Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-92-07 Tartu, 24. oktoober 2007. a Eesistuja Jaak Luik, liikmed Peeter Jerofejev ja Lea Laarmaa OÜ Vara ja Hooldus hagi KÜ Keemia 19 vastu 54 445 krooni saamiseks; KÜ Keemia 19 vastuhagi OÜ Vara ja Hooldus vastu lepingu täitmisele kohustamiseks ja 118 674 krooni saamiseks. Tallinna Ringkonnakohtu 7. veebruari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 2-03-793 KÜ Keemia 19 kassatsioonkaebus Hageja OÜ Vara ja Hooldus (registrikood xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Rando Maisvee Kostja KÜ Keemia 19 (registrikood xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Karl Haavasalu 24. september 2007. a, kirjalik menetlus
1.Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 7. veebruari 2007. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.
2.Välja mõista KÜ-lt Keemia 19 OÜ Vara ja Haldus kasuks kassatsiooniastmes kantud õigusabikulu 2722 (kaks tuhat seitsesada kakskümmend kaks) krooni 30 senti.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.OÜ Vara ja Hooldus esitas kohtule hagi, milles soovis kostjalt saada 54 445 krooni. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt korraldas hageja õiguseelneja kuni korteriühistu moodustamiseni Tallinnas Keemia 19 asuva elamu haldamist ja vajalike kommunaalteenustega varustamist. Korteriühistu asutati 29. detsembril 1998. a. 31. märtsil 1999. a sõlmitud elamu haldamise ja majandamise üleandmise-vastuvõtmise akti alusel anti elamu haldamine ja majandamine üle kostjale. Selle akti alusel pidid elanikud 1. aprillist 1999. a tasuma hooldustasu kostjale, kuid varasem hooldustasu tuli maksta hagejale. Hageja esitas kostjale 1999. aasta märtsikuu eest arve 48 188 krooni, kuid kostja arvet ei tasunud. Samuti ei tagastanud kostja hagejale 6327 krooni, mille elanikud olid ekslikult kostjale tasunud. Kostja väiteil on tal õigus teha tasaarvestus elamu remondiks kogutud ja kulutamata vahenditega. Hageja on kindel, et ta ei võlgne kostjale mingeid summasid ja seega ei ole võimalik tasaarvestust teha.
2.Kostja vaidles hagile vastu, leides, et tal on õigus teha tasaarvestus. Hageja ei ole remondifondi rahasid korteriühistule üle andnud. Kostja leidis, et elamu oli halvas seisukorras ja hooldamata. Hageja ei ole esitanud kostjale andmeid elamu haldamiseks ja remondiks kogutud vahendite ja nende kulutamise kohta.
3.Kostja esitas vastuhagi, milles palus kohustada hagejat täitma 31. märtsi 1999. a kokkuleppe punktis 4 sätestatud kohustust sõlmida täiendav kokkulepe elamu remondiks laekunud vahendite
üleandmise kohta ja mõista hagejalt välja 118 674 krooni. Täiendav kokkulepe tuli sõlmida 1. juuniks 1999. a. Vaatamata kostja korduvatele pöördumistele ei ole hageja olnud valmis kokkulepet sõlmima ning ei ole esitanud ülevaadet remondiks kogutud ja kulutatud summade kohta. Kostja koostas omapoolse arvestuse, mille kohaselt peab hageja kostjale üle andma kulutamata remondifondi raha 118 674 krooni. Hageja ei ole aktsepteerinud kostja arvutusi ja seisukohti, kuid ei ole esitanud ka vajalikku algdokumentatsiooni, mille alusel saaks kogutud summad ja tehtud kulutused välja selgitada. Vabariigi Valitsuse 12. augusti 1993. a määrus ei teinud vahet hooldusremondi ja põhiremondi vahel. Kostja on teinud elanikele esitatud arvete alusel omapoolse arvestuse, mille kohaselt vaidlusalusel perioodil koguti remonditöödeks kokku 436 094 krooni. Hageja esitas remonditööde kuludokumente kokku 195 251 krooni ulatuses.
