et hageja kasutas üüritud eluruumi kuni 2005.aasta sügiseni ja kostja esitas talle üüriarveid. Hageja on teinud oma tegudega ES § 40 lg-s 1 ette nähtud tahteavalduse ja kostja on seda oma tegevusega aktsepteerinud ning üürilepingust tulenevad õigused ja kohustused on hagejale üle läinud.
8.ES § 31 lg 1 sätestab, et üürileping tuleb sõlmida kirjalikus vormis. Järelikult peavad kõik üürilepingut puudutavad küsimused, sealhulgas ka kokkulepped üüri tasaarvestamise osas või üüriarvetel väljendatud kirjete osas olema kirjalikult sõlmitud. Kirjaliku vormi nõue on seadusega sätestatud selleks, et tagada tõendamisfunktsioon lepingu tingimuste väljaselgitamiseks ja ka üürniku kui sotsiaalselt nõrgemal positsioonil oleva poole kaitseks. Kostja oli üürilepingu sõlmimisel vaba väljendama oma tahet üürilepingu tingimuste osas. Kostja on seda teinud ning leppinud kokku üüri suuruse. Kostja ei ole tõendanud, et poolte vahel oleks olnud mingi muu kokkulepe. Kostja vandeta antud seletust ei saa käsitelda tõendina. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 järgi oli kostjal kohustus esitada tõendeid oma väidete kinnituseks. Kostjale oli kirjaliku vastuse esitamise kohustuses selgitatud, et ta peab esitama tõendid oma vastuväidete kinnituseks.
9.Kohtule esitatud üürilepingust nähtub, et kostja ja üürnik on üürilepingu sõlmimisel kokku leppinud ettemaksu tasumise, millest kostja hakkab tulevikus üüri maha arvama. Samas on kostja esitanud üürnikule igakuised üüriarved, kus on selgesõnaliselt väljendatud üür. Kui pooled andsid lepingu sõlmimisel elamuseadusega sätestatud terminitele teistsuguse sisu ja nimetasid üüriks üksnes haldus- ja hoolduskulusid, oleks pidanud pooled seda üürilepingus eraldi märkima. Kuna üürilepingus seda tehtud ei ole, tuleb üüri mõiste lahtimõtestamisel lähtuda üürilepingust ja lepingu sõlmimise ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse 26.10.1999 määrusega nr 38 kehtestatud üüri arvestamise korra p-st 6, mis sätestab kulud, mida tuleb üürina käsitleda. Üürnik on üüri tasunud, seega on ta tasunud üheaegselt nii arvetel näidatud üüri kui ka ettemaksu. Järelikult on üürnik täitnud oma üüri tasumise kohustuse kahekordselt ning enammakstud üür, s.o ettemaks 6000 USA dollarit, tuleb kostjal hagejale tagastada. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 78 000 krooni ettemaksuna tasutud üüri võlaõigusseaduse (VÕS) § 1028 lg 1 alusel.
10.Üürilepingu lõpetamise teatest nähtub, et hageja on üürilepingu 31.10.2005 saadetud kirjaga üles öelnud. Teade on kostjale välja saadetud 02.11.2005. Kostja ei ole menetluse käigus väitnud, et ta pole teadet kätte saanud. Seega lõppes üürileping selle ülesütlemisega hageja poolt 31.01.2006. Üürileping lõppes võlaõigusseaduse kehtivuse ajal, järelikult tuleb VÕS rakendusseaduse § 12 lg 1 alusel üürilepingu lõppemise tagajärgedele kohaldada võlaõigusseadust, kuna üürilepingu puhul on tegemist kestvuslepinguga. Parendused üüritud asjale tehti ajal, mil üürisuhet reguleeris elamuseadus, seega tuleb asjaolu, kas üürnikul oli õigus teha üüritud asjale parendusi, tuvastada elamuseaduse sätete alusel.
