Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Kohtule 01.07.2005. a esitatud hagiavalduse kohaselt sõlmisid esindaja LL’i isikus ja kostja VZ laenulepingu, mille kohaselt andis kostjale laenu summas 30 000 krooni tähtajaga . a. Laenu tagatiseks oli sõiduauto . Kostja andis auto laenuandjale üle . Tagatise väärtuseks hinnati 10 000 krooni. Tagatise väärtuse võtta vähenes kostja võlgnevus. Põhivõlgnevuse lõppjäägiks jäi 20 000 krooni. Saadud laenult kohustus kostja alates tasuma intresse sõltuvalt toimuvatest tagasimaksetest 10, 15 või 20% kuus laenujäägilt. Hageja esitab nõude tuginedes intressimäärale 10 % kuus laenujäägilt. Hageja nõuab kostjalt intresse 20 000 krooni ulatuses. Hassan International loovutas laenulepingust nr 8 tuleneva nõudeõiguse AS-le . AS loovutas nõudeõiguse kostja vastu OÜ-le . TsK § 272 lg 1 ja TsK § 173 lg 1 ning TsK § 174 alusel palub hageja kostjalt välja mõista võlgnevus 20 000 krooni ning intress 20 000 krooni. Kostja vastus Kohtule 23.01.2006. a esitatud vastuses kostja hagi ei tunnista. soovis kostja osta firmalt sõiduautot hinnaga 46 000 krooni. Kuna kostjal ei olnud võimalik kogu ostuhinda tasuda, leppisid kostja ja Hassan International kokku, et kostja tasub ettemaksu summas 16 000 krooni ja saab sõiduauto oma kasutusse ning ülejäänud summa maksab kostja osamaksetena nelja kuu jooksul. maksis kostja 16 000 krooni ja sai sõiduauto enda kasutusse. ja kostja vahel sõlmiti leping pealkirjaga ”laenuleping nr 8” summale 30 000 krooni. Tegelikult kostja laenu ei võtnud, vaid pidi tasuma tasumata jäänud müügihinda sõiduauto eest. Asjaolu, et ja kostja vahel oli tegelikult sõlmitud järelmaksu ostu-müügileping kinnitab ka see, et sõiduauto omand pidi üle minema pärast müügihinna tasumist. Kostja tagastas sõiduauto samas seisukorras nagu see oli auto kostja valdusesse andmise ajal. Hageja kostjale ettemaksu 16 000 krooni ei tagastanud. Kostja on seisukohal, et ettemaks 16 000 krooni pidi katma hageja kulutused täies ulatuses. Tõendamata on hageja väide, et auto väärtus oli tagastamisel vähenenud 10 000 kroonile. Kostja on seisukohal, et hageja on käitunud pahauskselt. Kuni hagiavalduse esitamiseni ei ole hageja saatnud kostjale ühtegi teatist võlgnevuse kohta, s.o. 8 aasta jooksul. esindajana kirjutas sõlmitud lepingule alla LL, sõlmitud nõudeõiguse loovutamise lepingule kirjutas nõude omandaja AS esindajana alla LL. Samas kuni ei teatatud kostjale, et kostjal on kohustusi seoses sõiduautoga, samuti ei esitatud kostjale ühtegi pretensiooni seoses sõiduauto väärtusega. ei teatanud kostjale, et sõiduauto väärtus on vähenenud ning millega seoses see toimus. Kohtule esitatud vastuses on kostja seisukohal, et kohtule esitatud hindamisakti ei saa pidada tõendiks, kuna ülevaatus teostati ilma kostja osavõtuta. Hageja võttis auto kostjalt vastu ning mingeid pretensioone ei esitanud. Kohtule esitatud vastuse kohaselt kuulus sõiduauto OÜ-le , mille ainuosanik on LL. Kuna auto omanikuks oli OÜ , siis ainult temal on õigus viidata auto puudustele. Kostja taotleb aegumise kohaldamist, kuna vastavalt TsK §§ 252 ja 254 on ostjal õigus esitada pretensioonid temale müüdud asja puuduste osas mitte hiljem kui 1 aasta jooksul arvates asja üle andmisest. Kostja on seisukohal, et hagejal ega OÜ-l ei ole õigus viidata auto puudustele kuni tähteag möödus 04.05.1999. a. Kostja palub kohaldada aegumist TsÜS § 114 lg 2 alusel.