4.Hageja vastuhagi ei tunnistanud. Kostja ei ole tõendanud, et hageja kogutud vahendid ületavad oluliselt vastaval otstarbel kulutatud summasid. Hageja väitel kulutati kokku 220 645 krooni, sh remonditöödele 93 078 krooni ja renoveerimistöödele 127 567 krooni. Seega tekkis remondifondi ülekulu 50 439 krooni. Elamu üleandmisel tuli arveldada ainult remondiks ettenähtud vahendite laekumine alates 1. oktoobrist 1994 ja rahaliste vahendite tegelik kasutamine elamu remondiks. Remondiraha ei saa seostada jooksvate hooldustöödega seotud kuludega, kuna tegemist on erinevate kululiikide ja töödega. Remondi ja hoolduse mõisted olid sätestatud eluruumide erastamise seaduses (EES) ja elamuseaduse (ES) §-s 42. Väide, nagu oleks akti punktis 4 sätestatud kokkulepe jäänud sõlmimata hageja takistuse tõttu, on väär. Kokkuleppe sõlmimisest keeldus kostja, kes nõudis remondifondi rahade üleandmist.
5.Harju Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 54 445 krooni. Vastuhagi jättis maakohus rahuldamata. Poolte 31. märtsil 1999. a sõlmitud elamu haldamise ja majandamise üleandmise-vastuvõtmise akti punkti 5 kohaselt tasuvad korteriomanikud hooldustasu alates 1. aprillist 1999. a korteriühistule. Hooldustasu, mis on arvestatud kuni 31. märtsini 1999. a, laekub AS-ile Elumaja, v.a 1999. aasta märtsi kommunaalmaksed, mille korteriühistu kohustub tasuma korteriomanike eest AS-ile Elumaja vastavalt esitatud arvele. Hageja õiguseellane AS Elumaja esitas nimetatud aktile tuginedes kostjale
13.aprillil 1999. a arve nr 109 summas 48 118 krooni. Kostja on omaks võtnud, et ta esitatud arvet ei tasunud ning valesti laekunud summasid üle ei kandnud, kuid soovis nimetatud summad tasaarvestada kostjale üleantava remondifondi jäägiga. Tuginedes tsiviilkoodeksi (TsK) §-dele 173 ja 174, leidis maakohus, et kostjal tuli tasuda 1999. aasta märtsis korteriomanikele vahendatud kommunaalteenuste eest vastavalt hageja esitatud arvele ning tagastada valesti laekunud hooldustasud. Kostja väiteil kogus hageja haldus- ja remondifondi kokku 436 064 krooni. Hageja koostatud koondtabeli kohaselt arvestati remondifondi kokku 72 538 krooni ja renoveerimiseks 97 667 krooni. Kohus leidis, et kostja arvestus on meelevaldne ja tõendamata, kuivõrd kostjal ei olnud kasutada arvestuse tegemisel kõiki esitatud arveid ning ka ülevaadet korterite arvu ja suuruse kohta. Hageja selgitas, et ühes kuus elamu kohta kogutavad summad on väiksemad, kui kostja arvestusest nähtub.
Kostja ei esitanud ühtegi muud tõendit, tõendamaks tema nimetatud remondifondi suurust. Hageja arvates moodustub remondifond sihtotstarbelistest maksetest remondiks ja renoveerimiseks. Kostja leidis, et ka hooldustasud moodustavad remondifondi. Oma seisukohta põhjendas kostja viitega Vabariigi Valituse 1. juuli 1993. a määruse nr 198 punktile 92 ja nimetatud määruses oleva viitega Vabariigi Valitsuse 12. augusti 1993. a määrusele nr 254. Määrus nr 198 sätestas, et elamu haldamise üleandmise akti kantakse elamu remondiks vahendite laekumine, ja määruse nr 254 punkti 7 alapunkt 2 loetleb üles tööd, mis on maja ja selle juurde kuuluvate tehnosüsteemide tehnohooldus ja remont. Viimases määruses ei ole eraldi välja toodud, millised loetelus nimetatutest on tehnohooldusja mis remonditööd. Ehitise remondi- ja hoolduskulude sisu oli sätestatud kuni 1. juulini 2002. a elamuseaduses. ES § 42 lg 1 kohaselt loeti eluruumi hoolduseks töid, millega hoitakse elamu elamiskõlblikus seisukorras ja tagatakse elanike ohutus eluruumi kasutamisel. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt loeti eluruumi remondiks (sh renoveerimiseks) ehituskonstruktsioonide, tehnosüsteemide või nende osade paigaldamist, eemaldamist, asendamist või ennistamist. Sarnaselt olid mõisted sisustatud ka EES § 151 lõikes 3. Maakohus asus seisukohale, et kostja seisukoht, nagu tuleks üle anda ka elamu hoolduseks kogutud summad, ei ole õige ja seaduslik. Seadustes on selgelt eristatud remonti ja hooldust. Elamu haldamise üleandmist täpsemalt reguleeriv Vabariigi Valitsuse määrus nr 198 sätestab vaid elamu remondiks kogutud ja kasutamata summade üleandmise kohustuse. Hageja esitatud tõendite kohaselt tehti elamu remondiks ja renoveerimiseks kulutusi kokku 220 645 krooni eest. See summa ületab kogutud summa 50 439 krooniga. Kostja pole hageja tehtud tööde tegemisele ja selle eest arvestatud summadele vastu vaielnud. Hageja hooldustööde kulude arvestus ei oma sisulist tähtsust, sest kostjal ei olnud akti alusel õigus nõuda hoolduseks kogutud vahendite ja tehtud kulutuste jäägi üleandmist. Kostja esitas vastuhagis ka nõude, et hagejat sunnitaks täitma akti punktis 4 sätestatud kohustust. Hageja on teinud elamu remondiks kulutusi rohkem, kui oli kogunenud vahendeid, ja sisuliselt oleks hagejal nõue kostja vastu, kuid hageja sellist nõuet esitanud ei ole. Seega ei ole sellise kokkuleppe sõlmimisele kohustamine vajalik.
6.Kostja esitas apellatsioonkaebuse. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata, täpsustades üksnes otsuse motiive. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse vastuhagi rahuldamata jätmise osas. Kostja ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, millega maakohus hagi rahuldas. Hagi sisulise põhjendatuse üle apellatsiooniastmes vaidlust ei ole. Kostja tugines vastuhagis sellele, et 31. märtsil 1999. a sõlmitud elamu üleandmise akti punkti 4 alusel pidid pooled hiljemalt 1. juunil 1999 sõlmima kirjaliku kokkuleppe korteriüüri koosseisus elamu remondiks laekunud vahendite ülekandmise kohta.
8.Vabariigi Valitsuse 1. juuli 1993. a määrusega nr 198 kinnitatud "Eluruumide erastamise korra"
punkti 92 lõikes 5 sätestati, et elamu haldamise ja majandamise korteriühistule üleandmise akti punktis 4 fikseeritakse üüri ja/või hooldustasu koosseisus elamu remondiks ettenähtud vahendite laekumine alates 1. juulist 1994. a ja rahaliste vahendite tegelik kasutamine elamu remondiks ja lepitakse kokku vahendite üleandmises kohustatud subjekti poolt või kohustatud subjektile ning rahaliste vahendite üleandmise maksegraafikus. Seega ei tulene eluruumide erastamise korra punktist 92 korteriühistule nõudeõigust, vaid selles sätestatakse, et taolise tsiviilõiguse tekkimise aluseks saab olla poolte vastav kokkulepe. Poolte koostatud akti punktis 4 ei sisaldu kokkulepet elamu remondiks ettenähtud vahendite laekumise ja selle tegeliku kasutamise ning vahendite üleandmise kohta neid saama õigustatud poolele. Kuna pooled ei jõudnud remondirahade tasaarvestuses kokkuleppele, ei saa kostja rahaline nõue tuleneda poolte koostatud akti punktist 4. See iseenesest ei välista aga kostja nõuet alusetu rikastumise sätete alusel.
9.Ringkonnakohus leidis, et korteriühistu võib oma nimel endale täitmiseks esitada neid korteriomanikele kuuluvaid nõudeid, mis tulenevad haldaja tegevusest elamute haldamisel enne haldamise üleandmist korteriühistule. Enne elamu haldamise üleandmist tekkinud korteriomanike poolt tasutud remondirahadest tuleneva nõude osas saab korteriühistu oma liikmete õiguste kaitseks kohtusse pöörduda enda nimel.
