Eesistuja Malle Seppik, liikmed Margo Klaar ja Urmas Reinola
Otsuse tegemise aeg ja koht
7. veebruar 2007. a., Tallinn
Tsiviilasja number
2-03-793
Tsiviilasi
OÜ Vara ja Hooldus hagi KÜ Keemia 19 vastu 54.445, 57 krooni saamiseks KÜ Keemia 19 vastuhagi OÜ Vara ja Hoodus vastu lepingut täitma kohustamiseks ja 118.674 krooni saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 20. septembri 2006. a. otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
KÜ Keemia 19 apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant KÜ Keemia 19 (registrikood 80063693, aadress Keemia 19, Tallinn), lepinguline esindaja Eve Sõerd Vastustaja OÜ Vara ja Hooldus (registrikood 10057567, aadress Kotka 1, Tallinn), seaduslik esindaja Marju Elmat
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Jätta muutmata Harju Maakohtu 20. septembri 2006. a. otsuse lõppjäreldus OÜ Vara ja Hooldus hagis KÜ Keemia 19 vastu 54.445, 57 krooni saamiseks ja KÜ Keemia 19 vastuhagis lepingut täitma kohustamiseks ja 118.674 krooni saamiseks, arvestades motiivide osas ka ringkonnakohtu otsuses märgitut.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
29.augustil 2003. a. esitas OÜ Vara ja Hooldus Tallinna Linnakohtusse hagi korteriühistu Keemia 19 vastu 54.445, 57 krooni saamiseks. Hageja õiguseellane AS Elumaja korraldas kuni korteriühistu moodustamiseni Tallinnas Keemia 19 asuva elamu haldamist ja vajalike kommunaalteenustega varustamist. Korteriühistu asutati 29. detsembril 1998. a. ja pooled sõlmisid 31. märtsil 1999. a. elamu haldamise ja majandamise üleandmise-vastuvõtmise akti, millega elamu haldamine ja majandamine anti üle kostjale. Akti punkti 5 kohaselt pidid elanikud alates 1. aprillist 1999. a. tasuma hooldustasu kostjale. Kuni 31. märtsini 1999. a. arvestatud hooldustasu pidi aga laekuma AS-ile Elumaja, v. a. 1999. a. märtsi kommunaalmaksed, mille osas võttis kostja endale kohustuse tasuda see AS-ile Elumaja. Vastavalt punktile 6 tuli valesti laekunud summad kanda õigetele arveldusarvetele. Hageja esitas kostjale 13. aprillil 1999. a. märtsikuu kommunaalteenuste eest arve summas 48.188, 01 krooni. Kostja ei tasunud arvet selle tasumise tähtajal, s. o. 10. maiks 1999. a. ega ka hiljem. Lisaks sellele on osa korteriomanikke tasunud 1999. a. märtsikuu arved summas 6327, 26 krooni ekslikult kostjale. Kostja on keeldunud arvet tasumast ja valesti laekunud summasid üle kandmast põhjendusel, et tal on õigus teostada tasaarvestus elamu remondiks kogutud ja kulutamata vahenditega. Hageja leiab, et tasaarvestust ei ole võimalik teha, kuna hageja ei võlgne kostjale mingeid summasid. Kostja ühepoolselt teostatud arvestus ei vasta tegelikele asjaoludele ja ei ole hagejale siduv. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud ja leidis, et tal oli õigus teha tasaarvestus. Hageja ei ole remondifondi rahasid korteriühistule üle andnud. Kuna AS Elumaja ei esitanud korteriühistule andmeid elamu haldamiseks ja remondiks kogutud vahendite ja nende kulutamise kohta, arvestas kostja ise korteriomanikele 1. oktoobrist 1994. a. - 31. märtsini 1999. a. esitatud arvete alusel välja, kui palju korteriomanikud AS-ile Elumaja tasusid. Kostja aktsepteeris makstud ekspluatatsioonikulusid, maamaksu ja maa erastamise kulusid. Akti allkirjastamise ajaks 31. märtsil 1999. a. ei olnud pooled remondifondi tasutud raha ja selle kulutamise osas kokkuleppele jõudnud. Kostja leidis, et elamu oli halvas seisukorras ja hooldamata. Hageja on pidevalt esitanud omapoolse lõpliku remondifondi suuruse ilma seda põhjendamata ning jätnud täiesti arvestamata kostja huvid ja õigused. Hageja nõuab hagis kostjalt 31. märtsi 1999. a. akti punkti 5 täitmist, kuid jätab täielikult välja enda kohustused, mis tulenevad sama akti punktidest 2 ja 4. Kostja vastuhagi Kostja esitas 24. augustil 2005. a. vastuhagi, milles palus kohustada hagejat täitma
31.märtsi 1999. a. kokkuleppe punktis 4 sätestatud kohustust sõlmida täiendav kokkulepe elamu remondiks laekunud vahendite üleandmise kohta ja mõista hagejalt välja 118.674 krooni.
