Eesistuja Kai Kullerkupp, liikmed Malle Seppik ja Ande Tänav
Otsuse avalikult tegemise aeg ja koht
teatavaks 19. jaanuar 2007.a, Tallinn
Tsiviilasja number
2-05-23826
Tsiviilasi
M.R hagi L. R, A-E. R ja R. R vastu alusetult omandatud vara väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 4. septembri 2006. a vaheotsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
M.R apellatsioonkaebus
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Apellant (hageja) M. R (IK xxxxxxxxxxx), lepinguline esindaja Oksana Smirnova
Ringkonnakohtu kantselei
Vastustajad (kostjad) L. R (IK xxxxxxxxxxx), A-E. R (IK xxxxxxxxxxx), R. R (IK xxxxxxxxxxx), nende lepinguline esindaja advokaat Rene Varul
RESOLUTSIOON
Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Harju Maakohtu 4. septembri 2006.a vaheotsus muutmata.
Menetluskulude jaotus
Poolte apellatsioonimenetluses kantud kulud jätta nende endi kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib edasi kaevata vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates, kuid mitte pärast viie kuu möödumist ringkonnakohtu otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
Asjaolud ja menetluse käik
1.30.12.2005.a esitas hageja kostjate vastu hagi alusetult omandatud vara väljamõistmiseks. Hageja palus kostjatelt enda kasuks solidaarselt välja mõista 1 300 000 krooni.
2.Hageja seletuste kohaselt tegi ta koos abikaasaga ajavahemikus 1993.a kuni 2001.a ja üksinda 2003.a kokku 1,3 miljoni krooni eest kulutusi kostjatele kuulunud Viimsis, x asuvale elamule. Lisaks on hageja 2006.a algul tasunud arhitektile elamu projektdokumentatsiooni eest.
3.Hageja leiab, et tema nõue ei ole aegunud. Kostjad L ja A-E. R on varasemalt hagejale ja tema abikaasale kinnitanud, et kinnistu vormistatakse hageja omandisse ning tunnustasid hageja tööd elamu väljaehitamisel. Hageja pidas kuni 2005. a sügiseni kostjatega läbirääkimisi x kinnistu kaasomandisse vormistamiseks. Kostjad keeldusid sellest lõplikult 2005.a novembris. Aegumistähtaeg hakkab kulgema hetkest, mil isik sai või pidi oma nõudeõigusest teada saama. Seega hakkas aegumistähtaeg kulgema 2005.a novembris.
4.Kostjad on seisukohal, et hageja nõue on VÕSRS § 9 lg 2 ja TsÜS § 151 lg 1 alusel aegunud alates 01.07.2005.a. Aegumine hakkab kulgema iga konkreetse kulutuse tegemise hetkest. Seega tekkis hagejal alusetu rikastumise nõue juba 1993.a, mil alustati suvila ümberehitust elumajaks. Kostjad leiavad, et kui isik teeb seadusest või tehingust tuleneva aluseta võõrale varale kulutusi vara omaniku soodustamise eesmärgil, siis on ta ka koheselt teadlik hüvitise nõudest. Igal juhul pidi hageja alusetu rikastumise nõude olemasolu mõistma 1999.a, kui hooned kinnistati L.R nimele. Nii on antud juhul enne 30.12.2002.a tehtud kulutused aegunud ja nende osas tuleks menetlus lõpetada. Kuna hagis esitatud asjaolude kohaselt tuginetakse peamiselt enne 2003.a tehtud kulutuste väljamõistmisele, tuleks kostja arvates menetlus lõpetada kogu nõude osas. Kostjad palusid teha TsMS § 449 lg 3 alusel aegumise kohta lõppotsus ja lõpetada tsiviilasja menetlus. Esimese astme kohtu lahend ja põhjendused
5.Harju Maakohus leidis oma vaheotsuses, et enne 30.12.2002.a tehtud kulutuste osas on hageja nõuded aegunud. 1993.a kuni 01.07.2002.a tehtud kulutusi saaks hageja nõuda kehtinud TsK § 477 alusel. 01.09.1994.a kuni 01.07.2002.a kehtinud TsÜS § 113 lg 1 kohaselt oli hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg 10 aastat. TsÜS § 116 järgi hakkas aegumistähtaeg kulgema päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest. Ka Riigikohus on oma kohtuotsuses nr 3-2-1-133-05 asunud seisukohale, et alusetust rikastumisest tulenev nõue muutub sissenõutavaks alates võlgniku alusetu rikastumise hetkest ning kui isik teeb seadusest või tehingust tuleneva aluseta võõrale varale kulutusi vara omaniku soodustamise eesmärgil, siis on ta koheselt teadlik hüvitisenõudest ning selle täitmata jätmisel kohustise rikkumisest. Maakohus asus seisukohale, et iga tehtud kulutuse hüvitamise nõue hakkas aeguma kulutuse tegemisest.