10.Kostja põhjendas oma rahalist nõuet sellega, et hagejale laekus hooldus- ja remondifondi vahendeid rohkem, kui ta maja korrashoiuks kulutas. Menetluse kestel esitas kostja erinevaid väiteid tegelikult kulutatud summade kohta, jäädes apellatsioonkaebuses selle juurde, et hageja kulutas maja korrashoiuks 255 350 krooni. Vastuhagisumma 118 674 krooni sai kostja sel teel, et arvestas enda arvestatud vahest maha hagisumma ja kostjale valesti laekunud raha. Hageja sellise arvestusega ei nõustunud. Hageja leidis, et ta kulutas remondiks ja renoveerimiseks oluliselt rohkem, kui temale laekunud oli. Kostja pidi tõendama, et hageja kogus korteriomanikelt raha tööde eest, mida ta ei teinud, rikastudes nende arvel alusetult. Ringkonnakohus leidis, et seda ei ole kostja tõendanud. Kostja ei ole esitanud mingeid konkreetseid väiteid, millest võiks järeldada, nagu ei oleks hageja vaidlusalust elamut nõuetekohaselt hooldanud või nagu oleks hageja elamut hooldanud väiksemas mahus kui see, mille eest korteriomanikud talle tasusid. Hooldust tehakse jooksvalt, kostja ei ole väitnud, nagu ei oleks hageja kogunud hooldustasu vastavalt kehtestatud tariifidele. Kostja väited, nagu oleks elamu hooldusele kulunud vähem, kui korteriomanikud selleks tasusid, on paljasõnalised. Nende kinnitamiseks ei ole esitatud ühtegi tõendit. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga selles, et elamu hooldamiseks kogutud raha ei kuulu remondifondi koosseisu.
11.Ringkonnakohus jättis tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 652 lg-tes 3 ja 4 sätestatud põhimõtetest tähelepanuta kostja apellatsioonkaebuses esmakordselt esitatud vastuväited konkreetsete üksiksummade kohta. Vastuhagis taotles kostja, et kohus kohustaks hagejat esitama tema poolt nõutud dokumendid. Selle taotluse kohus rahuldas ja kohustas hagejat dokumente esitama, mida hageja ka tegi. Edasises menetluses märkis kostja küll, et ei saa olla kindel, et esitatud on kõik kuludokumendid, kuid ei täpsustanud, millised dokumendid puuduvad. Sellele vaatamata esitas hageja täiendava kirjaliku selgituse ja lisas sellele hulgaliselt tõendeid. Edasises menetluses ega ka
apellatsioonkaebuses ei täpsustanud kostja, milliseid konkreetseid tõendeid peaks hageja esitama.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
12.Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsus vaidlustatud osas ja teha uus otsus, millega mõista välja OÜ-lt Vara ja Hooldus KÜ Keemia 19 kasuks 118 674 krooni. Alternatiivselt palus kostja asi tagasi saata ringkonnakohtule, kui Riigikohus leiab, et tarvilik on täiendavate tõendite kogumine või juba kogutud tõendite täiendav hindamine.
13.Kostja esitas kaebuse kogu ringkonnakohtu otsuse peale, välja arvatud need kohtuotsuse osad, milles ringkonnakohus leidis, et 31. märtsil 1999. a poolte sõlmitud elamu haldamise ja majandamise üleandmise-vastuvõtmise akti punktis 4 Keemia 19 hoone remondiks ettenähtud raha üleandmisega seonduva reguleerimata jätmine ei välista kostja vastuhagi rahuldamist. Samuti ei vaidlusta kostja otsuse osa, milles kohus leidis, et korteriühiste seaduse (KÜS) § 2 lg-st 1 tulenevalt saab kostja olla selles vaidluses pooleks. Keemia 19 korteriomanikud on tasunud hagejale hooldustööde maksetena, remondifondi maksetena ja renoveerimise maksetena suurema rahasumma, kui hageja on kulutanud Keemia 19 elamu peale. Seetõttu peab hageja tulenevalt Vabariigi Valitsuse 1. juuli 1993. a määrusega nr 198 kinnitatud "Eluruumide erastamise korra" §-st 92 ja selle korra lisaks 8 oleva elamu haldamise ja majandamise üleandmise-vastuvõtmise akti punktist 4 maksma kostjale 118 674 krooni. Hageja ei ole vaielnud vastu kostja seisukohale, et hooldustööde maksetena on Keemia 19 korteriomanikud tasunud hagejale 256 964 krooni.