11.ES § 42 lg 4 järgi tuleb remondi- ja hoolduskohustus kindlaks määrata üürilepingus. Üürilepingu p 6.2. sätestab, et üürnikul on kohustus teha sanitaarremonti omal kulul. Lepingu sõnastusest võib järeldada, et üürnikul puudus lepingu järgi õigus nõuda parenduste hüvitamist kostja poolt. Samas sätestab VÕS § 286 lg 1, et kokkulepe, mis välistab parenduste hüvitamise kohustuse, on tühine. Seega leppisid küll üürnik ja kostja kokku, et üürnik teostab sanitaarremondi omal kulul, kuid parenduste eest on hagejal õigus nõuda hüvitist. Kostja ei ole eitanud, et üürnik tegi remonti tema nõusolekul. Kostja kinnitas istungil, et remondi tegemine oli üks lepingu sõlmimise tingimustest. Seega on remont tehtud kostja nõusolekul. Samas ei ole hageja kohtuisutungil tõendanud, et remondi käigus oleks üüritud asja väärtus oluliselt suurenenud. Tunnistaja R. K ütlustega on tõendatud, et üürnik tegi remonti, kuid remonti saab käsitleda siiski sanitaarse remondina, sest elamu põhikonstruktsioonide ja kommunikatsioonide muutmist või parendamist ei toimunud. Tunnistaja A. V ütluste kohaselt on remont amortiseerunud, seega ei ole olnud remondil väärtust, mis oleks oluliselt tõstnud asja väärtust. Apellatsioonkaebuse põhjendused
12.Kostja palub apellatsioonkaebuses tühistada Harju Maakohtu otsuse osas, millega kohus hagi rahuldas ning jätta uue otsusega hagi tervikuna rahuldamata. Kohus on kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme ning rikkunud menetlusnorme. Kohus märgib oma otsuses alusetult, et poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et hageja on üürniku pärija. Kostja on juba esimeses astmes seadnud kahtluse alla hageja pärimisõiguse. Hageja paljasõnalisest väitest, et ta on seadusjärgne pärija, ei piisa pärimisõiguse tõendamiseks, sest pärimisõiguse realiseerimiseks tuleb pärand ka vastu võtta ja seda hageja tõendanud ei ole. Tõendite puudumise tõttu ei saanud kohus seda asjaolu ka tõendatuks lugeda.
13.Maakohus leidis õigesti, et üürilepingust tulenevate õiguste ja kohustuste ülemineku puhul ja üüri suuruse kokkuleppele hinnangu andmisel tuleb rakendada elamuseaduse sätteid, sest üürnik suri 19.10.2001. Samas leidis kohus täiesti alusetult ja vastuolus eelnevaga, et üürilepingu lõppemisest tulenevate õiguste ja kohustuste hindamisel tuleb lähtuda hoopis võlaõigusseadusest. Vastavalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse §-le 11 kohaldatakse võlasuhtele, mis on tekkinud enne 1. juulit 2002, enne nimetatud seaduse jõustumist kehtinud seadust. Seega on antud juhul alusetu maakohtu tuginemine võlaõigusseaduse sätetele, s.h VÕS §-le 320, sest K. K surma ajal 19.10.2001 kehtis elamuseadus. ES § 40 kohaselt oli üürniku surma korral üürnikuga koos elanud perekonnaliikmel õigus nõuda enda tunnistamist üürnikuks esialgse üürniku asemel varem sõlmitud üürilepingu järgi. Seda ei ole hageja peale K. K surma teinud, samuti ei ole ta elanud koos K. K. Seega ei saa hagejat lugeda üürnikuks K. K sõlmitud üürilepingu järgi, nagu seda on alusetult teinud maakohus. Seetõttu puudus hagejal õigus enda üürnikuks tunnistamiseks, mistõttu ei olnud tal õigus üürilepingut lõpetada ega esitada VÕS § 320 ja § 321 lg 5 alusel lepingust tulenevat nõuet üürileandja vastu. Kuna hageja näol ei ole tegemist üürnikuga, puudub tal õigus üürilepingu alusel tasutud summat tagasi nõuda. Kuna hageja ei nõudnud enda üürnikuks tunnistamist, siis on ta selle võimaluse kaotanud. Üürileandja luges üürilepingu lõppenuks. Ka seetõttu oleks kohus pidanud hageja nõude jätma rahuldamata, lähtudes seejuures elamuseadusest.