6.Kehtiva TsÜS § 151 lg 1 järgi on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Seega alates 1993.a kuni 31.06.1995.a tekkinud nõuetele tuleb VÕSRS § 9 lg 3 kohaselt kohaldada enne 01.07.2002.a kehtinud seadust, mille järgi aegumistähtaeg oli 10 aastat. Nimetatud ajavahemiku nõuetest viimane aegus 31.06.2005. Alates 01.07.1995 kuni 01.07.2002 tekkinud nõuetele tuleb kohaldada VÕSRS § 9 lg 2, mille järgi nimetatud nõuete aegumistähtaeg oli kolm aastat. Need nõuded aegusid 01.07.2005.a.
7.Ka juhul, kui rakendada hagejale soodsamat olukorda ning arvestada, et kõik varasemad nõuded hakkasid aeguma alates maa kinnistusraamatusse kandmisest 1999. aastal, on hageja nõuded aegunud.
8.Pärast 30.12.2002 tehtud kulutuste osas esitatud nõue ei ole aegunud, vaid seoses hagi esitamisega on aegumine peatunud ja nende nõuete osas jätkab kohus menetlust. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus
9.Apellant vaidlustas Harju Maakohtu vaheotsuse osas, millega kohaldati aegumist enne 30.12.2002.a tehtud kulutustest tulenevatele nõuetele, paludes teha uue otsuse, millega tuvastada, et hagi ei ole aegunud ning jätkata menetlust.
10.Apellant leiab, et lisaks kehtiva TsÜS §-le 151 lg 1, kuuluvad kohaldamisele ka TsÜS § 149, mille järgi seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg on 10 aastat selle nõude sissenõutavaks muutumisest, ning analoogia korras ka § 146 lg 4, mille kohaselt on nõuete aegumistähtaeg kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. 2(4)
11.Alusetust rikastumisest tulenev nõue muutub sissenõutavaks alates võlgniku alusetu rikastumise hetkest. Apellant leiab, et kuna tegemist on mahutusega ehitusse pikkade aastate vältel, siis võlgniku rikastumine saabub momendil, kui maja ümberehitus on lõpetatud, kuna just sellest momendist on võimalik kindlaks määrata, kui suures ulatuses on võlgnik rikastunud.
12.Apellant on seisukohal, et aegumise kohaldamisel jääks ta ilma vastustajatelt saadavast rahalisest kompensatsioonist ja satuks seetõttu elama tänavale. Seoses sellega teeb apellant viite VÕS §-le 6, mille kohaselt võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõetamatu. Vastustaja seisukoht
13.Vastustajad leiavad, et Harju Maakohtu vaheotsus on motiveeritud ja seaduslik ning selle tühistamiseks puudub alus.
14.Vastustajad on seisukohal, et aegumise alguse arvestamisel ei ole õige võtta aluseks mingi objekti lõpliku valmimise momenti, mil oleks arusaadav, kui suures ulatuses on keegi rikastunud. Vastustajad leiavad, et sellise tõlgenduse aktsepteerimine muudaks praktiliselt võimatuks aegumise tähtaja alguse määratlemise, sest huvitatud isikul oleks alati võimalus väita, et mingi objekt ei ole ikka veel lõplikult valminud või ei ole veel selgunud lõplik rikastumise ulatus. See võib viia olukorrani, kus aegumise alguse määratlematuse tõttu võiks nõude aegumise tähtaeg kulgeda määramata aja. Lisaks peavad vastustajad vajalikuks lisada, et suvila oli elamuks ümberrenoveeritud juba aastaks 2000, s.o vahetult peale hoonete aluse maa kinnistamist ja seetõttu on hagi aegunud isegi apellandi aegumise arvestamise põhimõtete järgi.
15.TsÜS § 149 kohaldamise kohta leiab vastustaja, et antud sättest tuleneb küll seadusest tuleneva nõude üldine aegumistähtaeg, kuid TsÜS § 151 sätestab spetsiaalselt alusetu rikastumise nõude tähtaja, mistõttu TsÜS § 149 ei ole antud juhul kohaldatav. Põhjendatud ei ole ka analoogia korras TsÜS § 146 lg 4 kohaldamine, sest alusetu rikastumise nõude aegumise regulatsiooni puhul puudub seaduse lünk, mida peaks analoogia alusel täitma.