31.märtsil 1999. a. allkirjastatud akti punkt 4 sätestas, et pooled sõlmivad hiljemalt
1.juunil 1999. a. kokkuleppe ajavahemikus 1. juulist 1994. a. kuni 31. märtsini 1999. a. elamu remondiks laekunud vahendite üleandmise kohta. Vaatamata kostja korduvatele pöördumistele ei ole hageja olnud valmis kokkulepet sõlmima ning ei ole esitanud ülevaadet remondiks kogutud ja kulutatud summade kohta. Sellise kokkuleppe sõlmimist ja ülevaate esitamist näeb ette ka Vabariigi Valitsuse 1. juuli 1993. a. määrus nr. 198. Seetõttu on kostja koostanud omapoolse arvestuse, mille kohaselt hageja peab kostjale üle andma kulutamata remondifondi raha 118.674 krooni. Hageja ei ole aktsepteerinud kostja arvutusi ja seisukohti, kuid ei ole esitanud ka vajalikku alusdokumentatsiooni, mille alusel saaks kogutud summad ja tehtud kulutused välja selgitada.
Vastavalt Vabariigi Valitsuse 12. augusti 1993. a. määrusele ei tehtud vahet hooldusremondi ja nn. põhiremondi vahel. Arvestust tuli pidada iga elamu kohta eraldi. Hageja poolt esitatud remondifondi ja renoveerimise kohta väljastatud õiend ei vasta AS-i Elumaja poolt elanikele väljastatud arvetele ning puudub selgitus, milliste dokumentide alusel õiendis näidatud summad on saadud. Kostja on teinud elanikele esitatud arvete alusel omapoolse arvestuse, mille kohaselt vaidlusalusel perioodil koguti remonditöödeks kokku 436.094 krooni. Hageja esitas remonditööde kuludokumente kokku 195.251 krooni ulatuses. Vastuväited vastuhagile Hageja vastuhagi ei tunnistanud. Kostja väited, et hageja poolt kogutud vahendite summa ületab oluliselt vastaval otstarbel kulutatud summasid, on paljasõnalised ja põhjendamatud. Perioodil 1. juulist 1994. a. kuni 31. märtsini 1999. a. määrati elamu remondiks kokku 72.538, 37 krooni, renoveerimiseks 97.667, 30 krooni, seega mõlemaks kokku 170.205, 67 krooni. Kulutati kokku 220.645, 20 krooni, s. h. remonditöödele 93.078 krooni ja renoveerimistöödele 127.567, 20 krooni. Seega tekkis remondifondi ülekulu 50.439, 53 krooni. Hooldustöid tehti elamus kokku 62.713, 25 krooni eest. Elamu üleandmisega kuulusid arvlemisele ainult remondiks ettenähtud vahendite laekumine alates
1.oktoobrist 1994. a. ja rahaliste vahendite tegelik kasutamine elamu remondiks. Remondiraha ei saa seostada jooksvate hooldustöödega seotud kuludega, kuna tegemist on erinevate kululiikide ja töödega. Remondi ja hoolduse mõisted olid sätestatud eluruumide erastamise seaduses (EES) ja elamuseaduse (ES) §-s 42. Väide, nagu oleks akti punktis 4 sätestatud kokkulepe jäänud sõlmimata hageja takistuse tõttu, on väär. Kokkuleppe sõlmimisest keeldus kostja, kes nõudis remondifondi rahade üleandmist. Esimese astme kohtu otsus
