2-05-17188/5 - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

21.septembril 2005. a. esitatud hagiavalduses ja menetluse kestel tehtud täpsustustes taotles hageja kostjalt 14.700 krooni väljamõistmist. Hagiavalduse kohaselt ostis hageja 26. aprillil 2006. a. kostjale kuuluvast kauplusest asukohaga Tallinnas x naise kostüümi hinnaga 2100 krooni. Hageja valis endale tavalisest suurema numbriga toote, kuid esimesel kandmisel selgus, et pluusi parempoolne küljeõmblus on kanga hargnemise tõttu hargnenud ning ka vasakpoolne küljeõmblus hakkab hargnema. 29. aprillil 2005. a. pöördus hageja kaupluse poole suulise pretensiooniga, kuna kirjalikku pretensiooni ei võetud vastu; kirjaliku pretensiooni esitas hageja 4. mail 2005. a. Kuna kaubal oli garantii 6 kuud, siis palus hageja vahetada toode kvaliteetse vastu või tagastada talle raha. Kaupluse juhataja keeldus pretensiooni rahuldamast ja saatis toote B OÜ-le ekspertiisi. Nimetatu leidis, et tootel ei ole tootmisvigu ja defektide põhjuseks oli vale suurus. Müüja keeldus raha tagastamast ja pakkus hagejale pluusi parandamist. Hageja ei olnud sellega nõus ja kostja tellis uue ekspertiisi N. K Ekspertiisibüroost, kus asuti seisukohale, et defektid on tekkinud venitustoime tagajärjel toote ekspluatatsiooni käigus, sealhulgas ebaõigesti valitud suuruse tagajärjel. Hageja pöördus Tarbijakaebuste komisjoni poole, kes asus oma 22. augusti 2005. a. otsuses seisukohale, et tarbija kaebus tuleb rahuldada, soovitades müüjal ostusumma hüvitada. Komisjon leidis, et pluusi tootmistehnoloogia ja kasutatud materjal ei ole omavahel vastavuses, sest kasutatud on väga hargnevat materjali; müüja poolt pakutud parandamine ei anna lahendust, kuivõrd sellega läheb pluus vähemalt 4 cm kitsamaks ega sobi hagejale enam kandmiseks. Hageja taganes müügilepingust kostjale suulist ja kirjalikku pretensiooni esitades, kuna kostja on müünud talle ebakvaliteetse toote ega ole hageja põhjendatud pretensiooni rahuldanud. Ebakvaliteetse toote müügiga on kostja tekitanud hagejale varalise kahju 2100 krooni ja mittevaralise kahju, mis hageja hinnangul moodustab 12.600 krooni. Mittevaraline kahju seisneb tervisehäirete ägenemises, üleelamistes ja ebamugavuses, mis oli seotud vajadusega pöörduda oma õiguste kaitseks müüja ja Tarbijakaitseameti poole. Kostja on hagejat solvanud ja tema eneseväärikus alandanud. Mittevaralise kahju hindamisel on hageja võtnud aluseks ajavahemiku 2006. a. maist oktoobrini, mil ta ei saanud kostüümi kanda (2100 krooni x 6 kuud = 12.600 krooni), samuti müügilepingust taganemisega seotud täiendavad kulutused (telefonikõned, sõidu- ja ajakulu). Kostja seisukoht Kostja hagi ei tunnistanud. Hageja on soovinud raha tagastamist, mitte kauba asendamist. Kuna B OÜ ekspertiisiaktist selgus, et tegemist ei ole tootmisdefektiga, siis tegi kostja hagejale hea tahte avaldusena ettepaneku pluusi parandamiseks. Hageja ei ole teinud kostjale lepingust taganemise avaldust. Kostja on hageja pretensiooni suhtunud mõistvalt. Esimese astme kohtu otsus

Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja on müügilepingust taganenud. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 188 lg. 1 kohaselt taganeb lepingupool lepingust taganemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Seadus lepingust taganemise avaldusele kohustuslikku vorminõuet ei kehtesta. Hageja väitel taganes ta lepingust 29. aprillil kostja poole suulise pretensiooniga pöördudes ning 4. mail, mil koostati defektiga kauba tagastamise akt. Hageja ei ole lepingust taganenud. VÕS § 222 lg. 1 kohaselt, kui asi ei vasta lepingutingimustele, võib ostja nõuda müüjalt asja parandamist või asendamist, kui see on võimalik ja sellega ei põhjustata müüjale ebamõistlikke kulusid või põhjendamatuid ebamugavuse, arvestades muuhulgas asja väärtust, lepingutingimustele mittevastavuse olulisust ning ostja võimalust saada lepingutingimustele vastav asi oluliste ebamugavusteta mujalt. Müüja võib parandamise asemel asendada asja lepingutingimustele vastava asjaga. Hageja soov defektiga kauba tagastamise akti kohaselt oli ostuhinna 2100 krooni tagastamine. VÕS § 189 lg. 1 kohaselt võib lepingust taganemise korral kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. Taganemisest tulenevad kohustused peavad lepingupooled täitma üheaegselt, kusjuures vastavalt kohaldatakse seaduse §-is 111 sätestatut. Poolte vahel ei ole vaidlust, et hageja ei ole kostjale pluusi tagastanud. Hageja väitel on see tingitud kostja käitumisest, kuna kostja tagastas pluusi hagejale. See asjaolu ei takistanud aga hagejat taganemisavaldust tegemast. Sellise võimaluse annab hagejale ka VÕS § 229 lg. 1, mille kohaselt juhul, kui ostja on asja oma valdusse võtnud, kuid kavatseb lepingust taganeda või nõuab asja asendamist või kasutab muud õigust, mille tulemusena asi tuleb tagastada, peab ta tarvitusele võtma mõistlikud abinõud asja säilitamiseks ja kaitsmiseks. Tal on õigus asja väljaandmisest keelduda, kuni müüja hüvitab asja säilitamiseks ja kaitsmiseks tehtud mõistlikud kulutused. VÕS § 217 lg. 1 järgi peab ostjale üleantav asi vastama lepingutingimustele, eelkõige koguse, kvaliteedi, liigi, kirjelduse ja pakendi osas. B OÜ 20. mail 2005. a. akti kohaselt tootel tootmisvigu ei tuvastatud. Kuna hageja ei olnud pluusi parandamise ettepanekuga nõus, tellis kostja uue ekspertiisi N. K Ekspertiisibüroost. Ekspertiisi teinud J. R asus on 29. juunil 2005. a. koostatud aktis seisukohale, et defektid pluusil on tekkinud venitustoime tagajärjel toote ekspluatatsiooni käigus ning muuhulgas on defekte põhjustanud ka toote ebaõigesti valitud suurus. VÕS § 218 lg. 2 kohaselt tarbijalemüügi puhul vastutab müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis ilmneb kahe aasta jooksul asja üleandmisest ostjale. Tarbijalemüügi puhul eeldatakse, et kuue kuu jooksul asja ostjale üleandmise päevast ilmnenud lepingutingimustele mittevastavus oli olemas asja üleandmise ajal, kui selline eeldus ei ole vastuolus asja või puuduse olemusega. Sama seaduse § 217 lg. 2 p. 6 kohaselt ei vasta asi muuhulgas lepingutingimustele, kui tarbijalemüügi puhul ei ole asi seda liiki asjadele tavaliselt omase kvaliteediga, mida ostja võis mõistlikult eeldada, lähtudes asja olemusest ja arvestades asja müüja, tootja, varasema müüja või muu vahendaja poolt asja teatud omaduste suhtes avalikult tehtud avaldusi, eelkõige asja reklaamimisel või etikettidel. Hagejale müüdud kaup vastas lepingutingimustele. Tunnistajana üle kuulatud B OÜ tegevjuhi H. R ütluste kohaselt on tegemist hästi õhukesest materjalist tootega. Õmblused võivad sellisel tootel olla overlokkimata, kuid tunnistaja oleks teinud overlokitud õmbluse, kasutanud