Tartu Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Viivi Tomson, Triin Uusen-Nacke, Üllar Roostoja
Otsuse tegemise aeg ja koht
22. mai 2017, Tartu
Tsiviilasja number
2-16-13293
Tsiviilasi
Marko Vohla hagi Keiu Kulli vastu võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
4535,80 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Keiu Kulli apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
2. mai 2017
Menetlusosalised ja nende
Apellant (kostja): Keiu Kull (ik: xxx), esindaja vandeadvokaat Piret Pallo Vastustaja (hageja): Marko Vohla (ik: XXXX), esindaja Maia Ploom
esindajad
Tartu Maakohtu 19. detsembri 2016 otsus
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt võimaldavad esitatud asjaolude ajaline järjestus ja summad asuda seisukohale, et hageja võttis pangast laenu auto ostmise eesmärgil. Poolte vande all antud ütlustega on tõendatud poolte ühine tahe, et kostjale soetatakse uus auto, selleks võetakse pangast laenu, mis makstakse pangale tagasi osamaksetena ja laenusaajaks pangast on hageja. Hageja ütlustega on tõendatud, et laenusummaks lepiti kokku 4400 eurot, kuid ta nõuab tagasi 4200 eurot (auto maksis 4200 eurot). Kostja sai 200 eurot endale Tallinna kaasa. Seega poolte suhetes on selgelt eristatavad kohustus ja kinke iseloomuga käitumisakt. Tuvastatud asjaolud annavad aluse lugeda, et poolte vahel oli tähtajatu laenuleping, mille järgi hageja kohustus finantseerima auto ostmist kostjale ning kostja oli nõus auto ostmiseks laenatud raha hagejale tagasi maksma osade kaupa ja vastavalt võimalusele. Laen võeti kostja huvides. Hageja ja kostja on täisealised isikud, kes olid lähedastes suhetes, kuid neil puudus kooselu, ühine majapidamine, ühised sissetulekud ja väljaminekud, ühised lapsed. Kostja täisealise isikuna, kes on teadlik laenu kui rahalise kohustuse tagasimaksmise vajadusest, ei saa mõista pangast võetud laenu muu kui rahalise kohustusena. Selline lepingu tõlgendamine tuleneb VÕS § 29 lg-st 4, mille järgi, kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Fakt, et isik oli teadlik auto ostmise finantseerimise viisist, vajalikust summast ja ositi tagasimaksmisest, pidanuks andma mõistlikule isikule aluse keelduda auto ostmisest temale sellistel tingimustel, kui ta ei ole nõus auto ostusummat tasuma. Poolte ütlused nende suhete kohta ei võimalda tõlgendada auto ostmist kostjale hageja laenatud raha eest kui kinget. Hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingu tulemusena sai kostja alaealine tütar auto omanikuks. Tegemist on esemega, mille hind (4200 eurot) oli kõrge nii hageja kui kostja jaoks. Kostja töötas lasteaias, kus teadaolevalt ei ole palk kõrge, hageja töötas Päästeametis ja ka temal puudusid rahalised vahendid auto ostmiseks (ta pidi võtma laenu). Poolte ütlustega on tehtud kindlaks, et nende kingituste väärtus oli tavapäraselt tagasihoidlik – lõhnaõli, lilled. Poolte suhete iseloom ei võimalda asuda seisukohale, et auto ostmine hinnaga mitmeid tuhandeid eurosid oli hageja tavapärane kingitus kostjale. Nii hageja kui kostja igapäevaselt n-ö lugesid raha, et tulla toime odavamalt. Seega ei saa poolte suhte iseloomust tulenevalt pidada mõistlikuks, et poolte ühine tahe oli, et hageja võtab pangast suure laenu kostjale auto ostmiseks ja kostja ei pea laenu tagasi maksma. Küll võib aga mõistlikuks pidada seda, et laenu võtab pangast hageja, kes kannab kohustust panga ees, ning kostja maksab auto ostuhinna hagejale tagasi vastavalt oma majanduslikule olukorrale. Tõlgendades poolte kokkulepet mõistlikkuse põhimõttest lähtudes, võttis kohus arvesse ka hea usu põhimõtet. Hageja ütlustest nähtub, et ta usaldas kostjat, mistõttu ta ei nõudnud auto vormistamist tagatisena enda nimele, suhte jooksul lubas kostja maksta, kui tal võimalik on, kuid tal ei olnud siis raha. Kui suhe oli lõppenud ning kostja ei olnud midagi tagasi