20.septembri 2006. a. otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja mõistis korteriühistult Keemia 19 hageja kasuks välja 54.445, 57 krooni. Vastuhagi jättis maakohus rahuldamata. Kostjalt mõistis kohus kohtukuluna välja hageja kasuks 3750 krooni ja riigituludesse 277, 20 krooni. Poolte vahel 31. märtsil 1999. a. allkirjastatud elamu haldamise ja majandamise üleandmise-vastuvõtmise akti punkt 4 sätestas, et 1. juulist 1994. a. kuni 31. märtsini 1999. a. korteriüüri koosseisus elamu remondiks laekunud vahendite ülekandmise kohta sõlmitakse kirjalik kokkulepe hiljemalt 1. juunil 1999. a. Akti punkti 5 kohaselt tasuvad korteriomanikud hooldustasu alates 1. aprillist 1999. a. korteriühistule. Hooldustasu, mis on arvestatud kuni
31.märtsini 1999. a., laekub AS-ile Elumaja, v. a. 1999. a. märtsi kommunaalmaksed, mille korteriühistu kohustub tasuma korteriomanike eest AS-ile Elumaja vastavalt esitatud arvele. Akti punkti 6 kohaselt kohustusid akti pooled valesti laekunud summad kandma õigetele arveldusarvetele. Samuti oli akti punktis 2 sätestatud AS-i Elumaja kohustus anda üle ja kostjal kohustus võtta vastu elamu kohta käivad dokumendid või nende koopiad. Hageja õiguseellane AS Elumaja esitas nimetatud aktile tuginedes kostjale 13. aprillil 1999. a. arve nr. 109 summas 48.118, 01 krooni. Kostja ise on teatanud hageja õiguseellasele tema arvele ekslikult korteriomanike poolt tasutud summadest, mis vastavalt akti punktile 5 tulnuks tasuda AS-ile Elumaja. Kostja on omaks võtnud, et ta nimetatud arvet ei tasunud ning valesti laekunud summasid üle ei kandnud, kuid soovis nimetatud summad tasaarvestada kostjale üleantava remondifondi jäägiga. Hageja poolt 13. aprillil 1999. a. esitatud arves märgitud kulutuste tegemist on hageja tõendanud temale teenuste tarbimise eest esitatud arvetega. Tsiviilkoodeksi (TsK) § 173 lg. 1 sätestab, et kohustused tuleb täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajal vastavalt seaduse või lepingu sätetele, selliste sätete puudumise korral aga vastavalt tavaliselt esitatavatele nõuetele. TsK § 174 kohaselt ei ole
lubatud ühepoolne keeldumine kohustise täitmisest ja ühepoolne lepingu tingimuste muutmine, välja arvatud seadusega ettenähtud juhul. Seega tuli kostjal tasuda 1999. a. märtsis korteriomanikele vahendatud kommunaalteenuste eest vastavalt hageja esitatud arvele ning tagastada valesti laekunud hooldustasud. Kostja oli seisukohal, et hageja on kogunud haldus- ja remondifondi kokku 436.064 krooni. Kostja on lähtunud arvestuse tegemisel korteriomanikele ajavahemikul 1. oktoobrist 1994. a. kuni 31. märtsini 1999. a. esitatud arvetest, arvestades vastavalt ühe- ja kahetoalisele korterile määratavaid hooldus- ja remondikulusid ning alates 1. maist 1997. a. lisaks renoveerimiskulusid. Hageja raamatupidaja poolt koostatud koondtabeli kohaselt on arvestatud selle perioodi eest remondifondi kokku 72.538, 37 krooni ja renoveerimiseks 97. 