14.Ettemaksu tagasinõue on põhjendamatu ka sisuliselt. Üürilepingu pooled leppisid korteriüüri suuruseks 1500 krooni kuus, mis vastas kehtinud turuhinnale. Üüri ettemaks oli garantiiks K. K, kes soovis hiljem korterit omandada. Üürikviitungitel kajastatud üür ei vasta tegelikult sõlmitud kokkuleppele, vaid hõlmab hooldusega seotud kulutusi. Kokkulepet kinnitab ka asjaolu, et K. K tasus talle esitatud arved ega nõudnud üüri mahaarvamist tasutud
ettemaksust. See tuleneb ka lepingu p 3.1 sõnastusest (vastavalt tegelikele kuludele). Eelnimetatud kokkuleppe sõlmimist kinnitab ka see, et K. K esitatud arved olid tunduvalt madalamad, kui teiste majaelanike omad. Apellant soovib rõhutada, et sõlmitud üürikokkuleppes ettenähtud üür 1500 krooni kuus moodustab 10 aasta eest kokku 180 000 krooni, mis ületab tunduvalt ettemaksu. Hagi rahuldamisel tekib olukord, kus kostjale kuuluva korteri kasutamise eest ei ole üldse üüri tasutud. Vastus apellatsioonkaebusele
15.Hageja peab maakohtu kaevatavat otsust seaduslikuks ja põhjendatuks ning palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata. Vastuväidet, et hageja ei ole oma tütre (üürniku) pärijaks, ei ole kostja esimese astme kohtus esitanud. Esimese astme kohtus võttis kostja õigeks, et hagejal oli õigus astuda üürilepingusse. Nimetatud asjaoludele tuginedes ei ole apellant märkinud, miks ei olnud neid vastuväiteid võimalik esimese astme kohtus esitada (TsMS § 633 lg 5), mistõttu tuleb need kõrvale jätta. Poolte vahel puudus vaidlus, et hageja kasutas eluruumi üürnikuna kuni 2005. a sügiseni ning kostja esitas talle üüriarveid. Sõltumata üürilepingu üleminekust on hagejal õigus pärijana nõuda üürilepingu alusel tasutud ettemaksu tagasi. Vastustaja kinnitab jätkuvalt, et ta on oma tütre seadusjärgne pärija ja on pärandi vastu võtnud, samuti seda, et suulist kokkulepet kirjalikus lepingus märgitust suurema üüri kohta poolte vahel ei olnud. Arvestades korteri olukorda sinna kolimisel oli üürimääraks üürikviitungitel märgitud määr. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
16.Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust Harju Maakohtu otsuse tühistamiseks ning kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 tuleb see jätta muutmata ja kaebus rahuldamata.
17.Maakohus kohaldas seadust õigesti. ES § 40 lg-st 1 tulenevalt oli üürniku surma korral ühel üürnikuga kooselanud perekonnaliikmetest õigus nõuda enda tunnistamist üürnikuks esialgse üürniku asemel varem sõlmitud üürilepingu järgi. Kohus märkis õigesti, et ei elamuseadusest ega kohtupraktikast ei tulene kirjaliku vormi järgimata jätmisest üürilepingu tühisus. 01.02.2006 hagile esitatud vastuses (tl 84-89) tunnistas ka kostja hageja ja M. K õigust K K vanematena astuda üürilepingusse (kuigi leidis samas, et seadusest tuleneva tähtaja jooksul ei ole vastavat teadet üürileandjale esitatud, mistõttu on üürileping lõppenud). Kolleegium nõustub maakohtuga selles, et üürilepingusse astumine on faktiliselt toimunud ning oma tegevusega on kostja seda aktsepteerinud. Ka oma 06.07.2005 kirjas M. K on kostja sisuliselt tunnistanud üürilepingu üleminekut M. K kui K. K isale, rääkides R. K kui allüürnikust, ning soovides vormistada üürileping ümber tähtajaliseks lepinguks üüriga 3000 krooni kuus (tl 79-80). 22.12.2005 kirjas M.K palus kostja hiljemalt 10.01.2006 korter asjadest vabastada (tl 89-90). Kolleegium nõustub hagejaga selles, et vaatamata asjaolule, kas üürileping läks hagejale üle või mitte, on tal üürniku pärijana õigus esitada nõue üürileandja vastu üürilepingu sõlmimisel tasutud ettemaksu tagasinõudmiseks. Sel juhul oleks tasaarvestamata ettemaksu tagasinõude materiaalõiguslikuks aluseks TsK § 477, s.o vara alusetust omandamisest või säästmisest tulenevaid kohustusi kuni 01.07.2002 reguleerinud sätted.