16.Vastustajad leiavad, et viide VÕS §-le 6 ei ole põhjendatud ning apellant ei ole selgitanud, milles võiks seista kohustatud isikute hea usu põhimõttega vastuolus olev käitumine või õiguste kuritarvitamine ning milline õiguslik tagajärg võiks sellest vastustajatele tuleneda. Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused
17.Tsiviilkolleegium leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Harju Maakohtu vaheotsus aegumise suhtes TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata. Kolleegium nõustub maakohtu vaheotsuse põhjendustega (TsMS § 654 lg 6).
18.Asjakohatud on apellandi viited TsÜS §-dele 149 ja 146 lg 4. Õige on vastustajate esitatud seisukoht, mille kohaselt TsÜS §-st 149 tuleneb küll seadusest tuleneva nõude üldine aegumistähtaeg, kuid TsÜS § 151 sätestab erinormina alusetu rikastumise nõude aegumistähtaja, mistõttu TsÜS § 149 ei ole selle nõude puhul kohaldatav. Samuti ei ole põhjendatud TsÜS § 146 lg 4 analoogia korras kohaldamine, kuna alusetu rikastumise nõude aegumise regulatsiooni puhul puudub seaduse lünk, mida peaks analoogia alusel täitma.
19.Alusetust rikastumisest tulenev nõue muutub sissenõutavaks alates võlgniku alusetu rikastumise hetkest. Poolte vahel on vaidlus selle üle, millist momenti lugeda võlgniku väidetava alusetu rikastumise hetkeks. Seadusel ei põhine apellandi seisukoht, et rikastumine saabub tervikuna momendil, kui maja ümberehitus on lõpetatud ning võimalik on arvestada vara väärtuse kasvu täies ulatuses. Esitatud ei ole nõuet alusetult omandatud vara natuuras tagastamiseks vaid selle väärtuse hüvitamiseks. Kehtinud TsK § 477 lg 1 ja 3 võimaldaksid põhimõtteliselt teise isiku varale kulutusi 3(4)
teinud isikule välja mõista kantud kulutuste väärtuse selle aja seisuga, millal need omandas(id) vara omanik(ud). Seega tuleb teise isiku varale korduvate ning pikale ajaperioodile jaotuvate kulutuste ja parenduste tegemisel teha kindlaks iga kulutuse või parenduse väärtus ning ühtlasi arvestada rikastumise iga juhtumi puhul eraldi ka aegumist. Elamu ümberehitustööd enam kui 10 aasta vältel ei ole vaadeldavad ühekordse kulutuste või parenduste tegemisena. Eeltoodust tulenevalt on maakohus õigesti jõudnud järeldusele, et apellandi poolt enne 30.12.2002.a tehtud kulutuste osas on kõik võimalikud rikastumisnõuded aegunud.
20.Kolleegiumi arvates ei ole põhjendatud ka apellandi viide VÕS §-s 6 ja TsÜS §-s 138 sätestatud hea usu põhimõttele. TsÜS § 138 lg 1 järgi tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Samas ei ole apellant selgitanud, milles võiks seisneda kostjate hea usu põhimõttega vastuolus olev käitumine või õiguste kuritarvitamine seoses aegumistähtaegade möödumisega. Nõuete aegumise tähtajad sätestab seadus ning neile tuginemine ei saa iseenesest olla vastuolus hea usu põhimõttega. VÕS § 6 lg 2 aga käsitleb hea usu põhimõtte kohaldamist võlasuhtele, mitte aegumisele. Lisaks on hea usu põhimõttel üksnes subsidiaarne tähendus, mis võimaldab seaduses sätestatust kõrvale kalduda üksnes äärmuslikel erandjuhtudel. Käesoleva asja materjalidest ei nähtu niisuguste äärmuslike asjaolude esinemist. Hea usu põhimõte ei anna ka kohtule võimalust jätta kohaldamata nõuete aegumine. Vastupidiselt hageja seisukohale on aegumise instituut kooskõlas hea usu põhimõttega, kuna väldib nõuete esitamist pika aja möödumisel nõuete tekkimisest.
21.Menetluskulude väljamõistmist pooled apellatsioonimenetluses ei taotlenud.
M. Seppik
A. Tänav
K. Kullerkupp
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.