667, 30 krooni. Kuna kostjal ei olnud kasutada arvestuse tegemisel kõiki esitatud arveid (eelkõige eri pinnaga korterite osas) ning ka ülevaadet, mitu korterit millise pinnaga oli, on kostja arvestus meelevaldne ja tõendamata. Hageja on viidanud, et ühes kuus elamu kohta kogutavad summad on väiksemad kui kostja arvestusest nähtub. Kostja omapoolseid arvestusi ei korrigeerinud. Samuti ei ole kostja esitanud ühtegi muud tõendit, mille alusel saaks kindlaks teha kostja poolt nimetatud remondifondi suuruse. Vastavalt TsMS § 230 lõikele 1 peab hagimenetluses kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Hageja oli seisukohal, et remondifond moodustub sihtotstarbelistest maksetest remondiks ja renoveerimiseks. Kostja leidis, et ka hooldustasud moodustavad remondifondi. Oma seisukohta põhjendas kostja viitega Vabariigi Valituse 1. juuli 1993. a. määruse nr. 198 punktile 92 ja nimetatud määruses oleva viitega Vabariigi Valitsuse 12. augusti 1993. a. määrusele nr. 254. Määrus nr. 198 sätestas, et elamu haldamise üleandmise akti kantakse elamu remondiks vahendite laekumine, ja määruse nr. 254 punkti 6 alapunkt 2 loetleb üles tööd, mis on maja ja selle juurde kuuluvate tehnosüsteemide tehnohooldus ja remont. Viimases määruses ei ole eraldi välja toodud, millised loetelus nimetatutest on tehnohooldusja mis remonditööd. Ehitise remondi- ja hoolduskulude sisu oli sätestatud kuni 1. juulini 2002. a. (kehtis ka 1999. a.) ES § 42 lõigetes 1 ja 2: lõike 1 kohaselt loeti eluruumi hoolduseks töid, millega hoitakse elamu elamiseks kasutamiskõlblikus seisukorras ja tagatakse elanike ohutus eluruumi kasutamisel; lõike 2 kohaselt loeti eluruumi remondiks (s. h. renoveerimiseks) ehituskonstruktsioonide, tehnosüsteemide või nende osade paigaldamist, eemaldamist, asendamist või ennistamist. Sarnaselt olid mõisted sisustatud ka EES § 151 lõikes 3. Kostja seisukoht, et üle tuleks anda ka elamu hoolduseks kogutud summad, ei ole õige ja seaduslik. Seadustes on selgelt eristatud remonti ja hooldust. Elamu haldamise üleandmist täpsemalt reguleeriv Vabariigi Valitsuse määrus nr. 198 sätestab vaid elamu remondiks kogutud ja kasutamata summade üleandmise kohustuse. Hageja esitatud tõendite kohaselt oli elamu remondiks ja renoveerimiseks tehtud kulutusi kokku 220.645, 20 krooni eest. Nimetatud summa ületab kogutud summa 50.439, 53 krooniga. Kostja pole hageja poolt tehtud tööde tegemisele ja selle eest arvestatud summadele vastu vaielnud. Hageja hooldustööde kulude arvestus ei oma sisulist tähtsust, sest kostjal ei olnud akti alusel õigus nõuda hoolduseks kogutud vahendite ja tehtud kulutuste jäägi üleandmist Kostja esitas vastuhagis ka nõude hageja akti punktis 4 sätestatud kohtuse täitmisele sundimiseks. Hageja on teinud elamu remondiks perioodil 1. oktoobrist 1993. a. kuni
31.märtsini 1999. a. kulutusi rohkem, kui oli kogunenud vahendeid ja sisuliselt oleks hagejal nõue kostja vastu, kuid hageja sellist nõuet esitanud ei ole. Seega ei ole sellise kokkuleppe sõlmimisele kohustamine vajalik.
Apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuses palub kostja hagejalt nõuda aruannet korteriomanikelt raha kogumise ja kasutamise kohta vastuhagi suuruse täpsustamiseks või vastuhagi rahuldamist summas 118.674 krooni. Vastuhagi arvestuse aluseks on hooldus- ja remonttööde laekumine summas 436.000 krooni. Vastustaja esitas antud kulu summas 255.350 krooni. Seega oleks enamlaekunud summaks 180.650 krooni. Sellest maha arvestades märtsikuu kommunaalteenuste eest summa 48.448 krooni ja valesti laekunud raha summas 13.859 krooni, jääb tasaarvelduse saldoks apellandi kasuks 118.647 krooni. Kui korteriomanikud teevad elamu valitsejale ettemakseid, on nende vahel lepinguline suhe mõlemapoolsete õiguste ja kohustustega. Korteriomanikel on õigus nõuda aruannet oma vara (ettemaksu) kasutamise kohta. Vastustaja ei ole esitanud ühelgi aastal majanduskava ega aastaaruandeid. Hooldustasu määrasid on kululiikide lõikes korduvalt muudetud, kuid teatist selle kohta apellandile saadetud ei ole. Vastustaja on ühepoolselt lepingu tingimusi muutnud. Apellant lähtus oma arvestuses hooldus- ja remonttööde kulude kohta ajavahemikul
1.oktoobrist 1994. a. kuni 1. märtsini 1999. a. asjaolust, et ühe- ja kahetoaliste korterite suuruste erinevus on sedavõrd väike, et ei mõjuta märkimisväärselt arvestuse tulemust: kahetoalised korterid on 44, 4 ja 44, 3 m2 ning ühetoalised korterid 32, 8 ja 33, 3 m2 . Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Apellant ei ole oma kohustust täitnud ja 1999. a. märtsikuu kommunaalmakseid ei ole vastustajale tasutud. Alusetu on apellandi väide, et vastustaja võlgneb 118.674 krooni remondiraha korteriühistule. Arvestused on olnud meelevaldsed ega tugine tõenditele. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks, küll tuleb otsuse motiive täpsustada. Apellant ei ole kaebuses sisuliselt vaidlustanud oma kohustust hüvitada vastustajale nimetatu poolt hagis nõutud summad. Kohtuotsuse on apellant vaidlustanud vastuhagi rahuldamata jätmise osas, leides ühtlasi, et tal oli õigus vastustaja poolt hagis esitatud nõue tasaarvestada oma vastuhagis esitatud nõudega. Seega ei ole apellatsiooniastmes vaidlust hagi sisulise põhjendatuse üle ja kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 651 lõikega 1 käsitleb kolleegium üksnes vastuhagiga seonduvat. Maakohus tuvastas ja pooled ei ole vaidlustanud, et 31. märtsil 1999. a. andis hageja aktiga Tallinnas Keemia 19 asuva elamu haldamise ja majandamise üle kostjale ja et akti kehtivuse üle pooled ei vaidle. Oma vastuhaginõude alusena tugines kostja poolte vahel sõlmitud akti punktile 4, mille kohaselt pidid pooled hiljemalt 1. juunil 1999. a. sõlmima kirjaliku kokkuleppe 1. juulist 1994. a. kuni akti vormistamiseni korteriüüri koosseisus elamu remondiks laekunud vahendite ülekandmise kohta. Vabariigi Valitsuse 1. juuli 1993. a. määrusega nr. 198 kinnitatud „Eluruumide erastamise korra“ punkti 92 lõikes 5 sätestati, et elamu haldamise ja majandamise korteriühistule üleandmise akti punktis 4 fikseeritakse üüri ja/või hooldustasu koosseisus elamu remondiks ettenähtud vahendite laekumine alates
1.juulist 1994. a. ja rahaliste vahendite tegelik kasutamine elamu remondiks ja lepitakse kokku vahendite üleandmises kohustatud subjekti poolt või kohustatud subjektile ning rahaliste vahendite üleandmise maksegraafikus. Seega ei tulene eluruumide erastamise korra punktist 92 korteriühistule tsiviilõigust, vaid selles sätestatakse, et taolise tsiviilõiguse tekkimise aluseks saab olla poolte vastav kokkulepe. Poolte poolt koostatud akti punktis 4 ei sisaldu poolte kokkulepet elamu remondiks ettenähtud vahendite laekumise ja selle tegeliku kasutamise ning vahendite üleandmise kohta neid saama õigustatud poolele. Kuna pooled ei