liimiriiet. Lähtuda tuleb tunnistaja J. R ütlustest, mille kohaselt ei tehta õhukesele siidist tootele üleliigset õmblust, kuna üleliigne õmblus segab ja kangas ei istu hästi. Tunnistaja H. R ütluste kohaselt lähtus Tarbijakaitseamet oma otsust tehes asjaolust, et tõmmates hakkas ka vasakpoolne pluusiõmblus hargnema. Lähtuda tuleb tunnistaja J. R ütlustest, mille kohaselt ei ole põhjust toote kvaliteedile hinnangu andmisel lähtuda sellest, kuidas reageerib õmblus, kui teda laiali tõmmata. Tegemist on siidkangaga, mille puhul õmblused hargnevadki, kui väga tugevasti tõmmata. Tunnistaja ütluste kohaselt on tootmistehnoloogiast kinni peetud ja tootmisdefekti ei ole. 3(7)

VÕS § 223 lg. 1 kohaselt loetakse müüjat müügilepingut oluliselt rikkunuks muu hulgas ka siis, kui asja parandamine või asendamine ei ole võimalik või ebaõnnestub või kui müüja keeldub õigustamatult asja parandamast või asendamast või ei tee seda mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist ning lg. 2 järgi tarbijalemüügi puhul loetakse müüja oluliseks lepingurikkumiseks ka asja parandamise või asendamisega ostjale põhjendamatute ebamugavuste tekitamist. Pluusi parempoolne õmblus hargnes ekspluatatsiooni käigus füüsilise mõjutamise tulemusena. Kostjal ei tekkinud kohustust asja parandada, kuigi kostja seda hagejale pakkus. Alust varalise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks ei ole. Tarbijakaitseseaduse § 3 lg. 5 alusel on tarbijal õigus nõuda endale tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist. Hagejal ei ole tekkinud mittevaralist kahju, mille eest tuleks hagejale rahaline hüvitus välja mõista. Hageja ei ole avaldanud, millised tervisehäired tal on ja millised nendest on ägenenud. Hageja ei ole ka avaldanud, milles seisnes solvamine või alandus. Arutelu paraja suurusnumbri üle ei saa pidada alanduseks, samuti ei saa pidada kulutusi telefonikõnedele ja sõiduvahendile mittevaraliseks kahjuks. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Apellatsioonkaebuses leiab hageja, et maakohtu otsus ei ole õige osas, millega tema hagi varalise kahju 2100 krooni hüvitamiseks jäeti rahuldamata. Apellant palub otsuse selles osas tühistada ja tema nõude rahuldada. Kaebuse kohaselt on kohus ühekülgselt hinnanud poolte argumente ja nõustunud kostja väidetega, jättes hageja väited ja tunnistaja H. R objektiivsed ütlused tähelepanuta. Kohus ei ole andnud objektiivset hinnangut tarbijakaebuste komisjoni otsusega ega ekspertide oluliselt erinenud arvamustele. Kohus on menetluse käigus pluusi üle vaadanud, kuid oma seisukohta selle toimingu tulemuste kohta ei ole andnud. Pluusi ülevaatus näitas, et toode ei ole valmistatud täissiidist, vaid polüestrist, mis väga kergesti hargneb. Sellest järeldub, et selle kanga puhul peaksid õmblused olema overlokitud, nagu kinnitas tunnistaja H.R. Leidnud, et H.R arvamus ei saa olla objektiivseks tõendiks, kuna B OÜ on spetsialiseerunud jalatsitele, mitte riietele, jättis kohus tähelepanuta, et kostja ise valis ekspertiisi tegemiseks selle äriühingu, samuti, et tunnistaja sõnul on ta kogemustega ekspert, pealegi konsulteeris ta kõnealuse ekspertiisi tegemisel tootmistehnoloogia osas õmblusettevõtte pädevate spetsialistidega. Objektiivset hinnangut ei ole antud ka sellele, et müüja tellitud ekspertiisi tegemisel asusid mõlemad eksperdid esmalt ekslikult