Kohtulahend

H esindaja L. L isikus ja kostja V.Z sõlmisid 21. jaanuaril 1998.a laenulepingu, mille kohaselt andis H kostjale laenu summas 30.000 krooni tähtajaga 20. mai 1998.a. Laenu tagatiseks oli sõiduauto Mercedes Benz 240 D. Kostja andis auto laenuandjale üle 27. aprillil 1998.a. Tagatise väärtuseks hinnati 10.000 krooni. Tagatise väärtuse võrra vähenes kostja võlgnevus. Põhivõlgnevuse lõppjäägiks jäi 20.000 krooni. Saadud laenult kohustus kostja alates 21. veebruarist 1998.a tasuma intresse sõltuvalt toimuvatest tagasimaksetest 10, 15 või 20% kuus laenujäägilt. Tuginedes intressimäärale 10 % kuus laenujäägilt tuleb kostjalt välja mõista intresse 20.000 krooni ulatuses. H loovutas laenulepingust nr. 8 tuleneva nõudeõiguse 10. detsembril 1999.a AS-le K. AS K loovutas nõudeõiguse kostja vastu 20. juunil 2005.a OÜ-le *. Kostja seisukoht Kostja hagi ei tunnista. Jaanuaris 1998.a soovis kostja osta firmalt H sõiduautot Mercedes Benz 240 D reg. nr. xxx XXX hinnaga 46.000 krooni. Kuna kostjal ei olnud võimalik kogu ostuhinda tasuda, leppisid kostja ja H kokku, et kostja tasub ettemaksu summas 16.000 krooni ja saab sõiduauto oma kasutusse ning ülejäänud summa maksab kostja osamaksetena nelja kuu jooksul. 21. jaanuaril 1998.a maksis kostja H 16.000 krooni ja sai sõiduauto enda kasutusse. H ja kostja vahel sõlmiti leping pealkirjaga ”laenuleping nr. 8” summale 30.000 krooni. Tegelikult kostja laenu ei võtnud, vaid pidi tasuma tasumata jäänud müügihinda sõiduauto eest. Asjaolu, et H ja kostja vahel oli tegelikult sõlmitud järelmaksu ostumüügileping kinnitab ka see, et sõiduauto omand pidi üle minema pärast müügihinna tasumist. Kostja tagastas aprillis 1998.a sõiduauto H samas seisukorras nagu see oli auto kostja valdusesse andmise ajal. Hageja kostjale ettemaksu 16.000 krooni ei tagastanud. Kostja on seisukohal, et ettemaks 16.000 krooni pidi katma hageja kulutused täies ulatuses. Tõendamata on hageja väide, et auto väärtus oli tagastamisel vähenenud 10.000 kroonile. Hageja on käitunud pahauskselt. Kuni hagiavalduse esitamiseni, so 8 aasta jooksul, ei ole hageja saatnud kostjale ühtegi teatist võlgnevuse kohta. H esindajana kirjutas 21. jaanuaril 1998.a sõlmitud lepingule alla L. L, 10. detsembril 1999.a sõlmitud nõudeõiguse loovutamise lepingule kirjutas nõude omandaja AS K esindajana alla L.L. Samas kuni juunini 2005.a ei teatatud kostjale, et kostjal on kohustusi seoses sõiduautoga, samuti ei esitatud kostjale ühtegi pretensiooni seoses sõiduauto väärtusega. H ei teatanud kostjale, et sõiduauto väärtus on vähenenud ning millega seoses see toimus. Auto väärtuse kindlakstegemiseks esitatud hindamisakti ei saa pidada tõendiks, kuna ülevaatus teostati ilma kostja osavõtuta. Hageja võttis auto kostjalt vastu ning mingeid pretensioone ei esitanud. Sõiduauto Mercedes Benz 240D reg. Nr. xxx XXX kuulus 21. jaanuaril 1998.a OÜ-le M, mille ainuosanik on L. L. Kuna auto omanikuks oli OÜ M, siis ainult temal on õigus viidata auto puudustele. Kostja taotleb aegumise kohaldamist TsÜS § 114 lõike 2 alusel , kuna vastavalt TsK § 252 ja 254 on ostjal õigus esitada pretensioonid temale müüdud asja puuduste osas mitte hiljem kui 1 aasta jooksul arvates asja üle andmisest. Kostja on seisukohal, et hagejal ega M OÜ-l ei ole õigus viidata auto puudustele, kuna tähteag möödus 4. mail 1999.a. Esimese astme kohtu otsus