jõudnud remondirahade tasaarvestuses kokkuleppele, siis ei saa kostja rahaline nõue tuleneda poolte poolt koostatud akti punktist 4. See iseenesest ei välista aga kostja nõuet alusetu rikastumise sätete alusel. Nii ei ole kostja küll tasunud hagejale hooldus- ja remondifondi makseid, seda tegid korterite omanikud. Elamu haldamine on aga antud üle korteriühistule ja korteriühistu seaduse (KÜS) § 2 lg. 1 kohaselt on korteriühistu mittetulundusühistu, mille eesmärgiks on korteriomandite eseme osaks olevate ehitiste ja maatüki mõtteliste osade ühine majandamine ja korteriühistu liikmete ühiste huvide esindamine. Korteriühistu liikmete ühiseks huviks on ka vahendite saamine ja nende säästlik kasutamine mõtteliste osade majandamiseks. KÜS § 2 lõikes 1 kasutatud sõna „esindamine“ ei saa mõista kui korteriühistu seadusjärgset esindusõigust. Sellest järeldub, et enne elamu haldamise üleandmist tekkinud korteriomanike poolt tasutud remondirahadest tuleneva nõude osas saab korteriühistu oma liikmete õiguste kaitseks kohtusse pöörduda oma nimel. Seetõttu võib korteriühistu oma nimel endale täitmiseks esitada neid korteriomanikele kuuluvaid nõudeid, mis tulenevad haldaja tegevusest elamute haldamisel enne haldamise üleandmist korteriühistule. Kuna vaidluse all on enne elamu haldamise korteriühistule üleandmist, seega enne
31.märtsi 1999. a. toimunud remondifondi rahade kogumine ja nende kasutamine, tuleb vaidlus kooskõlas võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse §-ga 23 lahendada enne 1. juulit 2002. a. kehtinud seaduse alusel. Sel ajal kehtinud tsiviilkoodeksi (TsK) § 477 lg. 1 kohaselt isik, kes seaduse või tehinguga kindlaksmääratud aluseta omandas vara teise arvel, on kohustatud viimasele alusetult omandatud vara tagastama. Sama paragrahvi lg. 6 kohaselt laieneb see põhimõte ka juhtudele, mil vara seaduse või tehinguga kindlaksmääratud aluseta teise isiku arvel säästeti. Kostja, kes vara tagastamist või hüvitist hages, pidi põhjendama ja tõendama, et hageja on korteriomanike vara omandanud või nende arvel oma vara säästnud. Kostja põhjendas oma rahalist nõuet väitega, et hageja on ajavahemikul 1. oktoobrist 1994 kuni 31. märtsini 1999 kogunud hooldus- ja remondifondi kokku 436.064 krooni, sealhulgas hooldustöödeks 256.964 krooni, remondifondi 56.945 krooni ja renoveerimiseks 122.185 krooni (tl. I – 33), kuid kulutanud nimetatud töödeks vähem. Menetluse kestel on kostja esitanud erinevaid väiteid tegelikult kulutatud summade kohta, jäädes apellatsioonkaebuses selle juurde, et hageja kulutas eespoolnimetatud tööde tegemisele 255.350 krooni. Vastuhagisumma 118.674 krooni sai kostja, kui arvestas tema poolt arvestatud vahest maha hagisumma ja kostjale valesti laekunud raha. Hageja kostja väidetega ei nõustunud, väites omakorda, et hooldustasu võttis ta korteriomanikelt vastavalt tariifidele, remondifondi ja renoveerimiseks kogus korteriomanikelt 170.205, 67 krooni, kulutas remondiks ja renoveerimiseks aga 220.645, 20 krooni, ehk oluliselt rohkem. Seega pidi kostja tõendama, et hageja kogus korteriomanikelt raha tööde eest, mida ta ei teinud, rikastudes nende arvel