14.Kostja arvates tuleb eluruumide erastamise korra § 92 sõnastust "elamu remondiks ettenähtud vahendid" mõista selliselt, et sama korra lisaks 8 oleva elamu haldamise ja majandamise üleandmise akti punkti 4 alusel tuleb reguleerida kõigi rahasummade üleandmine, mida on korteriüüri koosseisus seonduvalt elamu ehitustehnilise korrashoiu ja remondiga kogutud. Sellise tõlgendusega on paremini kaitstud eesmärk tagada elamute parem hooldamine ja säilimine. Samuti toetab seda tõlgendust EES § 151 lg 3 regulatsioon, mille kohaselt loetakse eluruumi hoolduseks töid, millega hoitakse elamu kasutamiskõlblikus seisukorras ja tagatakse elamu ümbruse korrashoid. Eluruumi remondiks loetakse ehituskonstruktsioonide, tehnosüsteemide või nende osade paigaldamist, eemaldamist, asendamist või ennistamist. Remondi käigus võib tõsta elamu heakorrataset ning paigaldada täiendavaid seadmeid. Hooldus- ja remonditöid tehakse vastava elamu eluruumide omanikelt laekuvate summade ulatuses, välja arvatud avariitööd. Problemaatiline on EES § 151 lg 3 alusel piiritleda hooldust ja remonti. Kuni 4. veebruarini 1999. a ei pidanud Eesti õiguskorras üüri arvestamisel eristama eluruumi hoolduseks ja remondiks mõeldud rahasummasid ning nii hooldus- kui ka remondikulud võisid üüris sisalduda ühtse summana. Korteriühistule tuleb üle anda see raha, mis on kogutud korteriüüri sees elamu juures hooldustööde tegemise, elamu heakorrataseme tõstmise ning muude remonditööde tegemise eesmärgil ja on kulutamata.
15.Kostja arvates tuleb TsMS § 231 lg-test 1 ja 4 lähtudes lugeda hageja poolt omaksvõetuks kostja
väide, et Keemia 19 korteriomanikud maksid hagejale üüri koosseisus elamu hoolduskulude eest 256 964 krooni. Hageja on rikastunud Keemia 19 elamu korteriomanike arvel 193 980 krooni 75 sendi võrra, kuna hageja tegi nimetatud elamu juures hooldustöid 92 713 krooni 25 sendi ulatuses. Seega on alusetu ringkonnakohtu seisukoht, et on tõendamata, et hageja kogus Keemia 19 korteriomanikelt raha tööde eest, mida hageja ei teinud. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks kohus ei ole arvesse võtnud hageja esitatud arvestust 62 713 krooni 25 sendi kasutamise kohta hooldustööde tegemiseks.
16.Kostja on esitanud konkreetseid vastuväiteid, millest järeldub, et hageja ei hooldanud ja remontinud Keemia 19 hoonet nõuetekohaselt. Kostja on maakohtule esitatud dokumentides toonud esile mitmeid asjaolusid, mis viitavad sellele, et hageja ei täitnud kvaliteetselt remondi- ja hooldustööde tegemise kohustust. Kui maakohus leidis, et kostja on esitanud asjas tähtsust omada võivaid väiteid neid tõendamata, siis peab kohus juhtima menetlusosalise tähelepanu väidete tõendamise vajadusele ja tegema ettepaneku täiendavate tõendite esitamiseks. Praegusel juhul kohtud seda ei teinud ja rikkusid TsMS § 230 lg-t 2 koosmõjus § 392 lg-ga 2 ja § 640 lg-ga 2.
17.Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohus ei ole rikkunud otsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet. Kaebuses on esitatud uusi sisulisi faktiväiteid. Kostja esitatud arvestus, et hageja on rikastunud kostja arvel 193 980 krooni võrra, on uus ja esmakordselt esitatud faktiväide. Kostja ei ole apelleerinud maakohtu otsust osas, millega hagi kostja vastu rahuldati. Hageja esitatud hagi, mis maakohtu otsusega rahuldati ja mille peale kostja apellatsioonkaebust ei esitanud, sisaldab muuhulgas hooldustasusid. Seega on väär kostja väide, nagu hageja oleks omaks võtnud kostja esitatud hooldustasude arvestuse.
18.Hageja esindaja esitas 11. septembril 2007. a Riigikohtule taotluse välja mõista kostjalt hageja kassatsiooniastmes kantud õigusabi eest 30 090 krooni. Kostja esindaja palus 25. septembril 2007. a esitatud taotlusega hagejalt õigusabikulude katteks 21 299 krooni väljamõistmist.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
19.Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohtu otsus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 alusel muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. Vastavalt TsMS § 689 lg-le 5 järgib Riigikohus ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.