seisukohale tootmisdefekti puudumise kohta, leides, et ostja oli ebaõigesti valinud toote suuruse. Kuna selgus, et toote suurus oli valitud õigesti, asus ekspert H.R teisele seisukohale, mis täiesti ühtis tarbijakaebuste komisjoni arvamusega. Hagejal oli õigus lepingust taganeda ja seda on ta ka teinud, esitades kostjale 4. mail 2005. a. kirjaliku pretensiooni. Teisiti ei olnud võimalik asja lahendada, kuna sellega läheks pluus kitsamaks ja kandmiseks enam ei sobiks. Vastustaja seisukoht Kostja leiab vastuses apellatsioonkaebusele, et see ei ole põhjendatud. Ainus avaldus, mille hageja kostjale esitas, on 4. mai 2005. a. pretensioon, milles hageja nõudis ostuhinna tagastamist. Isegi kui müüdud esemel oleks olnud tootmisdefekt, mille eest kostja vastutaks, tuleneb VÕS § 222 lõikest 1, et ostja võib nõuda asja parandamist või asendamist. Alles parandamise ebaõnnestumise korral tekib ostjal õigus lepingust taganeda. Et parandamine oleks igal juhul ebaõnnestunud, ei ole tõendatud. Parandamise võimalusest hageja keeldus. Samas leiab kostja, et tootel puudus ka tootmisdefekt. Kohus eelistas J. R arvamust H. R arvamusele põhjendatult, sest viimane tegeleb jalatsite kvaliteedile hinnangu andmisega. Asjaolu, et nimetatu konsulteeris K tootmisjuhiga, näitab pigem, et tal endal piisavad teadmised puudusid. Pealegi asus ta esialgu seisukohale, et pluus vastab tootmistehnoloogiale, hiljem Tarbijakaitseametis muutis oma arvamus, kohtuistungil aga arvas, et „õigem“ oleks 4(7)

olnud teha overlokitud õmblused, kuid möönis, et need võivad olla ka overlokkimata. Niisugune seisukohtade muutmine näitab tema arvamuse ebausaldusväärsust. Tarbijakaebuste komisjoni otsusele ei pidanud kohus hinnangut andma, kuna see ei ole kohtule siduv. Kohus ei pidanud andma hinnangut ka pluusi ülevaatamisele, kuna kohtunikul ei ole eelduslikult erialaseid teadmisi rõivatööstuse valdkonnas, mistõttu kohus tugines selle valdkonna spetsialisti J. R ütlustele, kes pluusiga samuti kohtuistungil täiendavalt tutvus. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus jõudis vaidlust lahendades õigele lõppjäreldusele, mille kohaselt müügilepingu järgi tasutud raha tagastamiseks esitatud hagi rahuldamiseks ei ole alust, küll tuleb otsuse motiive selles osas täpsustada. Kuna otsust ei ole vaidlustatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas, siis ei kontrolli kolleegium kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 651 lõikega 1 otsuse õigsust selles osas. Vaidlust ei ole selle üle, et pooled sõlmisid müügilepingu, millega kostja müüs ja hageja ostis naiste kostüümi 2100 krooni eest. Hagis taotleb hageja tasutud ostuhinna tagastamist. Niisugune nõue võiks hagejal olla, kui ta oleks müügilepingust kehtivalt taganenud (VÕS § 189 lg. 1). Et tegemist oleks lepingust kehtiva taganemisega, peavad olema täidetud nii taganemise formaalsed kui sisulised eeldused. Formaalseks eelduseks on taganemisavalduse tegemine teisele lepingupoolele (VÕS § 188 lg. 1). Taganemisavalduse vorminõuet ei ole seaduses ette nähtud. Kolleegium leiab, et kuigi defektiga kauba tagastamise akt (tl. 21), mis koostati ostja nõudel 4. mail 2005. a., ei sisalda ostja sõnaselget teadet müügilepingust taganemise kohta, saab siiski lugeda, et ostja on sel kuupäeval teinud avalduse müügilepingust taganemise kohta. Nii järeldub