18.Esimese astme kohtu menetluses ei arutatud hageja pärimisõigust käsitlevaid asjaolusid. Kostja on küll oma 01.02.2006 vastuses väitnud: „Hageja peab ennast küll K. K seaduslikuks pärijaks, kuid ei esita selle tõendamiseks ühtegi tõendit“, kuid ei ole selgesõnaliselt nimetatud asjaolu vaidlustanud (tl 86). Kuigi kostja on märkinud, et K. K võis teha testamendi, ei ole ta selle kohta mingeid tõendeid esitanud. Hageja seevastu on
tõendanud, et üürniku puhul oli tegemist tema tütrega (sünnitõend – tl 14), kelle pärijaks ta pärimisseaduse järgi on. Pärimisseaduse (PäS) § 14 lg 1 kohaselt on teise järjekorra seadusjärgsed pärijad pärandaja vanemad ja nende alanejad sugulased (PäS § 12 lg-st 2 tulenevalt pärivad teise järjekorra pärijad, kui esimese järjekorra pärijaid, s.o § 13 lg 1 kohaseid alanejaid sugulasi, ei ole). Pealegi on kostja ise käsitanud K. K pärijatena tema vanemaid, nõudes K. K asjadest korteri vabastamist M. K adresseeritud kirjas.
19.Kolleegium ei nõustu apellandiga, et kohus oleks pidanud ettemaksu tagasinõude osas arvestama kostja ja üürniku vahelist, üürilepingus märgitust erinevat, kokkulepet. 01.02.2006 kohtule esitatud vastuses hagile asus kostja seisukohale, et üüri osas oli üürilepingu poolte vahel teistsugune kokkulepe, kui seda kajastab lepingu p 3.1, kuid ei esitanud selle kohta mingeid tõendeid. Kostja ei ole oma väidet 1500 kroonise kuuüüri kokkuleppe kohta tõendanud. Kostja ei ole tõendanud, et üürikviitungitel märgitud üür oli tegelikult vaid hoolduse ja haldamisega seotud kulu ning et poolte kokkuleppe kohaselt oli tegelik üür suurem ja arvati maha ettemaksust. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Hageja seevastu esitas kohtule kostja 06.07.2005 kirja M. K, milles kostja kinnitas, et pooled leppisid madalas üüris kokku seetõttu, et üürnik tegi 6000 USA dollari suuruse ettemaksu („Ilma ettemaksuta oleks tolleaegseid turuhindasid arvestades kuu üür olnud ca 1500 krooni...“ - tl 79). Samas kirjas on kostja möönnud K. K tehtud kulutusi korteri remondile, mis omakorda võis mõjutada üürilepingu tingimusi, s.h üürikokkulepet. Asjaolu, et K. K tasus üürikviitungitel märgitud üüri ega nõudnud selle mahaarvamist ettemaksust, kostja väidet üüri suuruse kohta ei kinnita. Pigem kinnitab see kostja väljendatud mõtet, et ettemaks oli garantiiks korteri edaspidiseks omandamiseks (vastus hagile - tl 85).
20.Seega oli käesoleva vaidluse põhiküsimuseks, kas üürilepingu poolte vahel oli üüri suuruse osas lepingus väljendamata kokkulepe, millest võiks tuleneda kostja õigus teha tasaarvestus. Kuna tegemist oli kirjaliku üürilepinguga, tuleb eeldada, et ka üüri suuruse osas oli poolte tegelik tahe lepingus väljendatud. Poolte teistsugune tahe ei leidnud tõendamist. Üürilepingust tulenevalt pidi üürileandja üürilepingu lõppemisel ettemaksuna tasutud summad tagastama ulatuses, mis jäid tasaarvestamata üürisummadega (p 8.2 ja 8.3). Kuna kostja väidetud tasaarvestust kohtule esitatud tõendid ei kinnitanud, pidi kostja ettemaksu tagastama. Seetõttu on maakohtu otsus vastavas osas hagi rahuldamise kohta õige. Vaidlust selle üle, et üürileping oli kohtumenetluse ajaks lõppenud, poolte vahel ei olnud.
21.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seadus §-st 3 tulenevalt kohaldatakse enne 01.01.2006 kehtiva TsMS jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud TsMS-s sätestatut. Kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 60 lg 1 kohaselt jäetakse kohtukulud selle poole kanda, kelle kahjuks otsus tehakse. Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja esimese astme kohtu otsuse muutmata, jäävad apellandi kohtukulud tema enda kanda.
Ü.Jänes
G.Kivinurm
M.Seppik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.