20.Hageja esitas hagi kostjalt 54 445 krooni 57 sendi saamiseks. Nimetatud hagi rahuldati ja selle üle vaidlust kassatsiooniastmes ei ole. Kostja esitas vastuhagi lepingu täitmisele kohustamiseks ning 118 674 krooni saamiseks. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt leidis hageja, et ta kulutas remondiks ja renoveerimiseks oluliselt rohkem, kui talle vahendeid laekus, ja kostja väited on tõendamata, sh ei ole kostja tõendanud, et hageja kogus korteriomanikelt raha tööde eest, mida ta ei teinud. Kooskõlas TsMS § 688 lõigetega 3-4 arvestab Riigikohus alama astme kohtu lahendiga tuvastatud faktilisi asjaolusid ning ei tuvasta ise asjaolusid ega uuri tõendeid. Sellest tulenevalt jätab kolleegium ringkonnakohtu otsuse muutmata.
21.Siiski peab kolleegium vajalikuks peatuda sellel, mille üle pooltel on õiguslik vaidlus.
Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kas hageja oli kohustatud kostjale maksma üksnes remondifondi laekunud summad või ka hooldustasuks tasutu. Hageja arvates moodustub remondifond sihtotstarbelistest maksetest remondiks ja renoveerimiseks. Kostja leidis, et ka hooldustasud moodustavad remondifondi. Maakohus leidis, et seadustes on selgelt eristatud remonti ja hooldust ning elamu haldamise üleandmist täpsemalt reguleeriv Vabariigi Valitsuse määrus nr 198 sätestab vaid elamu remondiks kogutud ja kasutamata summade üleandmise kohustuse. Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldustega. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu järeldustega. EES § 151 lg 3 määratles eluruumi hoolduse ja remondi mõiste. Selle sätte järgi on eluruumi hoolduseks tööd, millega hoitakse elamu kasutamiskõlblikus seisukorras ja tagatakse elamu ümbruse korrashoid. Remondiks aga eelnimetatud sätte kohaselt on ehituskonstruktsioonide, tehnosüsteemide või nende osade paigaldamine, eemaldamine, asendamine või ennistamine. Remondi käigus võib tõsta elamu heakorrataset ning paigaldada täiendavaid seadmeid. Mainitud ajal kehtinud ES § 42 tegi samuti vahet hooldusel ja remondil. ES § 42 lg 1 kohaselt loeti hoolduseks töid, millega hoitakse elamu elamiskõlblikus seisukorras ja tagatakse elanike ohutus eluruumi kasutamisel. Eluruumi remondi mõiste oli identne EES § 151 lõikes 3 sätestatuga. Seega sai EES § 151 lg 3 alusel piiritleda hooldust ja remonti. Kostja leiab kassatsioonkaebuses, et eluruumide erastamise korra § 92 sõnastust "elamu remondiks ettenähtud vahendid" tuleb mõista selliselt, et sama korra lisaks 8 oleva elamu haldamise ja majandamise üleandmise akti punkti 4 alusel tuleb reguleerida kõigi rahasummade üleandmine, mida on korteriüüri koosseisus seonduvalt elamu ehitustehnilise korrashoiu ja remondiga kogutud. Kolleegium sellise tõlgendusega ei soostu. Vabariigi Valitsuse 1. juuli 1993. a määruse nr 198 "Eluruumide erastamise korra" § 92 sõnastus on järgmine: "Akti punktis 4 fikseeritakse üüri ja/või hooldustasu koosseisus elamu remondiks ettenähtud vahendite laekumine alates 1. juulist 1994. a ja rahaliste vahendite tegelik kasutamine elamu remondiks ja lepitakse kokku vahendite üleandmises kohustatud subjekti poolt või kohustatud subjektile ning rahaliste vahendite üleandmise maksegraafikus." Kolleegium nõustub kohtute seisukohaga, et hagejal tuli kostjale üle anda üksnes remondifondi laekunud summad ("elamu remondiks ettenähtud vahendid"). Lisaks märgib kolleegium, et kostja vastuhagi aluseks oli 31. märtsi 1999. a akti punkt 4 (I kd, tlk 9), mis sätestas korteriüüri koosseisus elamuremondiks laekunud vahendite üleandmise. Hageja arvates on korteriomanikud aktsepteerinud hooldustööde ja remonttööde eristamist hageja määratud viisil, kuna korteriomanikele esitatud arveid ei ole vaidlustatud. Remondifondi koguti makseid eraldi ja nende maksete eesmärgiks oli teha elamu remonti (vt EES § 151 lg 3 sõnastus). Seega tuli korteriühistule üle anda raha, mis oli remonditöödeks kulutamata. Eelviidatud määruses nr 198 ei ole reguleeritud elamu hoolduseks kogutud hooldustasu üleandmist. Kuna vaidlusaluste mõistete tõlgendamisel tuleb lähtuda õigusaktide hierarhias kõrgemal seisvatest aktidest (seadustest), leiab kolleegium, et eluruumide erastamise seaduses ja elamuseaduses on eluruumi hoolduse ja remondi mõiste ammendavalt reguleeritud ja eelviidatud määrusele tõlgenduse andmine on tingitud üksnes vajadusest
vastata kassatsioonkaebuse väitele. Sellist tõlgendust on toetanud ka Riigikohtu praktika. Riigikohus selgitas 15. novembri 2000. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-131-00, et eluruumide erastamise korra punkt 91 annab korteriühistule õiguse nõuda eluruumide remondiks laekunud kasutamata vahendite üleandmist, kuid sellest ei tulene ühistu õigust nõuda elamu prügiveoks ja krundi korrashoiuks eluruumide omanikelt kogutud raha.