müügilepingust taganemise tahteavaldus ostja käitumisest: osundatud aktist nähtub, et ostja tagastas müüjale ostetud kostüümi ning nõudis selle eest makstud raha tagastamist, seega ei soovinud hageja lepinguga seotud olla. Mis müügilepingust taganemise sisulistesse eeldustesse puutub, siis nõustub kolleegium maakohtu järeldusega, mille kohaselt hagejal ei olnud alust müügilepingust taganeda. Müügilepingust taganemine on õiguskaitsevahend, mille kasutamise eelduseks on võlgnikupoolne kohustuse rikkumine (VÕS § 101 lg. 1 p. 4). Hageja väitel rikkus kostja müügilepingust tulenevat kohustust, kui andis talle üle mittekvaliteetse asja. VÕS § 217 lg. 1 lause 1 kohaselt peab ostjale üleantav asi vastama lepingutingimustele, eelkõige koguse, kvaliteedi, liigi, kirjelduse ja pakendi osas. Seega võib müügilepingu rikkumine seisneda ostjale lepingutingimustele mittevastava asja üleandmises. Asja mittevastavust lepingutingimustele peab tõendama hageja. Kolleegium leiab, et hageja ei ole müüdud asja lepingutingimustele mittevastavust tõendanud. VÕS § 217 lg. 1 p. 1 kohaselt ei vasta asi muu hulgas lepingutingimustele, kui asjal ei ole kokkulepitud omadusi. Hageja ei ole esile toonud, millistes asja omadustes pooled lepingu sõlmimisel kokku leppisid. Sama lõike p. 2 kohaselt ei vasta asi lepingutingimustele, kui kokkuleppe puudumisel asja omaduste kohta ei sobi asi teatud eriliseks otstarbeks, milleks ostja seda vajab ja mida müüja lepingu sõlmimise ajal teadis või pidi teadma, kui ostja võis mõistlikult tugineda müüja erialastele oskustele või teadmistele, muul juhul aga otstarbeks, milleks seda liiki asju tavaliselt kasutatakse. Hageja ei ole tuginenud väitele, nagu oleks ta vajanud kostüümi mingiks eriliseks otstarbeks, mida kostja teadis või pidi teadma. Hageja ei ole üldse kirjeldanud, milliseks otstarbeks tema poolt ostetud kostüümi tavaliselt kasutatakse. Arvestades aga hageja poolt esiletoodut, et kostüüm oli õhukesest materjalist, kusjuures selle kehaosa oli voodril ja varrukad voodrita, võib järeldada, et tegemist oli piduliku riietusega. Sama nähtub N. K Ekspertiisibüroo OÜ koostatud aktist (tl. 26). Seega pidi ostetud kostüüm olema kantav just piduliku riietusena. Hageja ei ole tõendanud, et ostetud kostüüm ei olnud sel otstarbel kantav. 5(7)

Kõigepealt ei ole hageja esilegi toonud, millisel otstarbel ja mil viisil ta kostüümi tegelikult kandis. Hageja on vaid väitnud, et esimesel kandmisel hakkas pluusi õmblus hargnema. Hageja arvates on tegemist tootmisdefektiga, seejuures ei ole hageja kirjeldanud, milles tootmisdefekt tema arvates seisnes. Kolleegiumi arvates võib kõne alla tulla pluusi küljeõmbluse ebapiisav tugevus. Kostja ei ole aga hageja väitega nõustunud. Kostja väitel ei ole tegemist tootmisdefektiga ja kostüümi küljeõmblus rebenes kandmisel seetõttu, et hageja valitud toote suurus ei olnud vastav. Seega pidi hageja tõendama, et kostüüm ei sobi piduliku riietusena kandmiseks. Seda ei ole hageja tõendanud. Kolleegium nõustub maakohtu poolt asjatundjate arvamustele ja tunnistajate H. R ning J. R ütlustele antud hinnanguga ega pea vajalikuks seda muuta. Nii B OÜ (tl. 22) kui N. K Ekspertiisibüroo OÜ (tl. 26 – 28) jõudsid oma väljaspool kohtumenetlust koostatud ekspertiisiaktides teineteisest sõltumatult järeldusele, et vaidlusalusel tootel ei olnud tootmisvigu. Viimasena