Kohtuistung Kohtuistungil 30.08.2006. a jääb hageja oma nõude juurde. Hageja esindaja seletuse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja laenulepingu. Lepingu p 1.5. tuleb tõlgendada kui abi osutamist sõiduauto ümberregistreerimisel. Hageja esindaja ei vaidlusta, et kostja tasus OÜ-le 16 000 krooni. Hageja esindaja seletuse kohaselt ei saanud auto hindamise akti teha sõiduki üleandmisel, kuna enne tuli sõiduk üle vaadata. Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja seletuse kohaselt tagastas ta sõiduki . Auto võeti tagasi samas kohas kus toimus lepingu sõlmimine ning sama isiku, HI esindaja LL, poolt. Kohtu põhjendused Kohus, kuulanud ära hageja esindajad, kostja ning kostja esindajad, tutvunud toimiku kõigi materjalidega, on jõudnud järeldusele, et hagiavaldus ei kuulu rahuldamisele. Kohus on tuvastanud, et HI esindaja LL’i isikus ja kostja VZ sõlmisid lepingu, mille kohaselt andis HI kostja valdusesse OÜ-le kuuluva sõiduauto . Kostja kohustus tasuma H I 30 000 krooni tähtajaga tagastas kostja auto H I , kuna ei suutnud tasuda lepingujärgseid makseid. loovutas H I nõude AS-le (tl 9), loovutas AS nõude OÜ-le (tl 11). Hageja väitel on sõlmitud H I l’i ja kostja vahel laenuleping. Kostja vastuväite kohaselt on tegemist järelmaksuga ostu-müügilepinguga. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 11 kohaselt tuleb enne 1. juulit 2002. a tekkinud võlasuhtele kohaldada enne selle seaduse jõustumist kehtinud seadust. Vaidlusaluse leping sõlmiti , seega tuleb kohaldada TsK sätteid. Kohus nõustub kostjaga, et sõlmitud leping ei ole laenuleping, vaid see sisaldab ostu-müügilepingu elemente ning oli suunatud vara omandamisele. TsK § 272 lg 1 kohaselt laenulepingu järgi annab üks pool teisele poolele omandusse (operatiivsesse haldusesse) raha või liigitunnustega asja, laenaja aga kohustub laenutajale sama summa raha või võrdse koguse sama liiki ja sama kvaliteediga asju tagastama. Kohtule esitatud laenulepingu nr 8 p 1.5. kohaselt juhul, kui laenaja täidab kõik käesoleva lepinguga võetud kohustused nõuetekohaselt, kohustub laenutaja organiseerima käesoleva lepingu p 2.4. fikseeritud vara ümberregistreerimise laenaja või tema poolt näidatud kolmanda isiku omandisse (tl 8). Hageja esindaja seletuse kohaselt tuleb nimetatud lepingu punkti tõlgendada, kui HIi poolset organisatoorset abi osutamist auto ümbervormistamisel kostja nimele. Kohus on seisukohal, et lepingu p 1.5. ei sisalda endas vaid organisatoorset abi, vaid kostjal võis nimetatud lepingu punktist lähtudes tekkida õigustatud ootus, et juhul kui ta tasub hiljemalt 30 000 krooni, kohustub HI sõiduauto omandiõiguse kostjale üle andma. Väär on hageja väide, et kostjale anti laenu 30 000 krooni. Kohtumenetluses on tõendamist leidnud, et kostjale anti valdusesse sõiduauto ning ettemaksuks tasus kostja auto omanikule OÜ esindajale LLile 16 000 krooni (tl 83). Auto kasutamise eest kohustus kostja vastavalt lepingu p-le 2.1. tasuma nelja kuu jooksul veel 30 000 krooni. Hagiavalduse kohaselt andis kostja sõiduauto laenuandjale üle , sõiduauto väärtus oli tagastamise hetkel 10 000 krooni. Hageja tugineb HI’i poolt tellitud kasutatud sõiduki hindamise aktile, mille kohaselt on sõiduauto turuhind arvestades auto seisundit 10 000 krooni (tl 45). Kostja seletuse kohaselt andis ta sõiduauto üle HIi esindajale LLile, üleandmisel mingitele puudustele ei viidatud, sõiduki hindamise akti sai kostja koos hagimaterjalidega käesolevas kohtuasjas.

TsMS § 230 lg 1 alusel kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Hageja peab seega tõendama, et on olemas alus nõuda kostjalt põhivõlgnevuse 20 000 krooni ja intresside 20 000 krooni tasumist. Hageja on rajanud oma nõude asjaolule, et auto väärtus tagastamise hetkel oli 10 000 krooni (tl 4). Nimetatud asjaolu tõendamiseks on hagejal esitada sõiduki hindamise akt, kuid hageja esindaja kinnitusel, ei ole esitada tõendeid selle kohta, et kostjat oleks puudustest teavitatud (tl 83). Kohus on seisukohal, et hageja on kohtumenetluses jätnud tõendamata, et kostja poolt tagastatud sõiduautol üldse hageja poolt viidatud ulatuses puudused esinesid. Hageja esindaja väitel tuleb lähtuda ainult sõlmitud laenulepingust ning laenuandja ei saa täita OÜ kohustust kostjale pretensioon esitada (tl 83). TsK § 252 lg 1 kohaselt on ostjal õigus esitada müüjale pretensioon puuduste osas viivitamatult pärast nende avastamist, kuid mitte hiljem kui kuue kuu jooksul, arvates asja üleandmise päevast. Kohus nõustub hagejaga selles, et pretensiooni kostjale oleks saanud esitada OÜ , kuid antud vaidluses pole kohtule sellist pretensiooni tõendina esitatud. Kostja seletuse kohaselt tagastas ta auto samale iskule, kes talle auto kasutusse andis, s.o. LL’ile (tl 83). Lepingu lõpetamist ja auto üleandmist-vastuvõtmist kirjalikult ei vormistatud, seega puudus kostjal võimalus aru saada, millist äriühingut LL sel hetkel esindas või millised võisid olla pärast auto tagastamist veel kostja kohustused seoses lepinguga HIi ees. Ka hageja ise märgib hagiavalduses, et kostja tagastas sõiduauto laenuandjale s.o. HIile (tl 4). Kohus on seisukohal, et auto tagastamisega on kostja oma lepingust tulenevad kohustused HIi ees täitnud. Kohtukulud Juhindudes alates 01.01.2006. a kehtima hakanud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-st 3 kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud. Kooskõlas kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 52 lg 5 ja § 54 lg 1 alusel kuuluvad hagejalt väljamõistmisele riigituludesse ka hagejale ja kostjale taotluste ja vastuväidete kättetoimetamise kulud summas 60 krooni ja 60 senti. TsMS § 61 lg 1 p 1 alusel kuulub hagejalt kostja kasuks väljamõistmisele õigusabikulu summas 2 000 krooni, mis on 5% hagi rahuldamata jäänud osast.

Karin Sonntak Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.