25.novembri 2004. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-135-04 arutas kolleegium vaidlust, kas puude lõikamine on remondikulu või hooldustöö, millega tagatakse elamu ümbruse korrashoid. Riigikohus on selles vaidluses teinud selget vahet hooldustööl ning remondil, mida saab lugeda remondikuluks ning mis kuulub määruse nr 198 alusel üleantavasse remondifondi. 18. jaanuari 2006. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-153-05 (p 15) märkis kolleegium, et remondifondi summadest tuleb muuhulgas katta kulutused kogu elamusisese keskküttesüsteemi remondiks ja parendamiseks. 10. novembri 2004. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-110-04 (p 13) märkis kolleegium, et kui haldust korraldavale isikule laekunud vahendid elamu remondiks ei olnud piisavad ja ta kasutas selleks oma vahendeid ning elamu üleandmisel korteriühistule ei jõudnud pooled remondirahade tasaarvestuses kokkuleppele, siis oli haldust korraldaval isikul õigus nõuda põhjendatud kulutuste hüvitamist tsiviilkoodeksi § 477 lg-te 1 ja 6 alusel. Lisaks on kolleegium selgitanud 10. veebruari 2004. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-9-04 järgmist: "Praktikas oli tavaline, et haldamise korraldaja ja erastatud eluruumide omanikud sõlmisid nn hoolduslepingu. Tavaliselt oli nendes lepingutes sätestatud haldamise korraldaja kohustus tegeleda elamu korrashoiu ja remondiga. Teisalt kohustusid korteriomanikud tasuma elamu haldamise korraldajale makseid, s.h remondifondi. Kui elamu haldamise korraldaja jättis täitmata oma kohustused, nt kontrollimata teostatud remonditööde nõuetekohasuse, võivad korteriomanikud esitada hoolduslepingu rikkumisest tulenevaid nõudeid haldamise korraldaja vastu."
22.Kostja väited menetlusõiguse normide rikkumise kohta ringkonnakohtus ei võimalda kolleegiumil arvata, et need väidetavad rikkumised võinuks kaasa tuua ebaõige otsuse ja olla seetõttu aluseks apellatsioonikohtu otsuse tühistamisele TsMS § 692 lg 1 p 2 järgi. Kolleegiumi arvates on ringkonnakohus piisavalt vastanud kostja apellatsioonkaebuse põhjendustele. Lisaks nõustus ringkonnakohus otsuse kohaselt maakohtu otsuse põhjendustega ega korranud neid.
23.Lähtudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-st 3, jaotatakse kohtukulud enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohaselt. Hageja taotlus kostjalt kassatsiooniastme õigusabikulu väljamõistmiseks tuleb rahuldada.
1.jaanuarini 2006. a kehtinud TsMS § 61 lg 1 p 1 alusel saab kohus hinnaga hagi puhul välja mõista viis protsenti hagi rahuldatud osast, seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 2722 (kaks tuhat seitsesada kakskümmend kaks) krooni 30 senti hageja õigusabi eest. Kostja kohtukulude hüvitamise taotlus jääb rahuldamata. Jaak Luik, Peeter Jerofejev , Lea Laarmaa
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.