alusetult. Kolleegium leiab, et seda ei ole kostja tõendanud. Kostja ei ole esitanud mingeid konkreetseid väiteid, millest võiks järeldada, nagu ei oleks hageja vaidlusalust elamut nõuetekohaselt hooldanud või nagu oleks hageja elamut hooldanud väiksemas mahus kui see, mille eest korteriomanikud talle tasusid. Hooldust tehakse jooksvalt, kostja ei ole väitnud, nagu ei oleks hageja kogunud hooldustasu vastavalt kehtestatud tariifidele. Kostja väited, nagu oleks elamu hooldusele kulunud vähem kui korteriomanikud selleks tasusid, on paljasõnalised. Nende kinnitamiseks ei ole esitatud ühtegi tõendit. Kolleegium nõustub maakohtuga selles, et elamu hooldamiseks kogutud raha ei kuulu remondifondi koosseisu. Mis korteriomanikelt remondifondi ja renoveerimiseks kogutut puudutab, siis ei erine poolte esitatud arvandmed oluliselt: hageja andmetel kogus ta ajavahemikul 1. juulist 1994 kuni 31. märtsini 1999 remondifondi 170.205, 67 krooni (tl. I - 120), kostja arvestuste kohaselt aga 179.130 krooni (tl. I - 33). Arvestades kostja arvestuste umbkaudsust, mida
kostja ise on tunnistanud, nõustub kolleegium maakohtu otsuse järeldusega, mille kohaselt lähtuda tuleb hageja arvestustest ja selle kinnituseks esitatud tõenditest. Samas ei olegi sellel, kumma arvestusest lähtuda, olulist tähtsust. Nii ei ole kostja hageja esitatud andmeid, millele maakohus otsuses tugines ja mille kohaselt tegelikult on hageja vaidlusalusel ajavahemikul kulutanud vaidlusaluse elamu remondi- ja renoveerimistöödeks kokku 220.645, 20 krooni, omapoolsete tõenditega ümber lükanud. Kuna kogutu ja kulutatu vahe on hageja kahjuks, siis ei ole tema vastu esitatud vastuhagi rahuldamiseks alust. Kuna kogutu ja kulutatu vahe (220.645, 20 – 170.205, 67 = 50.439, 53) on oluliselt suurem kui hageja ja kostja remondifondi kogutud summade arvestuse vahe (179.130 – 170.205, 67 = 8924, 33), siis ei ole poolte poolt tehtud arvestuste erinevusel asja lõpliku lahenduse seisukohalt ka tähtsust, kuna sellest lahend ei sõltu. Kostja poolt apellatsioonkaebuses esmakordselt esitatud vastuväited konkreetsete üksiksummade kohta jätab kolleegium tulenevalt TsMS § 652 lõigetes 3 ja 4 sätestatud põhimõtetest tähelepanuta. Põhjendamatu on apellandi etteheide, nagu ei oleks pooled olnud kohtumenetluses esimese astme kohtus võrdsed seoses sellega, et hageja ei esitanud kostja poolt nõutud tõendeid. Vastuhagis taotles kostja, et kohus kohustaks hagejat esitama tema poolt nõutud dokumendid (tl. I – 82). Kohus rahuldas kostja taotluse, kohustades hagejat dokumente esitama (tl. I – 87) ja hageja esitas kohtu poolt nõutud tõendid (tl. I – 96 – 120). Edasises menetluses märkis kostja küll, et „ei saa olla kindel, et esitatud on kõik kuludokumendid“ (tl. II – 8), kuid ei täpsustanud, millised dokumendid puuduvad. Sellele vaatamata esitas hageja täiendava kirjaliku selgituse ja lisas sellele hulgaliselt tõendeid (kd. II, alates lk. 21). Edasises menetluses ei täpsustanud kostja, milliste konkreetsete tõendite esitamist hageja poolt ta taotleb. Seda ei ole kostja märkinud ka oma apellatsioonkaebuses. Apellant ei ole apellatsioonimenetluse kohtukulude hüvitamist taotlenud. Vastustaja on vastava taotluse vastuses apellatsioonkaebusele küll esitanud, kuid ei ole märkinud, milles tema apellatsioonimenetluse kohtukulu seisneb, samuti ei ole esitatud kohtukulude tõendeid.
Margo Klaar
Urmas Reinola
Malle Seppik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.