jõustumist kehtinud seadust. Vaidlusaluse leping sõlmiti 21. jaanuaril 1998.a, seega tuleb kohaldada TsK-i sätteid. 21. jaanuaril 1998.a sõlmitud leping ei ole laenuleping, vaid see sisaldab ostu-müügilepingu elemente ning oli suunatud vara omandamisele. TsK § 272 lõike 1 kohaselt laenulepingu järgi annab üks pool teisele poolele omandusse (operatiivsesse haldusesse) raha või liigitunnustega asja, laenaja aga kohustub laenutajale sama summa raha või võrdse koguse sama liiki ja sama kvaliteediga asju tagastama. Laenulepingu nr. 8 punkti 1.5. kohaselt juhul, kui laenaja täidab kõik käesoleva lepinguga võetud kohustused nõuetekohaselt, kohustub laenutaja organiseerima käesoleva lepingu punktis 2.4. fikseeritud vara ümberregistreerimise laenaja või tema poolt näidatud kolmanda isiku omandisse. Lepingu punkt 1.5. ei sisalda endas vaid organisatoorset abi nagu väidab hageja, vaid kostjal võis nimetatud lepingu punktist lähtudes tekkida õigustatud ootus, et juhul kui ta tasub hiljemalt 20. mail 1998.a 30.000 krooni, kohustub H sõiduauto omandiõiguse kostjale üle andma. Väär on hageja väide, et kostjale anti laenu 30.000 krooni. Kohtumenetluses on tõendamist leidnud, et kostjale anti valdusesse sõiduauto ning ettemaksuks tasus kostja auto omanikule OÜ M esindajale L. L 16.000 krooni. Auto kasutamise eest kohustus kostja vastavalt lepingu punktile 2.1. tasuma nelja kuu jooksul veel 30.000 krooni. Kostja andis sõiduauto laenuandjale üle 27. aprillil 1998.a, sõiduauto turuhind oli tagastamise hetkel 10.000 krooni vastavalt H poolt tellitud kasutatud sõiduki hindamise aktile. Sõiduki hindamise akti sai kostja koos hagimaterjalidega käesolevas kohtuasjas, auto üleandmisel talle pretensioone ei esitatud. Hageja esindaja kinnitusel ei ole esitada tõendeid selle kohta, et kostjat oleks puudustest teavitatud. Seega on hageja kohtumenetluses jätnud tõendamata, et kostja poolt tagastatud sõiduautol üldse hageja poolt viidatud ulatuses puudused esinesid. Hageja esindaja väitel tuleb lähtuda ainult sõlmitud laenulepingust ning laenuandja ei saa täita OÜ M kohustust kostjale pretensioon esitada. TsK § 252 lõike 1 kohaselt on ostjal õigus esitada müüjale pretensioon puuduste osas viivitamatult pärast nende avastamist, kuid mitte hiljem kui kuue kuu jooksul, arvates asja üleandmise päevast. Pretensiooni oleks kostjale saanud esitada OÜ M, kuid antud vaidluses pole kohtule sellist pretensiooni tõendina esitatud. Kostja seletuse kohaselt tagastas ta auto samale iskule, kes talle auto kasutusse andis, so L. L. Lepingu lõpetamist ja auto üleandmistvastuvõtmist kirjalikult ei vormistatud, seega puudus kostjal võimalus aru saada, millist äriühingut L. L sel hetkel esindas või millised võisid olla pärast auto tagastamist veel kostja kohustused seoses 21. jaanuari 1998.a lepinguga H ees. Ka hageja ise märgib hagiavalduses, et kostja tagastas sõiduauto laenuandjale s.o. H. Auto tagastamisega 27. aprillil 1998.a on kostja oma 21. jaanuari 1998.a lepingust tulenevad kohustused H ees täitnud. Apellatsioonkaebuse nõuded ja põhjendus Apellant palub tühistada Harju Maakohtu otsuse ja uue otsusega hagi rahuldada. Maakohus leidis, et sõlmitud leping sisaldas ostu-müügilepingu elemente ja vastustajal võis tekkida õigustatud ootus, et laenuandja kohustub teatud tingimustel sõiduauto omandi vastustajale üle andma. Kohtumenetluses leidis kinnitust asjaolu, et sõiduauto omanik oli OÜ M, seega ei saanud ükski kolmas isik omandit üle anda. L. L ei esindanud ainult laenuandjat, ta oli ka sõiduauto müüja OÜ M seaduslikuks esindajaks. Vastavalt laenulepingus sätestatule tasus laenuandja kokkuleppel laenusaajaga laenusumma 30.000 krooni sõiduauto müüjale ning laenusaajal tekkis kohustus nimetatud summa tagastada. Puudused, mis sõiduautol esinesid on tõendatud hindamisaktiga, kus on puudused loetletud. Vastustaja seisukoht