nimetatu leidis ka, et defektid tekkisid tugeva venitustoime tagajärjel toote ekspluatatsiooni käigus, kusjuures muuhulgas on need tekkinud ebaõigesti valitud suurusest. Tunnistajana üle kuulatud J. R, kes selle akti koostas, kinnitas kohtuistungil oma varem antud arvamust. B OÜ eksperdina akti koostanud H. R jäi tarbijakaebuste komisjoni istungil selle komisjoni otsuse kohaselt oma arvamuse juurde, et kostüümi pluus vastas tootmisnõuetele (tl. 8). Nimetatu ei taganenud ka kohtuistungil tunnistajana ülekuulamisel otse oma varem avaldatud arvamusest, kuid möönis, et tema tootjana oleks teinud overlokitud õmbluse või kasutanud liimiriiet. Kolleegium leiab, et H. R arvamusest selle kohta, kuidas tema oleks tootja asemel talitanud, ei piisa selleks, et tuvastada vaidlusaluse kostüümi mittevastavus piduliku riietusena kantavale kostüümile esitatavatele nõuetele. Mingeid muid väiteid, mille põhjal võiks järeldada, et vaidlusalust kostüümi ei olnud tootmisvea tõttu võimalik kanda peoriietusena, tunnistaja H. R ei esitanud. Samas põhjendas J. R kohtuistungil oma arvamust selle kohta, miks õhukesest riidest pidulikule pluusile ei tohi teha lisaõmblust; ka tema koostatud ekspertiisiakt on põhjalik, selles on osundatud ekspertiisi tegemisel kasutatud juhendmaterjalidele ja kirjeldatud uurimust. Pealegi kinnitas H. R, et ta tegeleb põhiliselt jalatsite ekspertiisiga (tl. 67), J.R on aga lõpetanud Leningradi Tekstiiliinstituudi ja töötanud sel alal eksperdina 25 aastat (tl. 69). Arvestades nii ekspertide kvalifikatsiooni kui nende ütluste veenvust, aga ka ülalkirjeldatud motiive, leiab kolleegium, et maakohus hindas tunnistajate ütlusi õigesti. Maakohus on oma otsuses viidanud VÕS § 217 lg. 2 punktile 6, seda tuvastatud asjaoludega seostamata. Kolleegium leiab, et kuna hageja ei ole väitnud, nagu oleks ta tuginenud ostetud asja omaduste suhtes avalikult tehtud avaldustele, sealhulgas asja reklaamimisel või etikettidel, siis ei ole osundatud säte kohaldatav. Hageja ei ole tuginenud ka mingitele muudele asjaoludele, mis annaksid alust väita ostetud asja lepingutingimustele mittevastavust VÕS § 217 lõikes 2 sätestamata, kuid selles sätestatud asjaoludega võrreldavatel asjaoludel. Kuna hageja ei tõendanud, et müügilepingu objektiks olnud kostüüm ei vastanud müügilepingu tingimustele, siis ei olnud tal alust müügilepingust taganeda ja tema hagi müügilepingu järgi tasutud ostuhinna tagastamiseks tuleb jätta rahuldamata. Kuna asja lepingutingimustele mittevastavust ei ole tuvastatud, siis ei ole kohaldatav VÕS § 218 lg. 2, millele maakohus oma otsuses osundas. Kuna kostja lepingurikkumist ei ole tuvastatud, siis ei ole asjakohane ka viide VÕS § 223 lõigetele 1 ja 2. Ka apellatsioonkaebuse eespool käsitlemata väited ei ole põhjendatud. Tarbijakaebuste komisjon on kohtuväline kaebusi lahendav organ, kelle otsused ei ole kohtule siduvad. Kaebusest ei nähtu, millise seisukoha oleks kohus apellandi arvates pidanud pluusi ülevaatamise tulemusena võtma. Kuna hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks müügilepingut rikkunud, siis ei ole asjakohane arutelu selle üle, kas pluusi parandamine oleks olnud võimalik. Vastustaja on vastuses taotlenud apellatsioonimenetluse õigusabikulu 3923, 50 krooni väljamõistmist apellandilt. Kuna maakohus on hagejalt kostja kasuks juba välja mõistnud 6(7)