maksnud, esitas hageja nõude, algul telefoni teel ja siis 2016. a augustis kirjalikult. Kostja ütlustest nähtub, et ta sai aru võimalikest variantidest, kuidas oleks võinud autoostu vormistada – vormistada auto hageja nimele ja kostja kasutab seda kuni auto temalt ära võetakse või, et kostja maksab ise laenumakseid. Neist ütlustest nähtub, et kostjale oli arusaadav, millised on hea usu põhimõttest lähtuvad käitumisviisid praeguses olukorras: tagastada auto hagejale või maksta ise auto laen. Hageja esitas kostjale auto või raha tagastamise nõude hiljemalt 12.08.2016. Esitatud kirjavahetuses (tl 35) kirjutab kostja, et hageja nõudis 12.08.2016 kostja maja ees Audi vormistamist hageja nimele. Sama seletasid pooled vande all ja nähtub hageja kirjast kostjale (tl 20), mille kostja sai kätte 01.09.2016. Hageja nõuab kirjas 5121,88 eurot tagastamist. Seega hageja on nõudnud auto raha tagasi, teatanud sellest kostjale vähemalt 12.08.2016 ning laenu tagastamise tähtaeg on VÕS § 398 lg 1 alusel kahe kuu pärast, 13.10.2016. Hageja väitel ei olnud kostjaga kokku lepitud, kas ta intresse maksab. Seetõttu ei mõistnud kohus kostjalt välja
intresse ega muid laenu kõrvalkulusid. Ka hageja viivisenõue on TsMS § 367 ja VÕS § 113 lg 1 alusel seadusega ettenähtud määras põhjendatud ja seaduslik.
keeldus. Maksete tasumise pakkumine iseenesest tõestab, et auto kinkimise kokkulepet pooltel ei olnud. Kostja ütles ka, et „mitte eriti kaines olekus on hageja poolt öeldud, et tuleb autole järgi jmt“. Seega on hageja kostjalt autot tagasi nõudnud. Kostja selgitas ka, et pooltel oli suhe 2010. a suvest 2014. a kevadeni ning et esimesed aastad käidi läbi tihedamalt, kui aga kooseluplaan välja ei tulnud, siis harvemini, oldi pigem intiimpartnerid. Auto osteti 2013. a sügisel. Ei ole usutav, et ajal, mil suhe hakkas lõppema, tegi hageja kostjale nende mõlema majanduslikku seisukorda arvestades väga kalli kingituse. Usutavam on, et hageja oli nõus kostjat auto ostuks raha saamisel aitama. Kostja väide, et tal ei olnud autot vaja, sest ta käis tööl kodust 50 m kaugusel, on vale, kuna hiljem ütles ta, et võttis auto kingitusena vastu, sest käis siis juba Tartus tööl; 3) on poolte vande all antud ütlused vastuolulised ja objektiivsed tõendid on dokumentaalsed tõendid, s.o auto müügileping ja laenulepingu ülesütlemise teade. Müügilepingu blanketi täitis kostja ning müügilepingu allkirjastas samuti kostja. Riigikohus on selgitanud (3-2-1-54-11, p 18), et raha üleandmiseks laenusaajale saab pidada ka seda, kui laenuandja on laenusaaja käsundi alusel teinud makseid kolmandale isikule. Hageja andis raha auto müüjale kostja käsundi alusel. Kostja viibis raha üleandmise juures ja järelikult kiitis selle heaks. Kohus tegi õige järelduse, et kostja täisealise isikuna, kes on teadlik laenu kui rahalise kohustuse tagasimaksmise vajadusest, ei saa mõista pangast võetud laenu muu kui rahalise kohustusena.
Maakohus on põhjendatult leidnud, et eelnimetatud asjaolude ajaline järjestus kinnitab hageja seisukohta, et ta võttis pangast laenu kostjale auto ostmise eesmärgil ning seejärel sõlmis ta kostjaga suulise laenulepingu 4200 euro laenamiseks. Kostja on vande all antud seletuses muu hulgas kinnitanud, ta pakkus hagejale osamaksete tasumist. Ringkonnakohus märgib, et nimetatud kostja ütlused kinnitavad laenulepingu olemasolu. Kui tegemist oleks olnud kinkelepinguga, siis puudunuks kostjal mõistlik põhjus pakkuda hagejale osamaksete tasumist. Poolte kokkuleppe kvalifitseerimist laenulepinguna VÕS § 396 lg 1 järgi ei välista see, et pooled ei leppinud kokku laenu tagastamise lõpptähtajas ja intressi maksmises. Arvestades pooltevahelise suhete iseloomu, on usutav hageja seletus, mille kohaselt pidi kostja maksma laenu tagasi osade kaupa kui tema majanduslik olukord paraneb.
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.