Vastustaja ei pea apellatsioonkaebust õigeks, vaidleb sellele vastu ja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et kohtuotsus on seaduslik ning põhjendatud ja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. TsMS § 654 lg 6 alusel kolleegium nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ega korda neid. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja kohtuotsus muutmata. Maakohus on õigesti leidnud, et H ja kostja vahel 21.jaanuaril 1998.a sõlmitud leping (tl 8) sisaldas ostu-müügilepingu elemente, oli suunatud H poolt kostja valdusesse antud vara omandamisele (lepingu p-d 1.5 ja 2.4) ning et kostja laenu 30.000 krooni laenutajalt ei saanud. Appelandi väide, et H tasus kokkuleppel kostjaga laenusumma 30.000 krooni sõiduauto müüjale (OÜ-le *), ei tulene laenulepingust ja on tõendamata. Maakohus tuvastas õigesti, et kostjale ei antud laenulepingu p 1.1 kohaselt laenu 30.000 krooni. H ja kostja vahel on 21.jaanuaril 1998.a sõlmitud ainult üks leping, millega H andis kostja valdusesse peale ettemaksu 16.000 krooni tasumist sõiduauto, mille kasutamise eest kostja kohustus tasuma nelja kuu jooksul veel 30.000 krooni. Kostja ei pidanud H lepingut sõlmides teadma, et viimane võib olla seotud lepingu täitmisel veel kolmandate äriühingutega. Kolleegium ei nõustu apellandiga seisukohaga, et kostja poolt H üle antud sõiduautol esinenud puudused on tõendatud hindamisaktiga. Tõendatud on ja vaidlust ei ole selles, et kostja tagastas sõiduauto samale H esindajale (L. L), kellelt ta sõiduauto valduse sai ja tagastamisel ei esitatud sama esindaja poolt talle pretensiooni ega teatatud võimalikest puudustest. On õige, et asja puuduste suhtes on pretensiooni esitamise õigus ainult asja omanikul, so OÜ-l M (seaduslik esindaja L. L), kes seda teinud ei ole. Maakohus on otsuses õigesti leidnud, et laenulepingu lõpetamise ja sõiduauto üleandmise-vastuvõtmise kirjalikult vormistamata jätmise tõttu puudus kostjal võimalus aru saada, millist äriühingut L. L sel hetkel esindas või millised kohustused on tal veel seoses laenulepinguga H ees. Õige on maakohtu järeldus, et lepingu p 2.4 sätestatud tingimustel sõiduauto tagastamisega 27.04.1998.a on kostja 21.01.1998.a laenulepingust tulenevad kohustused H ees täitnud.

U. Reinola

G. Kivinurm

M. Merimaa

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.